Sõbrannal Saksamaal külas

16ndal saabusin kodust Tallinna, et 17nda homikul kell 06.00 Helsingisse lennata. Minu öö osutus huvitavaks, esnamlt tuli sõprust sobitama üks mustanahaline jalgpallur Milanost ning hiljem tore hiinlane USAst, seega öö oli huvitava vestlusega sisustatud.

Lennud kulgesid enam-vähem kenasti, see tähendab et teine lennuk raputas nii kõvasti, et ma mõtlesin, et mis viga on aga kuna ma olin terve päeva peale ala kaks tundi maganud, siis mul oli üsna suva, mis toimub. Olles maganud vaid 2 tundi Helsingi-Berliini lennukis saabusin Saksamaale üsna unisena. Pereisa ning sõbranna tulid mulle lennujaama järgi ning hoolimata väsimusest rääkisime terve tee Birkausse. Imekspandava kombel rääkisid vähesed peretuttavad inglise keelt, mistõttu pidin oma üliroostes saksa keelt kasutama.

Esimene päev möödusgi Birkau ja selle kauni kirsipuude alleega tutvumisega ning küpsete marjade söömisega. Käisime ka suuremas kaubamajas, hoidsin silmi lahti tenniste suhtes, mida sõbranna lubas, et 5 euro eest saan. Sain 4,99 eest!

18ndal algasid peo ettevalmistused, meie sõbrannaga käisime peolauale lilli korjamas -küla ümbritsenud põldude ääres vohasid rukkililled. Pidu ise oli väga äge, küpsetati kaks tervet notsut ja söögid-joogid olid väga maitsvad. Sain triki hea booli tegemiseks, lisaks mahlale ja puuviljadele panna sinna ka jäätist! Lisaks avastasin joogi, mis mind Eestis populaarseks tegi, kirsi likööri, mis Saksamaal vaid 3.08 maksis aga maitseb paremini kui ükskõik, mis muu alkohoolne jook, mida joonud olen. Igal juhul peol oli üks noormees, kes hästi inglise keelt rääkis, teised ei rääkinud üldse (va. pereema ja-isa, kelle juures sõbranna töötas). Ent õhtu möödudes ja joodud õlle koguse suurenedes, hakkasid ka teised sakslased meiega inglise keelt praktiseerima. Ja õhtu lõpus oskasid juba mitmed, küll üsna kehvat – aga siiski –  inglise keelt! Peo juures oli lustakas see, et meie saime omavahel eesti keeles laterdada ja kommenteerida, mida mu sõbranna hea meelega ka tegi. Ta polnud ju eelmisest septembrist saadik saanud eesti keele võlusid igapäeva elus kasutada.

19. juuni möödus niisama lösutamise, sakslastega saksa keele prussimise ja saksa disko tähe all. Nad kõik kuulavad seal üsna jubedat saksa diskot, kus on techno taga ja natuke sõnu. Isegi vanad inimesed, ma ei mõista, kuidas nad seda suudavad! Aga kannatasin ära ja vestlesin pereisa isa ning vanavanematega. Väga tore Egbert (isa) viitsis minuga aeglaselt rääkida ning päris palju.

20. juuni oli Dresdeni päev. Ärkasime vara, umbes 07.00 ja kui autosse istusime andis pereisa kummalegi 50 eurot, et tema isa olevat andnud talle, et ta need meile annaks. Me olime üsna üllatunud ja sõbranna kohe päris, et kas Egbert oli purjus või? Aga ei, ta olevat lihtsalt sõbralik. Niisiis võis meie tee alata. Esimese asjana käisime Dresdenis breakfast MacDonaldsis, mul olid natuke eelarvamused selle suhtes aga täitsa ok oli. Siis viidi meid Dresdeni tuurile, sõitsime bussiga läbi kaunimate piirkondade ja mägiraudteel natuke rongiga ning lõpuks Elbe jõel. Dresden on väga kaunis, hoolimata sellest, et ta sõjas sai suuri kahjustusi, sest 80% nähtavatest hoonetest on taastatud. Nii palju sain saksa keelse giidi jutust aru.

Peale linnatuuri käisime hiina toitu söömas, mille ma kohe üle tsillitasin ning hiljem shoppamas. Tuli ju midagi ilusat osta kui hommikul 50 eurot niisama sülle kukkus. Sõbranna oli eriti vaimustunud poodidest ja ostis ka õele riideid kaasa Eestisse. Ja suures keskuses ringi käies, et aeg pole üldse liikunud, kuigi 1,5h oli möödunud. Suure südamevaluga pidi sõbranna sealt lahkuma.

Õhtul veetsin palju aega pereisa isa ning vanavanematega. Vanaema kasutas ka paari inglise keelset sõna, mida ta lapsepõlves oli õppinud ning vanaisa näitas pilte oma rattadõidust Pariisi mõne aasta eest. Et minu juurde tariti pilte ja siis seletati, kes seal on ja räägiti nende elust. muidugi päriti vastu ka ning üleüldiselt küsiti Eesti kohta küsimusi. Ja ma isegi jõin sakslaste rõõmuks õlut, terve pudeli pluss veel klaasikese ning ga kord kui keegi pereisale helistas, teatas ta uhkelt, et Maarja joob siin õlut! Ja vesteldes mööduski terve päev, sugulased avaldasid kahetsust, et nii ruttu koju lähen ning arvasid, et olen teretulnud mõni teinegi kord.

21. juunil viis pere mind Görlitzi rongijaama ja saatis mind rongile, mis pidi mõne tunnipärast Wroclavi jõudma. Rongis avasin vanaema poolt kaasa pandud paki, mis sisaldas ülihead šokolaadi, kuivatatud aprikoose, kaarti ja eurosid. Esimesed kaks lahendasd mu toidumure, sest toidu oli ennatlikult pakkinud suurde seljakotti ja ligipääs sellele oli piiratud. Wroclawis pidid ostma piletid Varssavi ronglie pileti automaadist ning ootama, et poolakeelne etadustaja ütles, milliselt perroonilt minu rong läheb. Kumbki läks natuke nihu nagu hiljem selgus. Õnneks rongi platvormi küsisin kohalikult, sest minu arust seda elekroonilisel tabelil polnud, kuigi kui ma olin äraküsinud, siis nägins eda ka seal. Rongis istusin üsna kitsas kupees, ent sain tõeliselt head koeraelu nautida – minna akna juurde vahekäigus ja pead välja pista! Taoline Poola avastamine kestis umbes 6 tundi.

Mu pileti apsakast ka siis. Ma ei tea, mis valesti läks aga aparaadist ostsin 9 zlotti odavama pileti aga kontrollör oli tore, lasi osta uue pileti ning kuna mul ei olnud 16 senti vaid 10 žlotti pakkuda, võttis selle eest 16 senti vähem ja mu valele piletile kirjutas, et võtke see pilet rongijaama piletimüügis vastu ja andke raha tagasi ing märkis uue pileti koodi. Ma mäletan kui sõbrannale müüdi bussijaama kassas ise vale pilet ja mingit raha ta ka tagasi ei saanud. Võiks poolakatelt eeskuju võtta!

Üleüldiselt jõusdin kenast Varssavisse, seal sain pilketi raha 85% ulatuses tagasi ning leidsin vaevata ka Simple Express bussi peatuse, et sinna hiljem naasta ja päris pikka koduteed jätkata bussidega. 22. juuni öösel 04.00 olin Kaunases ning juba 14.30 nautisin vaadet Tallinna autobussijaamale.

• Birkaus
• Dresden
• Görlitz
• saksamaa