Võrratud Fani mäed

Fani mäed on paljudele matkajatele jätnud kordumatu mulje. Mina olen Fanides käinud kahel korral ja tahan sinna kindlasti veel tagasi minna, kiidab matkatreener Ülo Kangur.

Tõmmates kaardil joone Samarkandist (Usbekistan) Dušanbeni (Tadžikistan), näeme et see lõikub Zeravšani ja Hissaari mäeahelikega. Nende ahelike vahel paiknevadki Fani mäed. Siit saab alguse jõgi nimega Zeravšan (tõlkes ’kuldakandev’), mis varustab veega iidseid Samarkandi ja Buhhaara linnu.

Fanides on väikesel alal koos imelised mägimaastikud: lumiste mägede jalamid ümbritsetud metsastest orgudest, pilvitu sinine taevas, mägijärved õrnrohelisest värvist kuni sügavlillani. Järvi on ligi 30, suuremad neist on Iskanderkul (Kreeka Makedoonia väejuht Aleksander Suure järgi), Alaudin, Allo, Marguzor, Kulikalon. Kõigi nende kohta teavad kohalikud jutustada palju legende.

Regiooni ilmastik on püsivalt päikeseline, aastane sademete hulk on ainult 250 mm. Suvi on palav, peaaegu ilma sademeteta – parim aeg mägironijatele, matkajatele, huvilistele. Lumepiir tõuseb läänest ida poole, olles umbes 3200 ... 3800 m kõrgusel.

Fani mäed on matkajatele looduslikult väga sobivad: siin on 108 klassifitseeritud kuru (sh ka Eesti-nimeline) ja võimalus sooritada kõigi raskusastmete mägimatku, samuti jalgsimatku. Vene alpinistid alustasid Fani mägede tundmaõppimist 1937.–1939. aastal. Eesti matkajad ja alpinistid käisid siin 1970. ja 1980. aastatel pea igal aastal.

Matkajate lemmikmarsruut kulgeb Alau- diini järvede juurest. Alpinistid alustavad siit tõusu regiooni kõrgeimale mäetipule – Tšimtargale (5489 m). Kohe Tšimtarga kõrval on Energia (5105 m). Kokku 11 tippu ulatub Fanides 5000 meetrist kõrgemale, üldse on mäetippe üle 100. Alpinistidele on siin üle 100 tipu kõigi raskusastmete marsruutidega ja mugavate juurdepääsuvõimalustega. Tiputõuse soodustab soe kliima ja selge tuuletu ilm.

Infot ja kaardimaterjali matkaks saab Eesti Matkaliidu parematest kirjalikest matkaaruannetest TLÜ rekreatsiooni õppetoolis, kogenud matkajuhtidelt ja internetist. Veebilehel www.fany.ru on palju infot vene ja inglise keeles.

1979. AASTAL FANIDES

Matk toimus marsruudil Dušanbe – Varzobi autokuru – Pasrudi org (autoga) – Alaudini järved – Alaudini kuru – Djušahhi järv – Adamtaši kuru (IB) – Piaali järv – VAA kuru (IB) – Kaznoki jõgi – Surhi kuru (IB) – Norvati kuru (IA) – Iskanderkuli järv – Karakuli org ja järv – Aksu org ja kuru (IB) – Tavasangi kuru – Marguzori järved. Sulgudes on toodud praegu kehtiv kuru raskusaste.

8-liikmeline matkagrupp moodustus juba aasta algul. Teadmisi ja oskusi täiendasime mägimatkajate õppelaagris Harjumaal Naagel. Matka ettevalmistamisel tutvusime matkaaruannetega Moskva turismiklubi raamatukogus. Nende kopeerimine oli tsensuuri (glavliti) nõudel rangelt keelatud. Aga ikkagi sai vajalikke lehekülgi välklambiga pildistatud. Suhteliselt korraliku kaart-skeemi saime Moskvast tutvuste kaudu.

Dušanbest ostsime puuduvad toiduained ja bensiini priimustele, saatsime matka alguse kohta telegrammid kohalikule kontrollpäästeteenistusele ja Tallinna. Matka lõpetasime Padruti asulas, sealt sõitsime autoga Pendžikenti linna kaudu Samarkandi. Matkal osalesid Kalev Palo, Valdur Vellendi, Sirje Aarik, Elle Sauks, Ene Palo, Ivo Aasrand, Raivo Sauks ja allakirjutanu.

3. august

Djušahhi järvedelt tõuseme 3 tunniga üle liustiku Adamtaši kurule (IB, 4000 m). Selleks tuleb liikuda rusul, lumel ja liustikul ning kasutada alpinis- mivarustust. Liustik on avatud, kitsaste pragudega. Kuru paikneb Adamtaši ja Šogunaga tippude vahel. Kurusadul kujutab endast lihtsaid 40-kraadise kaldega kaljusid. Samas kõrval paistab lumine Mirali-Maria sein, idas aga Alaudini järved ja Tšapdara tipp. Kurult on laskumistee hästi näha: keskmisel ja peenel rusukaldel. Edasi üle kaljukuluaari paremale külgribi rohusele nõlvale Piaali järve suunas. Järveni laskume 1,5 tunniga.

Alpiniitude kohal kõrguvad lumised mäetipud paistavad nii lähedal. Alles mõne tunni eest olime sügava lumega mäekurul. Kiirelt laskume jääliustikult läbi kivide kuningriigi värvikirevasse kevadesse. Kuldkollased moonid, siniste kellukestega emajuured, roosade õisi- kutega priimulad. Ikka ja jälle liigume kohiseva mägijõe kaldal. Õhtulaagris oleme lõunamaiselt soojas orus, et hommikul alustada uut tõusu igilume ja kaljude vaikusesse, matka järjekordsele kurule. Nii saame iga päev olla kõigis neljas aastaajas.

4. a u g u s t

Siin Piaali järve ääres peame puhkepäeva. Lõkke jaoks korjame kuivanud artšat ja võtame kivide alt välja pandami – etteviidud toiduained ja osa varustust. Kokk üllatab täna pannkookide ja moosiga. Selle juurde kuulub siinsetel alpiniitudel kasvav aromaatne nõmmliivatee, mida me sageli kasutame.

Lähedal jõekaldal leidub astelpaju põõsaid, kuigi selle põhilised kasvualad on madalamal. Nende hapukaid marju süüakse meeleldi.

Kuivadel mäenõlvadel kasvav efedra on meditsiinis kasutatava efedriini lähtematerjal. Vee lähedal moreenvallide vahel kasvab roosade õite ja paksude roheliste lehtedega taimi – need on kuldjuured ehk rodioolad. Rahvameditsiin kasutab neid roosilõhnalisi taimi juba aastasadu. Juuri kasutatakse maitseainena, samuti keedetakse neist väsimust peletavat teed. Kuldjuur on ka Kesk-Aasias levinud Arašani palsami üks põhikomponent.

Kristallselge puhas vesi lausa kutsub suplema. Julgemad kastavad end madala kose all, teised järvevees. Üle mõne minuti siiski vees olla ei saa, sest temperatuur on ainult +5 kraadi. Siis paar minutit päevitamist ja uuesti vette, sest ega ka kuuma lõunamaise päikese käes kaua ei ole!

12. august

Alustame tõusu Aksu lisajõe paremal kaldal. Seljataha jääb artšarikas roheline Karakuli org. Otse ees on väike jääkosk. Tõus liustiku keelele on eeloleva kuru võtmelõik. See tuleb langevate kivide ohu tõttu läbida varahommikul, kui kivid pole veel lahti sulanud. Edasi liigume suurel liustikul võimsa jääkose suunas, mis viib raske 3A kuru suunas. Selle kõrval moreenlaigul avaneb vaade meie järjekordsele – 4130 meetri kõrgusele Aksu kurule.

Aksu kuru esmaläbija oli Eesti esimese meistersportlase matkamises Leo Rahumägi grupp 1965. aastal. Esmaületajad nimetasid selle Kalevi kuruks, kuid hiljem ristisid vene matkajad selle Aksu kuruks. Laskume siit paari tunniga Sarõmati orgu.

Matkajaid liigub Fanides suhteliselt vähe. Kohalikud mägilased liustikele ja kõrgematele alpiniitudele ei lähe. Miks ei võiks siin kaunites mägedes lumiste tippude ja liustike, siniste järvede ja roheliste alpiniitude vahel salapärane lumeinimenegi elada? Selleks on siia teaduslikke ekspeditsioonegi saadetud.

Rostovi matkagrupp, keda kohtasime, leidis siit lähedalt kaljupragudest mumiot, mille imepärastest omadustest me oleme kuulnud. Mumio on amorfne aine, mis vees täielikult lahustub. Värvus on erinev, tavaliselt tumepruun, taruvaigu sarnane. Mumio on organismi tugevdaja ja toniseeerija, millega Idamaades ravitakse paljusid haigusi juba üle 3000 aasta. Eriti häid tulemusi on saavutatud luumurdude ravis.

Selles numbris

• Aime Hansen. Jaipur-Delhi-Himaalaja: Reisikohvrist leitud lood
• Beebiga reisimine võib ollatäielik puhkus
• Juhani Püttsep. Lauajupi Madonna
• Michael Kohn. Mongoolia läbi aegade. Ameerika ajakirjanik nomaadide maal
• Aleksander Maastik. Otsija lugu
• Kihelkonnatunnetus elab kindlasti edasi
• New Orleans krevettide ning terava kastmega
• Teine maailm, mida otsime
• Öö merel: ära proovi seda ise järele teha!
• Wakatobi - sukeldumiskuurort Darvinismi lätetel
• Suur jalutuskäik Fiordlandis
• Kontrastide maa Mongoolia
• Kui pähe lööb Uhhuduur
• Võrratud Fani mäed
• Suvepuhkus Baffini maal
• Suvi Teravmägedel
• Polaarseikleja Timo Palo Arktika väravas
• Rahutu rändur Eveli Habakuk
• Seitsme päevaga ümber Saaremaa
• Võhandu hundid
• Go Reisiajakiri nr 18 – Juuni 2009