ACCRA – LOME - COTONOU

Accra-Lome

Ghana pealinnas Accras saatsin turismigrupi lennujaama ning alustasin üksi oma aktiivset puhkust. Kõigepealt kolisin odavamasse hotelli (Avenida) ja alustasin puhkusetööd Nigeeria viisa hankimisega. Nigeeria saatkond Accras väljastab viisasid ainult Ghana residentidele ja see asjaolu just teebki viisa hankimise põnevaks, sest teistel pole sealt viisa saamine teoreetiliselt võimalik. Parima reisikäsiraamatu (“Tualetis mitte sittuda”, Tallinn 2005) autor Peter Moore nimetab sellist asja “Suureks Viisajahiks”.

Seiklused algavad juba taksos. Kui peatada suvaline takso ja küsida juhilt, kas ta oskab Nigeeria saatkonda sõita, siis iga taksojuht loomulikult väidab, et teab seda kohta väga hästi. Istud rõõmsalt taksosse ja siis algab üks lõputu äärelinnaurgastes tiirutamine. Tihti peatub juht kusagil ristmiku lähedal ja küsib inimestelt teed. Nigeeria saatkonna asukohta ei tea muidugi keegi aga selline pisiasi ei sega neil rõõmsalt teed juhatamast. Lõpuks jõudsime siiski kohale ja taksod ei ole Ghanas nii jubedate hindadega kui näiteks Tallinnas.

Saatkonna väravaputkas anti kõigepealt viisataotluse blankett ja vajalike dokumentide nimekiri, mis näeb välja selline:

– Letter of Invitation from Host

– Letter of Introducion from company

– One Photocopy of Passport details and page that carries a valid resident permit

– One Passport size photo

– One fully filled out application form

Läksin selle blanketiga lähedalasuvasse õllekasse ja täitsin paberi. Mul ei olnud mingisugust küllakutset ega kirja firmalt ning loomulikult ei olnud passis ka Ghana elamisluba. Aga foto oli olemas ja pärast blanketi täitmist läksin saatkonna valvuriputkasse tagasi. Seal tuli kõik oma andmed ühte žurnaali kirjutada ja telefon hoiule anda ning alles seejärel pääsesin saatkonnahoonesse. Mugavas konditsioneeriga ooteruumis ei tulnudki eriti kaua oodata kuni minuga tuli vestlema sõbralik tumedas ülikonnas noormees. Ta vaatas mu paberid üle ja ütles, et siit saavad Nigeeria viisa ainult Ghana residendid. Palusin teha väikese erandi ja ulatasin talle 10 eurot. Mees mõtles natuke ja arvas, et tegelikult nad vist ikka saavad erandkorras mulle viisa vormistada. Leppisime kokku, et küllakutset ja kirja firmalt pole vaja, kuid hotellibroneeringu nõudmisest ta ei loobunud. Midagi polnud parata ning ma sõitsin tagasi kesklinna Lagose hotellibroneeringut hankima. Istusin internetikohvikus ja surfasin mööda Lagose hotelle. Euroopas on suvalise hotellibronni hankimine mõne minuti töö, kuid Nigeeria puhul tuleb arvestada tundidega. Probleem on selles, et odavatel hotellidel puudub igasugune internetis broneerimise võimalus ja kallimate hotellide puhul tahetakse deposiiti. Lõpuks ei jäänudki mul muud üle, kui kalli hotelli broneerimine. Tuba maksis 80 USD öö eest ja deposiit oli 10%. Tegin broneeringu ja printisin selle välja ning seejärel alustasin broneeringu tühistamise protseduuri. Broneerimine on internetis alati lihtne aga tühistamine on ülimalt keeruliseks tehtud. See tühistamise jama kestis nädalaid, kuid lõpuks siiski õnnestus ning kokkuvõttes kaotasin ma ainult 8 USD deposiiti.

Järgmisel päeval sõitsin uuesti saatkonda. Taksojuht muidugi väitis, et teab hästi Nigeeria saatkonna asukohta ja kukkus mööda linna tiirutama. Ma ei viitsinud aega raisata ja hakkasin teda õpetama. Juht oli väga üllatunud, kuid tänu lolli turisti näpunäidetele jõudis kiiresti õigesse kohta. Täitsin uuesti žurnaali oma andmetega aga telefoni hoiulevõtmise paberit ei viitsinud enam täita ja ütlesin lihtsalt, et mu telefon jäi hotelli. Sain kaela külastajakaardi ja läksin saatkonda. Eilne mustas ülikonnas sõber ilmus kuskilt kiiresti välja ja asus uuesti mu pabereid kontrollima. Nüüd olid kõik formaalsused korras ning maksin raha (viisalõiv 56 USD + teenustasu 30 USD) ja sain selle kohta isegi ametlikud kviitungid. Sõber palus järgmisel päeval viisa järele tulla ning ma sõitsin jälle hotelli. Nigeeria saatkond Accras võtab dokumente vastu E, T, N ning väljastab viisadega passe K ja R. Kuna oli teisipäev, siis klappis kõik erakordselt hästi. Kolmapäeval sõitsin uuesti saatkonda. Õpetasin jälle taksojuhti, täitsin väravaputkas žurnaali ja sain lõpuks kätte oma passi koos Nigeeria viisaga.

Kuna Ghana-Togo piiril saab Togo viisasid ainult kuni kella viieni, siis sõitsin Togosse alles järgmisel päeval. Accrast piirini sõitsin marsruuttaksoga (minibuss) ning see peatus kohalikul piiriturul nagu ikka. Aafrika piiridel on alati kaks varianti piiriületuseks. Esimene variant on täiesti aus, seaduslik ja odav aga aeglane. Teine variant on kiire ja kulukas, kuid seekord valisin ma teise variandi ja tellisin piiriületusteenuse (häid spetsialiste on seal piisavalt). Spetsialist juhatas mu kiiresti õigesse kohta (üksi erinevate ametiputkade vahel seiklemine nõuab tunde) ja müüs (ise vaeva nähes saab selle muidugi tasuta) mulle viisataotluse blanketi ning asus selle täitmist organiseerima. Kuna ta ise kirjutada ei osanud, palkas ta ühe teise spetsialisti ja see täitis minu eest blanketi. Kõik see toimus mitteaafrikalikult mõne minutiga, kuid maksis päris palju (viisa ise 10000 CFA ning kõik blanketid ja spetsialistid kokku 8000 CFA ehk kõik kokku 27 EUR) ning selle summaga asi veel ei piirdunud. Piirispetsialist küsis minu käest, et kas soovin tollikontrolli ka läbida või mitte. Tean, et nendes maades tähendab tollikontroll tavaliselt põhjalikku puistamist ja selle käigus leitakse alati mingi konks, mille alusel väike trahv sisse kasseerida. Kogu see jama kestab palju tunde ning ma otsustasin tollikontrollist loobuda. Selle jaoks tuli spetsialistile maksta 5000 CFA (7,5 EUR) ning mul ei olnud vaja tollihoonet läbida. Summa pole väike, kuid tolliametnikud oleksid tõenäoliselt veel rohkem küsinud. Takso võtsin juba kahe piiri vahel ja nüüd kihutasin tolliametnikele uhkelt lehvitades nendest mööda Togosse.

Takso piirilt Togo pealinna Lomesse maksis ainult 3000 CFA (4,5 EUR) ning paari tunni pärast olin Lomes.

Lome-Cotonou

Selles Aafrika piirkonnas on bussijaamade ja suurte kaugliinibusside leidmine üsna keeruline ning moes on minibussid ja taksod, mida on alati lihtne leida mõne turu naabrusest. Minu piiripunktist võetud takso viis mind loomulikult otse turule. Sealt leidsin järgmise takso, mis pidi paari minuti pärast Cotonousse sõitma. Teadsin juba ette, et Aafrikas väljuvad taksod ja bussid alles siis kui on olemas piisav arv sõitjaid ning vaatasin rahulikult turumelu. Juba paari tunniga suutis taksojuht auto rahvast täis korjata ning me asusime teele. Väikeautos, mille marki oli raske määrata, istus lisaks juhile ainult 6 reisijat (universaalkerega autosse oleks veel pagasiruumi mõni suurem seltskond mahtunud). See liikuv vanarauahunnik arendas uskumatult suurt kiirust ja hoolimata pidevatest politsei kontrollpostidest (juht maksis) jõudsime paari tunniga Benini piirini. Tavaliselt ületavad reisijad piiri jalgsi ning ka mina astusin autost välja, et kõigepealt rahulikult üks suits teha.

Kohe kargasid ligi mingisugused tüübid, kes soovisid valuutat vahetada. Mul oli taskus mingi tühine summa Ghana sedisid ning tegin nendega kaupa. Suurärimehed olid väga pettunud mu väikese summa üle ning asusid suuremat äri ajama. Nad selgitasid mulle, et Togo-Benini piiri ületades on kõvade valuutadega (USD, EUR) suuri probleeme. Lahenduseks pidi olema kogu oma valuuta ühte pakki panek ja selle paki katmine mõne kohaliku väikese kupüüriga. Sel juhul ei leia tolliametnike kavalad aparaadid valuutat ning piiriületaja pääseb kogu oma raha maksustamisest. Tänasin neid info eest ja istusin suitsu tehes edasi. Nüüd soovitasid ärimehed mul asja tõsiselt võtta ja oma raha peitmise protseduur kohe nende juures ära teha. Olen nii majanduspolitseis töötamise aastatel kui ka reisidel piisavalt palju igasuguseid kelme näinud. Need poisid olid väga osavad, vist Nigeerias täienduskursustel käinud. Tänasin neid veelkord ja jalutasin piiri poole.

Seekord otsustasin piiril mitte raha kulutada ja see isegi õnnestus. Mul oli passis mitmekordne Benini viisa ning igasuguste rahaküsimiste peale näitasin ainult passi ja marssisin lihtsalt edasi. Vaesed ametnikud ei osanud midagi peale hakata sellise juhmiga, kes ei oska sõnagi prantsuse keelt ja ei taipa raha anda. Nii jõudsin üsna kiiresti oma taksoni, mis juba Benini poole peal ootas. Minu mustanahalised kaasreisijad (mõned Togo ärimehed ja paar Nigeeria retsidivisti) jõudsid takso juurde palju hiljem (neile oli Benin viisavaba ning nad pidid kõigile ametnikele midagi andma). Õhtuks olime Cotonous ning taksosõit Lome turult Cotonou turule maksis 5000 CFA (turult hotelli oli veel lisaks 2000).

Olin Lonely Planeti raamatut sirvides välja valinud hotelli nimega Babo ja sõitsin taksoga otse sinna, kuid üllataval kombel polnud neil ühtegi vaba tuba. Jõudsin juba mõelda, et üsna ebameeldiv on hakata koos oma pagasiga mööda pimedat kõrvaltänavat hulkuma ja teist hotelli otsima aga juba tuli mulle appi Bruno. Ta juhatas mind paar tänavat edasi hotelli nimega Bruxelles, kus oli vaba mugavustega tuba (single 12 500 CFA). Panin asjad tuppa, käisin duši all ning läksin hotelli ees tänaval asuvasse baari aklimatiseeruma. Kui esimene õlu lauale toodi saabus sinna täiesti juhuslikult ka Bruno. Kuna ta oli mu õhtu tõesti tunduvalt lihtsamaks teinud, ei olnud mul ka tema jaoks ühest õllest kahju.

Bruno ja Mimi

Need on valge inimese sõbrad, keda leidub peaaegu kõikides Aafrika riikides (islamimaades mimisid eriti pole) ja kes alati on nõus hättasattunud turisti omakasupüüdlikult aitama.. Kuidas neid ära tunda?

–         neid ei pea otsima, nad leiavad su ise

–         nad oskavad suhelda ükskõik millises keeles

–         neil on puhtad T-särgid ja jalas on päris kingad

–         neil pole kunagi oma suitsupakki aga sinu suitse tõmbavad nad hea meelega

–         neil pole kunagi raha

–         Bruno joob sinu kulul ükskõik mida aga Mimi võtab tavaliselt õlut või Mirindat

–         nad ei oska noa ja kahvliga süüa aga suudavad seda väga osavalt varjata

–         Mimi enne esimest õlut eriti ei räägi (ainult naeratab) aga Bruno lobiseb iga kell

–         Brunol on alati kiire, ta peab kogu aeg mingisuguseid tähtsaid asju ajama

–         vahetusraha tagasiandmisega pole Brunol kunagi kiiret

–         Mimil on aega küll

–         Mimi on keskmiselt 7 klassi koolis käinud

–         Mimi elu eesmärk on eurooplasega  abielluda ja Euroopasse kolida

–         Mimi ei ole prostituut (talle lihtsalt meeldib) ja raha ei küsi

–         Mimi loodab, et mõne kingituse või tasuta õhtusöögi saab ta niikuinii

–         Mimi võib olla muslim, katoliiklane või kes iganes aga alati on ta korralik usklik

–         Mimi nimi on tihti Tais Noi, Hiinas Hui ja Etioopias Tsõgõst

Cotonou

Otsustasin bussidest ja taksodest veidi puhata ja Cotonou linnaga tutvuda. Tavalistest taksodest on seal lihtne puhata, neid seal lihtsalt polegi. Taksoteenust osutavad mootorrattad ja neid on Cotonous lugematu arv. Plaanisin pangaautomaadi külastamist ja bussijaamast järgmiseks päevaks Lagose pileti ostmist ning selle käigus ka linnaga tutvumist ja alustasin mootorratta tagaistmel mööda linna kihutamist. Pangaautomaadi leidsime kiiresti, bussijaam (Gare du Dantokpa) jäigi leidmata ja linna nägin ka natuke. Õhtul aklimatiseerusin hotelli tänavabaaris ja jälgisin kohalikku elu. Cotonous on aktiivsed tänavakaupmehed ning üks neist tuli baari teksaseid müüma. Mina loobusin firmakaubast aga ettekandja oli odavatest pükstest väga huvitatud. Kuna baaril mingisugust tagaruumi ei olnud, asus ettekandja otse baaris laudade kõrval pükse jalga proovima. Väga meeldiv on soojal talveõhtul jahedat õlut rüübata ja ajaviiteks pükse proovivat kaunitari jälgida.

Järgmisel hommikul suundusin bussijaama. Olin omale juba eelmisel õhtul takso tellinud, kuid see ei suvatsenud kokkulepitud ajal saabuda. Ootasin tunnikese ja sõitsin siis juhusliku mototaksoga bussijaama. Bruno tuli loomulikult kaasa asju organiseerima aga Mimi ei viitsi kunagi nii vara ärgata. Bussijaamas busse ei ole, seal on tavalised sõiduautod ja need toimetavadki reisijad ühest linnast teise. Pärast väga pikka hinna üle kauplemist leppisin ühe juhiga kokku, et ta viib mu Lagosesse. Panin koti autosse ja saatsin Bruno õlut otsima, ise jäin auto täitumist ootama. Olin juba pool tundi oodanud ja hakkasin Bruno usaldusväärsuses kahtlema. Mõtlesin, et miks peaks ta saadud rahaga minu juurde tagasi tulema, kui ta teab mu kohesest ärasõidust. Kuid juba tunni aja pärast saabus Bruno õllekotiga ja sai selle teene eest muidugi ka väikese jootraha. Selleks ajaks oli ka paar reisijat juurde tulnud ning juba paari tunni pärast alustasime teekonda Nigeeria poole.

• Accra
• Cotonou
• Ghana
• Lome