Eestlaste seiklused Gotland Runtil

Jaanus Nõgisto käis Lady Birdi roolimehena maailma suurimate hulka kuuluval avamereregatil Gotland Runt.

Lady Birdi seekord üheksaliikmelise meeskonna on kapten Jaanus Tagu kokku pannud vastavalt nägemusele, mida ta muudab aeg-ajalt, toetudes oma salapärasele intuitsioonile. Vastu talle ei vaielda, on ta ju selle jahi oma kätega valmis ehi- tanud, käima jooksutanud ja seda mitmeid aastaid koos Külli Martinsoniga, meie laeva mänedžeri, radisti, proviandispetsialisti, koka ja soodinaisega majandanud.

Tööd, mida tavaliselt teeb nii suure jahi vööris kahemeetrine inimkraana, keda hellitavalt ka vöörigorillaks kutsutakse, toimetab Lady Birdil meie meeskonna teine naisterahvas, õbluke ja kavala naeratusega Gudrun. Talle kui endisele tippkergejõustiklasele on akrobaatilised trikid spinnipoomiga ja sinna juurde kuuluvate sootide-brasside üles- ning allatõmmetega nii mõistuse- kui jõukohased. Absoluutselt. Ta mängib veel Eesti naiste koondises jalgpalli ka! Ma ei soovita meestel temaga kätt suruda ... Peale kõige muu on teda rooliratta tagant lihtsalt ilus vaadata. Esteetilises mõttes.

Kõige raskemad ja kiiret tegutsemist nõudvad füüsilised toimingud – fallide vahelttõmbamised, purjevahetused ja tehnilist taipu eeldavad tegevused on Ago ja Andrese pärisosa. Ago on tavaelus Eesti kõrgeim veterinaariaspetsialist ja tema detailsed teadmised parasitoloogiast, mida ta mõnikord tutvustab meile akadeemilise loengu vormis, laiendavad oluliselt meeskonna musta huumori taju piire. Andres aga on kõrgesti haritud põllumees, kes peab koos oma õega Pärnu lähedal talu. Seal kasvatatud porgandeid ja kartuleid me sööme kilode kaupa. Millegipärast vaatab Andres Gudruni poole natuke niiske pilguga. Nojah.

Gotland Runti puhul on meeskonda tugevdatud kahe rahvusvahelise kangelasega, kes saabuvad laeva vahetult enne starti Sandhamnis. Agu Tomingas, meie taktik, nutikas purjetaja ja teravate startide poolest tuntud roolimees on aastaid nii elanud kui töötanud Soomes ning räägib seetõttu eesti-soome-rootsi segakeelt, millest arusaamiseks pean vähemalt mina mõnevõrra pingutama. Laevas pöördutakse tema poole tiitliga professor. Professor Domingos. Peale purjetamisvilumuse on üheks tema trumbiks oskus hispaania keeles õlut tellida.

Koos Aguga saabub põhjanaaber Stubu, kes on tegelikult herra Malmström. See vennike on kõige paremas mõttes vana kooli trimmer ja aktsiooni ajal ajab ta oma trimmeriasju otse roolimehe kõrval. Ma ei ole senini täpselt aru saanud, on ta rootslane või soomlane. Tema kõne on omapärane segu soomerootsi keelest ja spetsiifilisest Helsingi lõnguste stadi-slängist. Poltetaan röökit – teeme suitsu! Stikka eldis – anna tik-ku! Dokataan brenkkua – joome viina! Enamik purjetamisterminoloogiast on aga internatsionaalne ja erilisi kommu- nikatsiooniprobleeme ei teki.

Või siiski. Hannes, keda kutsutakse täitmatu söögiisu pärast ka „kasvavaks organismiks“, on kapten Tagu poeg, vinge svertpaadisõitja, jääpurjetaja ja meie jahi kolmas roolimees, trimmer ja kaelamurdvate purjevahetusoperatsioonide superstaar, kes oskab võõrkeeltest vaid inglist. Stubu ja Hannes suhtlevad omavahel siis selles. Asjaolude tasakaalustamiseks ropendavad meeskonna meesliikmed aeg-ajalt veel saksa, hispaania ja vene keeles.

Võib tekkida küsimus, et miks on ühel avamerejahil koguni kolm roolimeest? Meie kapten rooliratast ei näpi, istub olulise osa ajast hoopis navigatsiooniarvuti taga, arvutab kurssi ja tuulenurki ning on füürer kõige totaalsemates sõjalistes küsimustes. Mitmeööpäevasel võidusõidul peab roolimees eriti terav vennike olema. Nüriks muutub asjamees aga juba iga nelja tunni tagant.

Roolimeestel ongi regati ajal märkimisväärne privileeg. Nimelt võivad nad, tegelikult isegi peavad, iga kaheksa tunni tagant vähemalt neli tundi magama. Selleks et jälle terav olla. Kõik teised võivad oma purjetamistoimingute juurest või kallutamast lahkuda vaid eriloal.

***

Ühel ilusal varahommikul koguneb meeskond Piritale Kalevi jahtklubisse, kus meie kaunitar Lady Bird külaliskais vaikselt õõtsub. Laev väljasõiduks klaaritud, anname otsad ja võtame kursi Rootsimaa ranna poole.

Laevas toimetab uus meeskonnaliige, kellega ma pole varem kohtunud. Tema on siis see Andres. Mulle tutvustatakse teda kui Gudruni värsket abikaasat. Või nii? Nojah, miks ka mitte ... täiesti isase olemisega vend tundub olevat, kaalub kindlasti üle 100 kilo. Naistele võivad sellised meeldida küll. Suures laevas peavadki mehed ka suuremad olema.

Traditsioonilised ohverdamisriitused läbi viidud, GPSi plotteril sirge triip ja mööda seda liikuv täpp paika rihitud, usaldatakse rooliratas soodimeeste kätte. Kapten ja roolimeestest ohvitserid naudivad olukorda, räägivad vaheldumisi väga tarka ja väga lolli juttu. Harva, aga rangelt päripäeva liigub laevas ringi pudel tumepruuni halvamaitselise vedelikuga. Ülesõidu värk.

Ühel hetkel kobib Gudrun ühte ahtrikajutitest, kus tavaliselt roolimehed oma väljateenitud privileegi, neljatunniund saavad nautida. Preili, tähendab nüüd siis juba proua, on selle meilt üle löönud ja omale pesaks kujundanud. Mingi pitsiline rätikuke illuminaatori ees ja puha. Andres üritab ka sinna nagu muuseas asja teha. „Bööööö!“ häälitseb laevapere. Andres hakkab vaikselt nohisedes kambüüsis porgandeid koorima. Aeg lendab nagu reaktiivlennuk ja kesköö paiku lahvatab laevas äge riid.

„Kõik! Ma tahan lahutust! Sa oled mulle valetanud! Sa oled siga nagu kõik mehed! Sa oled mind petnud! Ma tahan lahutust!“ kriiskab Gudrun.

No nii ... hakkab peale. Gudrun seletab ehmunud meeskonnaliikmetele, et ta pole oma abiellumistseremoonial ja pulmapeol üldse kohalgi olnud, tal olnud samal ajal mingid tähtsad jalgpallivõistlused. Aga lahutuse, varajagamise ja sellele järgneva peo tahtvat ta läbi elada igal juhul kohal olles ja täiel rinnal kaasa särades! Eriti paistab Gudrunit huvitavat see varajagamise värk. Andrese talumajapidamine on pealegi üle 300 hektari suur. Põllud, metsad, elumajad ja tootmishooned. Lahutuspidu? Väga lahe idee ...

Moodustame ekspertkomisjoni. Ago on lisaks veterinaariale kompetentne nii traditsioonilise tavaõiguse küsimustes kui formaaljuriidilise abrakadabra keerdkäikudes. Ega varandust saa niisama tuulde lennata lasta. Laeva kaks Jaanust arutavad vanade juutide kombel, et mis kasu sellest protsessist võidupurjetamisele võiks olla? Kui varandust mitte pooleks jagada, nagu Ago soovitab, vaid tervikuna huugama panna, saaks kindlasti üles ehitada palju uhkema võidusõidujahi, kui Lady Bird seda on, ja osa võtta Euroopa, Ameerika ja kasvõi Austraalia tähtsamatest regat-tidest. Kaptenil on iidse tava kohaselt õigus merd sõitvas laevas viia läbi nii pulmi, matuseid kui lahutusi.

OK. Teeme ära! Edaspidine on ilus nagu muinasjutt. Kapten Jaanus Tagu neli aastat kammimata lokid lehvivad uhkelt suveöises tuules.

„Gudrun, kas sa tahad lahutada end oma abikaasast, kellega sa alles äsja ....“ Ja nii edasi. „Jah!“ põrutab Gudrun otsekohe.

„Andres, kas sinagi oled nõus lahutama ja jagama Gudruni ning meeskonnaliikmetega oma maist vara nüüd, praegu, igavesti ja ...“ Ja nii edasi.

Andres on oma niisked silmad puurinud Gudruni Lady Birdi, Tele2 ja E-Piima logodega fliisi ülevalt kolmandale trukile ja nohiseb midagi arusaamatut. „Ära mörise, meremees, ütle jah!“ torkan ma kiiresti vahele. „Nojaaa ....„ hakkab Andres jälle vormima mingit pikka ja mõttetut lauset.

Tehtud! Hurraa! Jee! Meeskond ja Gudrun juubeldavad, aplodeerivad ja kallistavad ... Kapten toob oma salajasest panipaigast uskumatult halvamaitselise Taani päritolu nokastava vedeliku, millest vähemalt pool kallatakse algatuseks Neptunile. Edasi läheb nagu ikka, päripäeva.

Rooliratta külge aheldatakse kapteni käsuga ainuke absoluutselt kaineks jäänud riigiametnik Ago ja lõbus lahutuspidu jätkub salongis. Andres kupatatakse vöörikajutisse kõige ülemisele koile magama ja Gudrun võtab meeskonnaliikmete imetlevate pilkude risttules üles mitte eriti musikaalse, aga väga nunnu laulujoru.

Need konnad on, need konnad on ühed imelised loomad, kva-kva-kva-kvaak, kva-kva-kva kvaak ... ja nii edasi. Ikka päripäeva.

Varahommikul hakkab ausambana roolis seisev riigi veterinaariaspetsialist appi hüüdma, et otse kursil olevat mingi suur ja must jurakas. Mida nüüd teha? Vaatame vahvat roolimeest ehmatanud eset läbi binokli ... ja mida me siis näeme? Kui see just neegri, kuidas seda nüüd öeldagi ... türnüffel pole, mis oleks ikka täiesti ebaloogiline, siis on tegemist Almagrundi majakaga. Objekt on identifitseeritud!

Sealt on veel 15 miili Sandhamni, kus ülehomme, täpselt kell 12:45 antakse start ORC INT C-klassile. Meie Lady Birdi noteerib Rootsi kihlveokontor eelmiste aastate tulemuste põhjal selle klassi ühe favoriidina.

***

Sandhamni jahtklubi sadamasuudmes põristab meile vastu väike kaater paljaste aga hästitreenitud ülakehadega kuttidega, kes kannavad millegipärast ühesuguseid lillasid liibukaid. Lady Bird paigutatakse saksa täpsusega Rootsi kai äärde, kus enne meid on koha sisse võtnud Leedu lippu lehvitav natuke vanamoodsavõitu 41-jalane võidusõidujaht ja üks veerandtonnine ohtralt uhkete sponsorite ja telefirma lippudega kaunistatud alus. Jama on selles, et kolme kaikoha peale on ainult kaks poid. Pole midagi teha, küsime Leedu lipuga jahil ringi vahtivalt tübeteikaga olendilt luba nende poi külge oma otsa kinnitada.

Leedukad on ikka huvitavad tegelased. Saame neilt esimese minuti jooksul teada, et 1937. aastal olevat Leedu jaht Gotland Runti võitnud. Sellise asja üle on ikka põhjust uhke olla! Mehed meie naaberlaevas on kahemeetrised mehejurakad ja kui me järgneva minuti jooksul kuuleme veel, et tübeteikaga vennike on sõitnud peaaegu ümber maailma, siis tärkab vähemalt minus pisike, aga natuke õel uudishimu ...

Aga hetkel ei jaksa me nende bõliinasid rohkem nautida, kasime iseend ja oma laeva ning keerame mõneks tunniks külili nagu tühjad kastekannud. Meie teise naabri, väikese veerandtonnise pardal käib aga lärmakas televõte, mida produtseerib pigivärvi naha ja särava naeratusega neeger. Tehakse reality show’d, mis koosneb ühe spetsiaalselt kokku pandud mees- ja naiskonna ettevalmistustest, kannatustest ja intriigidest nende elu esimesel võidusõidul. Nendega koos kannatab jahis parasjagu ka mitu operaatorit ja helimeest. Minu professionaalne kaastunne neile!

Ärgates leian kokpitis istumas oma kamraadi Tiit Haagma, kes räägib Andresele anekdooti tšuktšist, kellest pidi äärepealt saama Moskvas treial, aga sai hoopis Ameerikas miljonär. Olen seda lugu kuulnud Tiidu esituses rohkem kui 172 korda, aga ikka on naljakas.

Tiit sõidab ühe meie kõige kurjema konkurendi, soomlaste Lexuse-nimelises laevas. Olen temaga Ruja päevil ja ka hiljem purjetades käinud läbi tulest, veest ja mitmevärvilistest torudest. Halvamaitselise vedelikuga, mis laevades ikka päripäeva tiirleb, pole päev enne starti teda mõtet meelitada. Seal laevas olla nii kõva kord, et isegi kõik sõnad, mis pole otseselt tuule, trimmimise, kursinurga ja käiguga seotud, on keelatud kui mittevajalikud. Professor Domingos eputas seal kord oma rootsi keele oskusega ja ütles kõva häälega: „Bra!“ Järgmisele võidusõidule teda enam ei kutsutud.

Teeme Haagmaga Sandhamnile paari tunniga tiiru peale. Sandhamn on jämedalt öeldes üks eriti suur kivi, kuhu on millegipärast puud peale kasvanud ja sadakond maja ka peale ehitatud. Saarel ei ole ühtegi autot, küll aga tohutult jalgrattaid.

Inimsõbralikku seadust, mis lubaks rännumehel veepiiril vabalt kulgeda, sealmaal ei tunta. Ikka traataed mereni ja silt kõrvale, et Privat. Mage värk. Ma saan aru küll, et maaomand ja kinnisvara on pisisaarel eriti kallis.

Majakesed on armsalt punased ja tillukesed nagu muinasjuturaamatus. Aiakesed jätavad metsikuvõitu mulje ja on üllatavalt mitterootsipärased. Heas mõttes. Jahisadam on saareelu tinglik keskpunkt, sealsamas on ka rida pisikesi poekesi ja kohvikuid. Ka kanget napsu ja veini saab ühes poest tellida – aga Stockholmist kohale jõuab see kolme päeva pärast. 2% alkoholisisaldusega õlut võib muidugi saada, aga see karastusjook meresõitjaid just väga ei inspireeri.

Ümber saare ja skäärides käib tihe laeva-, kaatri- ja jahiliiklus. Vesi on sügav, faarvaatrid toodritega märgistatud ja meresõit seetõttu turvaline. Saarel on ka supelrand, kuhu me Tiiduga jääme mõneks ajaks pingile jalgu puhkama ja üksteisega äravahetamiseni sarnaseid blondiine vaatama.

Pärastlõunal käib jahisadamas tihe askeldamine ja jahtide võidusõiduks ettevalmistamine. Jahte tuleb järjest juurde ja imetlen siiralt lillades liibukates sadamapoiste oskust sadu aluseid turvaliselt mitmekordsetesse ridadesse paigutada. Juba kuuleb ka eesti keelt ja näeb isegi Eesti laevu. Eestlased on Gotland Runtil mõnigi kord vingelt purjetanud ja meid võetakse siin täiesti tõsiselt. Isegi saarlased on oma Katariina Jee nimelise viguriga kohale ilmunud. Põrnitsevad suu lahti meie Gudrunit ja Küllit ja kutsuvad õhtuks kogu Lady Birdi meeskonna väikesele dringile. Küllap me juba tuleme! Saab kindlasti kõhu täis ja ...

Korraldame laevas läbiotsimise ja leiame mitmesaja kilo jagu träni, millel võidusõidupurjetamisega mingit pist- mist pole. Ilmateade lubab vaikset ilma ja jahist kantakse maapealsesse konteinerisse kõik, mis vähegi võimalik. Jääb ainult see, mis vältimatult vajalik. Kaks magamiskotti jääb seekord siiski laeva. Kaks renditud Wikingi päästeparve ka.

Lõpuks astub laeva tähtis ametnik, kes korraldab reeglitele vastava tehnilise ülevaatuse, mis oma ülimas ranguses on alati kõhedusttekitav. Avastatakse, et meie radaripeegeldi on liiga väike ja üks tulekustutitest ei asugi kokpitis. Ma pole küll elu jooksul näinud ühtegi jahti, mille tulekustuti asuks väljaspool kajutit, aga tõotame pühalikult selle sinna otsekohe kinnitada. Igatahes!

Meie kõrval asuvas Leedu jahis ülevaatus nii ladusalt ei lähe. Üks nende meeskonnaliikmetest jookseb õige mitmeid kordi poe vahet ja näitab pedantsele kontrollijale eksootilises keeles vadistades üha uusi vidinaid, mis see vajaka on leidnud olevat. Ma ei kadesta neid, aga kaasa ka ei tunne. Kord on kõigile üks. Lõpuks lööb isegi karm rootsi ametnik käega ja signeerib nende dokumendid. Leedukad avavad seepeale kohe pudeli kangemat sorti kärakat ja hakkavad slaavlaslikult temperamentset pidu panema.

Võidusõiduks trimmitava jahi juures on uskumatult palju toimetamist. Alati saab midagi kiiremaks, paremaks ja kavalamaks sättida. Kapten Tagu, kes niikuinii oma jahti viimse kui kruvikeseni tunneb, leiab üha uusi asju, mis vaja veel viimasel hetkel ümber ehitada. Ta tõmmatakse mitmeid kordi pootsmanitooliga masti, kus siis vahetuvad uuemate ja uhkemate vastu küll fallid, plokid ja isegi windexi-mutrid.

Külli, Ago ja Andres kalkuleerivad võimalusi meeskonda regati ajal võimalikult vähesega toita ja joota. 2 liitrit vett per nuppi? Peab piisama ... Nuudli- ja krõbuskikiirtoit, mõni pätsike leiba- saia, kuivatatud puuvilja-pähklisegu, natuke juustu ja suitsuvorsti. Ei mingit luksust ega prassimist. Me läheme merele ju konkurentidega kaklema, mitte niisama ringi töllama. Tormikad ja meresaapad, fliis, kindad ja müts. Päikeseprillid ja eriti tugeva tõkendiga päevituskreem. Viimast kulub ohtrasti. Üks pudel rummi kapteni salajases panipaigas. Kõik. Laev on võidusõiduks valmis.

Õhtu enne starti möödub konkurentide laevu uudistades ja arutades, kas need vastavad mõõdukirjade tegelikkusele. Et kas ikka kõik nende purjed, mida me varsti loodetavasti endast tagapool näeme, on deklareeritud ja määrustekohased vidinad laevas. On asju, mis ei muutu. Alati tundub oma laeva võistlusväärtus teistega võrreldes ebaõiglaselt suur ... Uurime erinevaid ilmaprognoose ja teeme taktikalisi plaane. Tavaliselt ei pea need lahinguolukorras küll vett.

Sadamas keeb juba tõeline elu, keeltepaabel lööb kõrvad lukku ja mitmevärviliselt kallis purjetamisriietus paneb silmad virvendama. Saarlaste Katariina Jee võõrustab Lady Birdi meeskonda lahkelt ja me ei jäta nende tagavaradest midagi söömata-joomata. Küsime taktitundetult juurde. Antakse ka. Kuna Eesti jahte meie grupis ei võistle, on meeleolu sundimatu ja heatahtlik. Paistab, et saarlased võtavad asja märksa easy’malt kui meie kamp.

Lõpuks liitub meiega ka tübeteikaga leedu purjetaja ja siis me kuuleme mõõdutundetut praalimist kohutavatest tormidest ja muudest ebainimlikest kannatustest, mida kõike tal on tulnud läbi elada, viies Leedu kolmevärvilist lippu uhkelt ümber maailma. Üldiselt on kohe aru saada, et vennike ei tea purjetamisest ei ööd ega mütsi.

Me ei tee sellest erilist numbrit ja lõõbime niisama, üritades enam vähem viisakaks jääda. Lõpuks vajub leedukas ära, Andres võtab ta kukile ning vaarub meie kõrvuti seisvate laevade poole. Oma laeva ahtris võtab leedu kangelane korraks jalad alla ja Andres laseb ta lahti. Viimane, otsustav samm ahtritekile jääb siiski paarkümmend sentimeetrit liiga lühikeseks ja meremees kukub heleda plartsatuse saatel kai ja laeva vahelisse kitsasse pilusse. Andres hüppab talle järele ja nii nad siis seal sulistavad, kuni meeskonnakaaslased nad lõpuks välja õngitsevad. Nalja nabani.

Siis saabuvad alati heatujuline professor Domingos ja tema satelliit Stubu. Kogu meie meeskond on koos ja kätte on jõudnud aeg magama minna. Stardini on jäänud loetud tunnid, hommikuks peavad meeskonnaliikmed puhanud ja sportlikus vormis olema.

Sulen silmad ja hakkan just süvenema sürreaalsetesse nägemustesse ilusatest tüdrukutest ja uhkete palmidega randadest, kui mu kõrvu riivab madal, aga samas läbilõikav norin. See on Stubu. Kohe sekundeerib talle mõnevõrra kõrgemas registris professor Domingos. Ka Andres ja Ago ei hoia oma talenti vaka all, peagi kõlab nii salongis kui vöörikajutis tõeline norskajate sümfoonia.

Selles on isegi mingi rütmiline alge ja veider meloodiline kulgemine, aga harmooniliselt on teos talumatult dissonantne. Väikesed sekundid põimuvad suurtega. Tõeline modernism, mis hambaplommidki liikuma paneb ...

Vilistan. See ei koti kedagi. Karjun väga kõva häälega neljatähelise ropu sõna. Väike ritenuto, millele järgneb diminuendo – ja arenev suurvorm jätkub endises rütmis ja dünaamikas.

Korjan vandudes oma magamiskoti kokku ja kolin tekile purjede vahele. Kõrvalseisva Leedu laeva tekil pikutab tuttav tübeteikaga purjetaja. Tema on salongist välja aetud sellepärast, et ... ta norskab! Ta teeb seda sama virtuoosselt kui meie kangelased. No tere tulemast!

Lähen teen sadamale veel ühe tiiru peale. Enamik tõsiseid purjetajaid on unne suikunud ja sadamas valitseb võidusõidueelne ärev vaikus.

Vihane vaidlemine kostab äkki ühe Eesti jahi juurest. Kaks Rootsi politseinikku on kapteni endi vahele käevangu võtnud ja viivad vennikese kaatri peale, mis kihutab skääride vahelt Stockholmi poole. Ja siis kuulen ma uskumatut lugu! Meremehed näinud kail kahte rootsi beibet – ilusat sellist – ning kutsunud nad oma laeva vaatama. Nii ikka tehakse. Pakkunud veel klaasikese veini ja saatnud nad viisakalt ära. Beibed aga saanud kaldal mingi jamaga hakkama ja politseinikud tuvastanud neil ka kerge joobe. Tšikid olid 19-aastased. Rootsis aga tohib tongis olla alles alates 21. eluaastast. Rootsi seaduste kohaselt on karistust väärt ka see, kes lastele napsu pakkus.

Tšikid näidanud lahkelt Eesti laeva peale ja selle kapten veetiski lõpuks öö Stockholmi arestimajas. Sai asjakohase trahvi ja starti nad ei jõudnudki ...

***

Meie jahi kajutiseinale on kleebitud tabel, mis näitab kiretult ja numbrite keeles, kui kiiresti peaks laev sõltuvalt tuule tugevusest ja kursist liikuma. See tabel on maha viksitud meie Soome konkurentide laevalt, mida trimmib ja tihtipeale ka roolib üks kavala- maid eesti purjetajaid ja purjemeistreid – Tiit Haagma.

Kui kiirus pole vastav arvestuslikule, läheb laevas märuliks. Laeva kapteni Jaanus Tagu üldiselt malbe iseloom muutub talumatuks ja kõnepruuk intelligendikõlka kõrvadele kohutavaks.

GOTLAND RUNT

Võidusõidule ümber Gotlandi saare panid 1920.–1930. aastatel aluse Rootsi Kuningliku Jahtklubi (KSSS) liikmed, kes oma suurte ja uhkete R-klassi puujahtidega aeg-ajalt Sandhamnist Visbysse seilasid.

1935. aastal kutsusid klubiliikmed külla teised Balti mere äärsete riikide purjetajad, et arutada tõsiseltvõetava avamereregati alustamist. Idee leidis vaimustatud vastukaja ja juba 1937. aastal kihutasid Rootsi, USA, Poola, Inglismaa, Saksamaa, Soome ja isegi Leedu purjetajad esimest korda võidu ümber Gotlandi saare. Seda võibki pidada Gotland Runti ajalooliseks alguspunktiks.

1939. aasta regatt oli eriti osavõtjaterohke, selleks ajaks olid purjetajad jõudnud kokkuleppele ka erinevate jahitüüpide koosvõistlemise arvestuslikes peensustes. Paraku algas samal aastal II maailmasõda ja rahvusvaheline võidupurjetamine katkes 1950. aastateni. Kümnend hiljem oli purjetajaid jälle sadu ja Gotlandi võidusõit muutus kiiresti üheks suurimaks rahvaregatiks isegi maailma mastaabis.

Kui esialgu andsid tooni põhiliselt asjaarmastajad ja võidusõidumasinateks kohandatud perejahid, siis 1980. aastatest alates hakkas pilt oluliselt muutuma. Võistlevate jahtide arv on sageli ületanud 400 ja üha enam – ülisuurt raha liigutavate sponsorite survel – on fookus pöördunud ookeanipurjetamise proffidest koosnevatele tiimidele ja ülimoodsatele jahtidele. Katamaraanid ja trimaraanid, Whitbreadi ja Volvo Ocean Race 60–70-jalaste jahtide aja-, kiiruse- ja distantsirekordid ning omavahelised arveteklaarimised on muutunud omaette meediasündmuseks.

Mitmed kroonitud pead, näiteks Norra kuningas Harald, on mitmeid kordi tõestanud oma kuulumist ka maailma tipptasemel purjetajate hulka. Ta on oma jahiga Fram XIV isegi Gotland Runti võitnud ja tulnud koguni Euroopa meistriks IMS-klassis 2005. aastal. Tema Rootsi sinivereline seisusekaaslane Carl Gustaf ja prints Carl Philip on regati kaasa teinud lihtsate meeskonnaliikmetena VOR-klassis.

Huvitav on märkida, et 1984. aastani oli regatil keelatud kasutada elektroonilist navigatsiooniaparatuuri. Logi, tuulelipp, kajalood, peilingaator, kompass ja merekaart olidki kõik, mis ametlikult lubatud. Siis võeti tehnilise progressi keeld juhendist maha ja otse loomulikult võeti kohe kasutusele Decca raadionavigatsiooniaparaadid ja muud turvaliseks meresõiduks vajalikud, tol ajal ülimoodsad vidinad.

Gotland Runti ajaloos on olnud mitmeid dramaatilisi hetki, sest ilmastikuolud saare ümber on väga vahelduvad. On olnud isegi aastaid, kui pea pooled võistlejad on võistluse katkestanud taglase hävingu tõttu või suurt osa meeskonnast tabanud väljakannatamatu merehaiguse tõttu.

Esimene ja seni ainuke surmaga lõppenud õnnetus regati pikas ajaloos toimus 2002. aastal, kui väga tugevas tuules toimunud võidusõidu ajal viis laine üle parda Soome jahi Argoni kapteni Mauri Luukala. Meeskond ei suutnud oma kaptenit tormisest merest välja õngitseda. 17 minuti pärast jõudis kohale Rootsi piirivalve helikopter, kuid paraku libises päästeoperatsiooni käigus alajahtunud meremees oma päästevestist välja ja uppus.

Aasta-aastalt on turvanõudeid jahtide ohutustehnilistele- ja sidesüsteemidele karmistatud ja lisaks juba kohustuslikuks muutunud raadioraportitele distantsi pöördemärkide juurest, on korraldajad paigaldanud paljudele laevadele transponderid ja seetõttu on võistluse käik ja taktikaline seis jälgitav nii internetis kui ka suurtel ekraanidel Sandhamni sadamas, kus asub regati peakorter ja stardi- ning finišipaik.

Üha enam võib Gotland Runtil näha naispurjetajaid. Pea iga suurema jahi meeskonnas on neid paar-kolm ja võib kohata ka üksnes naistest koosnevaid „meeskondi“. Seda ka proffide liigas, suurtel ja moodsatel laevadel. Ookeanipurjetamise tippklass on ala, kus soolist diskrimineerimist ei tunta. Eraldi naiste ja meeste arvestust ei peeta, avamerepurjetamine on spordiala, kus naised võistlevad meestega 100% võrdsetel alustel.

Osavõtvad jahid võistlevad mitmes arvestusgrupis ja erinevatel distantsidel, mis tagab sportliku objektiivsuse, atraktiivsuse ja tervele mõistusele toetuva logistika. Tavaliselt kestab võidusõit ümber saare umbes kaks ööpäeva. Kui kõik muidugi plaanipäraselt läheb.

Nii Rootsi kui ka rahvusvaheline meedia pöörab vaatemängulisele Gotlandi regatile erandlikult suurt ja ainult positiivset tähelepanu. Tänavu olin tunnistajaks igapäevase reality show tootmisele, mille kangelased olid vanal ja suhteliselt räämas veerandtonnisel jahil oma esimest purjetamisvõistlust sooritavad algajad. Naisosalised olid silmipimestavalt kaunid blondiinid ja poisid, purjetamiskindad käes, käisid kail taarudes nagu aasta otsa ookeanidel vettinud merehundid. Tundus päris naljakas meelelahutuslik formaat olevat.

Selles numbris

• Erik Holm. Rännud lõunaristi alt
• Esimesed eestikeelsed kaardid
• Kuidas Ararat kaotas maailma kõige kõrgema mäe tiitli
• Uue (Peegel-) kaameraga reisil
• Unustamatu puhkus pildistamisvarjes
• Pöidlaga surfama
• Iisrael - see maa on pigem mõistatus kui unistus
• 44 tippu tehtud, 1 ootab teist katset
• Reis iseendasse
• Vene vanausuliste uskumatu ränne
• Kõige kuivemas kõrbes
• Kanjonite salakaval ilu
• Eestlaste seiklused Gotland Runtil
• Hääletades Siberi šamaanide juurde
• Go Reisiajakiri nr 20 – Oktoober 2009
• Viie kuuga Kairost Kaplinna