Uue (Peegel-) kaameraga reisil

Eesseisev reis annab tihti põhjuse täiendada või uuendada fotovarustust. Kuna viimasel ajal on paljudele taskukohasemaks muutunud digitaalsed peegelkaamerad, langeb valik tihti just neile – see ju suurem ja ilusam ning kindlasti teeb paremaid pilte. Ikkagi peegelkaamera! Jaanus Terasmaa annab nõu, kuidas peegelkaamera võimalusi maksimaalselt ära kasutada, kui esimene kokkupuude sellega tekib alles reisil või veidike enne seda.

Kõigepealt tuleb öelda, et kui olemasolev kaamera teeb korralikku pilti ja reis erivajadusi ei eelda, siis viimasel tunnil enne reisi ei maksa kaamerat vahetama hakata. Reisil on muudki teha, kui uue kaamera manuaali uurida ning seadeid proovida. Nii võivad pildid väärt kohtades tegemata jääda või tulla kehvemad, kui vana ja tuttav kompaktkaamera oleks teinud. Lõppude lõpuks ei tee pilti kaamera, vaid ikka inimene, kes päästikule vajutab.

Kui oled siiski otsustanud enne reisi kaamerat vahetada, tasub esimese asjana välja selgitada enda jaoks sobivaim kaamera kere. Kõigil suurematel tootjatel, nagu Canon, Nikon, Olympus, Pentax, Sony, on neid küll nii erinevas hinnaklassis kui ka erinevate võimalustega. Lihtsaim võimalus on jääda tootja juurde, kelle kompaktkaameraga juba tuttav ollakse, sest sageli on menüüsüsteemide loogika suhteliselt sarnane. Samas ei tohiks see olla peamiseks valikukriteeriumiks, sest kere valik on vaid esimene väike samm kulutuste pikas reas.

Mõistlik on võtta reisile koos peegelkaameraga kaasa ka vana kompaktkaamera. Esiteks, kui häda käes, saab vähemalt sellega pildid tehtud. Teiseks, on olukordi, mille puhul on päris hea kahte kaamerat omada – näiteks saab ära jätta tülika objektiivide vahetuse mõneks üksikuks klõpsuks või siis on öösel kahtlastesse rajoonidesse kolama minnes turvalisem kaasa võtta väiksem ja vähem silmatorkav kaamera.

Kui esialgne selektsioon tehtud, tuleb minna mõnda suuremasse fototarvete poodi ja katsuda väljavalituid oma käega – kas kaamera on piisavalt suur või väike, kas nupud paiknevad käe jaoks õiges kohas jne. Kui see saab tehtud ja sobiv kere on välja valitud, jõutakse tõelise probleemini – objektiivideni.

OBJEKTIIVIOST

Loomulikult saab pea kõiki kaameraid osta koos nn kit-objektiiviga (või isegi kahese komplektiga), mis põhivajadused ära ajavad, aga see pole alati just kõige mõttekam valik. Kit'id kipuvad olema kehva hinna-kvaliteedi suhtega.

Objektiivi valimisel on abiks oma varasema kaamerakasutuse analüüs. On ju kompaktid enamasti vähemalt 5x suumiga, keskeltläbi vahemikus 30–150 mm (seda loomulikult 35 mm ehk täiskaadri ekvivalendis). Kit-objektiivid on traditsiooniliselt 18–55 mm (ehk 35 mm ekvivalenti ümberarvutatuna ligikaudu 28–85 mm). Keskmine lihtne kompaktkaamera on seega tunduvalt suurema ulatusega ning laialt levinud supersuumid lähevad juba võrreldamatult kaugemale, 600 mm pole nende puhul probleemiks. Peegelkaamerale sellise suumiulatusega objektiivi olemas ei ole.

Varasema kaamerakasutuse analüüsimiseks on olemas tasuta tarkvarad, mis suudavad tehtud piltide EXIF-info põhjal kokku arvutada, palju mingeid seadeid kasutatud on. Näiteks sobib selliseks analüüsiks ideaalselt programm nimega Smart Photo Statistics. Kui programm on olemas ja paigaldatud, tuleb kogu pildipank ette sööta ja pärast väikest ragistamist saab näha nii kasutatud säriaegu, avasid, ISO-sid ja võtterežiime kui ka loomulikult objektiivi fookuskaugusi. Just seda viimast peabki vaatama, et hilisem objektiivivalik lihtsam oleks. Siinkohal tuleb märkida, et sageli kipuvad kompaktkaameraga tehtud piltide puhul domineerima suumiulatuse kaks otsa. Ilmselt seetõttu, et pilti tehes saab suum otsa, kuigi tahaks veel lähemale või siis veel rohkem kaadrisse mahutada. Paraku peab leppima sellega, mis on, ja klõpsu ära tegema. Või siis jalgade abil lähemale ja kaugemale suumima.

Kui varasematest piltidest selgub, et enimkasutatud suumimillimeetrid jäävad sadadesse, siis 18–55 mm kit-objektiiviga sa ilmselt rahule ei jää. Kui aga ka varasem kaamerakasutus viitab just sellele vahemikule, siis miks ka mitte, kuigi pildikvaliteet võib mõnedes oludes kvaliteetse kompaktkaameraga võrreldes isegi kehvemaks osutuda.

Pärast eneseanalüüsi peab analüüsima rahakoti sisu ja valima välja sobiva objektiivi. Põhimõtteliselt maksab objektiivide maailmas reegel, et sama kaubamärgi piires kallim objektiiv on parem kui odavam. Kvaliteetse klaasi ja suure valgusjõuga objektiivi tegemine lihtsalt on kallis lõbu.

Ostetav objektiiv (või objektiivid) peab vastama su harjumustele ja eesmärkidele ning loomulikult ka sellele, kuhu ja kuidas reis planeeritud on. Maastikupildistajale lainurk, loomapildistajale teleobjektiiv, putukasõbrale makroobjektiiv. Või siis universaalne suure suumiulatusega reisiobjektiiv.

Nüüdseks on üsna levinud 18–200 mm, 18–250 mm ja isegi 18–270 mm objektiivid. Need on saadaval nii kaameratootjatelt endilt kui Sigmalt ja Tamronilt. Loomulikult tähendab selline suumiulatus teatud järeleandmist kvaliteedis ja valgusjõus: lainurga puhul on probleemiks moonutus (pilt on pisut kummis) ja vinjeteerumine (tumedad nurgad), teleobjektiivi puhul purple fringing (kontrastsetel kontuuridel värvilised halod).

Suure suumiulatuse tõttu jääb ära mõneti tülikas ja vahel isegi ohtlik objektiivi vahetamine. Ohtlik mitmes mõttes – tuulistes-vihmastes oludes võib avatud kaamerakeresse sattuda tolmu, vett või mida iganes. (Väike soovitus – kui objektiivi vahetad, siis hoia kaamera ava alati allatuult ning alaspidi, siis on väiksem tõenäosus, et saad kaasa ebasoovitavad lisandid.)

Inimrohkes paigas äratab fototehnikaga sahmerdamine ebavajalikku tähelepanu ja toob endaga kaasa turvariske. Vähemtähtis pole ka kaalu ja mahu küsimus. Üks universaalne objektiiv kaalub ja võtab ruumi alati vähem kui mitu spetsialiseeritud objektiivi.

Kui sellist reisisuumi ei taha osta, siis olenevalt reisi pikkusest ja riskiastmest võib kaaluda laenutamist. Poest on see Eestis hetkel võimalik küll ainult Pentaxi puhul, aga teiste kaameratootjate puhul on äkki mõni sõber valmis oma objektiive laenama.

On veel üks asi, mida tasub enne objektiivi ostmist järele uurida: küsida, mida teised kasutajad arvavad. Abiks on Google, toksi sinna objektiivi nimi ja loe. Kui objektiiv juba ostetud ja selgub, et eriti hästi sellest ei arvata, ära heida meelt, vaid sisesta lisaks objektiivi tähisele sõnapaar sweet spot. Maakeeli öelduna objektiivi optimaalsed seaded ehk selline ava ja fookuskauguse kombinatsioon, mille juures objektiivi joonis on teravaim. Kui midagi asjalikku enda objektiivi kohta pole kirjutatud, pea meeles üldist reeglit – sweet spot on reeglina ava 2–3 stopi võrra kinni keerates. Nii et f/4 objektiivi puhul f/8–f/11 kandis, f/2.8 objektiivi puhul f/5.6–f/8 juures jne.

Mida kvaliteetsem on objektiiv, seda lahtisema avaga saab terava pildi. Suumobjektiivi puhul kipuvad kehvema kvaliteediga olema mõlemad otsad, seda eriti suure suumiulatusega objektiivide puhul. Mõnel juhul on 50 mm ja rohkemgi pikemast otsast sisuliselt kasutuskõlbmatu.

KOMPAKT VERSUS PEEGEL

Kui nüüd uus kaamera on ostetud, objektiivid valitud ja piirid tundma õpitud, siis kuidas minna uuele platvormile üle võimalikult valutult?

Esmalt tuleb öelda, et pilti saab loomulikult teha iga kaameraga, kui vähegi on viitsimist ja tahtmist süveneda. Mitmetel peegelkaameratel ei ole alles jäetud eelseadistatud võtterežiime (puuduvad kõiksugused, koera-, kassi-, lapse-, öö- jne režiimid), on vaid klassikalised ava- ja säriprioriteediga režiimid, täismanuaalne ja -automaatne. Viimane on kõige lähedasem valik digikompaktile – nn roheline režiim, mille korral kaamera otsustab sinu eest kõik seaded.

Teisalt jälle pole suurt mõtet osta peegelkaamerat, et sellega vaid rohelises režiimis pilte klõpsutada. Kuigi ka see on viimases hädas, kui mõistus tõesti kaamerast üle ei käi, üks variant enamvähem korralikud pildid kätte saada. Ent sama raha eest saab reeglina igati pädeva kompaktkaamera, millega – nagu juba selgeks on saanud – on muret vähem: ei pea vahetama objektiive ning muretsema sensorile kleepuva tolmu pärast, kaamera kaalub vähem, omab suuremat suumiulatust jne.

Kompaktkaameralt peegelkaamerale üle minnes peab arvestama, et muudatused senistes harjumustes ei ole pelgalt kaamera kujust ja kaalust lähtuvad. Oletame, et vana kompaktkaamera oli küllaltki hea, korraliku valgusjõulise objektiiviga, keeratava-pööratava LCD- ekraaniga, optilise pildiotsijaga jne. Peaaegu nagu peegelkaamera. Tegelikult siiski mitte päris – sensori suurused on endiselt erinevad, kuigi viimasel ajal on peegelkaamerad mõneti lähenenud kompaktidele ja piirid on hägustunud (lisandunud on Live-view, video võimalus, keeratav-pööratav LCD jne).

Kompaktkaamera tilluke sensor tähendab ühelt poolt seda, et tundlikkus (ISO) on piiratud ning varjualade müra avaldub pildil kiiresti. Seega on valgust alati puudu, sest ISO ei saa väga suureks lükata – pildikvaliteet läheb liiga kehvaks. Teisalt aga tähendab kompaktkaamera väike sensor seda, et teravussügavus on alati suurem kui suurema sensoriga peegelkaameral. Kompaktkaameratel reeglina ava üle f/8 koomale keerata ei saa. Ja ei ole vajagi, sest teravussügavus on nagunii võrreldamatult suurem sensori samadel seadetel saadava tulemusega. Seega kannatab kompaktkaameraga hädaga grupipilti teha ka f/2.8 juures, mis peegelkaamera puhul tähendaks, et enamik rahvast on üsna fookusest väljas.

Seega üks asi, mille pead peegelkaameraga pilti tehes kindlasti ümber õppima, on sobiva ava kasutamine. Peegelkaameraga ei maksa maastikku pildistama minna, kui ava vähemalt f/8 või kinnisem pole. Kompaktkaameraga sobis ka f/4 juba enam-vähem. Teisalt aga saab peegelkaameral ISO üsna suureks keerata, ilma et pilt täiesti kasutuskõlbmatuks muutuks.

Peegelkaamera plussina saab veel välja tuua, et reeglina omavad need tunduvalt suuremaid seadistusvõimalusi (kuigi erinevused tootjate ja mudelite vahel on päris suured), mis lubab paljud nupud oma kätt ja kasutusmugavust silmas pidades ära seadistada.

Peegelkaameraga kaasneb ka akude tunduvalt pikem vastupidavus. Erinevalt kompaktkaamerast ei ole vaja objektiivi pidevalt sisse-välja jooksutada ning ka suumimine toimub manuaalselt. Ka LCD kasutamise järele pole suurt vajadust, sest kasutada saab optilist pildiotsijat. Seega võivad paljude peegelkaamerate akud mõistliku kasutuse korral vastu pidada kolme nulliga lõppeva arvu klõpse, mis ületab keskmise kompaktkaamera vastupidavust kordades.

KOKKUVõTE

Pilti teeb inimene, mitte kaamera, kuid hea pildi saamiseks peab inimene oma varustust ja selle piire hästi tundma. Reisile minnes ei maksa kaasa võtta tundmatut kaamerat, lootuses, et küll reisil on aega õppida. Ega ikka ei ole küll ja nii võivad väärt kaadrid kehvade oskuste taha jääda.

Selles numbris

• Erik Holm. Rännud lõunaristi alt
• Esimesed eestikeelsed kaardid
• Kuidas Ararat kaotas maailma kõige kõrgema mäe tiitli
• Uue (Peegel-) kaameraga reisil
• Unustamatu puhkus pildistamisvarjes
• Pöidlaga surfama
• Iisrael - see maa on pigem mõistatus kui unistus
• 44 tippu tehtud, 1 ootab teist katset
• Reis iseendasse
• Vene vanausuliste uskumatu ränne
• Kõige kuivemas kõrbes
• Kanjonite salakaval ilu
• Eestlaste seiklused Gotland Runtil
• Hääletades Siberi šamaanide juurde
• Go Reisiajakiri nr 20 – Oktoober 2009
• Viie kuuga Kairost Kaplinna