2436km ja 53 päeva hulkurielu ehk jalgrattamatk ümber Eestimaa 2011
Nii ma siis hakkasingi lähemalt uurima mis ja kuidas ühe eduka rattamatka sooritamiseks tarvis on. Lugesin erinevaid temaatilisi blogisid, et kuidas teistel sarnased retked on kulgenud. Varustuse kohta sain infot ratta ja matkafoorumitest, palju oli abi ka sõprade ning tuttavate nõuannetest. Siinkohal tahan erilist tänu avaldada Siimule kes paljugi matka ettevalmistamisele kaasa aitas ja viitsis vastata kõikidele minu lollidele küsimustele. Ja muidugi suureks inspiratsiooniallikaks oli meie endi Uhhuduuri seltskond. Olgu sadul neile pehme. Vahetult enne teele asumist vaatasin nende reisisaated kaks korda läbi. 🙂
Lõpuks oli plaan valmis, mis seisnes peaasjalikult selles, et mingit erilist plaani nagu polnudki. 🙂 Hakkan vaikselt liikuma, hoidun võimalikult ranniku ja piiri ligi ning edasi vaatab juba kohapeal mis saama hakkab. Kuna juhtus nii, et mingit ajalist piirangut mul ei olnud siis lubasin endale seda luksust suhteliselt vabalt võtta. Seetõttu mingit spordiüritust sellest matkast ei kujunenud, pigem ühe laisa väntaja elu ja kõige ümbritseva nautlemine.
Teisipäev, 28.juuni 2011
Algus
Lõpuks ometi on teoks saamas see mis ideena küpses mu peas juba üle poole aasta- alustada rattamatkaga ümber Eestimaa.
Kodus proovisin täislastis rattaga esimesed sõidud teha. Päris hästi vänderdas, nagu esimest korda sõidaks. Küllap tahab harjumist.
Jaaniväsimus veel kontides lasin Lauril ennast Vääna-Jõesuu telkimisalale sõidutada. Algselt oli kavas alustada kuskilt Tabasalust kuid jäime liiga hiljapeale, ei tahtnud pimedas sõita. Homme panen vastupäeva ajama ja edasi on juba improviseerimise küsimus. Ah, et miks just vastupäeva? Aga miks ka mitte, küllap sellepärast, et nii tundus lihtsalt õige ja natuke ka selepärast, et saared enne läbi sõitta.
Terve öö keegi lärmas ümber telgi, noortel toimus mingi pralle, lisaks veel mõtted ja reisiärevus. Ega magamisest suurt välja ei tulnudki.
Kolmapäev, 28.juuni 2011
Ebaõnn
Mis hästi algab ei pruugi hästi lõppeda. Nii võiks tänase päeva lühidalt kokku võtta. Oma laagri sain pakitud koos muude toimetamistega u. keskpäevaks. Ilm oli palav ja päikesepaisteline, sõites tuul jahutas mõnusalt. 16km järel tegin Treppoja kaupluse juures peatuse, et vett ja muud nänni osta. Ratast rattahoidjasse pannes selgus, et see ei püsi seal vaid kukkus kolinal külili. Süda jättis paar lööki vahele, arvasin, et nüüd on esiratas kõver kuid õnneks ei juhtunud miskit hullu ainult peegel lendas küljest, selle installeerisin ilusti tagasi. Keskmine rattajalg toimib ainult kõvema pinnase peal. Edaspidi riskin ratta jätta ainult millegi najale.
Vahepeal kulges sõit jälle üsna libedalt kuni 30’dal kilomeetril, Pakri poolsaare idapoolsemat külge vallutades, metsateel üks kuri puuoks mu ratta käiguvaheti kinnituse suutis pooleks murda. Lihtsalt kargas mudast välja ja oligi õnnetus käes. See ei ole nüüd küll see millega üks rattamatk peaks algama. Juba esimesel 30’dal kilomeetril. Raisk! Olgu. Pidasin veidi aru ja hindasin olukorda. Helistasin Siimule, ta lubas uue kinnituse sebida. Helistasin Marisele, ta lubas selle kohale tuua. Tundus, et väljavaated matka jätkumiseks ei olegi nii lootusetud, kuid…
Kuna asukoht ei olnud kõige sobivam sest mul ei olnud selget aimu kus ma täpselt paiknen siis ei jäänud muud üle kui tolknev käiguvaheti raami külge siduda ja jalgsi, ratast käekõrval lükates teisele poole poolsaart kõmpida (u. 5km).
Kohtasin ühte kohalikku tüüpi kes tundis mulle kaasa ning teadis, et suund on mul vähemalt õige. Kohati pahkluuni liiva, ühe ülijärsu künka ning higi ja vere hinnaga oli tal muidugi õigus. 🙂
Teadsin pangal üht kohta, olen seal varem sukeldumas käinud, nimetatakse Pakri trepiks. Seal ma siis päästvat varuosa kannatamatult ootama jäingi. Ja lõpuks, hilisel õhtul see tuligi. Imre, Maris ja Reelika tõid. Tõid lausa kaks erinevat, et üks nendest peaks ikka sobima. Rõõm jäi siiski üürikeseks sest mõlemad kinnitused osutusid nagu kiuste mittesobivateks. Leidlike inimestena kaalusime siis erinevaid lahendusi, et kas saaks äkki kuidagi kompunnida kuid kõige mõistlikum tundus siiski ratas ja varustus autole laadida ning koju sõita. Seal siis juba õige kinnitus vana järgi sebida. Meele tegi mõrudaks küll aga mis sa teed, hea, et ma oma otsaga kuskil võrumaa metsades või Narva taga ei olnud. Kui ratas korras siis kindlasti kohe uuele katsele.
Aga muidu Pakri poolsaare idapoolsel küljel leidub palju kauneid paiku. Tasub kindlasti külastada.
***
Kuna reisikirjutisi sai iga päeva kohta miskit kribatud, siis kogu jutu siia ühte postitusse ära mahutamine läheks kole pikale. Seega, kui Sind huvitab siis kõigest täpsemalt saad lugeda minu reisiblogist.
Pilte kah: http://nagi.ee/photos/mrWilson/sets/326089/
