Vene päev UB-s

Tegin täna Ulaanbaataris „vene päeva“. Esmalt käisin linnas ringi sihiga pildistada kõike vene- ja sovetipärast. Materjali jagus küllaga. Ja ma ei räägi hiigelsuurest, pea terve kvartali enda ala võtvast Venemaa saatkonnast südalinnas.

Vene oluline mõju hakkas siinkandis peale pärast seda, kui 1860.a. sõlmisid Hiina ja Venemaa nn Pekingi lepingu ja 1862.a. kaubandusreeglite lepingu. See oli aeg, mil Venemaa diplomaatia kasutas osavasti ära Hiina nõrkust ja võitis endale suuri territooriume Kaug-Idas. Samal ajal algas ka Mongoolia tõmbamine vene mõjusfääri. Vene konsulaadi neli esimest liiget saabusid 20-mehelise kasakasalga kaitse alla Urgasse juba 1861. aastal. Kogu Mongoolia hilisajalugu on olnud ellujäämisvõitlus kahe suure – Vene karu ja Hiina tiigri vahel. Peale teist maailmasõda püüdsid Mongoolia kommunistlikud valitsejad hoida häid ja väga häid suhteid ka puna-Hiinaga. Kui aga Vene-Hiina vahekorrad jahenesid ja külmusid, valis Mongoolia muidugi Venemaa poole. Ühest küljest polnud tal tolleks hetkeks midagi valida, teisalt näeb aga mongolite alateadvus Vene poolelt ikka veidi vähemat ohtu kui Hiinast. 1970ndail rajati Mongoolia-Hiina piirile hulgaliselt N Liidu sõjaväebaase, seal on sundaega teeninud ka mitmed eestlased. Praegu on kõik need baasid maha jäetud ja mõnest on saanud lihtsalt väike turismiatraktsioon.

Kunagisest vene kvartalist UB-s, mis asus praeguse Kempinski hotelli ümbruses, on tänaseks saanud suurte elumajade rajoon.

Vene päeva esimese suurema verstapostina sobiski külastada kommunismiohvrite muuseumi. Tegin seda koos ajakirjanik Jaanus Piirsaluga, kes juhtub ka praegu Mongoolias reisima. Ausalt öeldes ootasin sellelt muuseumilt palju rohkem. Vanasse puumajja paigutatud ekspositsioon on üsna igav, kohati ainult halka-mongoli keeles. See maja oli kunagi kommunistliku peaministri Butatšhiin Gendeni kodus, muuseum organiseeritigi tema tütre Genden Tserendulami (1927-2002) poolt. Genden püüdis kommunistide esimeste terrorilainete järel ohje veidi lõdvemale lasta, ta vabastas isegi mõned laamad, liberaliseeris majanduse juhtimist jms. Paraku said ta päevad loetud, kui ta 1936 keeldus täitmast Stalini käsku lamaism Mongooliast välja juurida. Ta kõrvaldati võimult, kutsuti Moskvasse „ravile“ ja tapeti seal, süüdistatuna jaapanlaste kasuks spioneerimises. Tema järel valitses Mongooliat kuni 1952. Aastani kohalik stalinist Horoloogiin Tšoibalsan. Kui palju kommunistidMongoolia munkasid ja eliit täpselt hävitasid, pole siiani täpselt teada, numbrid kõiguvad 30 000 ja 100 000 vahel, mis on toonast rahva arvu arvestades väga suur number.

Muuseumis on esitatud pikki tabeleid sellest, kui palju inimesi mingis aimagis 1930ndail aastail süüdi mõisteti, kui palju tapeti, kui palju vanglasse saadeti. Teisel korrusel on välja pandud palju masendavaid arhiividokumente ja ka kümmekond kuuliaukudega kolpa, mis kunagi kuulusid tublidele budistidele ja avastati 1990ndail ühest ühishauast.

Muuseumi uus hoone ehitati Venemaa rahadega üles 2007. aastal. Siis renoveeriti ka kõrvalolev pargike, kus asub marssali mälestussammas.

Muuseumi olulisimaks teemaks ongi selle jaapanlaste üle saadud lahingu kirjeldused, lisaks hulgaliselt propagandamaterjali marssali hilisemast militaartegevusest, mongoolia ja vene rahvaste sõprusest.

Muuseumist liikusin mööda Rahu avenüüd mõnisada meetrit edasi ja jõudsin ka hiljuti ehitatud vene õigeusu kiriku – Püha Kolmainu kiriku – juurde. Mul oli isa Alekseile, kes seda kirikut püsti hoiab (kogudus on imepisike) üle anda väike portselanist Jumalaema ikoon Pühtitsa kloostrist, mille head eesti õigeusklikud mul edasi palusid anda. Esimene õigeusklik liturgia Urgas peeti 1864.a. 22. märtsil, teab isa Aleksei täpselt. 1893. Aastal määras Püha Sinod Urgasse alalise vaimliku. Vaimluik on siin Putini armust praegugi, aga järgijaid on tal veel vähevõitu. Venemaa jätkuv huvi Mongoolia vastu aga paistab välja nii majandustegevusest (osalemine kaevandustes, 50% Mongoolia raudtee omandamine jms) kui ka poliitiliselt-vaimsest sfäärist.

Lenini nimeline söökla

Vene restorani, milliseid siin ka päris mitu on, ma õhtul siiski ei läinud. Valisime seekord ajakirjanik Jaanus Piirsalu sõprade soovitusel välja ühe nooblima koha – uue Centrumi-hoone 17 korrusel asuva restorani Monet. Siin saab Uus Meremaa lammast (lammaste kodumaal Mongoolias), Austraalia veini, Kuuba sigareid ja muid selliseid veidrusi, millest enamik mongoleid kindlasti kuulnudki ei ole. Aga kõik see oli meiesugustele vahelduseks väga hea.

Kes veel vaheldust tahab, siis UB-s on olemas itaalia (Marco Polo, Bella), india (Hazara), korea (Chinggis Restaurant), mehhiko (Los Bandidos), brasiilia, ukraina, jaapani jmt põnevad söögikohad.

• Mongoolia
• Ulaanbaatar