Horvaatia jt
Horvaatia ajaloo võib kokku võtta järgmiselt:
- 7 sajandil saabuti balkani poolsaarele, järgnes Horvaatia kuningate ja printside periood kuni a-ni 1102,
- sellele järgnes Ungari Horvaatia ühendkuningriigi periood 1102-1526,
- Habsburgide valisusaeg 1527-1918, kusjuures pool Horvaatiast oli Veneetsia võimu all, pool Türgi Ottomani ja Prantsusmaa all.
- Siis tulid aastad, kus Horvaatia oli Jugoslaavia liitriigis 1918-1941,
- neli aastat Horvaatia vabariigina 1941-1945,
- Horvaatia Tito vabariigina või nn Teine Jugoslaavia 1945-1991
- ja lõpuks rahvusvaheliselt tunnustatud Horvaatia Iseseisev Vabariik jaanuarist 1992.
Kuigi meie reis oli mitte Horvaatia sisemaal, kus toimusid suuremad lahingud, nägime meiegi kuuliaukudest täkitud müüre ja palju varemeid.
Meie bussisõit kulges mööda Vahemere rannikut. Unikaalsemaid merevaateid, päikesetõuse, saarterägastikke, saaretäppe justnagu laike dalmaatsia koera seljal, pole kuskil mujal kui vaid Dalmaatsias. Kogu Aadria mere rannik on kuurortitest tulvil, igaühel oma ainulaadne ajalugu. Paljud põnevad keskaegsed linnad, rikkumata loodus, sügavsinine meri ja kaunid rannajooned, kreeka- ja roomapärasus, kõik see annab kordumatu elamuse. Öeldakse et Horvaatia suurimaks võluks on ta mitmekesisus. Horvaatias on seitse rahvusparki, kolm nendest mägistel aladel nagu Risnjak, Paklenica and Plitvička Jezera ja neli rannikul Kornati, Brijuni, Krka and Mljet.
Dalmaatsia reis algas selle lõunaosast, kus ranniku südameks olev linn, kaunis Dubrovnik. Otselend Estonian Air-iga sujus viperusteta, tegelikult möödus nii ruttu et ei jõudnud korralikult mõtlemagi hakata. Linn koos pikima kaitsemüüriga maailmas lamas me ees ja seda kuumemast kuumemal juulikuu päeval. Külmast tulles polnud pea kogu reisiseltskond ikka veel valmis müüril turnimiseks ja päikesevõtuks. Nii mõnelgi tekkisid valedest jalanõudest jalatalda villid aga ega see seganud nautimast.
Dubrovnikut tasub ilmtingimata külastada. See on tähtis sadamalinn ja tema unikaalne vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Dubrovnik on rajatud 7-ndal sajandil. Esimesed asukad nimetasid koha Lauseks. Asula lähedale ehitasid slaavlased kindlustuse ja nimetasid Duvbrovnikuks. Need kaks asulat ühinesid hiljem ning et kaitsta suurenenud linna ehitati linnamüür.
Veetsime oma esimese vahemere äärse päeva kuulsas vanalinnas, kõndides mööda taastatud linnamüüri ja pildistades ümbrust. Müür ümber vanalinna on ligi 2 km pikkune, laiemates kohtades kuni 6 m lai, nii et sai kõndida kahekesi käe alt kinni hoides. Pärast kuumusest krõbisevatel munakividel jalutust tegime sõbrannaga ekskursiooni marmorvalgesse vanalinna, jalutasime plazal Onofrijeva purskkaevu lähikonnas, nägime linna iidolit Rolandi kuju, Sponzat ja vürsti paleed jt huvitavaid mälestusmärke. Linna frantsiskaani kloostris asub Euroopa vanim apteek, ka seal sai ära käidud ning Euroopa vanima avaliku teatri juurest jalutasime samuti mööda.
Samal õhtul viis buss meid mööda rannikukõverikke edasi põhja poole. Ja esimese ööbimise tegime hoopistükkis Bosnia ja Hertsegoviina rannikul asuvas hotellis, mis viie kilomeetri kaugusel Horvaatia piirist . Selle külaskäigu tõttu võisime reisi lõpus öelda, et läbisime neli riiki, kuigi enamuse ajast olime Horvaatias. Teisel päeval teel Spliti suunas tegime väikese peatuse, ujusime ja lasime end kuumal vahemere päikesel pruunistada.
Horvaatia rand on enamasti kaljune ning kiviklibune, rohkelt leidub merisiile. Vesi on fantastiline, erakordselt puhas ja läbipaistev. Maantee kulgeb piki rannikut ja on üsna kitsas, käänuline. Hingematvad vaated Aadria merele, kus saared on näha nagu maakaardilt, asuvad sageli sadu meetreid merepinnast kõrgemal. Dalmaatsia rannikutüüp, kus saarte rannajoon kulgeb maismaa rannajoonega paralleelselt on suurepärane. Rannajoone suunda on mõjutanud geoloogiliste struktuuride, näiteks Dinaari mäestiku pikitelje suund. Mäeahelike vahelised orud ujutati mereveega üle, mistõttu tekkisid vasarakujulised poolsaared ja lahed. Rannikutüübi nimi pärineb Horvaatia lõunaosas asuvast endise Rooma provintsi nimest ja pole sugugi dalmaatsia koera aretamisest tingitud. Siin on ranniku ääres 1185 saart, seega on Horvaatia tuhande saare maa, asustatud on neist vaid 67. Eestlastele kui robinsonlikkust nautivale rahvusele oleksid siin argipäevast põgenemiseks suurepärased võimalused.
Peagi jõudsimegi Splitti, Dalmaatsia suurimasse linna ja Kesk Dalmaatsia administratiivkeskusesse, kus u 200 tuh elanikku. Esimesed asukad saabusid siia 3 saj eKr koos rooma imperaator Diocletianoga, kes ehitas endale palee. On äärmiselt elamusterohke nii vana (1700 aastat) ehitist. Diokletianuse palee kunagiste müüride vahele mahub UNESCO kaitse alla kuuluv vanalinn. Oma uue sõbrannaga käisin ära ka katedraali kellatornis, nägin tipust avanevat vaadet linnale ja lahele. Ülikitsastel tänavatel, Kuld-, Hõbe-, Pronks- ja Raudväravate juures, keskaegses linnasüdames ning väljaspool kindluse müüre veedetud aeg jääb pikaks ajaks meelde. Vahemereline kliima on osanud ajaloolisi hooneid nii muserdada kui säilitada.
Reisi kolmandat päeva olin oodanud kõige enam. Toimus väljasõit Plitvicka järvede rahvusparki, mis on Euroopa ühe kaunima loodusliku kohana samuti UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Rannikust nelja sõidutunni kaugusel, üle mägede ja läbi tunnelite ootas ees järvede ja roheluserohke ala. Smaragdrohelisest kaunimat loodusvärvi on raske ette kujutada, samas veega täitunud peegelselged järved, kohisevad kosed, veevahus veekeerised, lopsakas taimestik. Metsaga kaetud mägede vahele on end kiilunud 16 kaskaadide ja koskedega ning läbipaistva helesinise veega järve. Koos rühib järvede vesi mööda maapinnalangust ja astanguid allapoole tekitades korralikke koskesid. Kahjuks ei vedanud meil just sellel päeval ilmaga. Päeva teine pool, laevasõit ja kerge matk kaunis looduses, leidis aset uduvihma all. Kuid enne uduvihma hommikuvalguses tegin palju pilte. Plitvice on Euroopa suurim ühendatud koskede ja kaskaadide süsteem.
Neljanda päeva veetsime merel. Ärkasime juba varahommikul, et külastada Kornati rahvusparki. Kornati arhipelaagi koosneb 140 saarest ja 89 kaitsealast. Need saared pole tavalised, ei meenuta kuidagi rohelist Saaremaad vaid näevad välja hoopis kui kuumaastikud keset merd. Saared on ilma taimestikuta, vaid üksikutel ulatub põhjavesi kõrgemale võimaldamaks kasvatada õlipuid, viinamarju ja viigipuid. Võtsime ette laevasõidu saarestiku südamesse ning tegime ujumispeatuse. Tõepoolest, see saarestik on üks erilisemaid vaatepilte Euroopas, kuid nii palja ja kuuma õhkavana on ta meile eestlastele kaunis ebasõbralik.
Viienda päeva õhtuks jõudsime Opatijasse, mis on Horvaatia populaarseim ja elitaarseim merekuurort. Juba sajandi eest peeti teda tänu suurepärasele mikrokliimale tolleaegse Euroopa parimaks kuurordiks. Ta oli Euroopa kroonitud peade, eelkõige Austria-Ungari keisrite meeliskoht. Tänapäeval ühilduvad siin moodne kaasaegne kuurordi miljöö ja klassikaline atmosfäär vana ja huvitava arhidektuuriga. Meid ootas ees viis päeva ja ööd luksuslikus neljatärnihotellis. Kuuendal päeval külastasime künka peal asuvat, mitmete kunstnike lemmiklinna Motovuni. Mereäärses Poreci linnas vaatasime veneetsiapärast arhitektuuri ja mosaiikidega kaunistatud basiilikat. Külastasime Pula linna, kus on säilinud suur Vana-Rooma aegne amfiteater. Külastasime kirevat turuplatsi Rovinjis, kus saime osta kohalikku juustu, viinamarju ja muud.
Viimasel Opatijas veedetud päevadel tegime väljasõidu Krk`i saarele. Vana-Rooma aegsed varemed ja romantilised mägikülad, kõrgete kaljudega ümbritsetud pisikesed liivalaguunid, keskaegne frantsiskaani klooster ja mäetipus paiknev maaliline Vrbniku linnake. Avanes võimalus degusteerida kohalikke veine.
Kaheksas päev oli juba Sloveenia pinnal, esimese peatusega Postoijna koobastes. Postojna koopad on Euroopa ilusaimad. Sõitsime lektrirongiga koobastes e ja tegime jalutuskäigu. Imetlesime hiigelstalaktiite ja maalilisi maaaluseid järvi. Pärast koobaste külastamist vaatasime omapärast Predjama lossi, mis valvab sissepääsu suurde koopasse, külastasime Lipica hobusekasvandust, kus tänaseni kasvatatakse kuulsaid valgeid hobuseid, mida aretati omal ajal Austria-Ungari õukonna jaoks. Itaalias, Trieste lähedal vaatasime Miramare lossi ja parki, paraku läbi väravate õhtuhämarikus, sest jõudsime kohale liiga hilja.
Viimase öö veetsime aga Veneto maakonnas Itaalias ja üheksas päev oli tagasilennu päev.
Reis oli mulle väga kulukas aga tasus end ära. Niipalju ülivõrdes kaunist näeb harva.
