Koš-Agatš

Peale iga pikka reisi tuleb esmalt keha kinnitada. Läksin poodi ja olin peale Mongoolia kauplusi tõsiselt üllatunud – siin on ju pea kõik samad asjad müügil, mis Eesti külapoeski. Lisaks veel pudelis aigaag ja no muidugi viina- ja õllesorte palju rohkem. Ostan ühe saia, tüki juustu ja pudeli „Siberi krooni“ nimelist õlut. Eine murul toimub kooli katlamaja taga. Päike paistab, on ca 25 kraadi sooja, mägedest puhub värske tuuleke. Mis sa, hing, veel tahad!

Koš-Agatši vana kool

Peagi tulevad mu juurde noor mees ja naine. Naine, ilmselt julgem, ees. “Vabandage, kas te olete venelane või välismaalane,” küsib naine. “Olen tõesti välismaalane,” tunnistan mina, juba samas kurbdust tundes, et ma pole ikka “päris” välismaalane, umbkeelne ja rikas, selline, keda nemad otsivad. Selgub et noored olid kihla vedanud, kas olen “oma” või “võõras”. Mees arvas, et välismaalane, olid isegi kodust vene-inglise vestmiku toonud, et saanuks minuga rääkida. Selgub, et poiss on tööl siinses sõjaväeosas (küla servas olin näinud suurt radarijaama). Tal on töö tõttu (ligipääs riigisaladustele) välismaal käimine keelatud praegu ja pikaks ajaks tulevikukski, nii et tahtmine välismaalastega suhelda suur. Eks ma siis mängi pool-välismaalast, poetan näiteks venekeelse jutu sisse moe pärast inglise keelseid väljendeid. Paar on pärit Habarovskist ja varsti suunatakse mees teenima järgmisesse kohta. Nii et kohalikku elu nad suurt ei tunne, pole selle vastu huvigi. Räägime siis Habarovskist, kus pooleteist aasta eest käisin. Aga kuna mina pole ikka õige välismaalane ja nemad õiged kohalikud, vaibub vastastikkune huvi peagi.

Hulkusin külavahel, suhtelsin inimestega, pea kõik, eriti mehed, tahtisd rääkida. Kes näitas küla kõige vanemat maja ja kõige vanemat vanameest, kes lubas kaljujooniseid vaatama viima. Kes uuris lihtsalt, miks ma siin kõnnin ja mida ma pildistan.

Koš-Agatši rajoonil on piirid Mongoolia, Hiina, Kasahstani ja Tuvaga. Rajooni suurus on ligi pool Eestit. Suurem osa piirkonnast on  2000-2500 m kõrgusel platool, kohati on mäed ka 4000 m kõrgused. Elu üle inimesed eriti ei kurtnud, küll aga kirusid kliimat, talvel võib temperatuur olla kuni -60 kraadi, jaanuaris keskmine -32. Talv on pikk – üle seitsme kuu, külmavabu päevi loetakse aastas ca 60.  Teed muutuvad läbimatuteks, teha pole midagi. Köögivili ei kasva, puid ei ole.

Ühel hetkel sõitis oma autoga mööda imaam Seržan ja uuris, kuidas mul asjad on. Kiitsin, et kõik korras ja homme mošees kohtume. “Tead, ma mõtlesin, tule minu juurde medresesse elama, seal ei pea maksma ka,” teatas imaam. 30 krooni poleks muidugi üleliia palju maksta olnud, aga imaami kutse rõõmustas siiski. Võtisn oma seljakoti mongolite meelehärmiks, kes ikka lootsid minust veel neljandat joogikätt, võõrastemajatoast ära ja maandusin mõne minuti pärast medreses.

Mošees

Kohal oli mõniteist poissi-meest, kes olid saabunud üle rajooni kolmepäevastele islami kursustele. Kõik on Seržani ustavad jüngrid, kiidavad teda kui õpetajat. Läheme esmalt tagahoovi, kus peseme teekannudest kallatava veega oma jalad, käed ja näod ning siirdume siis ühiselt õhtusele palvusele mošeesse. Ma ei saa muidugi peale tavapäraste rituaalide ja väljendite “La ilaha ilallah” suurt midagi aru, aga hubane on see olemine sellegipoolest. Pärast palvet algab õhtune söömaaeg. Medrese ühte pisikesse tuppa kaetakse põrandale laud, nooremad poisid kordavad mulle igaks juhuks üle, et süüa võib võtta vaid parema käega ning lauale tuukase suur lihavaagen, küspiseid, banaane, õunu, komme.

Oleme rohkem tutvunenud ja poisid püüavad mulle üksteise võidu islami eeliseid selgitada. Tegu on veendunud ja tublide usklikega. Nad on veendunud, et ainult islam annab vastused kõigile küsimustele, mis neil elus on, nii ilmalikele kui igavikulistele küsimustele. Ja näha on, et igavik huvitab neid rohkem, kui igapäevane.

• Altai Vabariik
• islam
• Koš-Agatš
• Venemaa