Dušanbe

Algab reisi Pamiiri. Sel korral on plaan koos sõpradega siin pisut ratsutada. Esialgu olen Tadžikistanis üksi, ülejäänud gäng saabub mõne päeva pärast. Meie esimene huvi on siinsed rahvad – pamiirlased, kirgiisid, vakhid jt. Hea on reisi alustada tänude ja kiitusega. Esiteks tahaks ma muidugi tänada oma perekonda :). Aga selle tänu edastan ehk personaalselt. Teiseks tahan tänada Air Balticut. Läti kustid on teinud ära selle, millega oleks pidanud tegelema Estonian Air – katma oma marsruutridega endise N Liidu. Tund Tallinnast Riiga, 5 tundi lendu Riiast ja olingi varahommikul Dušanbes. Siis läks muidugi veidi aega, sest Tadžikistani piirivalvurid polnud veel ärganud ja lennukitäit reisijaid (u kolmandil läänlased) hoiti kapteni vabanduste saatel lihtsalt umbses lennukis kinni. Aga lõpuks pääsesime. Selgus, et nüüd saab viisat ka Dušanbe lennujaamast (pärast ütlesid mõned kohalikud, et seda viisat on seal mõnikord ka paar tundi oodatud, nii et kui võimalik, tasub ikka enne ära võtta). Varakommikune linn on alati mõnus, Idamaa linn oma hommikuste leivalõhnade, õuedes pesevate inimeste ja turule ruttavate kaupmeestega eriti. Sõitsin taksoga (taksojuhti ei täna, sest ta küsis mu käest õiglasest hinnast umbes 2 x suurema tasu, ent õnneks oli tegu vaid 10 USD-ga) Allar Jõksi juurde, keda tahan väga tänada. Mitte ainult öömaja, vaid eelkõige mõnusa ja hariva seltskonna eest. Allar töötab ÜRO poolt palgatud nõunikuna Tadžikistani õiguskantseri kontoris, on siin juba kuu aega olnud ja on teise kuu veel. Usun, et hindamatu kogemus mõlemale poolele – Nii Allarile kui tadžikkidele. Maailmapanga esindajana nõustab tadžikke muide Arno Almann, nii et eestlaste ekspertiisi on siin kõvasti.

Allar oli meile tellinud auto ning sõitsime tunnikese linnast välja mägedesse, et saada esimene aklimatiseeriv kokkupuude Tadžiki eluga. Läbisime mõned põnevad külad (Romit, Hušon), suplesime külmas mägijões (ettevaatust kiire vooluga), tegime väikese matkagi. Oli hea meeldetuletus –  võta veepudel kaasa, kui kuhugi vähegi kaugemale lähed. Siin on palav – 35 kraadi ja enamgi (nädala eest oli üle 40), päike kõrvetab kohe zombiks, kui juua ei saa, muutud superzombiks.

Linna tagasi sõites otsustasime dehüdreerumise vältimiseks juua paar kannu õlut Dušanbes peatänava Rudaki ääres. Kohe teatrihoone kõrval on mitu välikohvikut. Allar vana olijana teadis, et seal tuleb valida kõige tänavapoolsem – õlu “Dušanbe” maksab 2 somoni (6 krooni) ja liha on värske. Lasime õllel ja lambarasval mõnuga mööda lõuga voolata!

Toidu kõrvale arutasime, miks 7,5 miljonist tadžikist töötab 1,8 miljonit töötab Venemaal, enamasti sisuliselt orjatööl, miks tadžikid kutsuvad oma raha “rublaks” mitte “somoniks” (viimane on ametlik nimi), kuidas Venemaa kohalolek, mis sai alguse 1860ndail aastail täna välja paistab ja kuidas president Rohmon hoiab balanssi USA ja Venemaa vahel.

Linnast leidsime ka ühe vahva seoses Eestiga. Tadžiki parlamenihoone fassaadil on nõuka ajast kõigi liidu rahvaste bareljeefid. Eestlasi kujutab ilmselgelt mees torupilliga ja ilmselgelt pole see võetud mujalt, kui Liviko viina pudeli sildilt. Ega Dušanbest palju vaatamisväärsusi ei leia, tegu on suhteliselt noore linnaga. Kindlasti soovitan ära käia suure mošee juures, kui õnnestub, siis reedese palvuse ajal. See on uhke vaatepilt, kuidas võimsate habemetega vanamehed ja eneseteadlikud noored mehed palvetama tulevad. Vanasti oli trendikas käia kuulsas ilma ees- ja tagaseinate teemajas, mis asub ka Rudaki tänava ääres. Praegu on siin rahvast suhteliselt vähe, eelistatakse konditsioneeritud kohvikuid, millest mõnes on isegi wifi.

Muidugi on ilus jalutada ka Rudaki pargis (Abu Abdullah Dža´far Ibn Muhhamed Rudaki oli tadžiki kirjanduserajaja IX-X sajandil) ja vaadata käest kinni jalutavaid armunud paare ja kirevates riietes tüdrukuid, aga tuleb meeles pidada, et Tadžikistan on siiski suhteliselt konservatiivne islamiriik ja tüdrukud on omaette ja poisid olgu omaette!

Nii oleme omaette ka meie Allariga – läheme õhtul kehekesi restorani rahvatantsu vaatama.

• Dušanbe
• Romit
• Rudaki
• Tadžikistan