Zoroastristid
Tegin täna väikese mäetreeningu mõttes matka zoroastristide või isegi nende eelkäijate aarialaste tuletemplisse Bogevis. Zoroastristid olid siinkandis tegevad kuni IX-X sajandini. Tulekummardajate templi juurde jõudmiseks tuli esmalt sõita mikrobusiiga 18 km Horogist välja (2 somonit ehk 6 krooni).
Bussis kohtasin noort ja asjalikku meest – Rustam on kohalik poepidaja, lubas mulle oma küla pühapaikade juurde teeotsa kätte näidata. Näitaski, aga tee peal läks suureks bisnessiks. Rustam pakkus mulle müüa rubiine. Need olid tal kenasti kilekoti sees, kokku väike peotäis. Hind olevat siin ja praegu 5000 USA dollarti, juba Dušanbes maksvat nad 10 000 dollarit ja Moskvas veel oi kui palju rohkem. Olid küll ilusad punased kivid, mõned läikisid mõned olid tuhmid, tont teab, mis nad tegelikult olid. “Aga äkki ongi rubiinid,” mõtlesin lootusrikkalt ja kujutasin juba ennast ette rikka mehena. Siis kujutasin aga ette, kuidas ma esmalt pean piiri ületamiseks kõik need rubiinid ükshaaval alla neelama, aga ikkagi küsib piirivalvur minult lõpuks Einari Koppeli häälega “Aga kuidas said Doropova tuppa need kolm rubiini?” Bisness jäi ära.
Käisin ka Horogi muuseumis, kus on tõesti hulgaliselt huvitavaid eksponaate ja ülilahked töötajad, kes kirglikult oma maa ja rahva ajaloost räägivad.
Muuseumi pentsikuim eksponaat (kui jätame nõukaaegse butafooria kõrvale) on klaver, mida kandjad 1914. aastal siia enam kui 700 km kaugusel tassisid, et Horogi venelasest komandandi tütar saaks musitseerida.
Ja muidugi leidsin jälle seose Eestiga – muuseumi eksponaatide hulgas on ka ENSV lipp, mida sõbralik muuseumitöötaja lahkelt eksponeeris.
Päeva lõpuks läksin taas Chor Boghi restorani, mis asub platvormil jõe kohal ja on ilmselt linna kõige kallim koht (praed üle 20 somoni ehk 60 krooni). Läksin sinna ettekandja pruunide silmade pärast, mida eile olin näinud. Ja seal nad olidki. Pruunid ja soojad. Nagu kange must tee, mida seal mitu tassi unistades jõin. Ja siis tegin veel midagi, mida m tavaliselt ei tee – panin suhrukt ka tee sisse, see pidavat mäestikuhaiguse vastu aitama, ütles pruunisilmne. Tont teab, igatahes rahustas.
PS lastele: tarkuste ammutamiseks tuleb lugeda tarku raamatuid! Mina sain näiteks vastuse küsimusele, kus asub maailma kõrgeimal paiknev botaanikaaeg (kõrguselt teine on teatavasti Horogis – 2200 meetri). Kõrgeim paikneb aga Hiinas Yunnani provintsis.
7 kommentaari
-
Siiri Kuus
9. jaanuar 2011 kell 13:06 -
Marilin
20. jaanuar 2011 kell 21:54Hehe pruunisilmne:P tahtsin juba ennem kommida, et väga hariv blogi on sul;)
-
Siiri Kuus
20. jaanuar 2011 kell 21:57Marilin- mõtle kui need olid päris rubiinid… Üks võiks olla minu sõrmusel.. 2 tk kõrvas.. üks kaelas ja käe ümber ka võiks olla mõned 😀
-
Marilin
24. jaanuar 2011 kell 21:33haaah:D jaa…ma võtaks ka ühe:D:D
-
Siiri Kuus
25. jaanuar 2011 kell 15:37kui vaid saaks… kasvõi ühegi, aga samas võisid olla need ka klaasitükid.. asjatundmatu silm ei oska arvata midagi
-
Marilin
30. jaanuar 2011 kell 08:29Jah seda ei tea..kui pole asjatundja…;)
-
Reemet Ruuben
19. mai 2011 kell 15:19Vot siis kus see botaanikaaed oli…:)
Aga kui need siiski olid rubiinid 🙂 ?