Vanad head Pamiirid

Kaido Kama ja Tiit Pruuli käisid koos tütarde ja sõpradega ratsamatkal Pamiiris. Nädal aega liiguti hobustel mööda jõgede orge ja lumiste mägede nõlvu. Kõrgeimad kurud sel teel olid enam kui 4600 meetrit üle merepinna. Maailma katusel hingeldasid nii inimesed kui hobused.

Pamiir on eestlaste teadvusse kinnistunud eelkõige hullude mägironijate taevalähedase paradiisina, kus ronitakse Lenini otsa (praegune Ibn Sina; kõrgus 7134 m) või jõutakse suisa Kommunismini (praegu kannab mägi Tadžiki rahvuse isa ja piirkonnas islami kehtestaja Ismoil Somoni nime; 7495 m). Eesti alpinistide ekspeditsioonid Pamiiri algasid legendaarse Peeter Varepi juhtimisel juba 1960. aastal. Jaan Künnapi eestvedamisel on hiljem korraldatud mitmeid ekspeditsioone ja valminud filmid „Tartu Ülikooli tipp“ ning „Lenin – inimene ja mägi“. Pamiiris asuvad Marxi ja Engelsi mäetippude kõrval – õnneks neist siiski üsna kaugel – ka tipud Estonia, Tallinn, Tartu Ülikool 350 ja Johann Friedrich Parrot. Ja väikese vaheaja järel on liiklus Eesti ja Pamiiride vahel taas elavnemas.

Pamiir on nagu uhkete mägede südamik, just siia jooksevad kokku Aasia kõrgeimad mäestikusüsteemid (Himaalaja, Hindukuš, Tjan-Šan, Kunlun). Pamiiris on ilusaid tippe ja üle 1000 liustiku, mis vähemalt kilomeeter pikad (neist tuntuim on 77 km pikkune Fedtšenko). Siit saavad alguse Amudarja (ülemjooksul Pandž) ja Sõrdarja, siin paiknevad mõned Tadžikistani suurimad järved (soolane KarKul, maavärina tagajärjel tekkinud Sarez ja Jašil-Kul, Tadžiki- Afganistani piirijärv Zor-Kul, mille britid kunagi Victoriaks ristisid).

Aga tegelikult on Pamiiris väga palju teha ka päris normaalsetel matkajatel. Neil, kes pole Jaan Künnapi alpinismiklubi liikmed, vaid tunnevad lihtsalt huvi karmi looduse, saladiplomaatia ajaloo või islami etnograafia vastu.

Ja siin elab eriline rahvas – pamiirlased, kes on usutunnistuselt šiiitide hulka kuuluvad ismailiidid, kõik ümbritsevad rahvad on valdavalt sunniidid. Ismailiidid lahknesid ülejäänud šiiitidest 8. sajandil, kui nad asusid imaamidena tunnistama Ismail ibn Djafari järglasi.

Enamik šiiite peavad õigeks 7. imaamiks Ismaili nooremat venda Musa’t. Ismailiite on ajaloo vältel olnud nii Põhja- Aafrikas kui ka Lähis-Idas, eriti Iraanis. Tänapäeval elab neid eelkõige Tadžikistanis, Pakistanis, Afganistanis, Indias ja Süürias. Pamiirid ongi ainuke piirkond maailmas, kus sellesse usulahku kuulub enamik rahvastikust. Ismailiitide praegune usujuht Aga-khaan ise elab Pariisis, ta on järjekorras 49. imaam ning Ali otsene järeltulija. Aga-khaani fond on tähtsaim valitsusväline organisatsioon Mägi-Badahšanis, mis rahastab mitmesuguseid heategevuslikke ettevõtmisi.

Kultuuriliselt ja geograafiliselt Pamiiridest tervikpildi saamiseks peakski tegelikult võtma vaatluse alla ala, mis asub erinevate tänapäevaste riikide territooriumil. Enamus Pamiiri mäestikust paikneb Tadžikistani Mägi-Badahšani autonoomses provintsis ja Afganistani Badahšani provintsis, aga piirkonna kirjeldamiseks tuleb vaadelda ka Lõuna-Kõrgõzstanis, Hiina Rahvavabariigi Xinjiangi provintsi loodenurgas ja Põhja- Pakistanis elavaid rahvaid. Nõukogude Liidu teke ja külm sõda seadsid olulisi takistusi sajanditepikkusele traditsioo- nilisele elulaadile, eraldasid rahvad ja perekonnad piiritõketega ning piirasid sellega nomaadide liikumisvabadust. Päris viimastel aastatel on rahvusvaheliste organisatsioonide toel saanud piiriülene koostöö ja kaubandus taas veidi hoogu. Aga ametlik Tadžikistan ei soosi eriti, et Afganistani, Pakistani ja Tadžikistani pamiirlased omavahel üleliia palju suhtleksid. Narkokaubandus ja usufanatismil põhinev terrorism on need, mida peljatakse.

HOBUSTE JA AUTODEGA

Tähtsaimad asulad Tadžikistani Pamiiris on Horogi linn (2069 m) läänes ja Murghabi (3650 m) küla idas. Nende kahe punkti vahele jääb 311 kilomeetrit ja üsna oluline kultuuriline erinevus. Murghab (4000 elanikku), mis asutati venelaste sõjalise eelpostina Pamirski Post 1893. aastal, on üsna valdavalt kirgiiside asula. Horog seevastu on suur administratiivkeskus (ca 30 000 elanikku), kus enamasti elavad pamiirlased, aga ka arvestatav hulk tadžikke. Just- kui-linnaks sai Horog pärast venelastebrittide piirilepingut XIX sajandi lõpul, kui Suur Mäng läbi sai, Vene impeeriumi kotkatiivad end sinnamaani välja sirutasid ning Aasia brittide ja venelaste vahel ära jagati.

Dušanbest Horogi on 701 km (suvel saab kasutada ka veidi lühemat teed), sõit võtab aega 14–20 tundi. Vahemaa Horogi on teoreetiliselt võimalik katta ka lennukiga, ent see lennuliin on äärmiselt sõltuv (pidevatest) halbadest ilmastikuoludest ja ülebroneeringutest.

Meie matk Pamiiris koosnes kahest osast – esmalt nädalapäevad hobustel, siis mõned päevad veel vene klassikaliste UAZikutega mööda kaljuservi, põhiliselt piki Pandži jõe orgu Tadžiki-Afganistani piiril. Esialgne plaan oli ära käia ka Wakhani koridoris, st Afganistani territooriumil, ent meie teejuhid ei tahtnud endale peale sellist riski ja vastutust võtta. Aga nüüd me vähemalt teame, kuidas järgmisel korral Afganistani poolele, Väiksesse Pamiiri, pääseks. Wakhani koridor – pisike Afganistanile kuuluv ja puhvriks mõeldud maariba Tadžikistani ja Pakistani vahel – moodustati samuti Suure Mängu lõppfaasis, et Briti India ja Vene impeeriumi piirid omavahel kokku ei puutuks.

Kui liikuda Pamiiris vaid mööda kuulsaid kõrgeid mägesid või ainult mööda Pamiiri maanteed, jääb pilt paratamatult ühekülgseks. Hoopis teistmoodi Pamiiri leiab lõuna poolt, Pandži jõe orust, mis on viljakas, roheline ja kenade põllulappidega oaas keset kiviklibuseid mägesid.

VAESUS

Tadžikistan oli Nõukogude Liidu vaeseim liiduvabariik. Pamiir on olnud Tadžikistani vaeseim osa. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja ränk kodusõda (1992–1997) ainult süvendasid seda vaesust. Umbes miljon tadžikki on praegu pidevalt tööl Venemaal, nende hulgas ka palju pamiirlasi. Veel vaesem on Badahšani provints Afganistanis, kus inimeste ainuke reaalne sissetulek tuleb oopiumimooni kasvatamisest. Tulevahetused kahe riigi piiril narkokaravanide ja piirivalvurite vahel pole üldse haruldased, nagu seletas meile Tadžiki piirivalvur, kellele küüti pakkusime. Tadžiki president Emomalii Rahmon (end Rahmonov) on võtnud narkoliikluse peatamise üheks riigi lahendamist vajavaks põhiprobleemiks. Vähemalt sõnades. Muuhulgas – konfiskeeritud narkootikumide koguseid mõõdetakse Tadžikistanis mitte kilode, vaid tonnidega. Ja nagu ikka, moodustab konfiskeeritu murdosa sellest, mis konfiskeerimata jääb.

PAMIIRLASED POLE TADŽIKID

Pamiiri keeled kuuluvad indoeuroopa keelkonna iraani keelte idarühma, samasse rühma kuuluvad muuhulgas Kaukaasias elavad osseedid. Tadžikkidele, kes kuuluvad iraani keelte läänerühma (ehk sisuliselt räägivad iraanlastega sama pärsia keelt), pole pamiirlaste keeled arusaadavad. Sellest hoolimata loeb riigivõim neid etnilisteks tadžikkideks ning pamiiri keeli on püütud käsitleda tadžiki keele murretena. Pamiiri keeltel pole Tadžikistanis kirjakeelt, viimased šugnanikeelsed raamatud põletati 1930- ndatel ja tänaseni pole lubatud neid keeli koolis õpetada. Seda kõike tuleb pidada üheks põhjuseks, miks pamiirlased olid aktiivsed osalised Tadžiki kodusõjas.

Pamiiri keeled jagunevad omakorda paljudeks keelteks, mille kõnelejaskond ulatub mõnest tuhandest mõnekümne tuhandeni ja mis tihtipeale pole vastastikku arusaadavad. Keeli piiritlevad suuremad mäeahelikud ja nendevahelised orud. Meie puutusime oma reisil kokku šugnani, rušani, vahhani ja iškašimi keele kõnelejatega.

Neist esimesed kaks on omavahel väga lähedased ning meie šugnanikeelsed hobusemehed said rušanikeelsete mägikarjustega oma jutud kenasti aetud. Teisiti oli lugu vahhani ja iškašimi keeltega ning seal pidi meie saatja appi võtma kohaliku lingua franca – tadžiki keele. Muuhulgas – meie noor teejuht Hušruz rääkis lisaks šugnani ja tadžiki keelele vabalt ka vene ja inglise keelt, õppinud oli ta muuhulgas Aga-khaani loodud Kesk-Aasia ülikoolis.

Pamiirlaste eluviis on midagi paiksuse ja rändkarjakasvatuse vahepealset. Alaliselt elatakse püsikülades, mis asuvad suuremate jõgede orgudes. Suveks aetakse loomad mägikarjamaadele. Loomade karjatamine käib külakorda – ühel aastal on kogu küla karjaga mägedes üks pere, teisel aastal teine pere jne. Suvekarjamaadel on oma kindlad ja väljakujunenud laagripaigad, kus on olemas ka kividest laotud ( ja vähem või rohkem lagunenud) loomade aedikud ja inimeste ulualused. Ühe konkreetse pere karjatada oli näiteks 600 jakki ja 800 lammast. Jakke ja hobuseid karjatatakse vahel ka nii, nagu meil Eestis merelaidudel lambaid – viiakse suveks mägedesse ja tuuakse sügisel alla tagasi ja aeg-ajalt käiakse neid vaatamas. Lammastega seda teha ei saa, selleks on mägedes liiga palju hunte. Muuseas olime paar korda päris hädas nende hulkuvate hobusekarjadega. Meie märad indlesid ja hulkuvad täkud ei tahtnud neist sugugi maha jääda.

Klassikalised karjakasvatajad on Ida-Pamiiris elavad kirgiisid, kes jäid siiakanti püsivalt mõned sajandid tagasi. Nemad rändavad koos oma karjade ja viltjurtadega ühelt karjamaalt teisele, suvel kõrgemal mägedes ja talvel madalamal orgudes. Tõsi küll, praeguseks pole nemadki enam päris stiilipuhtad nomaadid, jurtad võetakse kasutusele vaid suvel ja talvel elatakse suuremates külades.

PAMIIRI MAJA

Omaette kunstiteos on pamiirlaste elamu ehk pamiiri maja. Traditsioonilise pamiiri maja seinad on laotud lahtistest kividest ilma sideaineta ja pealt savitatud. Katus on lame, puusõrestiku peale on laotud mättad ja siis jällegi üle savitatud. Keset katust on tasapinnast ülespoole ulatuv kooniline katusaken. Omal ajal olid majades ka ilma korstnata kiviahjud. Praeguseks on osalt üle mindud viilkatustele, seinakivide vahel kasutatakse sideainet ja ahjuks on valdavalt plekkkorstnaga buržuika. Lamedatel katustel kuivatatakse kõike võimalikku alates aprikoosidest ja talveheinast kuni põletussõnnikuni.

Pamiiri ismailiitide eripäraks on see, et neil pole mošeesid. Kõik jumalateenistused peetakse privaatselt nendes samades pamiiri majades. Seevõrra on maja detailidel ka oma kindel usuline ja maailmavaateline tähendus. Lae puusõrestikku toetavatel sammastel on igaühel oma kindel nimi. Sambad on pühendatud Muhamedile, tema tütrele Fatimale, tema väimehele Alile ning kaksiksammas Ali ja Fatima poegadele Hassanile ja Husseinile. Samal ajal on pamiiri maja sümbolism kindlasti vanem kui muhameedlus. Mõned elemendid on mitme tuhande aasta vanused, sammastesse lõigatud päikesesümbolid pärinevad ilmselt zoroastrismi aegadest. Omaette sümboolne tähendus on põranda eri tasapindadel, laetalade arvul ning katusakna kontsentriliselt ahenevatel tasapindadel. Katusakna tasapinnad alt üles on maa, vesi, õhk ja tuli, tõusev päike puudutab esimesena kõige ülemist tasapinda. Sisuliselt on pamiiri maja puhul tegemist sümboolse maailmamudeliga.

ISLAM

Nii nagu pamiiri maja puhul, on ka pamiirlaste usutunnistuses muhameedlusest tunduvalt vanemaid kihistusi. Lisaks zoroastrismile on nendel aladel omal ajal valitsenud budism, mõned stuupadki on tänaseni alles, ning loomulikult on säilinud ka hoopis vanu paganlikke kombeid ja uskumusi. Näiteks pamiirlaste pühapaiku esimesel pilgul küll kuidagimoodi ei oskaks muhameedlikeks pidada, hoolimata sellest, et nad on enamasti pühendatud Alile ja teistele islami pühameestele. Pilku köidavad pühad kivid, vanad puud, allikad, koopad, kaljukitsede ja mägilammaste sarved, tuleasemed, kus põletatakse lõhnataimi ja loomarasva. Huvitav on, et nõukogudeaegne ateistlik hävitustöö laastas Pamiiri ismailiite märksa vähem kui muslimeid mujal Nõukogude Liidu territooriumil.

Islam jõudis Kesk-Aasiasse tegelikult juba väga varakult. Aastal 667 purustasid araablased Pärsia Sassaniidide viimase šahhi ja liikusid üle Oxuse (Amudarja) Buhhaara, Samarkandi, Hiiva peale. Mõne aastaga olid need linnad ja teiselt poolt Pamiire ka Kašgar hõivatud ja allutatud. Vähemalt küm- nendaks sajandiks on ka Pamiiri mäestik araablaste kontrolli all. See iseenesest ei tähenda, et kõik need piirkonnad oleks kohe islamiseeritud. Muslimid hoidsid kaua kinni joonest, et islam on Ismaeli järeltulijate usk (see on Vana Testa- mendi Ismael, Aabrahami poeg), nagu näiteks judaism on Iisaki laste usk. Nii ei tormanud nad kohe endi sõltlasi oma usku pöörama, zoroastristlikke riitusi korraldati Pamiiris näiteks kindlasti veel XII sajandil.

Meie teejuht Hušruz rääkis meile ilusa legendi šiiitide ja sunniitide vahelise usulõhe tekkimisest. Nimelt olevat Muhamedi surivoodi juurde kogunenud suur rahvahulk ja tagumiste hulgas polnud Muhamedi jutt hästi kuulda. Kui esimesed kuulsid selgelt, et Muhamed nimetas enese järglaseks oma väimehe ja võitluskaaslase Ali, siis tahapoole jutt moondus ja seal said inimesed Muhame- di viimasest tahtest valesti aru. Nii saidki neist, kes surivoodile lähemal, šiiidid, ning kaugemal seisjatest sunniidid.

PAMIIRIDE AVANEMINE

Praegu reklaamib üks reisibüroo Pamiire lausega: „Tulge siia enne, kui turistid tulevad!“ Tõsi on, et ega siin ajaloo jooksul üleliia palju võõrast rahvast käinud ei ole.

Esimesed teadaolevad ülestähendused Pamiiri mäestikust on pärit hiinlastelt, aastast 138 enne Kristust, mil nad otsisid endile ümberkaudseid liitlasi Mongooliast tulenevate vaenurünnakute vastu. Järgnevail sajandeil rändasid mitmed Hiina budistlikud mungad üle Pamiiri Indiasse ja tegid oma reiside kohta ka olulisi märkmeid. Kuigi tõenäoliselt läks läbi Pamiiri ka üks Siiditee haru ja siin rändas Marco Pologi, ei olnud sel piirkonnal keskajal kuigi suurt tähtsust. Vaheldumisi valitsesid ala erinevad Kesk-Aasia khaanid, kelle peakorterid asusid kas Buhhaaras või Kabulis. XIX sajandil läks aga siinkandis mässuks. Selle hilisajaloo vältel on nii hiinlased, venelased kui britid püüdnud Pamiire endi alla painutada. Britid olid esmalt kõige edukamad, ent tänapäeval ei tea neist keegi enam õieti midagi.

„Vaadake, mis meist oleks saanud, kui venelaste asemel inglased ka siinpool Pandži jõge oleks valitsenud,“ ütlevad Tadžikis elavad pamiirlased ja mõtlevad sellega, et suguvennad Afganistani poole peal elavad neist palju vaesemalt. Venelaste kui kultuuritoojate (elekter, maantee, kirjaoskus, naiste vabastamine islami orjusest jms) kuvand on vägagi positiivne. Hiinlasi, kelle majandushuvid üha selgemalt silma hakkavad paistma, seevastu peljatakse siin samamoodi, nagu mujal Kesk-Aasias. Hiina RV on ehitanud ja remontinud üle Pamiiride mitmeid ühendusteid ning kasutab neid üsna ühepoolseks kaubavahetuseks (kaup liigub põhiliselt Hiinast väljapoole). Samuti hoitakse hoolega silm peal kõigil geoloogilistel otsingutel, mida Pamiiris ette võetakse, seda nii Afganistani kui endise Nõukogude Liidu poole peal.

Nõukogude ajal oli Pamiir rangelt valvatud ja suletud piirkond. Tõsi, formaalset eriluba mägedesse minekuks on nüüdki vaja, ent see on täna vist rohkem rahateenimise kui julgeoleku huvides.

PAMIIRI MAANTEE

Pamiiri maantee on teatud mõttes Elu Tee umbes 200 000 Tadžikistani pamiirlasele Mägi-Badahšani Autonoomses Vilajetis. Terminit „Pamiiri trakt“ kasutatakse tegelikult tihti erinevalt. Ühtede jaoks algab see maantee Mazari Šarifist Afganistanist, teiste jaoks Dušanbest, kolmandate jaoks Horogist, Kõrg-Pamiiride jalamilt (mõnikord nimetatakse Dušanbe-Horogi osa ka Lääne-Pamiiri maanteeks). Lõpp-punktis on siiski kõik ühel meelel – see on Oši linn Kõrgõzstanis. Horog-Oši tee ehitati kaasaegseks teeks 1931–1934, temas nähti eelkõige sõjalis-strateegilist väärtust. Keerulisema reljeefiga Horog-Dušanbe ots valmis veidi hiljem ja ametlikult avati Stalini nimeline maantee 1940.

Hiina ja Pakistani vahelise Karakorumi maantee järel on tegu maailma kõrguselt teise sillutatud teega. Kõrgeimad kurud on Pamiiri teel 4655 ja 4280 meetrit üle merepinna. Kõige rängem osa sellest on Dušanbe-Horogi distantsi Horogi-poolne osa. Maalihked ja tulvaveed viivad tihti tee minema, tuleb ületada jõgesid ja väga järske tõuse-laskumisi kitsal teel. See ei ole reis kõrgust kartvatele inimestele! Tõsi, mõned teeosad on lastud näiteks türklastel üliilusaks ehitada, aga neid lõike on kokku alla poolesaja kilomeetri. Ja pooleaastase vahega sel teel sõites oli juba näha neid kohti, kus türklased peaks kiiresti garantiiremonti tegema hakkama.

Horog-Murgabi (311 km) teeosa on muutunud viimastel aastatel auklikumaks ja lainelisemaks seoses suurte ja raskete Hiinast tulevate veoautodega. Hiinlased on nimelt ehitanud korraliku ühendustee Pamiiri maanteelt üle Kulma kuru (4363 m) Kašgari. Samalaadne ühendustee läheb Hiinasse Pamiiri maantee Kõrgõzstani lõigult Sarõi-Taši lähistelt. Need piiripunktid on avatud ka rahvusvahelistele turistidele.

KILLUKESI PÕIM KAMA PAMIIRI PÄEVIKUTEST

5. august

Oleme viimases külas enne tsivilisatsioonist lahkumist – Batchoris. Teel siia kohtasime üht kummaliselt silmatorkavat meest. Ta tuli hobuse ja varsaga üle jõe, kui me seal kinni istusime. Tõeline vaikiv mägilane – pikk, tõmmu ja väärikas. Vaikiv nagu surm.

Peale sööki jõe paremkaldal kodumajutuses läksime jalutama. Lootsime leida silla ja ka vasakkaldal ära käia. Jõeveed on kohutavalt kõrgel, sest lumi ja liustikud mäetippudes sulavad sellesuvise kuumalaine käes kiiresti, vesi kihutab mööda mäekülge alla, haarab kaasa pinnase ja teed ning muudab jõe tormlevaks mudaseks vooks, mis kõik minema viib ja üle ujutab. Nii ekslesime meiegi mudatiikide ja lumeveetekkeliste lisajõgede vahel, hüppasime kivilt kivile ja solberdasime ojades. Leidsime silla ja selle kõrvalt jälle sama mägilase.

Tundus veider koos vaikides kitsast rippsilda ületada ning Silver küsis temalt poe kohta. Mees hakkas sõnatult meie ees kõndima. Ladus koos meiega kividest tamme ja viipas kutsuvalt käega, kui tahtsime teist rada valida. Ma ei tundnud raasugi võõristust ega kahtlust tema järel üle lilledega kirjatud hämarduvate aasade kõndides. Kogu tema olemus oli nii lummav, et oleksin sel hetkel tolle vaikiva võõra järel kasvõi maailma lõppu läinud. Ainult, et seal ma juba olingi.

7. august

4200 m ja oleme üle lumepiiri. Liustikud kõrguvad külgedel, meie ainsa pisikese rohelise lapikese peal jõeorus. Öö tuleb külm. Miinuskülm.

Siia tulek oli raske. Vahel pidime hobuste seljast maha ronima ja neid ratsmeid pidi lahtise kiviklibuga kaetud järsakuist üles-alla vedama. Vahel laskuma nii järsu kaldega, et pead hobuse seljas sillas olema, pea laudjale toetama, et mitte üle hobuse kaela maha käia. Vahel jõgedes ja kärestikes sumpama. Kuna Silveri mära on see, kes indleb ja öösel pulmi pidas, püsime temaga grupis viimaste hulgas. Minu tiine loom on turvaliseks puhvertsooniks täkkude ja tema mära vahel.

8. august

Olen mägedega tülis. Mitte nende tavaliste pruunide kiviste-moreeniste kaljudega, vaid nende suurte ja lumistega. Jõllitame üksteist vaikivas vihkamises. Üldse on kõik vaikne. Liiga vaikne. Rusuvalt ja lämmatavalt vaikne. Inimesed, hobused, mäed ja maastik – kõik vaikivad. Mu kõrvad on juba lukus sellest suurest vaikusest. Taevas pressib peale, mägede tipud kummarduvad mu üle ja on valmis puruks litsuma. Inimliku läheduse ja soojuse puudus. Pean üksi oma hääletut võitlust.

10. august

Õhtul saabusid meie laagrisse valged inimesed. Väga valged. Üks kanadalane ja üks prantslane, kes plaanivad jalgsi sama tee läbida, mida mööda meie hobustega tulime. Täna oli nende matka teine päev. Nad olid puhtad, kasitud, korralikud läänlased ja nende kõrval torkasid meie endiga toimunud muutused eriti teravalt silma. Päevitunud ja parkunud, ketendava naha ja lõhkiste huultega, räpaste riietega ja pesemata.

Koos meie külalistega saabus ka uudis, et hüdroelektrijaama veehoidla tammi, mida ülehomme ületama peaksime ja mille taga meid autod ootavad, on tulva- veed minema viinud ning meie plaanid sellega seoses nüüd põhjalikult sassis.

11. august

Jõudsime järveni ja tamm on tõepoolest läbimatu. Järv ise hiigelsuur ning pakkus mäestikust laskudes imelist vaadet. Õnneks märgati meid teiselt kaldalt, kui mäest alla tulime ning jaama töötajad lubasid transpordi järele minna. Oodatud paat osutus kahe inimese kummipaadiks, millel oli juba kaks sõudjat peal. Jah, sõudjat – mootorit ei olnud. Läks juba pimedaks, vesi järves tõusis, katkine tamm kohises ja mürises ning meie väike niru paat rallis järve ühest kaldast teise, võitles vooluga ja tõi meid ning meie kola ükshaaval üle. Esimeste ülepääsenutena ronisime kaljudele ja vilgutasime taskulambist improviseeri- tud majakaga paadile üle mustava järve valgust, kuni kõik elusalt kohal olid.

Tean, et teisel kaldal ootas meid pisike UAZ tüüpi džiip, mille juhid väitsid, et nad üksteist inimest ja kogu varustuse selle peale ära mahutavad. Keegi ei uskunud ja siiamaani jääb saladuseks, kuidas see siiski teoks sai. Kihte oli igal juhul palju. Pruuli ja Aleks sõitsid astmelaual. Meie giid koos ühe kohaliku poisiga pakiruumis toidukottide peal. Mina istusin käigukangi otsas kaks seljakotti süles. Kui oli tarvis käiku vahetada, pidin oma jalad kõrgele üles tõstma. Siis, tean ma, sai bensiin otsa. Toiduvalmistamise priimusest kallati kütus plastpudelisse, mis vooliku abil otse bensiinipumbaga ühendati. Nii loksusime veel ca 10 kilomeetrit edasi, aga siis oli seegi pidu läbi. Auto jäi mäenõlvale seisma ja meie alustasime tähistaeva all jalgsimatka lähimasse külasse.

Selles numbris

• Andres Herkel. Aserbaidžaani kirjad
• Afganistani muusikast ja mitte automaadist
• Et mäesuusareis läheks täie ette
• Reisipäevik: Tobagol matkamas
• Metsik Aserbaidžaan (nii rikas ja nii vaene)
• Unustatud alpilaagrit avastamas
• Pamiir - Helena Pruuli päevikukatkeid
• Vanad head Pamiirid
• Kui kommunistlik on Vietnam?
• Kauaks jätkub Kuubale kommunismi?
• Lõuna-Korea on lausa utoopiline!
• Šokireis Põhja-Koreasse
• Punane kuningriik
• Muskusveised Dovrefjellis
• Go Reisiajakiri nr 27 – Detsember 2010