Nõukogudeaegsed etnopärlid

Aimar Ventsel annab nõu, mida otsida, kui mõne endise vennasvabariigi vanakraamipoes aega surnuks lüües satute vinüülplaatide virna ette. Nimelt laskis heliplaadi- firma Meloodja omal ajal välja ohtralt maailmamuusika alla kvalifitseeruvat põnevat toodangut.

Vinüül pole tänapäeval just populaarseim muusikatarbimise formaat, aga sellegipoolest tahan ma järgnevalt just vanade heade musta värvi kahisevate helikandjate juurde pöörduda. Vinüülplaatide juurde, mida andis välja heliplaadifirma Meloodja (kirjutatakse vahel veel Meloodia, Melodiia või Melodia), mis oli Nõukogude Liidu riiklik plaadifirma.

Meloodja on kõige salapärasema ajalooga muusikakontsern maailma ajaloos. Nõukogude Liidu kokkukukkumise ajal tassiti Meloodja sõna otseses mõttes laiali. Albumite emalindid on suures osas kadunud, hävinud on ka Meloodja kataloog. Johtuvalt sellest on Meloodja-fännide seas kujunenud oma hobi: nimelt taga ajada kõikvõimalikke plaate ja nende katalooginumbrite põhjal tagantjärgi Meloodja kataloog kokku panna. Asja teeb keerulisemaks see, et Meloodja müüs oma toodangut regionaalsel printsiibil – eesti muusikat Eestis, usbeki oma Usbekis jne, ainult mõned eriti populaarsed artistid lasti ka üleliidulisse levisse.

Et Eesti folkloori on Meloodja väljalasetena küllaltki lihtne saada, siis räägin muude regioonide väljalasetest – neist, mida ma tean ja mis on väärt, et neid leida ning kuulata. Maailmamuusika alla kvalifitseeruvat toodangut tuli Meloodja alt välja palju. Nii otsest pärimusmuusikat igasugu folklooriansamblitelt kui ka rahvamuusikat ehk estraadimuusikat segatuna rahvamuusikaga. Hea näide viimasest on kogumik „Music of Kazakhstan“, kus kasahhi rahvamuusikat, mille on üle komponeerinud väärikad rahvakunstnikud, esitab professionaalne orkester. Või siis vaimustavalt jabur ja kitšilik „Tatarskije pesni“ tatari estraadilauljalt Rafael Iljasovilt.

Või Valgevene estraadiansambel Pesnjarõ. Minu plaadikogus on kaks albumit pealkirjaga lihtsalt „Pesnjarõ“, ühel veel allpealkiri „Belorusskaja estrada“. Pesnjarõ (keda iga normaalne muusikafänn tol ajal vihkas) lindistas palju valgevene rahvalaule oma eripärases töötluses, mis oli segu estraadist ja psühhedeelsest rokist. Kuulake nende megahitti „Kosil jas konjushinu“. Kõigepealt vihiseva vikati hääl, misjärel tuleb sisse psühhedeelne kitarr a la Pink Floyd. Minu lemmiklaul Pesnjarõlt on „Stoit verba“, kus löövad kaasa igat masti efektid ja hammond-orel. Pesnjarõ loomingust annab kokku panna ilusa etnopsüh- hedeelia kogumiku, mis võib uhkelt seista samal riiulil 60ndate aastate araabia või tai etnopsühhedeelia bändidega.

Plaadikogujate seas Eestis on üsna hinnas gruusia vokaalinstrumentaalansambel (ehk VIA) Orera, kelle samanimeline plaat on mul ka olemas. Orera tegi 1970ndate aastate Nõukogude Liidu kohta tüüpilist segu rokist, biidist ja estraadist, ent vähemalt sellel plaadil („Segodnia“, kollase ümbrisega) on ka mõned rahvalaulud, näiteks „Sisatura“ ja omapärane töötlus maroko rahvalaulust (plaadil nime all „Kukla“), mis oli vast üks esimesi plaadil avaldatud etnofusion-lugusid Nõukogude Liidus üldse.

Selle loo kirjutamise ajal aga kuulan tõelist pärli gruusia muusika sõpradele – „Vokalnõi ansambel Rustavi“ esitab heal tasemel gruusia mitmehäälset vokaalmuusikat. Lindistuse kvaliteet on hea, ju siis lindistati mõnes teatrisaalis. Plaadi nimi on lihtsalt „Gruzinskije narodnõje pesni“, ja seda plaati tasub taga ajada.

Huvitaval kombel andis Meloodja välja palju tangot ja mustlasmuusikat. Mul on singel mustlaslauludega, kus Nikolai Simchenko koos instrumentaalansambliga esitab selliseid pärleid, nagu „Otši tšornõje“. Sama loo teatraliseeritud bigbändiversioon aastast 1945 on võimalik leida kogumikul „Antologija sovetskogo dzaza. Proštšai ljubov“, mida ma mitmes vanakraamipoes olen unustatult seismas näinud.

Mustlasmuusikast eelistas Meloodja romansse. Romansid on väga unikaalse vene mustlaskultuuri osa, minnes tagasi aega, kus aadlikud oma labrakatele restoranidesse mustlasansambleid tellisid. Hea sissejuhatus vene mustlasromanssidesse oleks Tatjana Filimonova album „Tsõganskije pesni i romansõ“ – hea kvaliteediga ja tõeliselt ilusasti esitatud muusika, lauldud nii vene kui mustlaskeeles, ei sega isegi lauljat saatev sümfooniaorkester.

Kiiremaid rütme leiab mustlasmuusika armastaja plaadilt, kus mustlaslaule esitavad Roza Dzelakeva ja Petr Demetr. Kuna tegemist on teatrietenduse muusikaga, siis on kogu muusika natukene ülearranžeeritud ja pateetiline, ent paar head ungari mustlaste pulmalugu sel paadil on. Enam autentne on mustlasteatri Romen albumid, mida anti Nõukogude ajal välja mitu tükki. Romen kasutas oma etendustes autentset ränd- mustlaste muusikat, legendi järgi olid ka esimesed näitlejad mustlaslaagrites sündinud ja üles kasvanud.

Tangost anti Nõukogude Liidus välja nii kodumaiste tangoorkestrite kui ka ehtsate Argentina kollektiivide plaate. Parim on neist minu meelest album nimega „Argentinskoe tango. Igrajet tango-kvartet „Buenos Aires“. Internetiotsing annab vaid sellise kollektiivi, nagu String Quartet Buenos Aires, mille kaks liiget näevad küll piisavalt vanad välja, et olla ka Nõukogude Liidus plaadistatud. Sel Meloodja 10-tollisel on paar väga head argentinalikku lugu, kus muusika kõigub psühhedeelia ja tango vahel.

Nõukogude tangoplaatidest on kõige huvitavam vast Oskar Stroki tangoorkestri lindistuste kogumik, kus laulab näiteks geniaalne Leonid Utjossov. Nõukogude tango oli palju struktureeritum ning konkreetsem, pigem sarnane põhjamaisele soome klassikalisele tangole. Siiski tegid ka nõukogude ansamblid vahel väga argentinapärast loomingut, siin soovitaks teist 10-tollist nimega „Tango (II seria)“, kus seesama Strok oma orkestriga on lindistanud eriti psühhedeelse loo.

Peale omamaise muusika avaldas Meloodja ka palju välismaist estraadi- ja rahvamuusikat, muidugi ennekõike sotsmaade oma, aga mitte ainult. Näiteks India muusikat, alates filmimuu- sikat kuni klassikalise raagadeni anti massiliselt välja.

Eksisteeris 10-tolliste sari „Muzõka narodov zarubežnõh stran“, mille kohta väidetakse, et kokku tuli neid pea 50 välja. Minul on plaat „3. seria“, kus on peal Indoneesia, Laose ja Kambodža muusika. Kohati on nii, et kui poleks olnud Meloodjat, siis jääks nii mõnigi regioon muusikaliselt tundmata. Kust saada Mosambiigi muusikat? Meloodja andis välja suurepärase „Traditsjonnaja muzõka Mozambika“! „Traditional Music Group of the National Theatre of Ethiopia“ esindab albumitäie muusikaga klassikalist akadeemilist rahvamuusikat, selle eest „Traditional Music of Ethiopia“ aga küla- ja tänavamuusikat. Ei tasu ennast eksitada faktist, et kaanel oleva kirja järgi on pooled laulud revolutsioonilise sisuga – minu etioopia kolleegid Saksamaal kuulasid täpselt samu lugusid samas esituses oma pidudel!

Lõpetuseks peab ära mainima ka Nõukogude Liidu ainukese maailmamuusika albumi:„Paul Winter Consort (USA) and Dmitri Pokrovsky Folklore Ensemble“, välja antud 1989. aastal. Ameeriklaste kantrikvartett koos vene folkloorikollektiiviga lindistas hulga vene ja ameerika folgilugusid. Pole just muusikaline suursaavutus, aga märk külma sõja lõpust.

Selles numbris

• Tarmo Jõeveer: Minu Haiti
• Vahur Afanasjev: Minu Brüssel / Läbikukkunud Euroametniku pihtimus
• Bill Bryson: Ei siin ega seal. Reisid Euroopas.
• Nõukogudeaegsed etnopärlid
• Lactobacillus Bulgaricuse'e sünnimaal
• Tuhandekesi Koola poolsaarel matkamas
• Mantade kuningannaga sinisesse sügavusse
• Horvaatia on rohkemat kui ainult rannaalad
• Istanbuli stseenid
• Folkarid Muhu väinas
• Mida õpetab meie rattamatkajatega juhtunud lugu?
• Tilicho järve äärde ja Dhaulagiri tagant läbi
• Woodstock, loomingulisuse oaas
• Järgmiseks tahaks seilata Antarktikasse
• Ohtude keskel ilu otsimas
• Go Reisiajakiri 31 - August 2011