ERVIN TUHVLIALUNE

Ühe Eesti suurima rändrahnu juures kohtasime tuhvlialust Ervinit perega. Või siis tuleks pigem öelda, et kohtasime pereema koos tuhvlialuse Ervini ja pojaga.
Olime just rahnu otsast alla roninud, kui samasse jalutas kolmeliikmeline perekond. Pealtnäha igati idülliline vaatepilt – väike nädalavahetuse väljasõit loodusesse, romantika ja ühtekuuluvustundega. Ent idüll purunes hetkel, mil perepoeg soovis rändrahnu otsa ronida.

„Ervin, ära luba poisil ronida!” käratas naine mehele. Ervin vajus kergelt küüru ja pobises midagi vastuseks. Et poiss selleks hetkeks aga juba poolel teel rändrahnu tippu, siis lajatati mehele uus käsklus.
„Ervin, mine talle järele!”
Ervin roniski kivi otsa.

Meie nägudele ilmusid aegamööda muiged.

Hoidmaks situatsiooni jätkuvalt kontrolli all, ronis ka naine kivi otsa. Mõnda aega toimetasid nad seal, lõpuks hakkas pere uuesti alla turnima.
Nüüdki oli naisel käsklusi nagu varrukast võtta. Nagu väike Hitler seisis ta kätega vehkides kivi otsas, redelil ronivatele pereliikmetele käske jagades.

„Ervin, jälgi, et poiss alla ei libiseks!”
„Vaata ette! Tahad, et laps alla kukub või?”
„Poja, mine vaikselt, oota, las isa läheb mööda!”
„Ettevaatlikult! Ära käsi lahti lase!”
„Ervin, ta ju kukub! Mine ette ja hoia alt!”
„Redel on libe!”
„Hoia poisi jalga!”
„Ervin, issand, ta ju astub mööda! Kas sa ei näe? Aita teda!”

Kõige selle juures oli koomiline, et perepoeg oli vähemalt 12-13 aastat vana. Ning tundus olevat igati terve mõistusega. Mitte mingi äpu, kes redeli alumiselt pulgalt kukkunuks või sellest mööda astunuks.

Muidugi peitus olukorras ka oma traagika. Arvestades, mis ohud kõik maailmas Ervini last valitsevad – siis on mõistetav emasüdame mure lapse saatuse pärast. Vaene ema, kes muudkui paanitseb; vaene laps, kes midagi ei tohi teha – ning vaene isa, kes saab kogu aeg sõimata. Tagantjärele mõeldes hakkab südamest kahju kõigist kolmest – nii naisest, lapsest kui Ervinist. Eriti viimasest.

Meil aga läks järjest lõbusamaks.
Vaevalt jõudis „harmoonilise kooselu” musternäidiseks kõlbav perekond kuuldekaugusest välja, kui rändrahnu juures mängiti maha suisa terve etendus sellest, kuidas Ervin naiselt pragada saab.

„Ervin, tee seda!”
„Ervin, ära tee seda!”
„Ervin, ära luba poisil ronida!”
„Ervin, püüa poiss kinni!”
Pereema jäljendamine pakkus lapsikut rõõmu nii näitlejaile kui pealtvaatajaile.

Näitetükk katkes ühel hetkel aga nagu noaga lõigatult.
„Oh sa kurat…” oli kõik, mida isehakanud näitetrupi liikmed suutsid ootamatult ilmunud publikut nähes üle huulte tuua. Seejärel võttis võimu suisa käegakatsutav vaikus.

Kivi tagant sammus välja Ervini naine, mees kuuleka kutsikana kannul vantsimas, laps viimasena järgi vudimas.
Naise näolt peegeldus kõike muud, kui rõõm meie jällenägemise üle. Küllap oli valjuhäälselt etendatud vabaõhuetendus „Tuhvlialune Ervin” juba kaugele kuulda ning viimased paarkümmend meetrit andsid pereemale selge ülevaate meie tegevusest.

Kui pilgud tapaksid, siis rändaksime nüüdseks ammu parematel jahimaadel. Naise silmist kiirgav leek tekitanuks tõenäoliselt samasse suitseva kraatri, jahvatanuks rändrahnu hetkega liivateradeks ning peenestanuks meie ka hinged algosadeks.
Samas tundus aga, nagu libisenuks naise kannul kõndiva Ervini näole kerge muie. Otsekui nautinuks mees seda, et võõrad ta abikaasa sedasi närvi ajada suutsid.
Küllap Ervin teadis, et kodus ootab väljavihastatud abikaasalt ees veel tigedam kolakas, aga tõenäoliselt vääris see imeline hetk hilisemaid pisaraid.
Pisarad olid silmis meilgi – ent pigem vägisi tagasi hoitud naerust.

Või nagu mõni asjaosalistest hiljem kommenteeris: „Ei, Ervin on väärt mees! Ma imestan, et miks temast keegi varem kirjutanud pole. Selliseid mehi peaks rohkem olema. Muudkui keelad, käsed, pood ja lased – Ervin tõmbab küüru selga, lööb silmad maha ja teeb kõik mis vaja ning rohkemgi veel. Tõesti, oleks pidanud selle Ervini kohe seal ära rabama, nüüd ma olen tast ilma…”