KONGO MUUSIKA: enam kui lärm

Kongo muusika, mis on viimastel aastatel maailmamuusika ringkondades küll suurt tähelepanu äratanud, ei ole aga Kongot ehk Kongo Demokraatlikku Vabariiki või Congo-Kinshasa’t, tavainimesele maa ja riigina kuigi palju tuntumaks muutnud.

Kahte eksisteerivat Kongot paljud isegi ei erista. Vanematele inimestele tuleb Kongost rääkides tuttav ette ehk Patrice Lumumba nimi, kes oli Nõukogude Liidu sõber ja kelle surma kohta ringles legend, et temast sõideti kas teerulli või traktoriga üle. Tegelikult lasti ta küll maha. Sellest hoolimata on olemas vähemalt üks plaadifirma, kes on võtnud endale südameasjaks Kongo uut ja vana muusikat maailmas levitada. See plaadifirma on Belgias asuv, ent inglaste veetav Crammed Discs.

Nagu kogu Musta Aafrikaga, on ka Kongo rahvad suured muusikaarmastajad ja muusikategijad. Tänu sellele on näiteks grammofonid muutunud riigis staatusesümboliteks. Inimene, kes omas vändaga grammofoni, võis plaate mängides demonstreerida oma rikkust tervele kvartalile. Rikkust sai demonstreerida ka elektrikatkestuse aegu, kuna tolleaegsed plaadimängijad voolu ei vajanud.

Kuna Kongo muusikat plaatidel saada polnud, mängiti importplaate. Eriti armastatud olid kiired tantsulised džässi ja Kuuba muusika plaadid. Polnud ka ime, et Kongo enda muusikakollektiivid hakkasid mängima stiili, mis oli segu rumbast, tšatšast ja rock‘n’roll’ist. Muusika ja muusikategemise ümber tekkis 1950. aastail omaette noorte subkultuur, keda kutsuti jänkideks ja kes kopeerisid välimuse poolest USA noori. Muusikalt kopeeriti aga pigem Ladina- Ameerika rütme. Seda muusikat tehti ennekõike Kongo pealinnas Kinshasas ja koos esimeste kodumaiste plaadifirmade sünniga levis see muusika rumba concolaise’i nime kandes üle terve Musta Aafrika.

RUMBA CONCOLAISE

Kongo rumba keskseks muusikakollektiiviks kujunes 1950. aastail orkester nimega O.K.Jazz, kelle selgrooks kujunes kitarrist artistinimega Franco (ristinimega Franco Luambo – toimetus). Irooniliselt olid Franco lindistatud ja komponeeritud sajad lood mõeldud vaid hetkeliseks kasutamiseks. Muusika oli algusaegadel aktuaalne tänavamuusika, mille tekstid rääkisid sündmustest, mis kuu hiljem enam kedagi ei huvitanud. Ajakohasuse muusikas kasutasid ära poliitikud, kes tellisid enne valimisi propagandalugusid, et motiveerida inimesi nende poolt hääletama.

Franco iseloomulik kitarrimängimise stiil tegi mehe ruttu rahva lemmikuks ja tema osalemine hittlugude valmimisel oli oluline nende lugude populaarsuse tõstmisel. Selle muusikaga tutvumiseks soovitan kogumikku „Roots of O.K.Jazz. Congo classics 1955–1956“, mille peaaegu kõik lood on pärit Franco sulest ja kitarrilt, ehkki lindistatud erinevate kollektiividega. On olemas ka Franco muusika CD-boks, aga see oleks vast esmaavastajale natukene liiga suurt süvenemist nõudev.

NOSTALGIAMUUSIKA

Kongo rumba on tänapäevalgi väga levinud, näiteks tehakse seda Lõuna-Aafrikas. Eksisteerivad ka rumba concolaise’i muusikat mängivad kollektiivid erinevates Aafrika, Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Kuna tegu on peamiselt nostalgiamuusikaga, siis kopeerivad need kollektiivid Franco-aegset saundi ja esinevad erinevatel festivalidel kui autentsed Kongo juurtemuusika ansamblid.

Tuntuim selles valdkonnas on ka Eestis esinenud Kekele, keda on ka võrreldud Buena Vista Social Clubiga. Tegemist on Kongo rumba supermuusikute ühendkollektiiviga, kes ühendavad 60ndate vintage soundi kaasaegse muusika tehnoloogia ja helidega. Kekele on rohkem kui vanad-mehed-teevad-raha-ansambel. Nad mängivad oma muusikat ikkagi hingega ja annavad endast kontsertidel maksimumi.

Palju enam on aga viimasel ajal maailmas tähelepanu pälvinud Kongo juurtega (tänava)muusika. Kongo tantsumuusika on midagi hoopis erinevat meile teada-tuntud harmooniatest. Suur osa sellest muusikast on meie kõrvadele puhas kakofoonia, mille tantsulist olemust tabab kõige paremini hoopis ansamblit laval nähes. Kui muusikud ja publik rütmide saatel tantsima hakkavad, selgub, et helidekaoses on oma loogika ja järjepidevus.

KONGO AUHINNALISED RATASTOOLIMUUSIKUD

Kongo kaasaegse muusika success story on muidugi WOMEXi auhinna saanud ja Euroopas suurt tähelepanu pälvinud Staff Benda Bilili Band. Ansambel erineb teistest juba visuaalselt, sest tegemist on invaliidide, peamiselt ratastoolis istuvate muusikutega. SBBBi tunnus on kuulsad niinimetatud tritsiklid, isetehtud kolmerattalised ratastoolid. Kongos on ühiskondlik transport vigastele tasuta, mistõttu ratastoolisõitjad on leidnud Kongo majanduses omaette niši – nad tegelevad väikekaubandusega –, transportides igasugu träni suurte kauguste taha.

Sellega tegeles ka grupp sõpru, kes kuidagi ots otsaga kokku tulid ja enamik ajast tänaval elasid ning muusikat tegid. Sõbrad käisid koos Kinshasa loomaaia valvuriputkas, kus ka oma debüütalbumi lindistasid. Edasine on juba ajalugu, nagu öeldakse, ja praegu on SBBB maailmamuusikafestivalide oodatud külaline üle terve maailma.

Albumit „Tre Tres Fort“ kuulasin ma esimest korda Londonis HMVi plaadipoes – see oli nii teistmoodi, et plaat leidis kohe ka tee minu ostukorvi. SBBBi liikmed on suure osa oma instrumentidest ise valmistanud, mistõttu on nii pundi rütm kui ka saund absoluutselt unikaalsed. Olen ansambliga ka ise kokku puutunud ja hoolimata suurest edust on mehed väga lõbusad ja lihtsad tüübid, kes staarikompleksi ei põe.

RAUDLATID JA KARINDULA

Kaasaegse Kongo muusika parim esindaja helikandjal on igal juhul niinimetatud Congotronicsi plaadisari ja selle ansamblid. Congotronics on Kongo uute ansamblite kogumikesari, millest soovitaks eriti „Congotronics nr 2“ plaati. Karbis leidub ka DVD, mis näitab, kuidas täpselt Kongos muusikat tehakse ja selle järgi tantsu lüüakse – kusagil tänavanurgal pannakse üles paar võimendit ja hulk defineerimatut kola, millel grupp muusikuid musitseerima hakkab, rahvas möödub ja ühineb protsessiga. Lõpuks ei tantsi mitte ainult rahvas, vaid ka muusikud. Rahvas ühineb ka muusikategemisega, haarates instrumendid ja mängides kaasa. On mida vaadata!

Muusikariistadest kasutatakse pöidlapiaanot, likembe’t ja hulka muid meile eksootilisi mänguriistu, aga ka lihtsalt prügi sekka kvalifitseeruvat kola, millega annab müra tekitada.

Congotronicsi ansamblitest on supergrupi staatuses Kasai Allstars ja Konono nr 1. Kasai Allstarsi album „Congotronics nr 3“ on maailmaski hulka kära tekitanud ja auhindu võitnud. Kasai Allstars on selles seltskonnas kõige meeloodilisema muusikaga ja eurooplase kõrvale kõige arusaadavama helikeelega kollektiiv. Mina soovitaks kuulata hoopis Konono nr 1 albumeid. Konono nr 1 on ansambel, kes teeb enamiku oma instrumente vanarauast. Vat see on lärm! Nende album „Assume Crash Position“ on varustatud ka ilusa pildivihikuga, kus on jäädvustatud ka nende pillipark, mis on enamasti roostes raudlatid ja torud. Kuidas see asi kontserdil kõlab, seda saab järele kuulata nende kontsertalbumil „Live at Co- leur Cafe“. Kogu seda metallikolinat saadab ilus naishääl ja pikema kuulamise järel saab aru, et tegemist on ikkagi muusika, mitte mõttetu raudlattide tagumisega.

Congotronicsi ansamblid tulevad peamiselt Kinshasa tänavatelt ja Kinshasaga piirnevatest regioonidest. Eurooplaste uusim avastus Kongo muusikas on aga karindula, mis on Kagu-Kongo muusika. Karindula omapäraks on isetehtud neljakeelne bassibandžo. Kui keegi arvab, et tegemist on tavalise kantrimuusikast tuntud instrumendiga, siis eksib palju. Karindula bandžo tehakse õlivaadist ja kitsenahast ning ta on nii suur, et mängija istub tavaliselt selle peal. Karindula muusika on ka vähem kaootiline kui Kinshasa tänavamuusika.

Kongo kaasaegse muusika võidukäiku demonstreerib veel eelmisel aastal ilmunud kogumik „Tradi-mods vs Rockers“. Nimelt kutsutakse kogu eelpool kirjeldatud muusikat Kongos traditsiooniliseks modernseks muusikaks ehk siis tradi-mod. Antud kogumikul remiksivad ja tõlgendavad hulk Euroopa ja Ameerika alternatiivmuusikuid Congotronicsi ansambleid. „Tradi-mods vs Rockers“ oli aasta parim plaat Raadio 2 alternatiivmuusika saates Vibratsioon ning kuu album prestiižsetes briti muusikaajakirjades Uncut ning Mojo.

Ehk siis, Kongo pakub muusikaliselt nii mõndagi, mine ja avasta!

Aimar Ventsel

Selles numbris

• REISIKIRJANDUS - Georg Lukas: Krimmi mälestused. Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm
• Laste pildiraamat "Merekarud"
• Leidke alati aega reisimeditsiiniks!
• Häid pilte! Mobiiltelefoniga!?
• KONGO MUUSIKA: enam kui lärm
• Raymond Blanc: peterselliriivsaiakoorega Manxi lammas
• ISLE OF MAN: Iiri mere (maksu-) paradiis
• Valitud seltskonnaga VALIMATA OLUKORDADES
• KRISTJAN JÕEKALDA: kaks kanget Venemaa avarustes
• VANUATU: muljeid vulkaanide ja palmide maalt ehk minu esimene kultuurišokk
• Hiiumaa sukeldumisekspeditsioon vrakkide kaitseks
• Pidu pilvede all
• Jäine kalmuküngas
• Mägine Gruusia: Kaukasuse kolmas tipp Kazbek
• Ülevenemaaline matkajate kokkutulek KODAR 2011
• JUHTUB...
• GEPARDID juubeliks
• MOTOREPORTERI matkajad kurikuulsas Liibanonis
• Katamaraan Nordea ehk ümber imelise ilma
• Ühel teljel ümber planeedi
• Go Reisiajakiri 32 – Oktoober 2011