Mõnedest Ameerika rahvusparkidest

Arches

Park hõlmab 2,000 looduslikku kaart ehk “arche” ja see on suurim kaarte kogum kogu maailmas. Kuid mitte see number pole märkimisväärne, vaid just kaarte hiigelmõõtmed – tohutud, gigantsed, balanseeritud kivid, spiraalid, kuplid ja amfiteatrid. See on osa Utahi kanjonmaadest, kujundatud-nikerdatud kliima ja erosiooni poolt. Enamus formatsioonidest on tekkinud pehmest punasest liivakivist 150 milj. aasta eest ja kujundaja loodus pole nende vormide jaotamisega mujal helde olnud. Maakeral pole teist sarnast paika kui Arches.

Bryce’i kanjon

Mormoon, kes siia esimesena saabus aastal 1874, andis paigale ta nime ja reputatsiooni.
Nimi on tegelikult ülepaisutatud. Seal pole ühte suurt kanjonit, vaid on mitu väikest. Bryce ei ole üks lai jõeorg, vaid on seeria orge amfiteatrite, looduslike kivikaussidega. Ühest kindlast vaatepunktist vaadatuna näivad amfiteatrid pakitud olevat õlg-õla kõrvale ning seismas punaste hiiglastena kui mehed. Need imetlusvaarsed kiviflöödid ja tornid varieeruvad delikaatsetest lavendelsinistest, roosadest toonidest kuni selgete punaste ja lillade toonideni välja ja toon muutub peaaegu minutite jooksul, kui paike ja pilved üle nende mängivad. Lumi näib magavat lasudes kergelt kanjoniäärtel ja kallakutel näides kui härmatanud fantastiline koogikiht. Terassid Bryces on järsud ja liivakivid pehmed. Vihm ja lumi on siin üllatavalt harilikud nähtused, erosioon aga nii kiire, et vormid võivad muutuda äärmise kiirusega.

Surmaorg

Asub California idaosas, võttes enda alla hiigelpargi 3,3 milj. aakriga.
USA laiemaid rahvusparke Alaskast lõunas. Surmaorg on tuntud ühe ekstreemsema pargina. Nimi isenesest võtab värisema. See on Põhja-Ameerika kõige kuivem ja kuumem “pott” (vähem kui 2 inchi vihma aastas ja rekordilised temperatuurid 134 *F). Samas on ta madalaima kõrgusega kogu läänepoolkeral – 282 jalga alla merepinna. Enamus külalistest tuleb siia keskmiste temperatuuride ajal, s.o. novembrist kuni aprillini.
Aastal 1849 rühkisid immigrandid California rohelise ala poole ja tahes tahtmata pidid läbima selle 120 miili pikkuse orgu, kogedes nälga ja janu ja õudsat vaikust. Neile võis see paik tõega surmahirmu naha vahele ajada.
Siin on erosiooni skulptureeritud kive, mullakünkaid, kanjone, düüne, aasadega kaetud oaase ja 200 miiline soolapann ümbritsetud mägedest, mis on Ameerika ühe suurima vertikaalse tõusuga. Kevadvihmad äratavad õitsele enam kui 900 erinevat metsataime. Öö saabudes ärkavad surmaorus päevaunes viibinud koiotid, ilvesed, rebased, linnud, närilised ja kahepaiksed ning silkavad oma peidupaikadest välja. Kaugel ülal järskudel mägedel aga vaatleb seda leitsakut ohutust kaugusest pealt bighorn-lammas. Pole see sugugi eluta surnud paik. Isegi inimesed lõbutsevad. On ehitatud kasiinosid, poode, hotelle, elumaju. Ainult suvel soovitatakse konditsioneer oru põhjas välja lülitada, muidu põlevat selle mootor läbi.

Grand kanjon

Sellel mittekirjeldataval lõhel, sügavaimal, pikimal ja kõige maalilisemal kanjonil maakeral, mil, paiknedes Ürg-Colorado jõe 1,400 miililises sängis, on üleloomulikud mõõtmed ja hinge kinni panevad värvid. Ükski fotograaf ei suudaks korraga haarata kogu vaatepilti või teha seda õiglase objektiivsusega. Ameeriklased, küll harjunud laialt avatud ruumiga, on siin kaua kui tummaks löödud. Euroopa külalised, kellele USA näib mõeldamatute kulutuste maana, kus harva midagi kedagi puudutab, liigutuvad siin tihti pisarateni. Meeled ergastuvad. Kolossaalne ja siiani ikkagi kanjoniks kutsutud lõhedesüsteem pole stabiliseerunud ega liikumatu. Siinne ekraan muutub pidevalt, nii nagu valguski, mis, mängides kaljudel ja pilvedes, loob varje ja kontraste. Maailm tundub siin laiemana, koos päikesetõusude, loojangute ja tormidega, võttes üles lisatud dimensioonid, et mahtuda maastikku. Loodusjõud on lakkamatud ja tujud lõputud. See on maa ülendamaks hinge.

Tetoni rahvuspark

Tetoni aheliku tipud, seistes 7,000 jalga ülevalpool orupõhja, moodustavad ühe gigantsema ja omapärasema mägedegrupi kogu Rockie Mountinsites. Ümbritsevate madalamate mägedetagi tõusevad need tihedate metsade vööndist alates kuni alpiinsete aasade vööndini, mis on rikkad metsalilledest. Mäed lõpevad nagu korralikele mägedele kombeks – sinivalgete liustikega, paljad kui graniitneiud. Grand, Middle ja South Teton kujundavad aheliku südame. Aga ka nende naabrid Mt.Owen, Teewinot Mountain ja Mt.Moran pole vähem maalilised. Pärlallikad ehetele sarnaste järvede ääres toituvad mägedest alguse saavatest koskedest ning asuvad otse järskude kaljude all. Nende ette jääb lai org, mida kutsutakse Jackson Hole-ks ja mis on kaetud ürdipõõsaste ja haabadega. Suurepärane koht mitmesugustele rohusööjatele loomadele. Ussijõgi algab oma jooksuturneed Tetoni metsaaladelt, voolates lõbusalt Idaho osariigini välja. Selle soostunud kallastel moodustub kõrge rohustu, pakkudes rikkalikku toidulauda ürghirvedele, põtradele, kobrastele, trompetluigele, Kanada hanele ja partidele.
Tetonid – nihke poolt formeeritud mäed tekkisid 5-9 miljonit aastat tagasi, mil kaks maakoore blokki nihkusid ja nihkeliin ulatus pikale, nii et üks plokk libises teise alla.

Redwoodi Rahvuspark

Kahjuks jääb see äärmiselt huvitav paik Las Vegasest kaugemale ja nõuab ka enam kulutusi kui teised. Kuid oma unikaalsuse tõttu tasub kindlasti vaeva külastada.

Paks niiske õhk Vaikse ookeani kohal, mis liigub üle USA ja Kanada itta, niisutab rohkem, kui lumi Kaskaadide ahelikul igal talvel. Udude tsoon algab kohe California rannikult ja vöönd ulatub San Franciscost kuni Oregani lõunaosani, moodustades vihmametsade eksisteerimiseks vajaliku kliima. Selles unikaalses metsas on tehtud palju laastamistöid ja seda juba hispaania isandate aegadest peale. Kahju on põhjustatud kahepidiselt. Esiteks puude hävitamine – puude, mis on kõrgeimad ja pikima elueaga organismid maakeral. Täiskasvanuina võivad need sekvoiad ulatuda 200 kuni 300 jalani ja olla keskmiselt 600 aastased. Kõige eakam on siin 367 jalaga üle tuhande aasta vanune isend Redwood Creekis. Teine kahjustus tehakse maale, kus puud on maha võetud, põhjustades erosiooni. Selliste hiigelpuude all jalutades tekib ülev tunne, sind justkui kaitstakse igast kandist. Isegi päikesekiirte eest on kaitseks puude sõpruses kokkupõimunud võrad.

Red Rock kanjon

Las Vegase ümber on kõrbelised kaunid mäed, paljad, lamedatipulised ning enamuse ajast sinakashalli tooniga. Koidu ja ehavalgus mängib seal erinevate nurkadega, tuues esile kauniduse. Lasvegaslane armastab oma ümbrust kõigest tehisilust hoolimata. Red Rock Canyon on linnast kõigest 15. minutilise autosõidu kaugusel, pakkudes matkaradu, mis on nauditavad aasta läbi. Ja igal juhul on tähtis olla teadlik sealsest kõrbekliimast. Suvel ületavad temperatuurid tihti 95 * F (35*C) oru põhjas. Nii on kesksuve matku parem planeerida päeva jahedama poole sisse. Kanjonid on kitsad ning varjurikkad. Ometi ei soovita astuda keskpäeval sesse põrgukatlasse, eriti Punase Oru “põrandal” oru põhjas, millelt saab enamus radu alguse. Enne õiget matka võtab päevakuum su nii läbi, et edasisi samme ette võtta oleks hullumeelsus. Kevad, sügis ja talv on varieeruvalt nauditavad. Kõige kenam aastaeg minekuks on kindlasti kevad – mai, aprill ja märts, mil kõrbki roheline.
83,100 aakrine Red Rock Canyon, rahvapark (lihtsas maakeeles Punase Kivi Org) asub 30 km kaugusel LasVegasest läänes. Ta pakub oivalisi vaateid kõrbele, maailmakuulsaid geoloogilisi objekte, üle 300 arheoloogilise väärtuse ning taimi ja loomi, mis iseloomulikud vaid Mojave kõrbele. See nüüdseks sootumalt kuiv regioon on lamanud madala mere all üle 600 miljoni aasta. Hall lubjakivi ning dolomiit formeerusid selle perioodi jooksul, meenutamaks külastajale seda merd. Kui maa hakkas kuivama 225 milj. aastat tagasi, pesid mudad ja liivad läbi nähtavale tulnud maa-alad. See on näha tänapaeval kui valge ja punasevöödilised ning sokolaadivärvi savikildid. 45 miljonit aastat hiljem sai ala peidetud tuulepuhutud hiigelluidete alla. Kui raudoksiid ja kaltsiumkarbonaat filtreerusid liiva sisse, sai see aja jooksul aeglaselt ristivöödiliselt tsementeeritud kiviks, kus sageli eredamatoonilised varjud vahelduvad punasest peaaegu valgeni.
Liivakivist on erosioon moodustanud Punase Kivi Kanjoni Rahvapargi keskse osa, peaaegu püstloodse üle 20 km pika ja ~900 m kõrge mäeseljaku. Seljak on lõhestatud mitmete sügavate kanjonorgude poolt. Lumesulaveed ja äkilised vihmavoolud on uuristanud rabedasse kaljusse pragusid, kuhu on kogunenud vihmavett. Lopsakat vegetatsiooni kosutavad suhteliselt jahedamates paikades kevadallikad kontrastina kõrbepõranda kuivusele.

Zioni Rahvuspark

Zioni rahvusparki on kutsutud ka Jumala Linnaks.

Saalomoni templit kutsuti Zioniks. Ja siingi on see nimi antud tähistamaks “jumala koda”. Isegi lühike sõit läbi selle paiga võib näidata nime paikapidavust. Jälle olid mormoonid need, kes selle paigaga esimesena tutvust tegid.
Loodusejõudude aerutõmme pargis on õhuline, selge ja puhas. Müüriga ümbritsetud Zioni kanjon on loodud Virginia põhjapoolse harujõe poolt ja Konobi harukanjonit ümbritsevatest väiksematest kaljudest. Nende vahel lamav maa pole vähem maaliline – petrifeerunud puud, looduslikud kivikaared, võlvid ja tunnelid ning soo keset kõrbe – elus “rippuv aed” klammerdumas kaljule. Siin asub üks kõige briljantsemalt värvitud liivakivi rajoon kogu punase kivi regioonis. Zion on üks “Suure Ringi” (rahvuslike monumentide) parkidest ja looduskaitsealadest Colorado Platool, mis teeb Ameerika loodeosa üheks kõige maalilisemaks regiooniks kogu maakeral. Ta majesteetlikud tornid ja kanjonorud on valminud 250 miljoni aasta eest, mil erosioon, nihked ning murrangud tahusid välja kogu Lõuna Utahi osariigi. Mäekitsused Zionis on vertikaalsed lõhed maapinda. Seinad on 2,000 kuni 3,000 jala kõrgused ning geoloog võib neilt “lehekülgedelt” lugeda kuni 13 milj. aasta vanust statograafiat.

Yosemite Rahvuspark

Ida-Californias ulatub sürrealistlik graniitorg kui looduslik kiirtee läänepoolse Sierra Nevada mäeaheliku sisse. Oru põhi, peaaegu täielikult tasane, on vaibastatud metslilledega, subalpiinsete aasade, tammetihnikute segaokaspuudega. Müüriga ümbritsetud unikaalne maastik on miili laiune ja sööstab otsejoones üles 2,000-3,000 jalani. Mõnes kohas rohkemgi. Selles idüllis söövad rohtu muulhirved. Peadpööritavad veekaskaadid ripuvad kui suits vastu kaljusid. Külalised on armastanud seda katuseta katedraali ammustest aegadest peale.
See on Yosemite org ja Merced’i jõgi, mille ümber asub 761,000 aakrine Yosemite rahvuspark. Maastik on rahulik, maaliline ja majesteetlik. Indiaanlaste suguharudest on ses paigas elanud Miwokid. Yosemite oli nende tootem – grizlikaru.

Yellowstone

Yellowstone on geoloogias kui suitsev relv meenutamaks maajõudude vägivaldsust. Üks sündmus on siin aga varjutanud kõik järgnevad. 600,000 a. tagasi plahvatas nüüdne pargi südaala mimete ruutmiilide ulatuses. Minutitega oli ümbruses kõik tundmatuseni muutunud. Kiirelt liikuv tuhk lendas laiali kattes tuhandeid ruutmiile ümbruses. Keskpunktist jäi alles ainult suitsev sügav kraater õõnsusega 28-47 miili. Keevad allikad, fumaroolid ja geisrid elasid selle aja üle kui mälestised tänasesse päeva. Yellowstone on siiski palju enamat kui ainult kuum aluspõhi ja keevad allikad. Pargi piirid moodustavad mäed alpiinsete järvede, sügavate kanjonite ja tihedate metsadega
1872 a. sai Yellowstonest maakera esimene rahvuspark. Varastel aastatel tegid pargile nime väljapaistava kõrguse ja kestvusega geisrid ja kuumad allikad. Tänapäeval on Yellowstone kuulus eelkõige oma loomarohkuse tõttu. Hirved astuvad autoteedel kartmatult kui India pühad lehmad, pead pööramata ja majesteetliku rahuga. Siin on nende kodu, kus keegi neid ei puutu ja inimese kurjust valvab politsei.
1988 põles pargi läänetiib ja seetõttu muutus looduse väljanägemine siin drastiliselt. Kuid geisrid, veejoad ja loomakarjad jäid püsima – tume aluspind niipea roheliseks ei kasva. Loodus sai sest kahjutulest tegelikult vaid kasu. Prügipuud põlesid ja asemele kasvab unikaalsem ökosüsteem.
Külastajate enneolematu arvukus on selle rahvuspargi probleemiks praegu.

• Ameerika
• Arches
• bryce
• grand
• kõik
• põhja
• rahuspark
• rahvuspargid
• Red Rock
• redwood
• teton
• USA
• Utah
• Yellowstone
• yosemite
• zion