Cibi, potus, somni, veneri - omnia moder aet sint!
Istun Beirutis Hamra tänava itaalia stiilis välikohvikus ja vaatan, kuidas lühikese lõunasöögi ajal libiseb must mööda peaaegu kogu maailm. Siin istub noor šiiitidest muslimiperekond, naisel nägu musta looriga kaetud. Teisel pool saali on oma sandwichi näksimas kristliku kooli tütarlapsed, krutsifiksid kenasti kaelas helkimas. Beiruti Ameerika Ülikool on siit tänava jagu eemal, sealt on tulnud kulmuneetidega fraierid, macbookid laua peal. Neist järgmises lauas loeb palvehelmeid sõrmitsev mees araabiakeelset ajalehte. Üle tee müravad teismelised poisid internetikohvikus sõjamänge mängida. Ja kaks kvartalit eemal tutvusin armeenia kiriku juures ühe armeenlasega. Siin nurga taga elavad kummalised druusid ja kusagil lähedal peavad olema ka need äärmusmehed, kes hoidsid sel aastal neli kuud vangis seitset eesti poissi. Raske on maailmas leida paremat kohta, kus mõelda sellele, kas ja kuidas erinevad kultuurid koos võivad elada, mida üks teisele anda suudab.
Just Liibanon on paik, kus saad eriti teravalt aru, et võõraid kultuure tuleb mõista, mitte hukka mõista. Mittemõistmine viib siinse näite järgi kodusõjani, kodusõda viib oma riigi võõra mõju alla, olgu selleks siis Süüria, Iisrael, Ameerika või kes iganes.
Seda, et teisi kultuure ei saa oma mõõdupuu järgi võtta, tõdesin taas, kui valmistasin ette käesoleva numbri artiklit Kamtšatkast. Lugesin, kuidas Krašeninnikov oli üllatunud, et kamtšadaalidel ei ole matustel kõvahäälseid nutunaisi ja Niggol kurdab, et põhjarahvad ei saa aru neile näidatavatest piltidest. Aga miks peaks kõik oma leina väljendama nii nagu slaavlased ja miks Niggol ei näe, et itelmeenid mõistavad omi pilte väga hästi? Miks arvavad õhtumaalased, et kultuurne on süüa noa ja kahvliga ning koera pintslisse pistmine on barbaarne? Sama kultuurne on süüa pulkade või kätega ja koer ning hobune võivad olla inimesele sama suupärane toit kui siga või vasikas.
Jah, muidugi võib jõuda ka teise äärmusesse – olles nappide teadmistega korra üle oma kultuuriruumi kiiganud, võib tunduda, et feng shui kahe põhitõe teadmine teeb eestlasest asiaadi ning krišnaiidiks saamiseks piisab, kui linna peal veidi trummi lüüa.
Rahu, sõbrad, kajaka sappa pole mõtet paabulinnu sulgi toppida, kena lind muutub sellest vaid koomiliseks ja lennuvõimetuks.
Nüüd toodi mu lõunalauda hummus ja mereannid. Küll siinne köök on maitsev näide kultuuride kokkukõlast! Oma jälje on jätnud foiniiklased, mamelukid, ristisõdijad, konnaõgijad ja kes kõik veel. Tuleb ainult piiri pidada.
Ja siit mu soov uueks aastaks: „Sööki, jooki, und, armastust – kõike olgu mõõdukalt,“ õpetas meile juba vana tark Hippokrates.
Tiit Pruuli, Beirutis
Selles numbris
- Veneetsiast Horvaatia rannikule
- Off-road: Ringid ümber asjade
- Go Reisiajakiri 33 – Detsember 2011
- CHONGQING väärib avastamist
- Maailma-ajakiri ja MAAILMA-MEES
- Tallinna Lennujaam 75: Vesilennukite kaist Aasia lendude hub’iks
- Raimo Laosma ümbermaailmareisi põnevus: 80 päevaga rattal läbi Venemaa
- Etnograafiline Kamtšatka
- INDIA PULM: 4 päeva kurnavaid usutalitusi
- Suvine krabipüük meres
- Imeline pääsemine Kaliningradist 1946
- Tükk Inglismaad keset Lõuna-Aafrikat
- Unustamatu Uganda
- Helsingi põeb toidurevolutsiooni
- Kilt, viski, kitarrid
- Peegelkaameraga reisile, aga millise objektiiviga?
- Marutaud ja vaktsineerimine
- Monkeybite ehk marutõvesüstikuur Indias
- LÄÄNE- KALLAS: automaadid ja roosad päikeseprillid
- Aktiivse puhkaja meelespea
- Plastikraha ohud ja soovitused
- Tiit Pruuli soovitab: August Tamme päevaraamat
- Heinz Buchholz: Hingehobune iWan
- Hillar Kukk: Olen tohtinud hingata tuult vabal merel
