Aegnat avastamas
Võib vist öelda, et meie peres on juba traditsiooniks saamas suviti kuskil Eestimaal rännata. Asi näeb siis välja nõnda, et vanaema hakkab juba kohe peale eelmist reisi järgmisi plaane veeretama, kuhu võiks minna. Eelmise suve teema oli meil Lõuna-Eesti, selle suve teemaks planeerisime saared – siis ikka need kaks suuremat.
Iseenesest näeb siis asi välja nõnda, et vanaema korraldab ühe oma lastest (paraku ei ole võimalust mõlemal lapsel suvel puhata) ja kaks lapselast (mõlemad neljased) reisivalmis, pakib auto ja siis ühel päeval hakatakse valitud suunas vurama. Selle suve Hiiu- ja Saaremaa nädalasest retkest aga jäi vanaemal ja lapselastel väheks ja nii otsustati veel kolmekesi ka Aegna saart avastama minna.
Vanaema teadis, et Aegnale pääseb Jukuga ja et Juku läheb välja Kalasadamast, mis on kuskil Linnahalli taga. Internetist otsis vanaema kõikvõimalikku infot ja broneeris isegi laevapiletid edasi-tagasi sõiduks ära. Ja siis otsustati koos, üks päev enne seiklusele asumist, vaatama minna, kuskohast see Juku siis ikkagi välja sõidab ja mis koht see Kalasadam on. Juhtus aga nii, et just samal ajal olid Tallinnas merepäevad ja lapselastel oli tegemist ja uudistamist nii palju, et terve päev kulus uurimisretkele. Kalasadam leiti ja sedagi nähti, kuidas Juku rõõmsalt Aegna poole popsutas. Sai talle veel lehvitatudki Linnahalli katuselt. Ja siis tuli tohutu äikesehoog, vanaema ja lapselapsed olid kaelani märjad ja väga kõhklevad, mis järgmisele päevale määratud Aegna saare avastamisest küll niimoodi välja tuleb.
Aga järgmisel hommikul säras jälle suurepärane Päike ning kogu see kamp asus rõõmsalt Juku pardale ja nautis terve sõidu aja sillerdavat merd ning suurepärast vaadet merelt Tallinnale. Aegna kail võtsid meid vastu väike segadus – kuhupoole nüüd minna – ja suurepärane kibuvitsahekk, kus sumisesid mesilased ja mille alt oma suureks rõõmuks lapselapsed ka maasikaid leidsid. Segadusel ei olnud kaua võimalik rännumeeste rahu häirida, sest üsna kohe kai otsas olid viidad, mis suunasid erinevatele radadele. Aga enne ümbruse uudistama asumist oli vaja lapselastel teada saada, mida head ja paremat vanaema kotti oli pakkinud ning selleks tuli leida sobiv koht. Leitigi mõnus muruplats vaatega merele ning tuli välja et üle mere sõit oli lapselapsed ikka päris näljasteks muutnud. Suurem osa koti sisust sai ühekorraga otsa.
Seejärel tuli välja, et vanaemal ja lapselastel on hoopis erinevad huvid 🙂 Vanaema oleks tahtnud mööda saare rannajoont jalutada ja suurepäraseid loodusvaateid nautida, aga lapselapsed leidsid hoopis, et kui on nii suurepärane meri ja liivarand, siis on patt seda kasutamata jätta ning päikesevanne mitte võtta ning meres sulistada ja liivast ehitada. Isegi kivid mis kalda lähedal meres puhkasid ei jäänud vallutamata. Nii pidi vanaema enamuse nõudmisele järele andma ja mis seal salata, nautis vanaema isegi seda suurepärast vaadet, mis ümberringi avanes. Vähem ei tundnud vanaema rõõmu vees möllavatest lapselastest, mõeldes, et sellel talvel ehk haigused nii kergesti kimbutama ei tule.
On lausa uskumatu, kui kiiresti läheb päev mere ääres. Kuna tagasisõit oli plaanitud kohe samaks õhtuks, siis tahtis ikka vanaema ka natuke midagi muud saarest näha, kui ainult ühte, olgugi et suurepärast, rannavaadet. Nii asuti siis mööda radu retkele, mis loodetavasti pidi tooma avastusi ja lõpuks viima Juku juurde tagasi. Rännumehed ei pidanudki pettuma. Kõigepealt leiti Kiviringid, seejärel Eerikukivi ja siis lapselastele küll vähe huvi pakkuvaid, vist sõja ajast jäänud, varemeid. Vanaema leidis metsast majakese, millesse ta oleks küll nõus elama asuma, kui keegi seda vaid pakuks. Kuni vanaema vaatas rohkem talle huvi pakkuvaid objekte, milleks olid igasugused männijandrikud ja kännukõverikud, seni lasid lapselapsed hea maitsta veel metsas leiduvatel mustikatel ja maasikatel.
Täiesti uskumatu kiirusega oli päev läbi saanud ja tuli asuda Juku pardale, et Tallinna tagasi seilata. Aga kuidagi märkamatult oli tõusnud tuuleke, mis juba kai ääres ankrus olles Jukut kiigutas. Tallinna suundujaid oli palju ja ettenägelikumad olid kõik kohad õues juba ära napsanud. Nii ei jäänud vanaemal muud, kui koos lapselastega istuda kitsukesse kajutiruumi, kus ka oli juba päris korralikult rahvast ees ootamas. Ja siis kui Juku kaist otsad andis ja mõni jagu maad saarest eemal oli, siis läks lahti… Õõtsus ja hüppas ja kiigutas… Laine viskas parda ääres seisjad päris korralikult märjaks… Kajutikeses istujad trügisid väljapääsu poole, sest kinnises ruumis sellist karusellitamist ei kannatanud paljud suured inimesed välja. Huvitaval kombel olid lapsed palju vastupidavamad. Nii kolis ka vanaema koos lapselastega poole aja pealt kajutist välja reelingu äärde. Jalad said küll märjaks aga ei olnud vaja kinnises ruumis kiigutamist taluda ning reisikaaslaste rohelistesse nägudesse vaadata.
Kui Juku lõpuks Linnahalli taha jõudis, olid vanaemale ja lapselastele vanaisa ja üks lastest vastu tulnud. Neile tegi palju nalja vanaema rohelist nägu näha, kuid veel rohkem tegi neile head meelt kuulata lapsekeste rahulolevaid tähendusi suurepärase päeva kohta.
Vanaema aga otsustas sisimas, et seekord läks Aegna avastamine küll lapselaste soove arvestades, aga ükskord läheb vanaema niikuinii ja avastab kõik need kohad, mis temal endal nägemata jäid, kuid mille olemasolust ta interneti vahendusel teadlik oli.
Aga järgmise reisi siht on vanaemal ja lastelastel ka juba paika pandud. 2011 aasta suvel ootab meid Põhja-Eesti rannik Tallinnast kuni Narvani.
26 kommentaari
-
Terje
6. jaanuar 2011 kell 23:16 -
Siiri
7. jaanuar 2011 kell 00:12Wow.. Lahe vanaema 🙂 Ilmselt nooruslik 🙂 Kahjuks pole ise käinud ei Aegnal, ega ka Hiiumaal..
-
Siiri
7. jaanuar 2011 kell 00:15Ahjaa.. Veel omalt poolt vanaemale soovituseks- kindlasti tasuks ära käia ka Toilas- Oru pargis, võrratult ilus koht ..Tasub vaadata minu blogi Ida-Virumaa kohta 🙂 Kahjuks Narva me tookord ei läinud, aga vahepealseid punkte veidi..
http://blog.gomaailm.ee/?preview=true&p=2030 -
katukas
7. jaanuar 2011 kell 09:39Olen minagi see kes pole Aegnale veel saanud ilmselt see suvi parandan selle vea ma vähemalt loodan
-
Ruth
7. jaanuar 2011 kell 11:32Aitäh, Siiri! Ise olen Toilas paaril korral käinud, aga jah, kindlasti plaan ka sealt läbi minna 🙂
-
Siiri Kuus
7. jaanuar 2011 kell 13:12Veel võiks Toila kandis ära märkida ka Kauksi ranna.. Minu ühes avaldamist ootavas blogis ka sellest veidi juttu. Seal on ilusad lihvitud, ümarad kivid 🙂 Dekoraatoriks ilmselt ikka vesi 😉 🙂 Nendest saaks ilusa vannitoa, aga kui kõik hakkaksid vannitubasid tahtma sealt, siis jääks Toila rand vaeseks 🙂 Niisiis tuleb kohapeal nautida 🙂
-
Anu
8. jaanuar 2011 kell 00:41Tegelt oleks lahe, kui saaks päris mingi retke mööda Eesti saari ette võtta.
-
Siiri Kuus
8. jaanuar 2011 kell 01:04Anu.. Eriti lahe oleks kui saaks Eesti risti ja põiki läbi sõita.. Oleks ainult võimalik kütust tasuta tankida igas tanklas pilgeni 😀
-
Anu
8. jaanuar 2011 kell 01:27Ma ei tea, mind tõmbaks vist ikka rohkem saarte poole. Sattusin kunagi vaatama sellist saadet, nagu Saadam otsib meremeest vms ja seal nad käisid igasuguste saarte peal. Väga huvitav oli vaadata ja siis mul tekkis selline väike idee alge…aga jah, teostamiseni on tõesti ressursside vähesuse tõttu veel pikk maa.
-
Ruth
8. jaanuar 2011 kell 12:15Anu: Meie kõige suuremaks kuluartikliks nädalasel Hiiu- ja Saaremaatripil oli autokütus ja praamisõidud. Kämpimine telgis ei maksnud nii hullu raha kui kartsime ja toidud valmistasime ise matkapliidil. Lapsekesed ka praegu veel nii väikesed, et nende eest enamikes kohtadeks raha ei küsitud.
Marsruut siis – Märjamaa-Hiiumaa-Saaremaa-Märjamaa. Kui mahti on, siis kirjutan sellest sõidust siin edaspidi pikemalt. -
Siiri Kuus
8. jaanuar 2011 kell 13:55Kütus aina läheb kallimaks 🙁 Eks sellega seoses ka kõik muu, v.a. palk. Varsti enam naljalt selliseid reise ette võtta ei suudagi 🙁
-
Terje
8. jaanuar 2011 kell 14:49Autoga reisimine on ainult siis mõtekas, kui on mingi seltskond koos. Kui nt kahekesi sõita, siis peab ressursse tõesti palju olema.
-
Siiri Kuus
8. jaanuar 2011 kell 14:57jah.. Aga siin tekkis mõte, et siin blogitajad, võtaks ehk kokku ja ringreisile 😀 ???
Tegelikult on minu siht seekord päikselisem, tahan kordki palmide alla 🙂 -
nele reilson
24. jaanuar 2011 kell 21:55ma pole ka veel Eesti saartele jõudnud.. . paljud mu tuttavatest on ja räägivad kui kena seal on jne.,aga kunagi võtan ma ka selle reisi ette “avastades oma kodumaad “
-
nele reilson
24. jaanuar 2011 kell 21:55… sest paljud kohad on ju ka siin avastamata 😀
-
Siiri Kuus
24. jaanuar 2011 kell 21:56Nele- pisisaartele 😉
-
nele reilson
24. jaanuar 2011 kell 22:04isegi pisisaartele.. ja mandri peal ka -tegelt on ikka palju kohti avastamata..
-
Marilin
26. jaanuar 2011 kell 11:48😉 see tripi idee on muidu päris hea;)
-
Siiri Kuus
26. jaanuar 2011 kell 12:25Oot.. kas ehk paneks siit pundi kokku juba w.. Kes veel tulemas.. Nele, Marilin, Siiri.. Kes veel??? 😀 Seltsis segasem 😀
-
Marilin
26. jaanuar 2011 kell 12:31😀 No aega veel on usun et leiame kellegi veel;)
-
Siiri Kuus
26. jaanuar 2011 kell 12:33mine tea jah 😀
-
Ruth
30. jaanuar 2011 kell 01:47Kui rahvas tahab kuskile, kus meie ei ole veel olnud, siis oleme “käsi” 😀
-
Marilin
30. jaanuar 2011 kell 07:49No nii Siiri..tuleb vist hakata Trippi plaanima;) rahval huvi on ja miks mitte;) GoBlogi väljsõit 2011;)
-
Siiri Kuus
30. jaanuar 2011 kell 11:35😀 See oleks vinge 😀
-
Marilin
30. jaanuar 2011 kell 11:41Jep GoMaailm teeb sponsorlust ka veits:D:D vot see oleks Chilll:D ma oleks nõus isegi autopele siis GoMaailma kleepsu panema:D
-
Reemet Ruuben
6. mai 2011 kell 15:23Tore jutuke, soovitan sul külastada Keri saart, elamus omaette 🙂
Lisa kommentaar
Polegi kunagi Aegnal käinud, peaks kindlasti ära käima!! 🙂