Alex Bell lõpetas märtsis oma 20 kuu pikkuse seljakotireisi. Lisaks seiklustele Kagu-Aasias, Euroopas ja Mehhikos rändas ta ilma kordagi lennukit kasutamata läbi kogu Lõuna-Ameerika. Seda kõike tegi ta uskumatult väikese, keskmiselt 500-eurose kuueelarvega. Meie räägime Alexiga videokõne vahendusel – nimelt pikutab ta parasjagu võrkkiiges päikselisel Brasiilia rannal.
Räägi veidi endast ja sellest, kuidas tuli mõte minna nii pikale reisile.
Olen pärit Uus-Meremaalt väikesest külast nimega Waitomo Caves. Kasvasin üles farmis, mis oli lapsepõlve veetmiseks suurepärane koht. Õppisin ehitusinseneriks ning töötasin kaks ja pool aastat peamiselt hotellide ja maanteesildade ehitustel, kuid ühel hetkel tekkis tööst tüdimus ning samal ajal läksin lahku ka pikaajalisest tüdruksõbrast. Mitmed mu sõbrad olid parasjagu reisimas ning mõtlesin, et miks mitte ka ise minna. Midagi mind otseselt ju Uus-Meremaal kinni ei hoidnud. Ma ütlesin kõigile, et arvatavasti reisin kolm-neli kuud Kagu-Aasias ning proovin siis Euroopas keskkonnainsenerina tööd leida. Päris nii ei läinud. Nüüdseks olen reisinud 20 kuud.
Mis juhtus, et su plaanid muutusid?
Ma olin neli kuud Kagu-Aasias ning see oli väga tore aeg. Kuna mu poolõe isa on Columbiast pärit, siis elab seal ka osa mu perest. Nii tuligi mõte minna neile külla ja lisaks õppida ära ka hispaania keel. Samuti tahtsin kindlasti ära käia Amazonase džunglis, Galápagose saartel ja Patagoonias. Liikusin kõigepealt Euroopasse, kus olin kolm kuud, ning sealt edasi lendasin Mehhikosse.
Räägi Mehhikost.
Ma olin seal kaks ja pool kuud ning oleks hea meelega veel pikemalt olnud. Proovisin esimest korda ka vabatahtlikku tööd ja couch surfing’ut ehk seda, kuidas reisida aeglasemalt ja kulutada vähem raha. Lisaks oli mul kaasas matkavarustus – mulle meeldib väga telkida ja hääletada. Tänu sellele olid kulud madalad ja sain Ladina-Ameerikas pikemalt reisida.
Millised läbitud riigid olid kõige taskukohasemad?
Reisi kõige odavam riik oli Boliivia ja seda tänu musta turu rahavahetuskursile. Lisaks oli seal ka väga hea ja odav ühistransport. Teised soodsamad riigid olid Paraguay ja Columbia. Ecuador oli veidi kallim ja Argentina kõige kallim. Aasias olid kõige odavamad sihtkohad Vietnam ja Kambodža. Tai oli neist veidi kallim, seejärel Malaisia ja siis Filipiinid.
Mis oli sinu jaoks kõige meeldejäävam sihtkoht?
Chacahua Mehhikos, kus ma olin vabatahtlik ühel saarel. See oli imeline! Maaliline laguun, merikilpkonnad, vaalad, kalad, krokodillid. Samuti väga head surfilained. Me käisime iga päev kala püüdmas ja õhtuti valmistasime sellest kõik koos maitsva õhtusöögi. Lisaks oli meil võimalus kogeda hetki, kus samal ajal loojus päike ja tõusis kuu – see oli imeline vaade.
Teise kohana meenub kohe Siquijori saar Filipiinidel, kus kohalikud kutsusid mind harpuuniga kala püüdma, mida ma olin varem päris palju teinud. Ma elasin nädal aega nende perega väikeses bambusest majakeses väga tagasihoidlikes tingimustes. Kuigi seal ei olnud isegi elektrit, siis see ei takistanud neid elu nautimast. See oli esimene kord, kui mind niimoodi spontaanselt kohalike juurde elama kutsuti.
Kas oled tundnud ka reisiväsimust või -tüdimust?
Ma arvan, et paljud inimesed ei mõista seda, et pikem reisimine võib olla väsitav. Mul oli alguses päris pikka aega väga hea energia, kuid umbes 14 kuu möödudes tekkis lõpuks väsimus. Ma olin väsinud pidevast muutusest ja igatsesin rutiini. Õnneks jõudsin sel ajal Patagooniasse, kus ma veetsin kolm kuud ning mille avastamise üle olin ma väga elevil. Praeguseks olen ma aga vägagi valmis tagasi koju minema. Olen hetkel Brasiilias ja reisin koos oma kaksikõega. Jääme karnevaliks siia ja pärast seda lendan tagasi koju, et oma vanematele farmis abiks olla.
Milline oli su eelarve?
Kui alguses arvestasin reisi eelarveks 30 eurot päevas, siis üsna kiiresti sai minu filosoofiaks reisida nii väheste kuludega kui võimalik. Terve reisi keskmine kulu on olnud 15‒20 eurot päevas ning selle sees on absoluutselt kõik. Inimesed, kes pole palju reisinud, ei mõista, et kui säästlikult seda tegelikult teha saab. Peab lihtsalt paindlik olema ja seadma mitte liialt kõrgeid standardeid.
Kas on olnud hetki, kus oled tundnud, et oled madala eelarvega reisimisega liiale läinud?
Meenub päev, mil hääletasime 35-kraadise kuumuse juures 16 tundi. Vesi sai otsa, kuid õnneks leidsime ühe allika. Hakkas juba pimedaks minema ja keegi polnud meid veel peale võtnud. Viimaks peatus üks veoauto, kuid selle juht tundus veidi kahtlane. Ta oli teel nelja tunni kaugusel asuvasse linna, et veel samal päeval naasta – kaasas vaid üks väike kohver. Võis eeldada, et ta transpordib midagi ebaseaduslikku. Samuti sõitis ta väga kiiresti, üle 200 km/h, ise samal ajal alkoholi juues. Nendel hetkedel hakkad mõtlema, et bussipilet on tegelikult ainult 10 eurot.
Olen ka mitmeid kordi maganud oma hammock’iga suurtes linnades nagu Lissabon, Madrid ja Barcelona, kus liigub palju purjus ja narkojoobes inimesi. See on ebavajaliku riski võtmine ning kuigi minu jaoks oli see osa seiklusest, siis ei soovitaks ma mitte kellelgi reisida paindumatu ja väga madala eelarvega. Mul endal on alati olnud eelarves väike varuruum ning kuigi ma olen olnud väga tõrges seda kasutama, siis on hea teada, et juhul, kui tunnen end ebaturvaliselt, siis on võimalus olukorda muuta ja broneerida kas hostel või liikuda bussiga.
Kuidas sa iseloomustaks Lõuna-Ameerikat?
Kohalikus kultuuris on väga olulisel kohal tantsimine. Näiteks cumbia, rõõmsameelne ja lihtne tants, mis on võimetekohane igaühele – lihtsalt trambi jalgu ja liiguta puusi. Inimesed on sõbralikud, muretud ja naeratavad palju. Kuigi Lõuna-Ameerikas on palju ressursse, siis on seal ka palju vaesust, suured klassivahed ja väga korrumpeerunud valitsus.
Peamine erinevus võrreldes Euroopa ja Kagu-Aasiaga oli minu jaoks aga see, et Lõuna-Ameerikas on palju lihtsam kohalikust elust osa saada ja seda isegi vähese hispaania keelega, kuna inimesed on väga vastutulelikud ja sõbralikud. Kohalikke sõpru on lihtne leida ning kutsed väljasõitudele ja küllaminekuks on tavalised. Samuti on põnev sõita kohaliku transpordiga, kus istud ülerahvastatud colectivo’s, millega kohalikud transpordivad näiteks oma kaupa, et seda turul müüa. Ma olin väga tänulik võimaluse eest seda kõike niivõrd ehedalt kogeda. Samuti kohtasin ma väga sõbralikke inimesi oma matkadel – paljud tulid juttu ajama ja pakkusid süüa. Lõuna-Ameerika on suurepärane koht, kus kohalikku ellu sisse sulanduda.
Räägime turvalisusest.
Meedias on selles vallas väga palju valeinformatsiooni. Näiteks kui ma sisenesin Ecuadori, siis oli riik parasjagu kriisis ning paljud saatkonnad soovitasid sinna mitte minna. Tegelikult oli kõik tavapärane, ainult paljudes linnades ja majutustes olin ma ainus turist. Kohalikud palusid, et ma räägiks ka teistele reisijatele, et tegelikult pole olukord selline, nagu uudistes väidetakse, ning et turism on neile väga oluline sissetulekuallikas.
Üldiselt pole Lõuna-Ameerika turvalisuse mõttes Euroopast väga erinev – igal pool on oma ohtlikud linnaosad, mida peaks vältima. Julgen väita, et näiteks Pariisis või Barcelonas on suurem võimalus langeda taskuvaraste ohvriks kui üheski Lõuna-Ameerika riigis. Samuti on kohalikud väga hoolivad ja alati hoiatatakse piirkondade suhtes, kuhu turist minna ei tohiks.
Mul esines üks vahejuhtum Põhja-Columbias Cartagena linnas, mis on muidu turistide seas väga populaarne sihtkoht. Elasin linnaosas, mis oli vaene ja pigem ohtlik ning ka kohalikud hoiatasid mind selle eest korduvalt. Läksin jalutama ning äkki peatusid mingid mehed, kes ütlesid, et ma istuks nende mootorrattale ja nad viivad mind turvalisemasse kohta. Sain kohe aru, et turvalisuse poole ma nendega kindlasti liikunud poleks ja keeldusin. Seejärel proovisid nad varastada mu seljakotti ja kaelakette. Vahele sekkus üks kena vanem daam, kes nad lihtsalt minema ajas. Daam selgitas, et selle linnaosa inimesed ei ole tegelikult halvad, aga vaesus sunnib neid vargile. Üldiselt tunnen ma end Lõuna-Ameerikas väga turvaliselt ning kaasa aitab ka see, kui kohalikku keelt rääkida. Ise ei tasu rumalusi teha ning tuleks hoiduda ohtlikest piirkondadest ja öösel väljas jalutamisest.
Milline oli su teekond Lõuna-Ameerikas?
Ma reisisin Põhja-Columbiast kuni Argentina lõunapoolseima linna Ushuaiani ning seda ainult kas mööda maad või paadiga. Muuhulgas soovisin sellega ka oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Ühistransport toimib Lõuna-Ameerikas hästi, on soodne ja turvaline. Eriti mugavad on ööbussid. Samas tuli reisi lõpupoole siiski ette ka üsna keerulisi ja ohtlikke teid, kus oli näiteks maalihkeid. Ühistranspordiga reisimine pole keeruline, kuid peab olema piisavalt aega ja võimalus olla paindlik. Lisaks on see suurepärane viis Lõuna-Ameerikat avastada.
Sa veetsid seitse nädalat Galápagosel.
Jah, Galápagos oli hämmastav! Turistina saab seal olla kuni kaheksa nädalat ning ma tahtsin selle aja maksimaalselt ära kasutada. Esialgsete plaanide kohaselt pidin olema vabatahtlik Isabela saarel ühe kohaliku naise Cecilia juures, kuid kui ma Galápagosele jõudsin, siis temaga enam kontakti ei saanud. Kuna saarel on elanikke vähe, siis soovitati mul proovida teda nime järgi üles leida. Kuigi õige inimeseni ma ei jõudnud, siis kohtusin ühe teise Ceciliaga, kes pakkus, et ma võin kuu aega hoopis nende pere juures elada. Neil oli mitu restorani ja reisiagentuur ning sain tänu sellele tasuta tuuridel käia. Kuna nad inglise keelt ei rääkinud, siis arenes seal jõudsalt ka mu hispaania keel. Pärast seda veetsin paar nädalat San Cristóbali saarel, kus olin abiks kohalikus farmis.
Galápagosel olin ma iga päev ümbritsetud paljude põnevate loomadega: merihülged ja -lõvid, kilpkonnad, flamingod, pingviinid, väikesed haid, raid, merileguaanid. Huvitav oli see, et seal oli ka väga palju kasse ja koeri, mis pole väga hea seal olevatele erilistele loomaliikidele. Lisaks üllatas mind, et seal ei ole prügi taaskasutamise süsteemi ja tekib palju jäätmeid.
Kas Galápagose saartele saab soodsalt reisida?
Turistidel on lubatud minna ainult neljale saarele ja minu lemmiksaar oli Isabela. Paljud seljakotireisijad telgivad, kuigi telkimisvõimalused on sageli üsna eraldatud kohtades. Samas saab ka hostelis ööbida, odavamad hostelid on 10 euro ringis, mis on üsna mõistlik. Süüa saab teha kas ise või osta turult umbes 5 euroga. See kõik ei olnud üldse nii kallis, kui ma teiste juttude põhjal arvasin. Kõige suurem kulu on saarele sisenemise tasu, 200 dollarit. Veebist infot otsides tundus mulle, et Galápagosel on kõik väga piiratud ning alati peab liikuma giidiga, kuid tegelikult pole see üldse nii. Kohalikud on väga sõbralikud ja seal saab teha päris palju tasuta tegevusi. Loomade nägemiseks pole vaja isegi tuurile minna, vaid neid näeb ka niisama rannas jalutades või snorgeldades.
Milline oli su kogemus Amazonases?
Reisisin Amazonases neli nädalat. Otsustasin liikuda turistide seas vähetuntud teed mööda Ecuadorist Peruusse. Sõitsin erinevate transpordivahenditega Ecuadori viimasesse linnakesse Nuevo Rocafuertesse ning edasi liikusin väikeste paatidega läbi Amazonase. Paatidel oli lisaks reisijatele ka eraldatud küladesse transporditav toidumoon. Teekond kestis mitu päeva ning kuna majutused puudusid, siis ööbisime külaelanike juures, kus meile pakuti põnevaid toite, näiteks ahve, kilpkonni ja krokodille.
Kuhu te välja jõudsite?
Iquitose linna, mis on maailma suurim linn, kuhu ei vii ükski tee. Seal elab umbes pool miljonit inimest ja tänavapilt on kaootiline, meenutades Kagu-Aasiat: palju tuk-tuk’e, pidev signaalitamine ja hullumeelne liiklus. Paljud majad on ehitatud vaiadele ning kahjuks on seal ka palju prahti. Mul oli korraks tunne, et olen tagasi Vietnamis. Väga unikaalne linn, kus on ka üks huvitavamaid turge, mida ma kunagi näinud olen: puurides ahvid, palju musta turu loomi ja kokaiinipulbrit. Kokaiin on Amazonases veel eraldi teema – kohtasin mitut inimest, kes töötasid kokaiiniistandustes. Turul proovisin kilpkonnaliha, krokodilli ja madu. Ahvi olin ma juba Ecuadoris maitsnud. Seejärel läksin džunglituurile kohaliku külamehega, kes oli seal sündinud. Me telkisime džunglis, kalastasime ja leidsime mitmesuguseid loomi – madusid ja ämblikke. Amazonas on imeline, aga putukad on seal väga hullud – sipelgad tahavad sind ära süüa ning sääsed on väga tüütud. Selleks kõigeks peab valmis olema.
Mida sa Peruus veel tegid?
Edasi liikusin Tarapoto linna, kus õpetasin vabatahtlikuna ühes puhkemajas töötajatele inglise keelt. Pärast tunde käisime tihti koos džunglis, kus oli erinevaid konnasid, sisalikke ja madusid.
Räägi matkamisest Lõuna-Ameerikas.
Kuna väga vähestel inimestel on Lõuna-Ameerikas autod, siis on ühistransport hästi arenenud. Väga lihtne on valida välja mäestik ja sinna lihtsalt ühistranspordiga kohale sõita. Samas on mägised piirkonnad üsna eraldatud ja telefonilevi üldjuhul puudub, seega oleks hea, kui kaasas oleks mõni satelliitsideseade. Matka teeb mugavamaks kvaliteetne, kerge ja soe varustus. Oli kordi, kus ma sõitsin kohaliku transpordiga väiksesse külakesse ja läksin nädalateks mägedesse matkama.
Kuidas sa oma reisile tagasi vaatad?
Kui välja arvata paar esimest kuud, kus ma lihtsalt puhkasin ja pidutsesin, siis edasine reis on olnud väga teadlike eesmärkide ja motiividega. Õppisin hispaania keelt ja sukeldumist ning töötasin erinevate isiklike eesmärkide nimel. Reis on aidanud mul mõista, kui privilegeeritud seisus ma olen tänu sellele, et sündisin Uus-Meremaal, kus on võimalik tööd tehes ka raha säästa, näiteks reisimiseks. Oma teekonnal kohtasin palju noori inimesi, kes on küll väga töökad ja andekad, aga kahjuks ei võimalda nende palk säästmist. Kogu kogemus pani mind palju rohkem hindama seda privileegi, mis mul on.
***
Nõuanded seljakotireisiks Lõuna-Ameerikas
- Liiga palju ei tasu reisi ette planeerida, pigem võiks olla paindlik.
- Üldjuhul ei pea asju ette broneerima, kohapealt saab tihti odavamalt, näiteks bussipileteid.
- Kohalikud on sõbralikud ja hindadega üldiselt ei peteta.
- Tasub sõita kohaliku transpordiga, see on omaette kogemus.
- Transpordi puhul tuleb ette palju hilinemisi, sellega tuleb arvestada.
- Tasub reisida mööda maad – parim viis kogeda selle kontinendi mitmekülgsust.
- Iga riik pakub väga palju – ilus rannikuala, vihmametsad, kõrged mäed, suurlinnad.
- Tegevusteks (surfamine, mägimatkamine, snorgeldamine) vajalik varustus tasub kodust kaasa võtta, kvaliteetset varustust võib kohapealt keeruline leida olla.
- Enne reisi tasub õppida nii palju hispaania keelt kui võimalik.
- USA-d ei tasu kohalike kuuldes Ameerikaks kutsuda, kuna seda võidakse solvavaks pidada.
Nipid hääletamiseks Lõuna-Ameerikas
- Hääletades tundu sõbralik ja rahulik – aitab kas väike tants või näiteks krõpsude söömine.
- Vali hääletamiseks hea ja turvaline koht.
- Ole rõõmsameelne, jaga juhiga oma snäkke.
- Eriti Argentinas on juhid väga jutukad – ära hääleta, kui sa pole valmis tervet sõitu nendega jutustama.
- Vali oma juhte – välju autost kui tunned, et sõidustiil on ohtlik.
- Ole valmis ootama kauem, kui oled planeerinud, varu vett ja toitu.
- Alex Bell
- Amazonas
- Argentina
- Barcelona
- Boliivia
- brasiilia
- Chacahua
- colectivo
- Columbia
- couch surfing
- cumbia
- dzungel
- Ecuador
- Euroopa
- Filipiinid
- galapagos
- Janika Tamm
- kagu-aasia
- Kambodza
- Ladina-Ameerika
- Lissabon
- Madrid
- mägimatkamine
- malaisia
- matk
- Nuevo Rocafuerte
- Paraguay
- Patagonia
- peruu
- San Cristóbali saar
- Siquijori saar
- surfamine
- Tarapoto
- tuk-tuk
- Ushuaia
- Uus Meremaa
- vabatahtliku töö
- Vietnam
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
