Aasta seiklus 2013

Läinud aastal ei sooritanud eestlased üllatuslikult ühtegi suurt ekspeditsiooni, reisi või matka, mis oleks teistest omasugustest kuidagi eriliselt kõrgemale tõusnud. Amphibear ja Mait Nilson küll alustasid, aga lõpp on veel merede ja mägede taga. See-eest oli hulk tõsiseid asju, mis on väärt esile tõstmist ja järele tegemist.

Eesti matkajuhid valisid aasta parimaks matkaks Go Reisiajakirja toimetaja Villu Zirnaski jalgrattasõidu Pamiiris (Go Reisiajakiri 6/2013). Ka teine Go Reisiajakirja toimetaja − Jaanus Tamme − võttis 2013. aastal ette uskumatu katsumuse ja osales oma 6,5 meetri pikkuse purjekaga üle Atlandi soolovõistlusel. Paraku tuli Jaanusel tehniliste probleemide tõttu sõit katkestada.

Jalgrattal

Jalgrattasõitudest peab lisaks Villu Zirnaskile esile tõstma Teet Suurkivi sõitu läbi Kanada, kus ta läbis kolme kuuga 8375 kilomeetrit. Ligi neli nädalat kulutas Polar Circle Touri seltskond rattasõiduks Soomes ja Põhja-Norras.

http://rattamatkad.wordpress. com/2013-polar-circle-tour/

Autoga

Automatkajad tegid eelmisel aastal mitu tähelepanuväärset reisi. Võimsaim neist oli Peeter Vähi ja Tiina Jokineni Aafrika-tuur (Go Reisiajakiri 3/2013), jätkuks nende sõitudele Siiditeel 2007 ja Ameerika mandril 2010. Siiditee eest ka korra juba aasta seiklejaiks kroonitud.

4x4 Reiside mehed-naised, kes varem käinud autodega Magadanis, tegid 2013. aastal maasturitega matka Taimõri poolsaarele (Go Reisiajakiri 4/2013). 26 päevaga läbiti 11 000 kilomeetrit, käidi Vorkutas, sõideti mööda Surmaraudteed, Norilsk jäi sel korral siiski kättesaamatuks.

http://www.polaartrip2013.blogspot.com/

Kolmanda võistlusväärilise autoreisi korraldas Maasturmatkajate seltskond Georgiasse ja Armeeniasse. 22 päevaga läbiti 9000 kilomeetrit.

www.kaukaasia2013. blogspot.com

Ronides

Alpinistide ja mägimatkajate saavutustest jääb eelmisest aastast meelde vähemalt kümmekond tõusu. Nimetagem Kalle Kiiraneni ja alpiklubi Firn mägimatka Fani mäestikus, mille käigus võeti Chimtarga tipp põhjaharja pidi (5487, 2B) ja Energia tipp põhjaharja pidi (5120, 2B). Sama klubi mees Andres Hiiemäe tegi kaheksa tõusu Šveitsis. Põhiliselt oli tegu kaljumarsruutidega pikkusega 200–1000 meetrit, raskusaste kuni TD (Très Difficile ’väga raske’). Nende seas tõusti ka kuulsale Piz Badile (3308 meetrit). Firni klubi liikmed käisid ka Mont Blancil. Raivo Plumer käis Khumbu piirkonnas Nepalis. Kunnar Karu Nipernaadist tegi Prantsusmaa Alpides kolm head tõusu koos kohalikega ja käis aasta lõpul koos giidiga Mount Kenya kaksiktippudel: Batianil (5199 meetrit) ja Nelionil (5188 meetrit). Andres Karu matkas Tansaania, Rwanda, Burundi, Türgi kõrgematele tippudele. Ain Polma ja Puhka Aktiivselt võtsid ette Kõrg-Atlase mäed Marokos.

Üllar Põld ja Matkamaailm üritasid vallutada Kommunismi tippu ning perekond Nõulik Cho Oyu’t. Eestlastele viimasel ajal nii tuttaval Kazbekil käisid Nipernaadi Reisiklubi, Harju Matkaklubi, Alar Siku Matkaklubi.

Hobusega

Hobumatkajad võivad eelmisel aastal uhkeldada − nii kõrgel pole eestlased teadaolevalt ratsamatku korraldanud. Aleksei Lotmani ja Kaido Kama eesvõttel ratsutati eelmisel aastal Himaalaja mäestikus Ladakhis.

Filmides

Eelmisel aastal toimus ka kaks vahvat seiklust, mis olidki eelkõige teleprojektidena mõeldud. Teet Margna ja Kristjan Jõekalda korraldasid kahe kange tuuri Indiasse. Neil oli seal raske, aga vaatajail oli tänu sellele lõbus.

Andres, Kristjan, Arbo ja Tuuli elasid aasta aega Siberis. Minekuga täiesti erinevasse ja unikaalsesse kultuuriruumi teevad peategelased õige põhjaliku reisi ka nende endi tõekspidamistesse ja arusaamadesse. Võõrad olud ja hoopis teistsugune elukorraldus ning inimsuhted annavad võimaluse end kõrvalt näha ja mõndagi ümber hinnata. Telesaadetes ja raamatus esitatu on ehe ja siiras, järgitud on põhimõtet, et lugejavaatajani tuuakse peale positiivse ka keerulisem ja ebamugavam. Tuuli ja Arbo tõstatavad küsimusi, kuid ei pressi peale üheseid lahendusi, jätavad ruumi ka lugeja ja vaataja fantaasiale. See oli soojalt inimlik ja kaasahaarav projekt. Millele peagi on oodata lisa Arbo poolt vissarioonlastest tehtud dokumentaalfilmi näol.

Viimatimainitu – aasta Siberis – oli kõva konkurent aasta seikleja tiitlile.

Siiski valisid Go Reisiajakiri ja Matkasport aasta seikluseks 2013 tuntud matkajate Levo Tohva ja Valdek Udrise reisi, kes tegid koos kaaslastega põneva retke läbi Borneo saare − marsruudi, mida Lonely Planet nimetab horisontaalseks Everestiks.

http://matkajuht. blogspot.com/2013/12/matkristi- labi-borneo.html

Selle reisi eestvedaja ja hing Valdek Udris kirjeldab oma elamusi: „Ühest asjast ei saanud meie hea giid aru, et mis kuradi pärast on mõned valged valmis maksma nende mõistes kolossaalseid summasid, et saaks vihmametsas koormakatte all ja peal ilma mugavusteta magada, süüa vaid kiirnuudleid ja riisi, trampida päevade kaupa läbimärjana mudas, juurikatel libastudes mäest üles, mäest alla, tihti perse peal mudas lohisedes, läbida vööni vees kiireid mägijõgesid, kiskuda lahti sadu kaane jalgadelt ja ka kanni vahelt, ronida libedatel sammaldunud kaljudel, võidelda võsas igale poole kinni jäävate peenikeste okastraatliaanidega, mis sul ka käed ja näo verele kisuvad, võidelda mesilastega, kes sinu higis sisalduvat soola ihaldavad, mikroskoopiliste agassikärbestega, kes sul magada ei lase, sest pead end verele kratsima, nii hullusti sügelevad nende hammustused jne, jne.

Tõepoolest, miks? Aga vot just KÕIGE SELLESAMA pärast ... ja veel Kalimantani pärast ja tema inimeste pärast.

Kordan ühe ammuse maadeavastaja tõdemust, et vihmamets (ka Kalimantanil) on tavalise turisti jaoks konkreetselt „roheline põrgu” − ta keedab sind elusalt, väänab mahlad välja, piinab sind reaalselt. Vargsi pean siiski tunnistama, et minule pakkus ta peale eelöeldu ka palju-palju rõõmu, naudingut ja rahulolu.”

Valdek Udris oli aastatel 1982–2002 fanaatiline mägedes käia: Kaukasus, Fan, Pamiir, Andid, Alpid, Himaalaja. Aastal 2000 laskus ta lumelaual Lenini mäetipult. Hilisemad reisid on viinud teda Hiinasse, Indoneesiasse, Colombiasse, Indoneesiasse, Birmasse ja paljudesse teistesse paikadesse. Paljudest neist reisidest on valminud värvikad blogid, mida ta on lahkelt huvilistele jaganud.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Parim reisiraamat Kronbergilt
• Aasta seiklus 2013
• Malbe neiu RAJU HOBI
• Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
• Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
• SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
• NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
• BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
• TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
• Lastega mööda Eestimaad
• Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
• ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
• Madridi tänavamiim
• LINNAVÕSADE UURIJA
• Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
• Imeline RIO DE JANEIRO
• BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
• MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014