Aastaga 52 riiki

Maailma kõige võimsamad joad, hektiline liiklus ja pinevad piiriületused. Kõrvalkülas lõvi poolt tapetud inimene, puupaadiga paduvihmas sõit ning enda teadmata söödud jämesool. Need on vaid üksikud hetked Kaisa Kuusi ja Talvis Lankotsa ümbermaailmareisist, mis kestis täpselt aasta aega ning kus jõuti käia 52 riigis.

Kaisa ja Talvise reisi esimesest poolest kirjutasime sel kevadel loos „Kaks tiiru ümber maailma“. Maailmarändurid oli siis just lõpetamas oma esimest ringi ümber maailma, mil avastati Lähis-Ida, Kagu-Aasiat, Okeaaniat, Lõuna- ja Põhja-Ameerikat. Teisel ringil külastati Aafrikat, Kesk-, Kagu- ja Ida-Aasiat, Okeaaniat, USA-d ning lõpetati Türgis. Vestleme Kaisa ja Talvisega nende reisi viimasel nädalal, kus mõtetega ollakse juba tegelikult kodus.

Teil oli reisiks väga selge plaan – aasta aega reisimist ning iga nädal uues riigis. Mis tunne on sellele kõigele tagasi vaadates? 

Talvis: Üllatavalt hästi läks – täpselt nii, nagu plaanisime. Mõni riik oli küll kolm päeva ja mõni 12, aga keskeltläbi olime igas riigis umbes üks nädal. Türgi on meil nüüd 52. riik ja tegelikult käisime mõnes riigis ka mitu korda, näiteks USA-s ja Austraalias.

Kaisa: Aasta on selliseks reisiks täpselt paras aeg. Praeguses etapis ootame niikuinii juba kojuminekut.

Talvis: Siis, kui koju jõuame, hakkame kindlasti igatsema neid toredaid hetki, mis reisides olid. Aasta on piisavalt pikk aeg, mis paneb proovile. Paljud reisivad kas ühe kuu või kuus kuud, aga me kohtasime ka inimesi, kes olid reisil viis aastat. Ausõna, üle aasta küll järjest ei viitsiks. Meil oli korduvalt selliseid hetki, kus kaalusime varem kojuminekut või mõnes riigis kauem olemist, aga õnneks püsis meelekindlus ikkagi lõpuni ning reis teostus sellisena, nagu plaanitud sai, ja mul on selle üle väga hea meel.

Kaisa: Neid olukordi, kus mõtlesime, et mida me üldse teeme, oli ikka väga palju. Kasvõi näiteks viimane piiriületus Tuneesias, kus meid kõigepealt väga riiki sisse ei tahetud lasta ning siis ei tahetud enam meie mobiiltelefoni tagasi anda. Võib-olla reisi alguses oleks rohkem muretsenud, aga siis teadsime, et niikuinii saame sinna riiki sisse.

Talvis: Mul oli ka see mõte, et kas me jõuame ikka päris ühes tükis koju. Üks avarii toimus Ida-Timoris mootorrattaga, kus tagumine pidur hästi ei töötanud ning üks tüdruk jooksis teele ette. Esipiduriga pidurdades tõmbas tsikkel külje ette, käisime pikali ning saime marrastada, nädal-kaks pidime taastuma, kuid õnneks midagi hullu ei olnud.

Kaisa: Teine õnnetus oli Nepali mägedes, kus tee oli väga auklik ja porise tekstuuriga, tuli selline järsem tõus, kust me enam üles ei saanud ja kukkusime justkui aegluubis.

Talvis: Minul jäi jalg mootorratta alla kinni ja siis me tükk aega kangutasime seda välja, ise naersime, et näed, jalga ei saa kätte. Õnneks midagi hullu ei olnud, ainult kriimustused ja sinikad.

Mida pärast aasta aega reisimist kodust kõige rohkem igatsete?

Kaisa: Oma koeri! Kodust luksust, Muhu leiba Matsimoka pasteediga. Tööle tahaks ka juba minna.

Talvis: Mina tööd ei igatse. Tahaks sauna, kartulisalatit, sõpradega kohtuda ning tavalist rutiini – ärkad hommikul ning saad juua normaalset kohvi ja süüa normaalset toitu. Toiduga on reisi ajal üldse keeruline olnud. Näiteks Saalomoni saartel tahtsime teha võileiba ja osta jogurtit, aga ei leidnud neid asju ühestki toidupoest.

Kas pärast 52 riigi külastamist tunnete, et kõik sai nähtud, või jäi midagi veel avastamata?

Kaisa: Palju riike jäi välja ning ka nendes riikides, kus käisime, jäid minu jaoks mingid kohad välja, mida ma tahaks ikkagi näha. Näiteks Sahha vabariiki tahaks minna ning Põhja-Koreas jäi käimata.

Talvis: Lootsin alguses, et äkki pärast seda pikka reisi on rahu majas, aga tegelikult läks asi veel hullemaks. Ma tahaks järgmisest aastast alatest käia kogu maailma läbi ehk siis kõik riigid. Hetkel on 103 riiki kirjas.

Kui mõtlete terve aasta peale tagasi, siis millised on teie lemmikmälestused?

Kaisa: Kohe tuleb ikkagi meelde Rwanda – siirad ja rõõmsad inimesed ning ilus loodus. See õhkkond oli seal äge.

Talvis: Jah, Rwanda oli lahe. Jalutasime peatuse ajal suvalisse külla sisse ning kohe tekkis meile inimestest ring ümber ja kõik küsisid midagi, huvi oli suur. Maapiirkonnas oli tohutu vaesus, aga inimesed on nii siiralt õnnelikud. Lisaks on see riik ülimalt puhas ning teeb silmad ette enamikule Euroopa riikidele, ka teed olid väga uued ja korralikud.

Kaisa: Teiseks on Boliivia. Need kaks riiki on meil Talvisega ühised lemmikud.

Talvis: Mulle meeldis ka Tonga ning Belize ja Saalomoni saared. Eriti see karile sõitnud kruiisilaev „World Discoverer“ – see oli väga eriline koht. Võib-olla on see isegi kõige erilisem koht, mida ma kunagi külastanud olen. Seda piirkonda külastatakse nii vähe, et meie olime seal tol hetkel ainsad turistid. 2000. aastal sõitis Saksa kruiisilaev karile, kõik inimesed päästeti ära. Kapten läks veel tagasi, et laev sealt välja manööverdada, aga kuna seal oli käimas kodusõda, siis hakati laeva tulistama ning niimoodi see laev sinna jäi. Laev varastati tühjaks ja on nüüd korallide poolt üle võetud – oli huvitav vaadata, kui kiiresti võtab loodus sellise asja üle.

Kaisa: Minu kolmas lemmik on kindlasti Nepal – see oli kuidagi väga eriline ning kunagi tahaks ka Everesti baaslaagri matka ära teha. Mulle meeldis ka Armeenia. Seal oli hea kodune toit. Olime selleks ajaks seitse kuud reisinud ning saime tatart, hapukoort ja kohukesi – see oli nagu paradiis. Loodus oli samuti ääretult ilus ja muinasjutuline – moonid, rohelised mäed ja kloostrid.

Millised on teie muljed Kesk-Aasiast?

Kaisa: Sattusime pooljuhuslikult Tadžikistani ning see on lihtsalt ulmeline, kui sõbralikud inimesed seal on. Lihtsalt ebareaalne! Saime väga palju küllakutseid.

Talvis: Mingi auto lihtsalt pidas kinni ja küsis, et kuhu me minna tahame, ning viis meid ära. Siis tahtsime osta toredaid värvilisi limonaade ning raha meilt ei tahetud, vaid tehti kingitus. Selliseid hetki oli väga palju.

Kaisa: Mongoolia on üks eriline koht. Turism pole seal mitte lapsekingades, vaid titapapudes. Me käisime kuuepäevasel Gobi kõrbetuuril. Seal on nii, et magadki kohalike perede juures külaliste jurtades, pesemistingimusi ja WC-d ei ole. Pesta sai, veetünn kaenlas, eemaloleva kivi taga.

Talvis: Täiesti tavaline oli see, et kohalikud naisterahvad pissivad tee ääres ja meesterahvad teevad probleemideta kõik hädad avalikult ära. Neid ei huvita üldse, et mõni auto mööda sõidab. Lapsed käituvad samamoodi oma koduhoovis. Hügieenipool on ulme. Meie giid käis näiteks mõne sammu kaugusel lõunasöögi valmistamise kohast vabas looduses kempsus, pärast seda käsi ei pesnud ja hakkas meile seal siis niimoodi süüa tegema. Liikusime vana Vene autoga, mille kohta kohalikud ütlesid, et see on väga töökindel auto – ainult korra nädalas peab remontima. Kuue päeva jooksul oli meie autojuht neli korda kapoti all ja remontis. Töökindel auto tähendab nende mõistes remonditavat autot.

Kaisa: Usbekistanis oli see huvitav, et 90% autosid riigis olid Chevrolet’d.

Talvis: 75% autotehasest kuulub seal riigile, mistõttu on see subsideeritud auto. Ma pole kuskil maailmas näinud, et mõni automark on nii populaarne. Näiteks ühes parklas nägime paarisaja auto hulgas vaid väga üksikuid teist marki autosid. Ja loomulikult kui rentisime auto, siis oli selleks valge Chevrolet. Kasahstanis käisime spontaanselt kinos „Barbie“ filmi vaatamas ning mõlemal olid juhuslikult ka roosad riided seljas.

Kaisa: Film oli vene keeles, Talvis tõlkis mulle ja natuke pani juurde ka, et naljakam oleks.

Milline teie kogemus Aafrikas oli?

Kaisa: Inimesed on ikkagi pigem sõbralikud ja tahavad tihti mingit vestlust arendada. Keenias küsiti näiteks sageli, kuidas Eestisse tööle tulla.

Talvis: Zimbabwes kõndis üks mees meile järele ja ütles, et oi, sul on šefid sokid jalas, anna mulle. Kõndisin natuke maad edasi, aga siis mõtlesin, et miks mitte, annan need sokid siis ära. Võtsin sealsamas sokid jalast ära ja andsin sellele kohalikule mehele. Ta oli nii siiralt õnnelik, tänas mind ülevoolavalt ja nuusutas kohe need kaks päeva jalas olnud sokid korralikult üle ning pani seejärel jalga.

Kaisa: Ühest küljest on see naljakas, aga samas ka kurb lugu, et on inimesi, kellel pole võimalust endale isegi sokke osta.

Talvis: No eks pärast tahtis ta muidugi mu tosse ka saada. Keenias käisime Masai Mara rahvuspargis. Ööbisime telkides, mis olid kohe rahvuspargis, ning kui sealt veidi edasi sõita, olid liikvel kõikvõimalikud loomad.

Kaisa: Ühel hommikul kuulsin, et keegi teeb telgi ust lahti ja hakkab sisse tulema, ütlesin veel „Excuse me“ – mõtlesin, et keegi on telgid segamini ajanud. Siis nägin, et see on suur baboon, kes tahtis varastada just seda seljakotti, kus meil olid sees kõik väärtuslikud asjad. Pistsin karjuma ja õnneks jäi kott siiski alles.

Talvis: Samal õhtul sattusime kohalikega rääkima, kes ütlesid, et naaberkülas oli lõvi öösel inimese ära söönud. Sama hästi oleks need võinud olla ka meie, sest me jalutasime pidevalt ringi ning käisime ka seal külas.

Kaisa: Me tegime seal Zimbabwes kahe riigi vahelisel sillal benji-hüpet ja sõitsime ka helikopteriga. Kulutasime ikka korralikult raha, aga enda õigustuseks võime öelda, et need asjad olid seal soodsamad kui mujal. Kus mujal saad sa hüpata kahe riigi vahel, pooleldi eikellegimaal sellises ilusas kohas sillalt alla.

Talvis: Sambiast Zimbabwesse kõndisime jala ning kui piiripunkti jõudsime, siis selgus, et viisa jaoks on vaja dollareid, mida meil ei olnud. Siis öeldi, et Kaisa jääb sinna ning mina lähen üle piiri ja võtan raha välja – mine sinna riiki, kuhu sul viisat vaja on, too raha ja tule tagasi. Nii lihtne oleks sinna riiki ka ilma viisata minna olnud. Ametnik andis lihtsalt mingi suvalise valge paberi, kus oli mingi tempel peal, mida kordagi ei vaadatud. Keegi küsis küll, et oota, kuhu sa lähed, mille peale ma vastasin, et lähen raha tooma. Rohkem küsimusi ei esitatud. Botswanas rentisime ise safariauto ja pärast seda, kui olime selle tagasi viinud, küsiti meilt, kuidas te tagasi lähete. Vastasime, et jalgsi, mille peale öeldi, et see on kõndimiseks üldse kõige ohtlikum koht, kus on esindatud kõikvõimalikud loomad, kaasa arvatud pühvlid ja lõvid. Õnneks viidi meid siis autoga ära. Kui ta küsinud ei oleks, siis me olekski jala läinud ja siin meid võib-olla enam ei oleks. Aafrika pole ullikeste ega nõrkade jaoks, aga see on väga vahva koht. Meid üllatas mingil määral ka Aafrika turvalisus – mõned riigid on ikka väga turvalised. Kui piisavalt ise oma turvalisust hoida, siis on peaaegu kogu maailm turvaline.

Millised olid teie teise poolaasta võimsad looduskogemused?

Talvis: Victoria juga. Me käisime mõlema riigi poolel, nii Sambias kui ka Zimbabwes. Sambia pool oli isegi ägedam.

Kaisa: Rwanda loodus oli üle kõige. Võib ka võrrelda Hawaii loodusega, mis oli mega. Mongoolias käisime Khongori liivadüünidel, mis olid 180 kilomeetri pikkused, 100–300 meetrit kõrged ja 27 kilomeetrit laiad. See oli lihtsalt nii võimas ja ilus! Hakkasime enne päikeseloojangut üles minema ning see oli kirjeldamatult kaunis. Ida-Timor on ka looduse poolest väga ilus, seal on sellised paradiisirannad.

Millise mulje Jaapan jättis?

Talvis: Jaapanis olime peamiselt linnades, aga vahelduseks oli väga tore. Eriti see, kui korrektne kõik on. Kõik on paigas, korras, reguleeritud. Rongid on nii täpsed, et seal pidi olema keskmine hilinemine sekundites – 18 sekundit. Paljud jaapanlased lähevad esmaspäeval tööle ja tulevad reede õhtul tagasi, kuna kui töökoht on paari tunni kaugusel, siis ei ole mõtet iga päev edasi-tagasi sõita. Töönarkomaanid nagu nad on, elavadki siis kas töö juures või väikestes motellides.

Kaisa: Kõige meeldejäävam oli Osaka lähedal asuv Nara park, kus keset linna elavad vabas looduses sajad kitsed, kes käivad seal karjana ringi. Aeda neil otseselt ees pole, vahel jooksevad üle sõidutee ning peatavad liikluse. Neile saab seal ka süüa osta – spetsiaalseid küpsiseid. Kitsed on väga julged, hakkasid Talvisel käest infovoldikut närima ning pluusi ja pükse sööma. Paljud inimesed tulevad sinna templeid vaatama, aga meile meeldisid just need kitsed kõige rohkem.

Millistes kohtades olid parimad toiduelamused?

Kaisa: Vietnam, Taiwan ja Lõuna-Korea, kus saab toiduturgudel väga palju erinevaid toite proovida. Võib-olla pole need kõik just kõige kvaliteetsemad, aga valik on lai ja põnev. Meil oli ka muidugi kogemus, kus sõime endale teadmata jämesoolt, mis lõhnas ka vastavalt. Mina seda süüa ei suutnud, aga Talvis sõi enda toidu ilusti lõpuni.

Talvis: Kui nüüd gurmaanidele mõelda, siis ma soovitaks Jaapanit, kus on väga kvaliteetne toit, nii täiuslikult on kõik tehtud. Kõik teenindajad on ka ülimalt viisakad – meenub kord, kui meie kokk-teenindaja tänas ja lehvitas meile ukse pealt veel mitu minutit järele.

Kaisa: Kellele meeldib turvaline Eesti toit, siis Armeenia on väga paslik koht. Need pirukad! Kui me muidu pirukaid ei söö, siis seal hakkasime neid lausa otsima, sest pirukamajandus oli seal parim! Seljanka, borš ja lambašašlõkk olid ka väga head.

Milline oli kõige muljetavaldavam tuntud turismiobjekt terve reisi jooksul?

Kaisa ja Talvis: Iguaçu joad Brasiilia ja Argentina vahel! Me käisime Argentina poolel ning kogu see veemass oli tohutu, lihtsalt nii võimas. Nägime ka Niagara ja Victoria juga, aga Iguaçu oli neist kindlasti kõige meeldejäävam. Lisaks olid seal ninakarud ja värvilised linnud. Kogu see komplekt oli vaimustav. Lisaks meeldisid meile safarid, neil käiks veel ja veel, sellest ei tüdine. Botswanas käisime omal käel safaril, mis oli megalahe. Vaatasime pikalt, kuidas lõvid jahti pidasid.

Kas maailm on turvalisem, kui teile kodus diivanilt mõeldes tundus?

Kaisa: Kindlasti! Mul oli nii palju hirme. Olen reisil aru saanud, et ma mõtlen endale mingid hirmud välja, aga samas ise ka neid ei usu. Üldse saavad meediakajastust üksikjuhtumid, mitte see, kuidas miljonitel inimestel reisidel hästi läinud on.

Talvis: Kõige ohtlikum koht, kus me selle reisi jooksul käisime, oli – üllatus-üllatus – USA, kus leidsime endale lennujaama lähedal hea hinnaga majutuse ning kui õhtul poodi läksime, siis keris üks taksojuht akna alla ja ütles, et me ettevaatlikud oleks. Selgus, et olime enda teadmata Miami kõige kriminaalsemas piirkonnas, Model Citys. Näiteks meie taksojuht rääkis, kuidas ta langes relvastatud röövi ohvriks ning politsei hakkas asja uurima ainult sellepärast, et röövijaid oli kaks. Ühe puhul poleks jutule võetudki. Politsei oli talle öelnud, et tule kaasa ja proovime leida need inimesed, kes sind röövisid, kuid taksojuht vastas, et siis olen ma surnud ja ei tule ma kuhugi. Nii see jäi.

Mida te soovitaks inimestele, kes kavandavad sarnast reisi?

Talvis (muiates): Kõvasti raha koguda.

Kaisa: Tehke võimalikult palju igasuguseid erinevaid asju, et võimalikult palju oma mugavustsoonist välja tulla. See, milline on teie öömaja, pole üldse oluline, peamine on, et see lihtsalt puhas ja korralik oleks. Pigem tasub majutuse pealt kokku hoida ja teha toredaid asju.

***

52 riiki numbrites (2 inimest)

Reisi kogukulu: 82 167 €

Majutused kokku: 12 750 €

Meelelahutus (muuseumid, tuurid jmt): 8627 €

Transport riigi sees (rendiautod, bussid jne): 9523 €

Lennupiletid: 30 552 €

Kokku läbitud lennukilomeetrid: 185 583 km ehk 4,6 korda ümber maakera

Lennukis veedetud aeg: 298 tundi ehk 12,4 päeva (lende kokku 81)

Jalutatud kilomeetreid: 2562 km ehk umbes 3 647 190 sammu

Tekst: Janika Tamm

Foto: erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!
• „Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel
• Kuidas targalt reisida?
• Kolm nädalat matka Nepalis pilvepiiril
• Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal
• Purjetamine ümber maailma – unistus, mis tasub ellu viia!
• Aastaga 52 riiki
• Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“
• Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse
• Liibanon – islam ja kristlus koos
• Kus on kvarteli maailma Atlantis?
• Kaks kanget Kaukaasias
• Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis
• Jääme mäletama Priit Vesilindu (1943–2023)
• Tooteuudised
• Kroonika