Aastavahetuseks jõele
Maria Kupinskaja jagab oma kogemusi talvistest paadimatkadest, mida pehmed talved viimastel aastatel edukalt teha on lasknud. Märg ja külm, aga tagantjärgi meenutades mõnus!
Talvisel ja suvisel matkamisel ei ole eriti vahet. Kui ongi vahet, siis ainult selles, et 1) talvel võtab kõik poolteist korda kauem aega, 2) puhkepausid jäävad olematuks, sest külm on, ja 3) emotsioone tuleb kamalute kaupa, aga positiivsed enamjaolt ikka tagantjärele, kui riided on kuivad, varbad soojad ja kõht täis.
Miks ma sellest kirjutan? Asi sai alguse sellest, kui Andre ostis Alaskalt kaks täispuhutavat üheinimese parve ja kinkis ühe neist mulle. Sünnipäevaks. (Teised saavad sünnipäevaks lilli ja ehteid. Mina sain parve.)
Varustatud kumbki veesõiduvahendiga, mis oskusliku käsitsemise korral ka kärestikulistel jõgedel sõitmist kannatab, oli meil sealt alates pidev mure: kuhu nüüd minna? Suurest kannatamatusest oleme Pirita ülemjooksul põhjakive mööda nühkinud – sest vee madalseisu ajal seal ju voolu pole – kui ka purjespordikeskuse juures Reporteri ajakirjanikele ette jäänud, tulemuseks kolmeminutiline lõik õhtustes uudistes, aga suuremat sorti matkadega ei anna neid mõnetunniseid "otsi" siiski võrrelda.
Õige fiilingu parvedest saime kätte alles siis, kui 2007.-2008. aasta vahetusel Võrtsjärvest Tartusse aerutasime, rühkides viimaseid kilomeetreid linnatulede poole 10-kraadises pakases, ja seda kõike vormuva jõejää kiuste. Oli valus, oli külm, aga mõnus oli kah (vt www. trip.ee/node/41903).
Täpselt aasta hiljem võtsime paadid ja paatidele lisaks suusad ning istusime Tallinn-Tapa rongi peale. Plaan – plartsatame Tapa linnaveerel Valgejõe lainetele ning kui jõgi meid päev hiljem Kõrvemaa suusakeskuse juurde on kandnud, suusatame tagasi rongi peale.
***
Algus oli ilus, nagu algused ikka: tuuletu pärastlõuna, lumi, jõgi, pimenev õhtutaevas, parved. Kaldapealsed kumasid pealambi valgel peaaegu müstiliselt, vettinud lumi vajutas võsa looka. Kilomeetrit kolm-neli linnast väljas kohtasime ka esimest takistusriba, kopratammi risti jõe peal ees – aga polnud hullu, turnisime üle, keegi märjaks ei saanud.
Mõnikümmend minutit hiljem jõudsime teise kopratammini, ka sellest ukerdasime üle. Siis kolmanda. Neljandani. Murdosa teekonnast läbitud, leidsin end juba vaikselt kraesse vandumas: "No pagan võtku, kui veel üks kopratamm ..."
Viiendani. Kuuendani.
"Kuule, roniks õige välja ja paneks telgi püsti, ah?" hüüdsin Andrele, kui üks eriliselt suur kopratamm jälle risti jõe peal ees seisis. Oli viisakas aeg karjumiseks kah - me olime enesetunde järgi juba nii viis-kuus kilomeetrit Tapalt välja saanud ja mobiililevi polnud enam ammugi.
***
Talvised telkimised, pean ma mainima, on suvega võrreldes ikka täiesti omaette ooper. Suvel on hea telgi ees sambla peal vedeleda, sääski peletada, päikest võtta, aega surnuks lüüa. Talvel tuleb kogu telkimistegevus koondada võimalikult lühikese aja sisse: telk püsti, madrats kotist välja, teevesi keema, kõht täis, magamiskotti! Sest külm on, noh.
***
Hommikul jätkus kopratammi-kammajaa endise hooga ega läinud päevavalguses karvavõrdki kergemaks. Nüüd me nägime lihtsalt pika maa tagant ette ära, et jälle üks kopraloss tuleb.
Umbes kaheksakümne seitsmenda risuhunniku ees, kui mul kobrastest hingepõhjani siiber oli, ei mallanud ma enam väljaronimiseks sobivat madalat kaldariba otsida ja proovisin tammist jõumeetodil üle saada, end hooga risuhunnikule tõmmates. Tulemus? Märjad jalad. Märgade jalgade tulemus? Andre vajus näost ära.
Ma ei tea, kas mehed õpivad seda läbi kogemuse või kaasasündinud vaistu, aga nad teavad, et naised lähevad jubedasti pahuraks, kui neil on külm või märjad jalad – ja minul olid mõlemad, nii et pahur olin ma kohe põhjalikult.
Andre on õnneks piisavalt nutikas, et ka seda teada: rääkimine ei aita. Kui üldse miski aitab, siis see on soojasaamine. Mees rühkis, ohutu vahemaa parvede vahel sees, jõge mööda edasi ja ootas mind käänakute taga järele. Kohe, kui ma välja ilmusin, rühkis kiiresti ette ära, ohutusse kaugusse.
„Ma ei jaksa, mul on külm, mul on märg, ma ei jaksa,“ mõtlesin ma iga aeruhoobi järel kiuslikult, aga mul ei olnud selle #%&! jõe pealt mitte kuhugi ära minna. Lähim randumiskoht oli mingi vana sild ja kuigi sisetunde järgi pidanuks me ammugi selleni jõudnud olema, ei olnud silda kusagil. Olid ainult koprad ja käänakud. Ja märjad jalad.
"Taevas tänatud, et vähemasti vett on küllaga," mõtlesin ma ohates ja kühveldasin edasi. Vett ju oli, aga ega see ei tähendanud, et ta voolata tahtis.
Olin nutu äärel, kui vana sillavare lõpuks õhtuvalguses paistma hakkas, ja Andre arvatavasti harakiri äärel. Ma ei tea, kumb meist rohkem rõõmus oli, kas mina väljavaatest soojadele sokkidele, või Andre, et ta ei pidanud mu kiunu- mist edasi kuulama. Igatahes kuivale maale me saime ja märgadest saabastest välja kah, aga ega see suusatamist lihtsamaks ei teinud.
Kõrvemaa suusakeskus pole mitte ilmaasjata Aegviidu taha püsti pandud. Sinka-vonka üles-alla rajad toovad ka nõudlikumale suusasõbrale vere maigu suhu, kui hästi pingutada. Ega me papist poisid polnud, ainult et ... ma vist unustasin viieteistkilose seljakoti võrrandisse mõelda, kui matkaplaane kokku hakkasime panema, sest ühtegi muud põhjust ma küll ei näe, miks raske kotiga ülesmäge trampimine mulle nii suure üllatusena tuli.
Mind on suvisel päeval nii umbes 60 kilo kanti, mis tähendab, et talvel üheskoos lisakilode, riiete ja suuskadega peaks kaalu nii umbes 65 kg ringis olema. 65 ei ole üldse hull suuskadega ülesmäge rühkimiseks, eriti veel, kui on head suusad ja head riided. Aga proovime nüüd sedasama 80 kiloga teha, ptüi!
Suusakunnid oskavad oma sõiduriistadele määrdeid valida niimoodi, et ülesmäge on pidamist ja allamäge libisemist. Aga mina ei ole suusakunn ja määretest ei tea ma ka midagi, nii et selg ees libisesin ma mäest alla vähemasti sama hästi kui nägu ees.
Tagatipuks liitus meie metsatee Kõrvemaa ametlike suusaradadega, kusjuures vastupidises suunas. Rahvasportlased sõitsid kõik ühtepidi ja meie, kaks seljakottidega matkakolli, teistpidi, ülejäänuile jalgu jäädes. Lugesin paarkümmend vastusõitjat kokku, enne kui arvud sassi läksid ning lugemine mõtte kaotas. Ei olnud tore neil, kes allamäge vuhistades äkki matkalisi kohtasid, ega matkalistel, kes, higimull otsa ees, ülesmäge rühkides ootamatut allavuhistajat märkasid.
***
Valgejõe-Kõrvemaa paadi-suusamatk on paras kolme päeva teekond. Esimesel päeval ei pea päris äratuskella peale startima ning kolmandal jõuab veel päevavalgustki näha, kui tagasi Tallinna jõutakse. Aga märjad jalad paadiretkel, hõõrdevill suusatamisest (laenatud saapad, ärge vaadake sellise näoga midagi!), pluss kümme muud äpardust, mis matkal juhtuda võivad (näiteks veefilter, mis ära külmub ja seega joogiveest ilma jätab), teevad kolm päeva parajalt pikaks, et Tallinnasse jõudes kindlameelselt teatada: "Siuksele matkale ei lähe enam kunagi. Aitab!"
Aga millegipärast juhtub igal talvel täpselt sama nali: paadid kaenlasse ja vee peale. Et oleks jälle raske ja külm, aga teistpidi ka mõnus. Sõltuvus vist, või mis?
Selles numbris
- Parimad palad 2009. aasta maailmamuusikast
- Uno Laur. Tuulepealne meri - Meenutusi meresõidust Kaug-Idas 1950. aastatel.
- Eesti kihelkonnad - Kihelkondade kaart 1:410000
- Tarvo Nõmm. Minu Island. Tule ja jää sümfoonia
- Kaja Saksakulm Tampere. Minu Soome
- Võidusõit ümber Gotlandi
- Suveks Siberisse
- Tai ajaloogurmaanidele
- Jalad krõnksu ja liivadüünist alla!
- Kultuurišokk Lääne-Iraanis
- Iraani keelud ja tegelik elu
- Kulinaarsed elamused Keenias
- Aastavahetuseks jõele
- Tõelist talve otsimas
- Reisi palju reisid, ikka jõuad kratsida vaid pinda
- Talvised surfimõnud
- Go Reisiajakiri nr 21 – Detsember 2009
