ABHAASIA KILDE

Abhaase ehk apsuaid loetakse Abhaasia ehk Aphsnõ põlisrahvaks. Nende etnilise päritolu suhtes käib aga vaidlus, mis on seotud poliitiliste hoiakutega. Abhaasia teadlased väidavad üldjuhul, et see on ol­nud alatine apsuate territoorium, kuhu al­les suhteliselt hiljuti tulid immigrantidena sisse grusiinid ja veelgi hiljem megreelid. Georgia ajaloolased väidavad, et apsuad on üks proto-georgia hõimudest, kes on neid alasid asustanud, ja praegused apsuad on pärit Põhja-Kaukaasias elanud hõimudest, kes rannikule immigreerusid.

Mida erilist ja olulist peaks Abhaasia aja­loo kohta teadma?

XVI−XIX sajandini oli Abhaasia Ottomani impeeriumi võimu all, paljud apsua pere­konnad pöördusid sel perioodil islamius­ku.

Kuni 1877. aastani elasid Abhaasias põhi­liselt apsuad, nagu paikkonda koloniseeri­ma asunud venelased neid kutsusid.

XIX sajandi alguses algas Vene mõjuvõimu järsk suurenemine Kaukaasias. 1810. aastal tunnistas prints Giorgi Šarvašidze venelas­te ülemvõimu ning siitmaalt algaski maa annekteerimine, mis viidi lõpule 1864. aastaks, kui Suhhumi sõjaväeringkonnast sai Kutaisi kubermangu osa. Siiski toimu­sid mitmed venelaste vastased ülestõusud, millest suuremad olid aastail 1821–1824, 1840–1842 ja 1866. Kümned tuhanded Abhaasia muslimid põgenesid aastail 1864–1878 Türki. Tühjaks jäänud maad täideti grusiinide, megreelide, armeenlaste ja ka eestlastega, kelle kaugete järeltulijate külalislahkust oli mul võimalus ka nautida.

1930. aastatel toimus suur grusiinide-megreelide sissevool Abhaasiasse. Apsuad väidavad, et selle taga oli stalinistlik rahvuspoliitika, mille eesmärk oli apsuad välja suretada.

Nõukogude ajal tundus apsuatele, et kõik paremad töökohad antakse grusiinidele, et apsua keelt ja kultuuri surutakse teise-või isegi kolmandajärgulisele positsioo­nile georgia ja vene keele järel. Apsuad korraldasid enda keele ja kultuuri kaitseks juba nõukogude ajal paar protestiakt­siooni (näiteks 130 haritlase allkirjaga kiri 1977. aastal). Minu võõrustaja Salme külas Lorina Lestman rääkis, et grusiinid olid haritumad ja võtsid juba sellepärast võimupositsioone, loomulikult see abhaa­sidele ei meeldinud.

Aastal 1989 toimus Nõukogude Liidu vii­mane rahvaloendus. Selle andmete põhjal elas Abhaasias veidi üle poole miljoni inimese, kellest 45,7% oli grusiine ja 17,8% apsuaid. Samal aastal algusid ka apsuate tõsisemad rahvuslikud protestid. Lõhnõ külas koostatud nõudmistele kirjutasid alla kümned tuhanded inimesed, kes soovisid Abhaasia lahkulöömist Georgiast ning iseseisva liiduvabariigi staatust NLi koosseisus, nii nagu see oli olnud aastatel 1921–1935. See omakorda tõstis taga­jalgadele tulised grusiinid. Üle Georgia hakkasid toimuma vastuaktsioonid, mis tipnesid aprillikuus meeleavaldustega Thbilisis. Tuli hõõgus kahe rahva suhetes edasi, kuni 1992. aastal algasid Suhhumis ründed Georgia ametiasutuste pihta ning 23. juulil võtsid apsuad vastu suveräänsus­deklaratsiooni. 14. augustil ületasid Geor­gia rahvuskaardi ja Mkhedrioni üksused Abhaasia administratiivpiiri. Algas sõda, kus abhaase toetasid Venemaalt saabunud kasakad, Vene relvad ja tšetšeeni võitlejad Šamil Bassajevi juhtimisel.

Rahvusliku puhastuse käigus aastatel 1992–1994 lahkusid piirkonnast või tapeti kohapeal peaaegu kõik grusiinid ja paljud teiste rahvuste esindajad. Umbes 300 000 inimest oli sunnitud põgenema. Kaitseuu­ringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas on ühes oma artiklis kirjutanud:

„Gagra vallutamisele järgnenud veresaun oktoobris 1992 kujutas endast Abhaasia sõja esimest ja ühte kõige ulatuslikumat massimõrva. Ühe Vene ohvitseri sõnade järgi toimus linnatänavail päevi kestnud tapmiste, piinamiste ja vägistamiste orgia.

Laternapostide otsas rippusid laibad. Allesjäänud grusiinidest elanikkond koguti Gagra jalgpallistaadioni väljakule ning hukati. Ühtedel andmetel suri sealsel murukattel 400, teistel andmetel 1500 ini­mest alates lastest ja lõpetades vanuritega.

Pärast Suhhumi langemist mässuliste kätte 27. septembril 1993 vallandus teine tuntuim, päevi kestnud veresaun. Sajad mitteapsuatest linnaelanikud koguti lin­naparki ning hukati.”

Suhhumi nägi praegugi välja nagu sõjatan­der. Linna ühe peatänava ääres varemetes seisev kunagine parteikomitee põlenud ja tulistamisaukudega hoone mõjus päris masendavalt, kohalikud olid sellega har­junud. Siiski – kohalike sõnul oli Moskva endise linnapea Lužkovi algatusel ja sponsimisel korda tehtud kesklinnas asuv filharmooniahoone ning Puškini-nime­line gümnaasium. Ka erinevate hotellide ülesehitustööd käisid. Küll aga olid linnast kadunud kõik seal kunagi olnud Rusta­veli ausambad ja kunagi kolmes keeles (georgia, vene ja apsua) olnud siltidel oli georgiakeelne osa kas üle värvitud või eemaldatud.

ABHAASIA JA EESTI

Georgia ja Venemaa piiriks Musta mere rannikul on Phsou jõgi. Jõest põhja poole jääb Krasnodari krai: suvituslinn Adler, eestlaste küla Punane Lageda, tulevane taliolümpiamängude linn Sotši. Jõest lõuna poole jäi varem grusiinist kindral­polkovniku auks nimetatud Lesselidze asula. Enne II maailmasõda kandis ta nime Jermolovka, VII–XIX sajandini oli tal apsuakeelne nimi Gašripš, piiriasula praegune ametlik nimi on Amzara. Kui siitsamast sõita mööda jõe kallast põhja poole, tulevad vastu külad, mis on kaardil märgitud nimedega Psou ja Psouhua, kohalik rahvas tunneb neid aga endiselt Salme ja Sulevina, mis rajati aastail 1884 ja 1885. Kui Sotši lennujaamast takso peale istusin ja palusin end Abhaasia piirile viia, teatas venelasest autojuht kohe, et tal oli kolmkümmend aastat tagasi sõber Lembit Möll ning et eestlaste majad ja laudad on siinkandis kõige suuremad ja ilusamad. Lisaks oli taksojuht Grigori veendunud, et Georgia-Abhaasia sõda oli venelaste poolt provotseeritud ja selles kasutati oskuslikult ära vana umbusku ja mägilaste temperamenti.

Salme ja Sulevi külades elab praegu kokku umbes 1500 inimest, eestlasi on neist 116, nende hulgas ka noored, kes eesti keelt enam ei räägi. Paljud lapsed on pärit sega­perekondadest, Salme ja Sulevi elanikest on praegu oma 90% armeenlasi, nii nende kui ka venelastega on eestlased põhiliselt verd seganud, apsuaid siinkandis peaaegu ei ela. Viiskümmend aastat tagasi oli siin vaid paar armeenia peret, aga väga palju asju on siin väga kiiresti pöördumatult muutunud. Näiteks see, et 1948−1953 toodi siiakanti palju megreele. Kolhoosi „Sõprus” ajal olevat siin olnud ka üks bri­gaad svaane, aga need olevat küll kaklejad ja metslased olnud, nagu eestlased tagant­järele kinnitavad. Sõja ajal aeti „grusinad” kõik minema.

„Grusinad” (rõhk esimesel silbil) on georg­lased. Eesti keel on Abhaasia eestlastel üldse omamoodi – nii on armeenlased „armenid“ (rõhk esimesel silbil), sidrunid on „limonid“ (samuti rõhuga esimesel silbil), sõitma hakkasime „Gagrõsse“ ja magama minnakse „asemesse”. Vene moodi lühendatakse ka eesnimesid: Anton on lühidalt Anti.

Enamik siinseid eestlasi on Venemaa kodanikud, see annab mitmeid majan­duslikke eeliseid, alates sellest, et rohelise Abhaasia passiga pole just suurt peale ha­kata. „Kõik, kes tahtsid, said 2002. aastal Venemaa kodakondsuse,” kinnitab Eerika Vurman. Eesti Vabariigi kodanikke on vaid viis. Suurimaks eestlaste asunduseks siin­ses piirkonnas on ikka Punane Lageda, mis jääb Vene poolele. Paljudel Salme-Sulevi eestlastel on seal sugulasi.

Suure Georgia-Abhaasia sõjal ajal eest­lased poolt ei valinud. Aga lõpuks, kui oli grusiinide Suhhumist väljaajamine (ena­masti ütlevad siinsed eestlased „Suhhumi vabastamine”), siis pidid kümme poissi piiriäärsetest eesti küladest ka apsuatega koos sõtta minema. Üks neist kaotas miini otsas jala. Sõja ajal tuli Erni ja Lorina Lest­manidel oma vana auto sisuliselt läbi maja hoovi mäkke lükata ja see siis maisivarte kuhja alla peita, et marodöörid seda kaasa ei viiks või ära ei põletaks.

Enne sõda elas Abhaasias umbes 600 eestlast, 1993. aastal saatis Eesti valitsus lennukid Suhhumisse, mis tõid paljud Abhaasia eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi. Suhhumi lähedalt rikkast ja suurest Estonka külast läksid näiteks enamik eestlasi minema, praegu elab seal vaid üks eesti pere. Mitmed neist minejatest ei kohanenud aga Eesti eluga ning on hiljem Abhaasiasse tagasi kolinud. Viimastel aastatel on saadetud Eestisse õppima mitmeid noori, aga just noored kipuvad nüüd sinna jääma. Erni ja Lorina Lestmanid räägivad: „Saatsime ühe noore Eestisse, sest et meil loomaarsti vaja, et las noor inimene õpib loomaarstiks. Aga tema hakkas hoopis psühholoogiks või psühhoterapeudiks. Ja tagasi enam ka ei taha tulla.” Erni kurdab veel, et vanasti oli lihtne Eestis käia: „Müüsin turul kuke ja sõiduraha oli olemas, nüüd on vaja kaks lehma ära müüa, et saaks Eestisse tulla.” Paljud käisid naistepäeva aegu Eestis nartsisse müümas – neid õitseb siin keva­diti metsikult mägede nõlvadel, niida või vikatiga. Lilled pakiti kastidesse, 20 lille kimbus, ja tagasi tuldi autoosturahaga.

Enamikust asjadest räägitakse Salmes- Sulevis minevikus: „enne sõda oli meil suur eestikeelne raamatukogu”, „meil olid ümbruskonna rikkaimad külad”, „tuba­ka kasvatamise lõpetasime kümne aasta eest, ei tasunud enam ära”, „pasunakoori tegevus lõppes ka kümne aasta eest ära”. Ometi on positiivset ka praegu. Seitse eest­last võtsid mõne aja eest riigilt 80 hektarit maad rendile ja moodustasid aktsiaseltsi „Družba” ehk „Sõprus“. Tehakse heina, kasvatatakse loomi, on oma mesila, elatak­se päris normaalselt. Lastel on võimalik koolis kolmandast kuni kümnenda klassini kolm tundi nädalas eesti keelt õppida.

Keeleõpe on vabatahtlik. Enamus, kes võiks, paraku ei taha.

Suhhumis õpetakse samuti eesti keelt. Õpetajaks Taive Naaber. Kui ta seitsme aasta eest alustas, oli keeleõppijaid paarikümne ringis, praegu on huvilisi viis-kuus. Taive kiidab ja tänab Eesti Instituuti ja Mart Merit, kes on neid pidevalt aidanud, ja utsitab nii tütart kui ka tütrepoega ikka eesti keeles vestluses osalema.

Taive on sündinud Pärnu kandis, tuli siia kunagi armastatud mehe juurde ja olles kaasa küll juba matnud, leiab, et siin ongi ta kodu. Tema pere peamine sissetuleku­allikas on koduaed. Kurgid, tomatid, aga ka kartul (mõnusa iseenesestmõistetavu­sega räägib ta jõululaual olnud värsketest kartulitest) ja rohelised maitsetaimed. Kliima on ju põllupidajale soodne – saaki koristatakse kaks korda aastas.

Abhaasia eestlased pole kiitusega kitsid, kui juttu tuleb kadunud Ants Pajust, kes nende heaks omal ajal väga palju teinud. Teine eestlane, keda siin teatakse, on teadlane Marika Mikkor, kes Kaukaasia eestlastest raamatugi kirjutanud ja Eesti muuseumide jaoks hulga materjale kor­janud. Ka ajaloolane Lembit Võime, kes siitkandist naise võttis, on omal ajal Ab­haasia eestlastest mõndagi kirja pannud, seejuures püüdnud juttu rohkete Lenini ja Marxi tsitaatidega teaduslikumaks teha.

Jalutasin Salme küla surnuaial koos Elvi Hakanaga, kes on surnuaia hooldajaks. Elvi kurdab, et kased ei kasva siin. Kümme aastat tagasi pandi neid siia kalmistule terve rivi püsti, nüüd on vaid kaks puud alles jäänud.

Sulevi küla surnuaiale minnes hääle­tasin ennast auto peale, mille juht oli esmapilgul ilmselgelt armeenlane, no või isegi türklane. Minu üllatus oli suur, kui selgus, et Lavrenti on eestlane, kes eesti keeles pisut rääkidagi oskas. Eestis oli ta viimati käinud 1980. aastal ja Viru hotell oli jätnud talle kustumatu mulje. Ka tagasi surnuaialt tulin eestlannaga, noore neiu Tatjanaga, kel ema eestlanna.

Taive Naaber rääkis, et nendel kunagistel ümberasujatel olid tulles kirstud ja ristid kaasas, juhuks, kui teel peaks midagi juh­tuma. Üks sellised riste kuulub perekond Bamanile. Surnuaed näeb ise välja ikka pigem eestipärane. Samas matuserituaa­lid on juba sealse eluolu mõjutustega – haudadele viiakse maiustusi, pühade ajal süüakse-juuakse surnuaial, lahkunut mälestatakse ka 40 päeva pärast matuseid.

TURISM

Nõukogude ajal elanud mäletavad Ab­haasia Musta mere rannikut kui tuntud suvituspiirkonda, Gagrasse ja Pitsundasse polnudki nii lihtne tuusikut saada, kui sa just ametiühingu esimehega heades suhe­tes ei olnud. Sõja ajal muutus muidugi kõik täielikult. Millalgi aastatel 2005–2008 tundus, et Abhaasia võiks hakata tagasi saama oma kunagise turismimaa mainet. Seda siis eelkõige Vene turistide hulgas. Siis aga sai venelastele selgeks, et Türgi ja Egiptuse kuurortides on palju parem taristu ja teenindus ning tegelikult on hinnad isegi odavamad kui Abhaasia puhkekeskustes. Kaks korda nädalas sõidab Moskva-Suhhumi vahet rong, aga enamik liiklust käib lennukiga Sotši ning sealt autode ja bussidega edasi. Suhhumi Dranda lennuväljalt toimuvad üksikud Abhaasia-sisesed lennud ja seda kasutab muidu Vene armee.

Sotši ümbrus on praegu muidugi paras hullumaja – olümpiamängude etteval­mistuse tõttu käib teede, raudtee ja kõigi spordikomplekside ehitus, liiklus on um­bes, õhk tolmune ja inimesed närvilised. Piiriületus meenutab piiripunkte kusagil Aasias – meeletu sebimine kaubapakki­dega, tohutu putkademaailm, mudased laudteed üle tühermaade. Kohe piiri ääres, Vene poolel on suur turuplats, kus Abhaasia poolelt tulnud oma aia­saadusi müüvad. Piiril võidakse teid ka pikemalt küsitleda, et miks peaks üks eestlane ikkagi Abhaasiasse mine­ma. Oleme ausad, ega apsuad meist, eestlastest väga aru ei saa, et muidu nagu tore rahvas, aga kuidas te küll nii suured grusiinide, nende sahkerdajate sõbrad olete, küsiti mitmel korral.

Siiski on Abhaasias mitmeid kohti, mida tasuks raskuste kiuste külastada.

RITSA JÄRV

Ritsa järv on ilus. Ega muidu Stalin lasknud siia ühe oma lemmiksuvila ehitada. Järv asub 120 km kaugusel Suhhumist Rõhva looduskaitsealal. 950 m üle merepinna asuva järve järs­ke kaldaid ümbritsevad paksud metsad ja kolm 2000−3000 meetri kõrgust mäge: Pšegiša, Atsetuka ja Agepsta ning lisaks Rõhva mäeaheliku harud. Järve pindala on veidi üle ühe ruutki­lomeetri, maksimumpikkus 2500 m ja laius kõigub 275 meetrist 870 meetrini. Sügavus on keskmiselt 130 m. Vesi on külm ega soojene kunagi üle 15 kraadi. Järve toidab kuus jõge, temast väljub vaid üks jõgi. Järve vanuseks arvatakse olevat umbes tuhat aastat ja see tekkis maavärina tagajärjel.

Järv on olnud nii ligipääsmatu, et selle kaardistamiseni jõudsid Vene topograafid alles XIX sajandi lõpus. Turismipunktist või mõne paadisilla äärest saab tellida paadisõidu järvel. Turismipunktis on ka kohvik ja restoran ning ehkki parki­misplats vaadet pisut segab, saab sealtki kena emotsiooni kätte. Ritsa järveni viib 41 km käänulist metsa, mägede ja kos­kedega teed, mis algab Sotši-Suhhumi maanteelt ja mille algust piki Bzõpi jõge kutsutakse ka Ritsa avenüüks. Veidi maad edasi algavad ühed Georgia maalilisemad mägiteed, teele jäävad kosed, tumesinise veega Adzia-vitsva ehk Sinine järv ja pärast Upšarski kanjonit jõutaksegi Ritsa järve äärde. Tee sinna ei ole aga päris aasta ringi läbitav.

AFON TŠÕTS EHK AHHALI ATHON EHK NOVÕI AFON

Novõi Afon on Musta mere äärne kuurort Gagrast 70 km kagus ja 24 km Suhhumist loodes. Lopsakas looduses Ivera mäe jalamil ja Psõrtša jõe kallastel kasvatakse rohkesti oliive, tsitruselisi, mandleid ja viinamarju. Linn on ajaloos olnud tuntud veel järgmiste nimede all: Afon Tšõts (ab­haasia keeles), Ahhali Athon (georgia kee­les), Nikopol, Acheisos, Anakopia, Nikopia, Nikofia, Nikopsis, Absara, Psõrtša.

VI sajandil sai Ivera mäel asuvast Anacopia kindlusest Abhaasia Bütsantsi valitsejate asupaik. Kui VIII sajandil sai Abhaasiast autonoomne vürstiriik, Leon II end kunin­gaks kuulutas ja kasaaride abiga Bütsantsi ülemvõimust vabanes, sai sellest Abhaasia kuningriigi pealinn. Hiljem viidi pealinn üle Kutaisisse. Sealsamas on VI–VIII sajandist pärineva Musta mere idakalda suurima kindluse varemed. XI–XII sajan­dil restaureeritud kirikus, mis on ehitatud IV sajandist pärinevatele varemetele, on põnevaid Bütsantsi-aegseid hauakive. Novõi Afonis on kaks olulist vaatamisväär­sust: koopad ja klooster. Koopad peaks vaimustusse viima kõik stalagmiidi- ja stalaktiidihuvilised. Need koopad avastati alles 1961. aastal ja avati külastajatele aastal 1975. Väikeses elektrirongis saab pooleteisetunnise ringi jooksul muuhul­gas külastada üheksat 40–60 m kõrgust ja kuni 100 m läbimõõduga maa-alust saali. Koobaste kogupindala on 40 000 m².

KLOOSTER

Novõi Afon on oma nime saanud kloost­ri järgi, mis ehitati Atonise mäele 1875. aastal. Kreekas asuva Mt. Athose kloost­ri mungad said tsaar Aleksander III-lt kloostri ehitamiseks siia 1874. aastal maad ja nii kerkis Uus-Athos. Raha andmine kloostri ehitamiseks oli osa tsaari plaanist kindlustada oma positsioone Musta mere piirkonnas. Oluline oli türklaste poolt islami usku pööratute, näiteks abasiinide sunniviisiline tagasipööramine ristiusku. Algselt elas kloostris 720 munka ning sellest kujunes Venemaa üks rikkamaid kloostreid ja Lääne-Kaukaasia suurimaid kultuskeskusi. Kloostril oli 4227 hektarit maad, kus kasvatati tsitruselisi, oliive ja viinamarju. Väidetavalt saadi näiteks 1901. ja 1902. aastal 700 puuda õunu, 56 000 mandariini ja sidrunit, 5000–6000 puuda oliive, 200 puuda mett, 23 puuda vaha (1 puud = 16,3811 kg). Aastas valmistati umbes 93 000 ämbrit veini ja põletati pii­ritust. Kloostril oli hulgaliselt kariloomi, hobuseid, härgi ja lehmi. XX sajandi algu­ses rentis klooster Lәnkәranis kalatööstu­se, kus lisaks paarikümnele mungale oli ametis 200 töölist ja mis andis aastas tulu 300 000 rubla. Kloostrile kuulus kauba- ja reisisadam, kaks võõrastemaja, Venemaa üks esimesi hüdroelektrijaamu, tellise- ja lubjatehas, vesiveski, valu- ja mehaanika­ettevõtted. Kloostri territooriumil on ka kirik (IX–X sajandist), mis on pühendatud apostel Simon Kanonitile, kes uskumuse kohaselt umbes aastal 55 Abhaasiasse ristiusu tõi.

Kloostrikompleksi keskmes on Pühale Panteleimonile pühendatud pühakoda. Püha Panteleimon (kreeka Παντελεήμων, umbes 275–303) oli Ees-Aasias tegut­senud kristlasest arst ja tervendaja, kes hukati oma religioossete veendumuste pä­rast. Sellele nurgakivi panekuks 24.09.1888 oli kohale sõitnud ka isevalitseja Aleksan­der III. Ehitus kestis 12 aastat ja tulemu­seks oli üle 3000 inimese mahutav kirik. Pärast revolutsiooni 1924. aastal klooster natsionaliseeriti ja temast sai Abhaasia kolhoos. Nõukogude ajal kasutati kloostrit aastaid tööliste puhkebaasina. 1994. aastal hakati siin taas jumalat teenima, praegu käivad suurejoonelised ennistamistööd.

KOKKUVÕTTEKS

Abhaasias ringi sõites on mõnel pool mul­je, nagu oleks kodusõda just äsja lõppenud. Palju on varemes või pommitamise ja kuulijälgedega maju. On majaasemeid, kus on näha, et majad on maha põletatud. Sal­me külas põletati näiteks maha kõik grusii­nide majad. Kõikjal Abhaasias on näha ja tunda, et tegu on Venemaa provintsiga. On selge, et ajaloo vältel ei ole grusiinid Abha­asias kõige viisakamalt käitunud. Sellega seoses võib teatud piirini mõista apsuate vaenu „suurema venna” vastu. Kindlasti ei saa mõista ega õigustada seda etnilist pu­hastust, neid mõrvu, mida apsuad saatsid grusiinide vastu korda 1990. aastail. Aga tulevikuküsimus on, kas apsuatel on Venemaa rüpes tagatud rahvuslik kestmajäämine või tabab neid vaikne hääbumine. Tuletame meelde, mis on saanud apsuate kunagisest suurest naaberrahvast, isla­miusulistest tšerkessidest, kelle iidsetel aladel loidab peagi olümpiatuli.

„Nõukogude ajal oli meil ikka palju parem elada,” ohkab praegu enamik apsuaid.

Nestor Lakoba

Üks ülipõnevaid persoone Gruusia kom­munistlikus ladvikus oli abhaas Nestor Apollonovitš Lakoba (1893−1936). Stalini biograaf Simon Sebag Montefiore on kirjutanud, et Lakoba juhtis 1920−30ndail Abhaasiat ebatavalise leebusega nagu mõnd sõltumatut vürstiriiki: „Ta kaitses kohalikke vürstikesi ja seisis vastu kollek­tiviseerimisele, väites, et Abhaasias ei ole mingeid kulakuid. Kui Gruusia kompartei pöördus abi saamiseks Moskva poole, toetasid Stalin ja Sergo Ordžonikidze Lakobat. /…/ Oma väikese kuningriigi tä­navatel ja kohvikutes jalutas ta ringi nagu trubaduur. Eliidile mõeldud puhkekodude peremehena tundis ta kõiki. Ta ehitas Stalinile pidevalt uusi suvilaid ja korraldas tema auks bankette.” Noist aegadest on vändatud isegi mängufilm, 1989. aastal valmis Juri Kara tragikomöödia „Baltasari pidu ehk ööd Staliniga”, kus Stalinit män­gis Aleksei Petrenko ja Lakobat Aleksei Safonov.

Lakoba sündis Lõhnõ külas, mis asub Gu­douta rajoonis, mõned kilomeetrid Musta mere rannikust sisemaa poole. Siin asus kunagi Abhaasia iseseisvust sümbolisee­rinud ülikupere Šervašidzede palee, mille venelased 1866. aastal karistusoperatsioo­ni käigus purustasid.

Noor Lakoba liikus kodukülast edasi Tiflisi vaimulikku seminari, kust ta aga revolut­sioonilise tegevuse eest 1911. aastal välja heideti. 1912. aastal ühines ta bolševikega. 1917. aastal lõi Lakoba talupoegade rel­vastatud võitlussalga. Aastatel 1917−1918 võitles ta Gruusia menševike ja iseseisva Gruusia vastu, eesmärgiga saavutada Ab­haasia iseseisvus, luua Abhaasia nõukogu­de vabariik.

Nõukogude võim kehtiski Abhaasias esmalt umbes 40 päeva, Gruusia vastas sellele sõjalise jõu kasutamisega. Lakoba on hiljem poliitilise hinnanguna öelnud, et gruusia menševike aega Abhaasias iseloomustas „anarhia, vargused, vägivald, enesetapud jne”. Abhaasia orienteeris end pigem Põhja-Kaukaasia mägirahvaste kui Gruusia poole. Nii plaaniti luua Venemaast sõltumatu iseseisev riik Mustast merest Kaspia mereni, mille territoorium oleks ol­nud 260 000 km2 ja rahvaarv üle 6 miljoni inimese, selle riigi elanikeks oleks olnud abhaaside kõrval kabardiinid, tšetšeenid, ingušetid, dagestanlased, osseedid, bal­kaarid jt mägirahvad. Selle riigi iseseisvuse garandiks plaaniti kutsuda Türgi.

Kaukaasia rahvaste asja ajanud Lakoba ise pandi 1918. aasta lõpul Gruusia võimu ajal vanglasse ja saadeti järgmise aasta kevadel Gruusiast välja. Seejärel juhtis ta Põhja-Kaukaasia mägilastest kommunis­tide illegaalset võitlust iseseisva Gruusia vastu Bathumis. Võitlust kroonis edu ja Abhaasia revolutsioonikomitee võis 1921. aasta 10. märtsil Leninile telegrafeerida, et Gruusia menševikud on Abhaasiast minema aetud.

Lakobal oli aga sellal täita Lenini salajane ülesanne Türgis. Nimelt käis ta türklaste­ga kokku leppimas, et nood survestaksid omalt poolt Gruusiat ja esitaksid sel ajal, kui Punaarmee Gruusia vastu rünnakut alustab, Gruusiale ultimaatumi. Nii ka läks. Kui Gruusia Punaarmee poolt 1921. aasta veebruaris vallutati ja kommunistid võimu võtsid, siis ei lubatud abhaasidele enam mitte mingit ebamäärast autonoomiat, nagu menševikud seda olid teinud, vaid täit iseseisvust. Aga nagu praegused ab­haasia ajaloolased kurdavad, siis halbade grusiinide Stalini ja Ordžonikidze salase­pitsuste tõttu kommunistliku Abhaasia iseseisvus hävitati. Esmalt sunniti Abhaasia NSV-d sõlmima leping Gruusia NSV-ga, mis sätestas erilise liidulepingu kahe riigi vahel, 1931. aastal sai aga Abhaasia Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist Ab­haasia Autonoomne Nõukogude Sotsia­listlik Vabariik Gruusia NSV koosseisus.