Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?

Meil on au rääkida Riina Kionkaga, Euroopa Liidu suursaadikuga Pakistanis. Et asjad selgemaks saaksid, proovime natukene lobiseda poliitikast, aga ka Pakistanist kui lihtsalt ühest eestlase jaoks eksootilisest riigist.

Euroopa Liit ja Pakistan, kes neid kahte suudaks lahutada?! Eks? Võtan julguse kokku ja väidan, et selline laulusalmilik lause pole varem kellelegi pähe tulnud. Sõnu Euroopa ja Pakistan ei panda tavaliselt ühe karri sisse. Euroopa kui institutsiooni ning Pakistani suhted on aga eksisteerinud juba 1960ndate algusest ning ka nüüdisaegne Euroopa Liit on selle kivise ja huvitava maaga pidevalt suhelnud nii majandus- kui ka kaubanduskoostöö kaudu.

Vabandage minu teadmatust, aga kuidas üldse saab Euroopa Liidu suursaadikuks Pakistanis? Vaadates teie imposantset poliitilist karjääri, ei tekita sõna „suursaadik“ muidugi küsimusi, aga… Pakistan. Miks just Pakistan?

Ma ise soovisin Pakistani tulla, see oli esmavalik, kui lähetus Lõuna-Aafrikas oli lõppemas ja oli aeg taotleda uut kohta. Pakistan on 220-miljoniline tuumariik, mis asub äärmiselt huvitavas piirkonnas – naabrid on tal Afganistan, Iraan, Hiina ja India. Riigina on Pakistanil valus sünnilugu, ta on kultuuri poolest mitmekesine ja selle riigi poliitika pakub pinget igaühele, kes veidi geopoliitika vastu huvi tunneb. Pakistan kannatab keerulise kuvandi all, tahtsin oma silmaga näha, kuidas siin asjad tegelikult on.

Kas on võimalik väga lihtsustatult sõnastada selline asi nagu Euroopa Liidu kõige olulisem eesmärk Pakistanis?

Euroopa Liidu huvi on majanduslikult ja poliitiliselt stabiilne Pakistan, mis aitab leevendada regionaalseid pingeid. Vahendeid on mitu, aga ehk olulisem on kaubavahetus. Pakistan on kaheksa riigi hulgas, kes osalevad programmis nimega GSP+. Selle programmi kaudu kohustub Pakistan täitma 27 rahvusvahelist konventsiooni inimõiguste, tööõiguste, keskkonnakaitse ning õigusriikluse teemadel ning vastu lubab EL Pakistanil eksportida oma kaupa tollivabalt Euroopa ühisturule. See on arvestatav summa, mida Pakistan sellest programmist võidab, ning tulemuseks on EL Pakistani suurim eksporditurg, ca 30% kogu ekspordist tuleb Euroopasse, peamiselt tekstiilid ja nahktooteid.

Kas EL torgib Pakistanis ka inimõiguste olukorda või on see teema rohkem vaiba all ja tegeletakse enamalt jaolt ikka „sirgjoonelisemate probleemidega“?

Me räägime siin kogu aeg inimõigustest ja Pakistan teeb seda hea meelega, kuna ta ise võidab kaubavahetuses.

Hüppaks loogiliselt järgmise raskekoelise küsimuse juurde: olles ise sellel maal käinud ja intervjueerinud Islāmābādis kristlasi, siis tundus mulle esmasel vaatlusel nende olukord üsna nadi. Kas EL puudutab Pakistanis kuskilt otsast ka usuvabaduse teemat?

Usu- ja mõttevabadus (Freedom of Religion and Belief ehk FORB) on üks põhifookus inimõiguste poliitikas. Siin on murepunktid mitte ainult kristlaste nadi olukord, vaid ka Ahmedi kogukonna oma, mis on moslemi sekt, keda siin riigis ei peeta moslemiteks. Siis on veel arvestatav hindude kogukond, kel samuti raskused. Lisaks pahatihti kasutatakse usupilastuse seadust moodusena poliitiliste vaidluste lahendamiseks. Ei tasu unustada, et Pakistan kui riik tekkiski aastal 1947 mõttest kaitsta India subkontinendi moslemite enesemääramise õigust. See ajalooline taust seletab mõnel määral, miks just usk mängib nii olulist rolli poliitikas.

Mulle tuli meelde Asia Bibi juhtum*. Kas oleks midagi, mida teie eraisikuna ja äärmiselt targa inimesena tahaksite soovitada Pakistani valitsusele meetodiks, et tagada inimõiguste kaitse ja võidelda usuvabaduse piiramisega?

Ma ei ole eraisik, vaid diplomaat, kes esindab siin Euroopa Liidu huve, seega ma ei sekku Pakistani siseasjadesse. Aga loomulikult arutame kõiki neid küsimusi nii valitsuse kui ka inimõiguste kaitseorganisatsioonidega ning ootame teatud samme, mida Pakistan on ise lubanud astuda seoses oma rahvusvaheliste kohustustega ja ka kohustustega, mis on osa GSP+ programmist.

Nüüd teie enda elu juurde seal. Milline on kõige üllatavam asi, mida olete Pakistani kohta õppinud, ise kohapeal viibides?

See, kui avatud ja külalislahked on siin inimesed. Kõik, kellega olen kohtunud, kas töö asjus või muidu, on huvitatud suhtlemisest, tahavad kontakti luua, kutsuvad kohe koju perega aega veetma, tahavad oma kultuuri tutvustada. Võib juhtuda, et kohtud kellegagi korra ja järgmisel nädalal saabub postkasti kutse tema poja pulma.

Kas oskate väga lühidalt eestlasele, kes ei ole sealkandis käinud, seda riiki kirjeldada, kasutades võrdluseks meie oma Eestit?

Eesti on väike, kompaktne, loodust armastav ja reegleid austav riik. Pakistan on suur, mitmekesine, veidi kaootiline, väga avatud ja sõbralik, aga mitte ülearu korda armastav riik. Öeldakse, et Pakistani pea on mägedes (Karakorami, Hindukuši ja Himaalaja mäestikud) ning ta varbad ulatuvad Araabia merre. Eesti on nagu üksik, perfektne ja maitsev trühvlikomm, kui Pakistan on nagu veidi korrast ära, aga rikkaliku valikuga kommipood.

Kuidas teile subjektiivselt tundub naiste osalus ühiskonna protsessides? Kas naisõiguste teema on näppe kõrvetav või pigem leige?

Siinset riiki iseloomustavad äärmused, naisõiguste teema on üks selline ala. Benazir Bhutto oli ju islami riikide päris esimene naispeaminister, ärge unustagem. Siin on võimsaid ja tarku ning tegusaid naisi küll ja küll. Samas on see ka riik, kus kirjaoskus on 47%, naiste hulgas vaid 27%. Ja on piirkondi, kus naiste kirjaoskus ei ulata kõrgemale 5%-st. Mis tähendab, et valimas käib ca 57 miljonist naisest alla 50%, sest neil ei pruugi olla isikut tõendavat dokumenti või nad ehk ei oskagi oma nime kirjutada.

Milline on olnud kõige naljakam seik, mis teiega seoses kohaliku kultuuriga juhtunud on?

Ehk see, kuidas minust sai kogemata sotsiaalmeedia staar. Läinud aastal lindistasin Pakistani iseseisvuspäeva auks helivideo, milles mängisin trompetil nende rahvushümni. Oli eriti oluline aastapäev, kuna Pakistan sai 75-aastaseks. See video läks viraalseks, seda jagati kõikjal, näidati kõikides telekanalites, sotsiaalmeedias ümber Pakistani ja ka ümber maailma, kõikjal, kus elavad välispakistanlased. Nii sain teada, et näiteks Pakistani rahvuspüha aktus-vastuvõtul Washingtonis mängiti just minu versiooni hümnist. Kodanikud kirjutasid ja saatsid tänusõnumeid, väikesed lapsed tundsid mind tänaval ära ja tahtsid koos fotot teha. Mina sellist vastuvõttu ei oodanud.

Kas teil on ka mingisugune soov midagi konkreetset ära teha, mingisugune eesmärk, mille olete iseendale oma ametiajaks püstitanud?

Tööalaseid eesmärke on muidugi endal ja ka peakontoril Brüsselis, on ka oma eesmärgid mulle. Tahaks GSP+ programmiga õnnelikult ühele poole saada, loodan elavdada migratsioonipoliitikat ja julgeolekukõnelusi. Ma loodan ka EL-i delegatsiooni eluolu parandada nii, et kolime parematesse ruumidesse.

Lihtsa inimesena küsiks veel, et kuidas Pakistani köök meeldib? Kas on mõni lemmikroog, mida soovitaksite?

Pakistani köök on väga hea ja nad on selle üle väga uhked. Geograafilised erinevused on olemas, näiteks läänes, Afganistani piiri kandis grillitakse ja maitsestatakse liha ainult soola-pipraga, kui idas ehk India piiri kandis on söögid vägagi vürtsikad. Minu lemmik seni on daal, läätsedest vürtsikas karri.

Kas turistina Pakistani reisida tasuks?

Oo jaa, kindlasti. Ja siin käivad ka eestlased aeg-ajalt. Seiklus- ja uudishimu peab olema olemas, see pole mingi rannapuhkus, vaid nõuab pühendumist. Aga on seda väärt!

* Asia Bibi on Pakistani kristlik naine, keda 2010. aastal süüdistati prohveti solvamises ja kes mõisteti surma. Ta veetis üle kaheksa aasta vanglas, enne kui 2018. aastal vabastati, kui tema süüdimõistev otsus tühistati. Selle juhtumi tõttu on tekkinud rahvusvaheline tähelepanu Pakistani blasphemy seaduste vastu, mida on tihti kasutatud usulise diskrimineerimise ja kiusamise vahendina vähemusgruppide suhtes.

***

Benazir Bhutto

Benazir Bhutto oli Pakistani poliitik ja esimene naissoost peaminister Lõuna-Aasia ajaloos. Ta oli Pakistani Rahvapartei (PPP) juht ja valitses riiki kahe eri ametiaja vahel – esimest korda aastatel 1988–1990 ja teist korda 1993–1996. Bhutto oli tuntud oma võitluse poolest demokraatia ja inimõiguste eest ning tema valitsuse ajal viidi ellu reforme, mis parandasid haridust, tervishoidu ja sotsiaalset õiglust riigis. Bhutto mõrvati 2007. aastal enne riigis toimunud valimisi, mis tõi kaasa poliitilise ebastabiilsuse Pakistani, ja tema surm on endiselt üks enim vaidlustatud teemasid Pakistani ajaloos.

Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Meri vemmeldab
• Oliivikuningriik Messeenia
• Anton Ptuškin – Ukraina kuulsaim reisimees
• Rännates Lääne-Iirimaal
• Singapur – linn kui arhitektuurikonkursi kavand
• Kas Sumba on parem kui Bali?
• Reis Kanadasse – elu nagu filmis
• Arktika serval
• Mesinädalad Loodeväilas
• Rene Satsi: „Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.“
• Kaks tiiru ümber maailma
• Uruguay – turvaline ja lapsesõbralik roheenergia lipulaev
• Aga Pakistan ei ole ju Euroopa?
• Rumeenia. Kuidas varisevad režiimid
• Tooteuudised
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 100 – Juuni 2023