Ainulaadne Seišellide saarestik

Seišellid on tõeline turismiparadiis ja seetõttu on mul selle saareriigi vastu olnud alati kahetised tunded. Sealsed rannad on ühed kauneimad maailmas ning saarte loodus täis haruldasi taime- ja loomaliike. Teisalt on sõna turismiparadiis olnud minu jaoks reisisihtkoha juures alati veidi heidutav märksõna. Eeltöö tulemusena leidsin, et turismiga kaasnevad negatiivsed mõjud ei ole Seišellide ilu varjutanud ning selle saare­riigi looduses on veel piisavalt ruumi nii omal käel seiklemiseks kui ka inimtühjade randade loodusilu nautimiseks.

Kuuludes küll Aafrika koosseisu, asuvad Seišellid täiesti üksi ja eraldatuna keset India ookeani. Lähim koht Aafrika mandril asub Somaalias ja seegi enam kui 1300 kilomeetri kaugusel. Riigi 115 saart on laiali pillatud väga suurele alale ja seetõttu on saarestiku läbimõõt kirdest edelasse rohkem kui 1000 kilomeetrit. Kui räägitakse Seišellidest ja sinna reisimisest, peetakse eelkõige silmas Graniidisaari, kuhu kuuluvad pea pooled Seišellide saartest ja kus elavad kõik sealsed elanikud. Ülejäänud saared kuuluvad „Outer Islands“-rühma ja on korallitekkelised. Need saared on kauged, inimtühjad ning seal käib ka väga vähe turiste. Ainuke viis sinna reisimiseks on rentida jaht või laev, mis on mõistagi hirmkallis, ja nende külastamiseks tuleb varuda palju aega. Nende saarte sekka kuulub ka müütiline Aldabra atoll, mida nimetatakse ka India ookeani Galápagoseks. Atolli loodus on väga eriilmeline ning on inimtegevusest sisuliselt puutumatu.

Peasaari Mahéd, Praslinit ja teisi väiksemaid ümberkaudseid nimetatakse Graniidisaarteks seetõttu, et need koosnevad täielikult graniidist. Nende nn firmamärgiks on kujunenud hiigelsuured kivirahnud, mille sademed ja muud loodusjõud on miljonite aastate jooksul ümaraks ja sopiliseks vorminud.

Just tänu nendele majasuurustele rahnudele on sealsed rannad nii ebamaiselt kaunid ja ainulaadsed. Süvenedes geoloogiasse, on need mälestusmärkideks ammu kadunud Gondwana mandrile. Selle suure mandri lagunemise järel tekkis enamik meie tänapäevaseid mandreid ja ka Seišellide Graniidisaared on selle muistse mandri jäänukid. Geoloogide väitel ei ole teist mandritest nii kaugel avaookeanil asuvat saarerühma, mis koosneks tervenisti graniidist. Tänu pikale ajaloole ja eraldatusele on saartele jäänud muistse mandri taime- ja loomaliike, kes on siin muust maailmast puutumata elanud.

Seišellide suurim saar on Mahé. Seal asub riigi pealinn, elab enamik riigi rahvast ja ka suurim arv turiste peatub just sellel saarel. Kuigi ka Mahé saarel on kauneid randu ja põnevat loodust, otsustasime reisi veeta väiksematel saartel nimega Praslin ja La Digue.

Praslini saar

Meie enam kui kahekümnetunnine teekond Seišellidele lõppes lühikese lennuga väikeses propellerlennukis. Maandumiseks laskudes ületasime madalalt mõned saare loodenurga rannad. Ei mäleta, et oleksin lennukiaknast nii ilusat troopilise saare pilti näinud. Meenutus lopsaka roheluse, valge liiva ja helesinise mere kontrastist toob hetkega pimedast sügisest troopikasse tagasi.

Enamik lennujaamu, kuhu maandunud olen, on suured ja kihavad nii inimestest kui ka igasugustest transpordivahenditest. Praslini lennujaam on aga pisike ning seda ümbritseb ühest küljest loodus ja teisest kaunis liivarand koos türkiissinise merega. Kuigi meie ööbimiskoht oli vaid paari kilomeetri kaugusel, võtsime suurte kottide tõttu ühe viiest lennujaama ees seisvast taksost. Taksojuhiks oli pruunide silmadega keskealine valge mees. Kui küsisin tema päritolu kohta, ütles ta, et on Praslinil sündinud ning et tema isa on prantsuse ja ema aafrika päritolu. Õigupoolest koosnebki kohalik elanikkond rahvaste segust ja seetõttu kutsuvad nad end kreoolideks.

Seišellidel ei ole kunagi põlisrahvaid elanud. Esimesed asukad lisaks valgetele Euroopa kolonistidele olid siiatoodud Aafrika orjad. Sellest ajast peale on siia rännanud rahvast nii Euroopast, Aasiast kui ka Aafrikast. Segu eri kultuuridest hakkab silma ka Praslinil ringi jalutades. Näiteks enamik poode kuulub hindudele, rahvustoidud on segu India ja Aafrika roogadest ning arhitektuur ja elukorraldus on pigem euroopalik. Kuulus Seišelli rahvamuusik Mickey Mancham laulab oma laulus nii: „Ei ole värviküsimust ega kellegi eelistamist, kõik armastavad Seišelle.“ Praslinil veedetud aja jooksul jäi tõesti mulje, et see nõndanimetatud rahvaste paabel saab suurepäraselt ühtse rahvusena hakkama.

Üks põlvedeni ulatuvate rastapatsidega vanamees, kellega koos maasturi kastis randa sõitsime, võttis Praslini inimeste ellusuhtumise minu jaoks väga hästi kokku. Ta ütles, et Praslini elanikud on hingelt rikkad, õnnelikud ja elu üle rõõmsad. See suhtumine peegeldus saarel oldud aja jooksul igast siin kohatud kohalikust elanikust. Iga vestlust saatis siiras naeratus ja ma ei ole kunagi kohanud nii palju omaette laulvaid inimesi.

Ööbimiskohti on Praslinil igale maitsele, aga populaarseim majutuse tüüp on nn self-catering majad, kus on heal tasemel köök ja kõik muu, mida ühes kodus võib vaja minna. Just viimase valisime endale ka meie, sest oluline osa sellel reisil oli ka kalapüügil ning mis võiks veel mõnusam olla, kui värskelt ise püütud kala õhtuti kodus küpsetada. Seišelli rahvusroog on kreooli karri, mida valmistatakse üldjuhul kalast, aga ka näiteks kaheksajalgadest. Muude komponentide seas on selle kohustuslikud osad kohalik karrisegu, värsked kaneelipuulehed ja karrilehed. Kuna kõik karri komponendid olid saare väikestes poodides saadaval, valmistasime seda ise. Kui veel juua juurde kohalikku auhinnatud Takamaka rummi, siis vähemalt Seišellidel olles ei suutnudki me paremat õhtusööki ette kujutada.

Ka paradiisis sajab vihma

Esimesel hommikul päikese peale üles ärgates kibelesime mõistagi kiiresti randa. Kuigi meie ööbimiskoha ees oli pikk Grand Anse nimeline rand, otsustasime minna uudistama mõne kilomeetri kaugusel asuvaid väiksemaid randu. Plaanisime üles otsida Anse Citroni nimelise ranna, mis pidi olema väga ilus ja alati inimtühi. Mööda kurvilist teed kõndides keerasime kaardipunkti juures meid ja randa eraldavasse võpsikusse ning sealt välja ronides oleksime astunud justkui postkaardile. Olime pisikeses rannas, mille mõlemat äärt ääristasid majasuurused ümarjad rannakaljud ja üksikud palmisiluetid.

Jõudsime umbes tunnikese päikest ja sooja merevett nautida, kui ühtäkki päike ära kadus. Kaugemalt veest saare keskosa silmitsedes nägime, et sinna olid kogunenud sünkjalt sinised vihmapilved. Mõni minut hiljem tundsime esimesi vihmapiisku ja siis oleks justkui taevas meie kohal avanenud. Esialgu varjusime ja lootsime vihma kiirele möödumisele, aga kui sadu aina tihedamaks läks, asusime kiirel sammul kodu poole.

Kuna Seišellid asuvad ekvaatoril, siis on keskpäevane vihm tavapärane ja seetõttu see meid esialgu ei morjendanud. Jahedamas õhus verandal istuda, vihmasabinat kuulata ja niisket troopikaõhku nuusutada on tegelikult väga mõnus. Kui aga katuseplekile langev paduvihm öösel magada ei lasknud ja see polnud ka hommikuks lakanud, pani see juba muretsema. Meil oli plaan esimestel päevadel jalgsi kodukandi ümbrust uurida ja seejärel kaugemate paikade avastamiseks auto rentida. Kuna aga vihm oli nii tugev, et kuhugi kõndida polnud võimalik, otsustasime juba teisel päeval auto rentida.

Saare loodenurgas asub paiga kuulsaim ja ilusaim rand nimega Anse Lazio. See on eriline seetõttu, et kui saarel piiravad enamikku teisi randu avaookeani eest suured madalikud või korallriff, siis see avaneb otse avaookeanile ja läheb kiiresti sügavaks. Esimese asjana otsustasimegi saare kaugeimasse punkti ehk eelnimetatud Anse Lazio randa sõita. Rõõmsa olemisega rendifirmatöötaja hõikas kaasa soovituse mitte palmide alla parkida ja asusime teele. Ühtegi sõna aga selle kohta, kuidas mööda järske serpentiinis kulgevaid mägiteid pisikese Kiaga ellu jääda, ta ei andnud. Olen palju „valel pool“ teed sõitnud, aga mitte kunagi nii kitsastel, libedatel ja järskudel mägiteedel. Lõpuks jõudsime märja otsaesise ja kummivilina saatel Anse Lazio randa. Ka halli ja sombuse ilmaga on see eriline koht, aga päikselise ilmaga tõesti üks ilusamaid randu, kus ma olen kunagi käinud.

Tagasi sõites oli vihm veidi järele andnud ja sai kehvasti töötavate kojameeste vahelt autoesise põrnitsemise asemel ka veidi ümbrust vaadata. Saare keskosa katab katkematu troopiline mets ja minu jaoks tuleb selle ilu just kõige paremini esile vihmase ilmaga. Metsast kerkiv udu, lehtedelt peegelduvad vihmapiisad ja kaljudelt alla voolavad joad võimendavad seda niigi kaunist looduspilti. Otsustasime, et tuleme siia esimesel võimalusel matkama. Õnneks lakkas vihm järgmiseks hommikuks, kuid paraku ei jäänud see meie viimaseks vihmapäevaks. Sellega tuleb ekvaatori ümbruses reisides paraku arvestada.

Seišellipalm ja teised loodusharuldused

Praslini saare rannik on üsna tihedalt täis pikitud maju ja hotelle ning maantee teeb peaaegu täisringi ümber saare. Saare keskosa katab aga võimas ja katkematu troopiline mets. Vaadates merelt säravvalget liivaranda, palmialleed ja selle kohal kõrguvat mägist, justkui eritasandilist metsa, jätab see kustumatu mulje. Mäletan hetke, kui vaatasin päikeseloojangu ajal neid lopsakaid rohelisi mägesid ning nende taustal lendavaid pika saba ja valge rüüga väiketroopikalinde ning mõtlesin, et see pilt ongi paradiis. Pole siis ime, et saare keskosas asuvat Vallée de Mai orgu peeti kunagi Eedeni aiaks ja seal kasvavate seišellipalmide vilju keelatud viljadeks.

Populaarseim koht saarel matkamiseks ja sealse unikaalse faunaga tutvumiseks ongi just seesama palmide org. Peamiseks tõmbenumbriks on haruldane seišellipalm, mis kannab maailma raskemaid vilju ja kõige raskemaid seemneid. Palmi vili on tublisti suurem kui korvpall ja kaalub kuni nelikümmend kilogrammi. Lisaks kuulsale seišellipalmile on siin veel kuus endeemilist palmiliiki. Vallée de Mai pole aga kaugeltki ainuke paik loodusega tutvumiseks. Meie leidsime Fond Ferdinandi nimelise looduskaitseala, mis on Vallée De Mai orust mitu korda soodsam ja siin on ka palju vähem külastajaid. Matk ei kulge küll mööda orgu, vaid mööda mäkke looklevat rada, aga mets on siin sama võimas, seišellipalme kohtab igal sammul ja niisamuti ka kõiki teisi haruldasi palmiliike.

Tore on siin veel ka see, et loodusmatk lõppeb ühes saare kõrgeimas punktis, kust avaneb lummav vaade La Digue’i saarele.

Curieuse kilpkonnade saar

Praslini saare kõrval asub Curieuse saar, mis on tuntud kui kilpkonnade saar. Curieusel elab paarsada Aldabra kilpkonna, kes on ühed suurimad maismaakilpkonnad. Tegelikult on nad pärit Aldabra atollilt, sest Curieusel elanud isendid kütiti viimseni juba kaua aega tagasi, aga 1970. aastate lõpus toodi mõnikümmend kilpkonna 1000 kilomeetri kaugusel asuvast Aldabralt Curieusele tagasi ning sellest ajast on nad siin vabalt elanud ja paljunenud.

Curieusele on lühike kahekümneminutiline mootorpaadisõit üle erksinise ookeani. Paadiga randudes märkame kohe suuri kilpkonni puude vilus puhkamas. Aldabra kilpkonn näib aeglane ja apaatne, aga kui puu otsast võetud lehekimbuga natuke ahvatleda, teeb ta üllatavalt krapsakad liigutused söögipoolise suunas. Hoian lehekimpu meelega veidi kõrgemal, et täpselt tema suurusest aru saada. Kui ta oma kaela täielikult välja sirutab, ulatub tema pea mulle vabalt vööni.

Oleme paadimehega kokku leppinud, et kohtume saare vastasküljes asuval rannal, kuhu viib matkarada. See kulgeb läbi mangroovimetsa, mis palistab madalat lahesoppi. Ronin läbi mangroovide vee äärde, et sealset elustikku lähemalt näha. Mangroovid on ookeanis kalade lastetoaks, sest pakuvad kaitset suurte kalade eest. Seetõttu on siin madalas lahes näha hulganisti eri liiki kalade parvi ja ka palju haibeebisid. Kaugemal on näha ka mõne suurema hai uime, kes on ilmselt väikeste kalade jahil. Matkaraja viimane etapp viib üle mäenõlva, kust on suurepärane vaade nii madalale lahesopile kui ka osale saarest. Matka lõppedes jõuame randa, kus meie paadimees meid ootab. Tegemist on taas piltilusa rannaga, aga siia me pikalt rannamõnusid nautima ei jää, sest suundume edasi pisikesele St.Pierre’i saarele, mis on meie paadimehe sõnul üks parimaid snorgeldamiskohti Seišellidel. Võib olla on see parimate seas Graniidisaartel, aga kindlasti on kümneid paremaid kohti kaugetel korallisaartel. Otsustame selle siiski üle vaadata.

Teen ujudes ringi ümber saare ja vaatepilt on võrdlemisi nukker. Merepõhjast tõusvate graniidikaljude servades on suured vaalud surnud koralle. Alles on küll üksikuid eluskoralli tompe, aga terviklik riff on hävinenud. Kohalikud ütlevad, et Seišellide korallrifid hävinesid 2004. aasta tsunami tõttu. Arvestades seda, et koralle on alles vaid näpuotsaga, on siin ja teistes snorgeldamiskohtades kala üllatavalt palju. Seetõttu on nii siin kui ka teistes paikades vee all snorgeldada siiski huvitav, aga sellist veealust ilu, nagu näiteks mõnel pool Kagu-Aasias, siit ei leia.

Päeva viimasteks tundideks laseme end visata eraldatud Praslini rannale, millel nimeks Anse Matelot. See rand on asustusest eemal ja maismaad mööda sinna ei pääse. Rand on inimtühi ja taas uskumatult ilus. Suurepärane koht, kus privaatselt paadisõidupäev lõpetada.

Maailma kaunimate randade saar La Digue

Veetsime Praslinil kokku üheksa päeva ning ülejäänud kuus planeerisime naabruses asuvale La Digue’i saarele. Ootasime sinna minekut väga, sest just seal on need maailma kauneimateks nimetatud rannad ning saareelu pidi olema vaikne ja rahulik.

Praslinilt La Digue’i saarele on vaid pooletunnine praamisõit. Praam ei olnud midagi sellist, mida teistes troopilistes riikides näinud olen. Ei mingeid virna laotud riisikotte, puurides kaagutavaid kanu ning praami järel hulpivaid õlilaike. Riikliku ettevõtte Cat Cocos praamid olid vähemalt sama uhked kui mandri ja Saaremaa vahel sõitev praamlaev Piret. La Digue’i sadamasse saabudes oli üldpilt maaliline – helesinine vesi loksumas üle korallriffide palmidega ääristatud randadesse. Ainult sadamas avanev pilt oli veidi jahmatav. Eri allikate põhjal pidi saarel elama vaid mõnisada inimest ja ringi vurama mõni üksik auto. Sadamas ootavat inimmassi ja rivis seisvaid autosid vaadates pidid kas kõik saare inimesed ja autod meid sadamas ootama või olime lugenud aegunud saareinfot.

Kui Praslinil olime harjunud väga aeglases tempos kulgeva eluga ja eestlasliku privaatsustundega, siis siinne sagin oli esialgu veidi ootamatu. Ehkki saarel oli autosid lõpuks palju rohkem, kui arvasime neid siin olevat, on turistide jaoks siiski ainuke liiklusvahend jalgratas ja neid renditakse siin kõikjal. Otsisime välja kõige kobedama väljanägemisega maastikurattad ja asusime saart avastama. Kõige kaunim tee saarel sõitmiseks kulgeb põhjatipust saare läänenurka. Võib öelda, et sõit sellel teel on minu kauneim rattasõidukogemus. Kitsas betoontee kulgeb täpselt mööda mereranda ja nii lähedalt, et kohati on lained teele piserdanud merevett ja liiva. Kord on see merega samas tasapinnas ja siis jälle kõrgemal, kust avaneb kaunis panoraamvaade kilomeetritepikkusele rannajoonele. Tee ääres lugematu hulk randu ja rannasoppe, kust leida kaunis ja eraldatud rand.

La Digue’i kuulsam rand on Anse Source D’Argent, mis on mõne väljaande kohaselt maailma kauneim. Esimesel korral läksime sinna hommikul vara, rannas oli üksikuid inimesi ja rand oli tõesti kaunis. Rand koosneb peaasjalikult ümaratest rannakaljudest, mida ääristab liiv ning mille kohal kõrguvad üksikud palmid. Madal türkiissinine vesi ja ranna taustaks kõrguv mägine, aga lopsakas maastik lisavad sellele niigi uskumatule pildile vaid kontrasti. Ma ei julgeks öelda, kas see on maailma kauneim rand, aga kõige omanäolisem ja meeldejäävam kindlasti. Teist korda tulime randa tagasi pärastlõunal ja siis oleks justkui juulikuise kuumalaine ajal Pärnu randa sattunud. Sopiline ja vähese liivapinnaga rand oli nii inimesi täis, et päikese kätte ei olnud võimalik isegi rätikut maha laotada. La Digue’il on ööbijaid suhteliselt vähe, aga iga kahekümne minuti tagant praamidelt saabuvaid päevaturiste sadu. Nii tekibki siin selline külg-küljetunne, sest rahvast on väikesel alal koos palju. Seepärast tasub siinseid populaarseid randu külastada hommikuti või päeva viimasel tunnil.

Hoopis teistsugused on aga La Digue’i kagunurga rannad. Need avanevad otse avaookeanile ja on seetõttu hoovuste meelevallas. Sealsest Grand Anse rannast saab näha ookeani jõudu ning jälgida kohalikke poisse neil võimsatel lainetele surfamas. Tugevate hoovuste tõttu siin ujuda ei soovitata, aga kui teada, kuidas sellistes oludes vees käituda, on lainetes supelda tõeliselt mõnus.

Samast rannast on võimalik päris pikalt järgmistesse randadesse edasi matkata, sest neisse enam tee ei vii. Kõik need on üksteisest umbes kolmekümneminutilise matka kaugusel ning väike jalgrada viib läbi kauni troopilise metsa ja üle järskude rannakaljude.

Seišellid on väga kaunid ja ainulaadsed saared kogu maailmas ja seetõttu väärivad külastamist nii loodushuvi kui ka silmailu seisukohalt. Saared on küll suured turismimagnetid, aga samas on turistide hulk, infrastruktuur ja loodus sobivas tasakaalus. Seetõttu võib populaarses ujumisrannas snorgeldades näha vilgast veealust elu, hotelli ümbruses lopsakat troopilist metsa ja kõikjalt leida randu, kus omaette olla.

Tekst ja fotod: Vahur Mäe

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Isad ja pojad mägedes ja orgudes
• Kagu-Aasia – kohalik kohtub sisse tooduga
• Luurajana külma sõja ajal Moskvas
• Kõik-on-võimalik-stanid
• Jordaania
• Ainulaadne Seišellide saarestik
• India – vaikuse müra
• Namiibia – Aafrika algajatele
• Hammaste eemaldamise riitus
• Andrus Kõresaare lennumatkad
• Andrus Kivirähk: „Reis on seltskonna küsimus.”
• Tanel Tuuleveski suuskadel Antarktikas
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA