Aivar Ruukel – külas ugrimugridel

Aivar Ruukel on soome-ugri rahvaste juurde sattunud rohkem kui mitmel korral. Ülevaates toob ta lugejani killukesi meeldejäävamatest hetkedest külaskäikudelt vepslaste, Udmurtia setode, ungarlaste, karjalaste ja maride juurde.

Ladva küla venemeistrid

Kuuldused, et vepsa külades elab vanamehi, kes teevad ühest puust lootsikuid, jõuavad mu kõrvu tuttavate vene looduskaitsjate kaudu Peterburist. Kui nad saadavad meilile paar fotot haabjatest Ladva järve kaldalt ja näitan neid kolleeg Jaan Keerdole, saabki reisiplaan vepslaste juurde oma alguse.

Vepsa reis saab teoks 2005. aasta jaaninädalal, sellest saab vaadata YouTube’is ka reisivideot https://bit.ly/vepsamaa. Vepslaste juurde Leningradi oblasti ääremaal, vastu Vologda oblastit, on Pärnust ca 800 kilomeetrit. Sõidame sinna minu Nivaga, valik tundub hea, kuna on teada, et liiklusmiilitsal on komme sõidukeid peatada ja raha küsida, Vene automark torkab teedel vähem silma. Niva osutub kohati auklikel külavaheteedel liiklemiseks väga sobilikuks. Reisiseltskonnas on veel ka sõber Enn Praks, kelle ülesandeks saab ühepuulootsikud üles pildistada.

Nagu nimestki võib aimata, asub Ladva järv looduslikult kõrgemas paigas, Vepsa kõrgustikul. Tänapäeval moodustab kõrgustik koos suhteliselt hästi säilinud loodusmetsade, soode ja järvedega 1999. aastal asutatud looduspargi Vepsski Les, vepsa keeles Vepsän mec. Kümnetest järvedest on üks kaunimaid Ladva järv, selle kallastel lookleb samanimeline põline vepslaste küla. Küla elanikkond on suures enamuses elatanud inimesed, pooled majad seisavad tühjana, paljud neist lagunemas.

Kuuldustel ühepuulootsikute igapäevasest kasutusest ongi tõepõhi all. Juba esimesel Ladva külla saabumise päeval tutvume mitme kohaliku mehega, kel omatehtud haabjas kuuri all või järvekaldal. Vepslased oma lootsikuid transportida ei tavatse, vaid igal järvel, kus kala nõudmas käiakse, on tarvitusel oma, kohapeal valmistatud ühepuupaat. Ühega sellistest kohalikest venemeistritest, Vassili Safromoviga käime ka ise koos kalaretkel, saame jutu peale ning lepime kokku, et sügisel tuleme tagasi ja ehitame ühe lootsiku üheskoos.

Vassili ja teiste külameestega suhtlemisel kasutame vene keelt, kuid katsetame ka vepsa keele sarnasust eesti keelega. Õnneliku juhuse läbi tutvume kodukülas suvitava vepsa luuletaja Nikolai Abramoviga. Tema luulet kuulates võime tõdeda, et loodus-, kalastus-, paadindus- ja veeteemalises sõnavaras on samatüvelisi sõnu vast ligi pooled. Ka jõgede, ojade ja järvede nimed on Vepsamaal puha omakeelsed.

Bessermanid – Udmurtia setod

Külaskäikudest Põhja-Udmurtiasse ämma juurde selles kirjatükis pikalt juttu ei tule, need on toimunud viimased viisteist aastat ja vajaksid omaette artiklit. Nädalad Kotomka külas on mulle igal korral tõeliseks maapuhkuseks, mille sisse on pikitud igapäevased loomapidajate-põlluharijate majapidamistööd. Külad Udmurtias jagunevad vene, udmurdi ja tatari küladeks, vastavalt arvukaimale rahvusele küla elanikkonnas. Põhja-Udmurtias leidub aga veel üks isesorti rahvakild bessermanid. Nad ei ole ei udmurdid ega tatarlased, mõne uurija arvates pärinevad nad hoopis bolgaaridest, kes kunagi, umbes Lembitu aegadel, haldasid Udmurtia aladel Volga-Kaama-Bulgaaria feodaalriiki.

Päris asjakohane on bessermanide võrdlemine setodega. Bessermani rahvarõivad, toidud ja muu aineline kultuur on udmurtidega sarnane, aga siiski täiesti omanäoline. Bessermanide keelt peavad udmurdid oma keele murdeks. Sarnaselt seto leeloga on bessermanidel oma unikaalne laulustiil krež. Kreži bessermanid ise tegelikult lauluks ei pea, kuna erinevalt laulust, millel ju enamasti kindel tekst, on krež alati improviseerimine kindlal viisil. Bessermani kreže on Eestis tutvustanud Maria Korepanova, vaata https://bit.ly/bessermanid.

Praegu on bessermani keele kõnelejaid paar tuhat ja nad elavad suhteliselt kompaktselt koos paarikümnes külas. Üks selline küla on Junda, mis asub vaid 25 kilomeetri kaugusel minu Udmurtia kodukülast Kotomkast. Teeme sinna väljasõidu koos kälimees Germaniga 2013. aasta suvel. Heaks põhjuseks oli neil päevil Jundas peetud etnofuturistlik kultuurifestival.

Kuuleme bessermani keelt, mis minu kõrvale kostab paraku kui udmurdi keel, maitseme kohalikke roogi, mis ämma köögist piisavalt erinevad. Kohtame ka fotograaf Peeter Lauritsa juhitavat eestlaste võtterühma, kes koguvad materjali Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse „Uurali kaja“ tarvis. Ugrimugri traditsioonide talletamine Siberist Saamimaani on olnud ERMi kavades alates selle loomisest 1909. aastal. Praegune püsinäitus Tartus on mahukaim ja sisukaim soome-ugri rahvaste teemaline püsinäitus maailmas, midagi sellist pole ei Soomes, Venemaal ega Ungaris.

Soome-ugri esimene kultuuripealinn

Igal aastal uue ugrimugri kultuuripealinna valimise ideega tuli 2011. aastal välja Oliver Loode, sellal olid Euroopa kultuuripealinnadeks Turu ja Tallinn. Tiitli andmisega tõstetakse soome-ugri maailma tähelepanu keskmesse üks küla ja antakse hoogu ühe hõimurahva püüdlustele.

Esimeseks, 2014. aasta kultuuripealinnaks kuulutatud, varem täiesti tundmatus udmurdi külakeses Bõgis käis rikkaliku sündmuste programmi raames aasta jooksul enam kui viis tuhat väliskülalist. Igati tubli tulemus.

Kultuuripealinnas käin ise kahel korral: 2013. aasta augustis, paar päeva pärast pealinna staatuse selgumist ning aasta hiljem toidufestivalil. See on tore juhus, et just augustikuus, kui esimene ugrimugri omakultuuri pealinn valitakse ning selleks osutub Bõgi, viibin parasjagu Udmurtias. Ka kälimees German arvab, et sellist erilist küla teises Udmurtia servas tuleb vaatama sõita. Neljatunnine autoreis Kotomkast Bõgisse viib läbi Udmurtia pealinna Ižkari (vene keeles Iževsk), mille tuntumaid elanikke on olnud AK-47 disainer Mihhail Kalašnikov. Samuti läbime rajoonikeskuse Votkakari (vene keeles Votkinsk), kus möödunud sajandil sündis ja kasvas udmurdi rahva poeg Pjotr Tšaikovski.

Šokeeriv elujõud

Kuuesaja elanikuga Bõgi küla vahel jalutades torkab silma inimeste hea elujärg, ei paista silma mitte ühtegi tühja või lagunevat maja, mis on nii harjumuslik vaatepilt Venemaa maapiirkondades. Udmurdimeelse ja -keelse küla peamine tööandja on endiselt kolhoos. Kolhoos „Vostok“ haldab kogukonna lasteaeda, põhikooli, klubi ja raamatukogu.

Kultuuripealinna ühe keskse sündmusena korraldavad bõgilased ugrimugri toidufestivali. Tänaseks on sellest saanud traditsiooniline sündmus, mida peetakse igal suvel. Esimesel toidufestivalil osaleb ka eestlaste mitmekümnest toiduhuvilisest delegatsioon, kelle seast Peipsimaa kogukonnaköögi peakokk Tauno Laasik võidab toidukonkursil peapreemia roaga „Tegime, mis suutsime“.

Ugrimugri maitsed 

Toidufestivalil on võimalik kogeda, kuidas sarnanevad või erinevad omavahel hõimurahvaste road ja retseptid, söömisharjumused ja toidutraditsioonid. Kerkib küsimus, kas on üleüldse olemas midagi, mida saaksime pidada soome-ugri köögiks? Ugrimugri toit on valdavas enamuses pärit inimeste vahetust elupiirkonnast, see on kasvanud või kasvatatud kohapeal. Tänaseni pakub looduslik elukeskkond kõigile sugurahvastele võimalust olla korilane, kütt ja kalastaja.

Seega on hõimumenüü tihedalt seotud looduse aastaringiga, mille rütmis tiksudes annab saaki nii mets kui ka põld. Kuna värsket toitu saab vaid teatud lühikesel perioodil, on hõimuköögis olulisel kohal nii toidu konserveerimine, soolamine, suitsetamine kui ka kuivatamine. Soomeugrilaste road on kodus ise tehtud, oma kätega ja südamega. Laudast ja põllult pärit toiduainete kõrval on tähtsad marjad-seened, mitmesugused looduslikud toidutaimed, kala oma järvest, jõest või merest ning ulukiliha. Valitsevad lihtsad söögivalmistusviisid ja vanaemade retseptid. Roogade komponente ei määrata tihtilugu mitte grammi kaupa, vaid kogemuste alusel ja tunnetuse järgi. Kaalujälgimist ei tunta, vastupidi, rammusad toidud annavad sööjale energiat, mida vajatakse, et teha füüsilist tööd ja hoida kehasooja ka külmal talvel.

Hõimurahvad elavad laiali suurel alal, erinev geograafiline asend ja kliima ongi soome-ugri toidukultuuris üks põhilisi erisuste allikaid. Samuti on erinevused põhjustatud kontaktidest eri naaberrahvastega. Näiteks on Eesti ja Udmurdi köögi ühiseks mõjutajaks Vene köök. Udmurtidele on teiseks oluliseks mõjutajaks tatarlased, eestlastel aga hoopis sakslased, rootslased ja Balti naabrid. Sedalaadi kultuurimõjud on alati vastastikused. Harvad ei ole sealjuures näited, kus väiksem kultuur on andnud mingi olulise osa suuremasse. Siinkohal on hea osutada liivlastele ja nende traditsioonilisele köögiviljapirukale skandrausis’ele.

Liivlaste suured kakud

Skandrausis (liivi keeles sūrkak, mitmuses sūr kakūd) on rukkijahust valmistatud, porgandi-kartuliga täidetud ja köömnetega maitsestatud lahtine pirukas. Suured kakud on Läti toidukultuuri tuntumaid, neile omistati 2013. aastal Euroopa Komisjoni poolt nn „geograafine tähis“. Selle rahvusvahelise tunnustuse taotleja oli mõistagi Läti riik, kus liivlased elavad.

Suuri kakke saab maitsta Kolka külas, kus Dženeta Marinska peab kämpingut ja kostitab külastajaid liivlaste traditsiooniliste toitudega. Kolka neem kahe mere kohtumispaigas on paljudele eestlastele tuttav. See on maagiline looduspaik valge liivarannaga, kus jalutades võib leida merest väljauhutud merevaiku ning kus riburada asuvad põlised liivlaste külad. Meie lähima sugulaskeele rääkijaid kohata on praegu siiski peaaegu võimatu.

Kultuuripealinn Iszkaszentgyörgy

Ungarlased on soome-ugri maailma suur vend, ungari keelt kõneleb emakeelena 14 miljonit inimest, kokku umbes 40 soome-ugri keelt või murret 22 miljonit inimest. Ungarlastes sugulasrahva äratundmine on hoopis keerulisem võrreldes vepslaste või liivlastega. Võimalus seda iseenda peal läbi proovida avaneb 2016. aastal, kui kultuuripealinnaks tõuseb pooleteise tuhande elanikuga Iszkaszentgyörgy külake Székesfehérvári maakonnas, mitte kaugel Balatoni järvest. Otsustame võtta ette autoreisi perega, Ungarisse on paras sõita kolme päevaga. Nii nagu soome-ugri kultuuripealinna tiitel käib külast külla, ei ole põhjust ugrimugri omakultuuri linnadest otsida. Vaid maal on need paigad, kus elab põlisrahva ajalooline mälu ja soome-ugriline looduskultuur. Külas on võimalik kogeda soome-ugrilist eluolu ja pärimuslikke tavasid, tunnetada kogukonna põlvkondadevahelist sidet.

Iszkaszentgyörgy külastuse eredamaks hetkeks jääb sügise algust tähistav traditsiooniline letšovalmistamise võistlus ja pidustus „Somosma Nap“ (’Somosma päev’).

Imeilusal pärastlõunal koguneb paarsada kohalikku viinamarjaistanduste vahele, kümmekond võistkonda läidab lõkked, seab tulele letšopotid ja algab roa komponentide hakkimine.

Laudadel on paprikad, sibulad, tomatid, kamalutäis maitseaineid ja eri sorte vorste. Madjarid maitsevad ka eestlaste keedetud mulgiputru ning udmurdi pelmeene ja pirukaid perepetše ning leiavad need maitsvad olema.

Szeki tantsumajad 

Madjareid elab hulgaliselt ka praeguse Ungari territooriumist väljaspool: Slovakkias, Ukrainas, Horvaatias, Serbias, Rumeenias. Meil on kindel plaan väisata ka Transilvaaniat, mis oli omal ajal Ungari kuningriigi osa, Trianoni rahulepingu sõlmimisest saadik 1920. aastal kuulub aga Rumeeniale. Saame väärt vihje hungaroloog Tõnu Seilenthalilt külastada Szeki külakest, mis jääb 50 kilomeetrit Kolozsvárist (rumeenia k Cluj-Napoca) põhja poole. Szek (rumeenia k Sic) on tuntud selle poolest, et just siit on 1970ndatel saanud alguse Ungari táncházmozgalom (tantsumajade liikumine), mis on ka tänapäeval aktiivne osa rahvakultuurist kogu Ungaris, eriti pealinnas Budapestis.

Tantsuõhtule kogunetakse tantsima ja õppima rahvatantse, ei ole pealtvaatajaid ega esinejaid, tantsitakse iseendile. 2011. aastast kuulub táncház kui rahvatantsu õppimise meetod ja kultuur UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse. Szeki külas on kolm tänavat, igal tänaval on olnud oma tantsumaja. Praeguseks on kaks neist renoveeritud ning ühes peetakse ka külalistemaja (vt www.facebook.com/Csipkeszegivendeghaz).

Karjala isehakanud metsapäästja

2017. aasta soome-ugri kultuuripealinnaks valitakse Vuokkiniemi (vn k Voknavolok) küla Valge mere Karjalas ehk Viena Karjalas. Et Ungari-reis autoga sobis ka lastele, siis otsustame samal moel külastada ka karjalasi. Soome kaudu sõites on see kahe päeva tee ja peatume õde Kaie juures, kes elab Kuopios. Vienas on maaturism päris pika traditsiooniga, palju käib soomlasi, kel juured siitkandist. Peatume Vuora külalistemajas perekond Filippovite juures.

Kalevala rahvuspargis külastame Santeri Lesoneni Venehjärvi külas. Legendi järgi tulnud küla esimene asukas Hosko Soomest ühepuulootsikul ja ehitanud omale tare kõige ilusamasse kohta, mille ta leidis. Nii tekkis Venehjärvi küla, kus enamik elanikke on alati olnud Lesoneni-nimelised. Ilmasõjas kannatas küla kõvasti ja sadakond elanikku suri. 1960ndatel tunnistati Venehjärvi perspektiivituks, elanikud saadeti kolhoosikeskusse ja Venehjärvi jäi inimtühjaks. Praegu on Santeri koos abikaasa Niinaga siin ainsad püsielanikud, nad harivad maad, püüavad kala ja võtavad vastu külastajaid. Mitu maja on kasutusel suvekoduna. Kalevala rahvuspargi asutamises on Santeril olnud märkimisväärne roll, kaitseala loomine 2007. aastal oli ainus võimalus, kuidas päästa siinsed põlismetsad lageraiest.

Teeme tiiru küla peal, astume kabelisse ja käime kalmistul, mis asub vanas männimetsas järveäärsel liivaneemikul. Kalmuneemelt marju ei korjata, need on kalmurahva omad, kalmurahval käiakse külas alati ennelõunal ning lahkudes pestakse kindlasti järves käsi.

Marimaa lootsikumeistrid

2016. aasta suvel Lahtis toimunud soome-ugri maailmakongressil tutvun marilase Vitali Kudrjavtseviga. Mees on kõva korvipunuja ja muu puutöö tegija. Kui jutt läheb ühepuupaatidele, haarab ta kohe paberi ja pliiatsi ning visandab, milliseid lootsikuid tema naabrimees haavatüvest valmistab. Mõni kuu hiljem kuulen Pärnus elavalt marilaselt Gennadi Nikitinilt, et ka tema vend Jevgeni ehitavat Marimaal ühest puust lootsikuid, et kalal käia. Jevgeni olla ka Soomaal mõni aasta tagasi käinud ja meie ühepuulootsikuid asjatundlikult takseerinud. Otsustame, et tarvis on koos vennale külla minna.

Marimaa reisi plaan saab teoks 2018. aasta novembris koos Raivo Ristimäega. Raivo sõidab oma väikebussidega pidevalt Venemaa hõimurahvaste vahet, vedades sinna eri kultuuriseltside ja huviliste rühmi. Hindame teekonna läbitavaks kahe pika päevaga, kui juhte vahetada. Reisiseltskonnas on lisaks Raivole ja Gennadile ka Vepsa-reisidel käijad Jaan ja Enn, kolleegist matkakorraldaja Levo Tohva ja ajakirjanik Juku-Kalle Raid.

Peatume Jevgeni juures Pomarõ külas. Imetleme tema paar aastat tagasi tehtud ühepuupaati ja demonstratsioonsõitu järvekesel. Nikitin on teinud ühepuulootsiku remmelgast, seda pole keegi varem oma silmaga näinud, pajupuust ruhed Poolamaalt on vaid kirjanduse kaudu teada. Külastame läheduses asuvat Mari Chodra (mari keeles Mari mets) rahvusparki, meteoriidikraatri sarnast siniseveelist karstijärve Müšyl Jer (’Mere silm’) ja marilaste muistse kangelase Tsotkar Patõri mälestuseks rajatud kultuspaika moreenkünkal Nurmutšaši küla lähistel. Kohalik loodususupreester ehk kart viib kangelase kuju juures läbi lühikese palvuse ja juhatab meid pühale allikale.

Marilaste loodususund

Just marid on soome-ugrilastest kõige enam säilitanud põlise loodususundi. Animism on õigeusu ja islami kõrval Mari Eli vabariigi kolmas ametlikult tunnustatud religioon. Uurijad on kokku lugenud, et marilastel on enam kui sada jumalat. Üks kant, kus loodususundi praktiseerimine on igapäevaosa, on 2018. aasta soome-ugri kultuuripealinn Untšo (Šorunža) küla. Peatume siin kaks viimast ööd. Külal on oma hiis, kus kolmel korral aastas peetakse ühispalvusi, tuuakse nii looma- kui ka toiduohvreid. Samuti on tavaliselt igal inimesel ja perel omad puud või salud, kus esivanemate ning erinevate loodus- ja koduvaimudega suhelda, et nendelt midagi paluda või siis neid hoopis tänada.

Tekst: Aivar Ruukel

Foto: Enn Praks

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Maailm seljakotis
• Koloniaalajaloo jäljed Eestis
• Hiina – maailma vanimatest alkoholikultuuridest
• Pianist Kristjan Randalu reisimise eksootikast
• Karamoja – lehmad on võimul
• Kaja Kahu: kogenud revolutsiooni, sõjakevadet, hirmu ja armastust
• Saudi Araabia – külalislahke kõrberiik
• Läbi sinise tule jumalate juurde
• Veealune paradiis – Raja Ampat
• Pildikesi ugrimaadelt koos gurmee-maitsetega
• Rännakutest soome-ugri maailmas
• Kevad neenetsi tundras
• Jukagiirid – müstiline Põhjala rahvas
• Vepsa pidu
• Soome-ugri nõiajutud
• Jaak Prozese teekond soome-ugri maailmas
• Soome-ugri kultuurivaramu Eestis
• Reis Udmurtiasse
• Ižma seiklus
• Väsimatu fennougrist Tõnu Seilenthal
• Filmidest, paatidest ja maailma­mustritest
• Hõimuretked ja hõimuhetked
• Aivar Ruukel – külas ugrimugridel
• Go Reisiajakiri 83 – Aprill/juuni 2020
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA