ALAR SIKK – metsaradade peaarhitekt

Äsja 50 aasta juubelit tähistanud Alar Siku nimi seostub eelkõige alpinismi, kaugete maade, kõrgete ja veel kõrgemate mäetippudega. Ega kodused Eesti metsadki talle võõrad pole, seda enam, et RMK projektijuhina on Alari ülesanne aina huvitavamaid matkaradu välja mõelda. Sellega seoses on mehel ka kindel plaan: „Eesti matkarajad tuleb teha rahvusvaheliselt tuntuks!“

Alar, sind võib viimastel aastatel tihedalt Eesti metsades kohata, oled ametis RMK matkaradade meistrina. Sinu loodud on ka pikim matkarada Aegviidu-Peraküla. Kui hästi ennast metsas tunned?

Olen lapsest saati metsas elanud. Aga loodusega võib kogu aeg kokku puutuda, ikka sellest suurt midagi teadmata. Kui minu käest küsida, et mis taim see on või mis putukas, võin vastuse võlgu jääda. Olen eelkõige matkaja. Eesti metsades võib mind tõesti palju näha, sest peale Oandu-Ikla matkaraja valmimist sõlmisin RMK-ga lepingu, minu ülesanne on välja mõelda uusi matkaradasid.

Oled palju käinud ja palju näinud. Mis on see Eesti metsaradade suurim võlu, mis võiks just siia matkama meelitada?

Pean Eesti matkaradade kiituseks ütlema, et need on ääretult mitmekesised – siin on põlismetsa, põldusid, järvesid, jõgesid, kruusa ja asfalti. Käin palju matkamas Lapimaal, seal on ääretult kift, aga see on üsna üksluine tundra. Või mäed, näiteks Himaalajas, matkad tundide kaupa ja näed ainult valget, pruuni ja sinist taevast. Jah, just sellepärast tasub Eesti matkaradadel matkata, et need on nii võrratult vahelduvad.

Meil ju loodust veel on, kui Lääne-Euroopa olukorraga võrrelda, ja usun, et meie loodusel on suur väärtus ka välismaalaste jaoks. Paraku on see potentsiaal veel täielikult kasutamata. Võtan alati eeskujuks maailma tuntuima matkaraja Camino Santiago, mida külastab aastas umbes 4 miljonit inimest.

Meil ei ole sellist ajaloopärandit pakkuda nagu on Camino Santiagol.

Nõus, Camino Santiago on 13. sajandist. Kultuurilises mõttes on see piirkond meist üle tõepoolest ja kliima on samuti soojem. Samas on ka kindlaks tehtud, et klassikalises mõttes palverännaku pärast käib seal vaid 20 protsenti, ülejäänud matkavad lõbu või iseenda avastamise pärast. Samas me ei saakski täpselt teisi kopeerida, peame leidma enda eripära. Katsume siia tuua kas või ühe protsendi Camino Santiago külastajatest ehk 40 000 inimest.

Võtame jaapanlase või lääneeurooplase − nende jaoks ei ole Suur Munamägi mägi. Mäe mõiste algab 300 meetrit jalamist, Suur Munamägi on 60 meetrit jalamist.

Tõenäoliselt ei huvita neid ka Suur Emajõgi, Siberis ei ole nii väiksel ojal nimegi. Üks kindel vaatamisväärsus on rabad, selliseid mujal maailmas ei ole. Teine eksootika mujalt tulnule on Eesti läbikasvanud põlismets koos oma mahalangenud puude, võsa ja risuga. Täiesti metsik ja puutumatu loodus, millesarnast Euroopas ei ole, seal on vaid parkmetsad. Näiteks Šveitsis on väga head matkarajad, aga jalutad nagu pargis. Meie, kes me ise elame selle kuusevõsa sees, ei näe enam selle võlu.

Kuidas matkaradade tegemise töö päriselt välja näeb?

Mulle antakse lähteinfoks kaks punkti − start ja finiš − ning sinna vahele jäävad vahepunktid ehk RMK looduskeskused ja lõkkekohad. Näiteks Aegviidu ja Ahijärve vaheline lõik on umbes 624 kilomeetrit pikk. Selle info põhjal teen kõigepealt suure plaani, kust rada kulgema peaks. Seejarel võtan kaks väiksemat punkti ehk hakkan tegelema kahe lõkkekoha vahelise alaga ja üritan sinna vahele leida kõige huvitavama raja. See peaks olema soovitatavalt riigimaal, sest eramaaga võib tekkida probleeme. Igal pool aga ei ole riigimetsa, nii või teisiti peab ka erasektoriga kokku puutuma.

Edasi vaatan, mismoodi rada oleks võimalik matkata, sest üks asi on see internetis läbi mängida, hoopis teine aga päriselt läbi teha. Kui pead läbima Aegviidu ja Ahijärve vahelise lõigu − see on 624 km pikk −, siis on ju esmatähtis, et see rada oleks huvitav, eks ole?

Seda kindlasti. Mida sina silmas pead, kui huvitavat rada ette valmistad?

Rada peab olema kift ja reaalselt läbitav! Mismoodi saab läbida ürgmetsa 600 km järjest? Seda vahemaad läbitakse umbes poolteist kuud ja kogu sööki-jooki endal seljas ei vea. Järelikult peavad tee peale jääma külapoed. Kõige olulisem on kätte saada joogivesi, mina võin juua ka suvalisest porilombist, aga normaalne inimene joob kraani- või pudelivett, ta ei joo järvest või jõest. Vett saab muidugi ka keeta, aga ekstreemsustega tegelejaid on küllaltki vähe ja kas üksikutele hulludele on mõtet rada teha?

Ma ei käi läbi vaid ühte võimalikku varianti, vaid kümme erinevat. Kõik teed, rajad ja mitterajad − tunnen seda kahe lõkkekoha vahelist lõiku läbi-lõhki ja üritan valida parima, võib-olla mõni võsa tahab maharaiumist või tekib vajadus uue lõkkekoha järele. Päevaga peab olema võimalik läbida kahe lõkkekoha vaheline tee, ca 25 km, ja ööseks laagripaika jõuda. Nii ma neid lõike kokku ajan − tsivilisatsioon, kultuur, loodus − palju on nüansse, millega arvestan.

Kui palju sa loodusoludega arvestad?

Väga palju. Näiteks tahad teha rada jõe äärest, aga kevadel on seal üleujutused. Mustjõe ja Koiva puisniidud – väga ilus vaatepilt – ei ole kevadisel vihmaperioodil läbitavad. Mets peab olema looduslikult mitmekesine ja visuaalselt huvitav ja teele võiks jääda võimalikult rohkelt vaatamisväärsusi: Suur Munamägi – Eesti kõige suurem tipp, Eesti kõige suurem liivapaljand, Eesti kõige sügavam järv... Kindlasti on vaatamisväärsus rabad, paepaljandid, suured puud, näiteks tammed, aga mitte ainult looduslikud vaatamisväärsused, vaid ka kultuurilised – kirikud, mõisad, kultuurimälestised.

See on väga põhjalik töö. Kui palju sa ise oled selle juures uut avastanud?

Kogu aeg õpin. Üllatanud on näiteks Lõuna-Eestis asuvad raudteetunnelid, millest ma midagi ei teadnud. 70 meetrit pikad Eesti-aegsed ehitised ja milline akustika! Mind äaga huvitab Alutaguse kant, Aegviidust Narva näiteks, mulle meeldib ürgsem loodus.

Mis sind ennast matkamise juures kõige enam köidab?

Matkamine kui niisugune annab vabaduse, seal on palju rohkem vabadusi kui näiteks spordis. Meeletu kiirus ei ole üldse oluline, mind ei pane see isegi kulmu kergitama, sest minu meelest on võitja see, kes läbib raja aeglasemalt ning märkab enda ümber loodust ja kultuuri ja kõike muud. Ei ole vaja kiirustada. Olen seda varemgi öelnud, et sport mulle üldse ei meeldi, tuleb püstoliga mees, teeb pauku ja sportlane lidub aja peale. Matkaja otsustab, valib oma raja ise ja võib alati lõpetada just seal, kus tahab. Ärge võtke seda matkamist nii tõsiselt, see on eelkõige puhkus!

Mis meil matkaradade puhul veel puudu jääb, millest sa unistad?

Tuleb läbi mõelda, kust inimene võtab priimuse jaoks gaasi või bensiini. Selleks peavad matkaradade läheduses olema bensiinijaamad. Tahan suurt rõhku panna pesemisvõimalustele, inimene ei soovi olla poolteist kuud pesemata. RMK ei paku pesemist, sauna, toitlustamist ega ka peavarju ööseks. Meil on lõkkekohad ainult, üksikute eranditega puhkekeskuste näol, kus saab ka pesta. Järelikult peaks siin abistava käe ulatama erasektor.

Matk ei pea olema katsumuste ja kannatuste kadalipp. See on mõnus vaba aja veetmise vorm. Vahepeal võiks saada magada kuskil katuse all, mitte ainult telgis. Ma väga loodan, et hakatakse selle peale mõtlema. Kui sa oled pikal teel, siis peaks kõike seda võimaldama. Soovin teha koostööd turismitaludega, kus kasu oleks mõlemapoolne, kasu saaks nii ettevõtja kui ka matkaja. Matkaradade infomaterjalid tuleb teistesse keeltesse tõlkida.

Kes soovib koostööd teha ning Eesti matkaradasid jätkusuutlikumaks muuta, võtke julgesti minuga ühendust!

Tekst: Stina Eilsen

Selles numbris

• Hoorni Neem
• Zika-viirus
• Saamid filmides ja raamatutes
• Helendav telk öös
• Noppeid konsulaarpõllult 2015
• Vaimude maja
• Saami käsitöö – elav rahvakunst
• Saami keelest ja haridusest Soomes
• Saami võitleja Niillas Somby
• Aili Keskitalo ja Saami parlament
• Rootsi saamid ja Eesti
• Struve geodeetiline kaar
• Kohtumisi Königsbergis
• Soome - tuhande järve maa
• Florida: minu pere ja loomapargid
• ALAR SIKK – metsaradade peaarhitekt
• Delhi – Ladakh – Markha org
• Kannibalism: kas isegi tänapäeval?
• Myanmari tulevik ja valimisvaatlused
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 58 – Jaanuar 2016