Albaania Alpid – avastamata nurgake Euroopas

Meie seiklus Albaania Alpides saab alguse hoopis Montenegros, väikses Plavi linnas. Just siit, jäise veesilmaga kaunist väikelinnast, asub teele 30 belglasest ja hollandlasest ning ühest eestlasest koosnev grupp, et avastada üht kõige kaunimat Albaania nurka, Albaania Alpe.

Kõigepealt siis Plav. Plav pakub tõelist Balkani elamust. Siin vaatavad sulle aedadest vastu lehmad ning kenasti laotud puuriidad. Oranžides T-särkides ja Adidase dressides mehed, paksud kuldketid kaelas, kogunevad ümber autode ja tõmbavad suitsu. Ning üle kõige kõrguvad mošeede minaretid. Tõeline tohuvabohu! Hommikul pakime kotid kokku ning otsustame võtta ette jalutuskäigu linna.

Lammas puu otsas

Esimene asi, mis mulle külalistemajast välja astudes silma jääb, on jalgupidi õunapuu oksa külge vinnatud lammas. Kas ma ikka tõesti nägin lammast õunapuu otsas? Heidan pilgu üle õla ja tõepoolest, oksa küljes ripub lammas, selle ümber aga seisab terve pere ringis.

Surnud lammas on kui halb enne. Nimelt paistab, et absoluutselt iga toidukoht Plavis on täna oma uksed sulgenud. Milles asi? Inimesi on aga tänavatel palju. Emad kõnnivad lapsed käevangus, läbipaistvates kilekottides pirakad lihatükid. Lisaks möödub meist päris mitu veoautotäit täitsa elusaid lambaid. Kuhu nad küll viiakse?

Lõpuks kinnitame keha ühes nurgataguses pagariäris ning leiame linnast viimaks ka ühe avatud kohviku. Cappuccino’t tellides tuuakse mulle kakaolaadne jook suure toreda vahukooretutiga. Kohvimaitset kogu kupatusel polegi. Siis suundub kogukas kohvikupidaja meie poole, käes kaks koogitükki. Kooki me ei tellinud. Kõrvallauas seletab teine mees, et linnas tähistatakse moslemite püha.

Grupimatka anatoomia

Olen oma kaaslasega olnud alati iseseisev rändaja. Grupimatk on meie jaoks uus kogemus.

Hommikul vurab kämpingu ette buss, kust ronivad ükshaaval välja lühikesi pükse ja tohutuid seljakotte kandvad tegelased. Tunne on, nagu oleks sattunud laste suvelaagrisse.

Hommikurutiin on minuti pealt paigas. Kell 6 on äratus, 6.30 hommikusöök ja 7 minek. Telkimisplats meenutab festivaliala ning nagu suurte rännakute alguses ikka, tunnen end hommikuudus uniselt ja pahuralt ning mõtlen, kas asi on ikka seda pingutust väärt. Vinnan koti selga ja hakkan astuma. Alguses on samm raske, kuid kui rütmi kätte saan, hakkab see mulle täitsa meeldima.

Jätame Plavi seljataha ning kõnnime terve päeva metsas ja mägedes täielikus vaikuses ja üksinduses. Kõik, mis selles kauges Euroopa nurgas veel tsivilisatsiooni meenutab, on vana lambakarjus oma karja kõrval.

Pärast kümnekilomeetrist kõndimist jõuame puust hurtsiku juurde. Lähedale jõudes ilmuvad uksele inimesed, kes oma kriimuliste põskede ja suvaliste riidehilpudega näevad välja nagu romad, keda Albaanias on palju. Kui nende lapsed tulevad turisti käest häälekalt raha nõudma, siis siinsed inimesed on vaiksed ega räägi sõnakestki inglise keelt. Pea maas, osutavad nad vett täis plastvannile, kus jahtuvad nii õllepudelid kui ka karastusjoogid. Võtame istet ja naudime külma jooki. Kohalik pere vaid vaatab meid umbusklikul pilgul.

Meie matk viib külast külla ning see hetk, kui näen, et kuskil kaugel terendavad tillukesed majad, mis väikestest punktidest maastikul kasvavad päris külaks, on alati mu lemmik. Seda tunnet sa autoga sõites ei tunne, see tekib vaid kõndides.

Jumalate mänguväljak

Meiega koos kõnnivad matkal neli giidi, kes vastupidiselt turistidele ei kanna kaasas grammigi lisaraskust. Näiteks käivad giidid õhtul T-särgi väel duši all ning riputavad märjad särgid siis õhtupäikese kätte kuivama. Nii talitades piisab ka sellest, kui võtad kaasa vaid kaks särki.

Nagu öeldud, koosneb meie reisiseltskond peaasjalikult nooremapoolsetest hollandlastest. Kuid sekka on sattunud ka mõned belglased.

Hollandlastest jäid mulle meelde kaks äravahetamiseni sarnast õde, kes alati sama organisatsiooniga matkasid, ning vanem paar. Kõige veidram tegelane oli aga kahtlemata sombreeroga matkama tulnud mees, kes oma sõnade järgi sõi kolm korda päevas võileibu, mis on isegi hollandlaste jaoks pisut ekstreemne.

Teine päev on mu lemmik. Jõuame metsade ja metsaste mägede vahelt tohutu suurde teravatipuliste kaljumägedega ümbritsetud orgu. Mööda jalgrada sammub meile vastu metsik eesel ja lubab endale pai teha. Ühtäkki on terve teeäärne eesleid täis. Mäeahelik ise näeb välja tõeliselt dramaatiline. Tunnen end nõnda väiksena selle looduse tohutuse ees, tundub, nagu oleks jumalad siin klotsidega mänginud ning siis kogu kupatuse lihtsalt vedelema jätnud.

Oleme jõudnud „Neetud mägedesse“. Neetuteks nimetatakse neid sellepärast, et kommunistliku režiimi ajal põgeneti just siit üle mägede Montenegrosse. Mitu päeva kestnud matk on füüsiliselt raske ning võis kergesti juhtuda, et põgeneja jättis nendesse mägedesse oma elu või lasti ta maha. Kuid kuna Albaania kommunistlik režiim oli üks jubedamaid, siis riskisid paljud. Albaania diktaator Enver Hoxha valitses riiki stalinistlike reeglite järgi, tappes ja vangistades kümneid tuhandeid inimesi. Inimesi hoiti hirmu all ja kui keegi üritaski põgeneda, siis karistati selle eest tervet peret. Ka ei olnud võimalik kommunistlikus Albaanias reisida, isegi mitte teise linna.

Kuni Stalini surmani olid Albaanial head suhted Nõukogude Liiduga, siis läks aga sealne režiim Albaania poliitikute meelest liiga leebeks ning majanduslikke suhteid arendati Hiinaga. Pärast Mao surma oli Albaania aga täiesti üksi ning pidi absoluutselt kõik asjad ise tootma. Majanduslik sõltumatus tõi kaasa vaesuse, mis šokeeris näiteks Hollandi jalgpallureid, kui nad pärast Albaania kommunistliku režiimi lagunemist sinna mängima kutsuti. Tänavad olid nende sõnul lihtsalt kerjuseid täis.

Õudused ei lõppenud ka režiimi lagunemisega. Küsin oma Albaania tuttava käest, mis on tema esimene mälestus, ning ta vastas, et see, kuidas maskis politseinik ta peakohal relva hoidis. Nimelt meelitasid albaanlaseid vaba turumajanduse algusaastatel erinevad püramiidiskeemid. Inimesed investeerisid skeemidesse oma Itaalias ja Kreekas teenitud raha ning müüsid kinnisvara, et hakata kasumit tootma. Loomulikult ei suutnud püramiidiskeemid mingil hetkel enam uutele investoritele raha maksta ja kogu kupatus kukkus kokku. Petta saanud inimesed uskusid, et see oli valitsuse kätetöö, ning läksid protestima, mis kasvas üle rahutusteks. Nii mitmeski linnas kasutasid kriminaalid võimalust, moodustasid gängid ja võtsid linnad üle.

Kõnnin mägede vahel ning mõtlen kõigile kannatustele, mida albaanlased on pidanud taluma, kui ühtäkki näitab giid meile piiriposti. Post tähistab seda, et oled viimaks jõudnud režiimist välja.

Alla nagu gorilla, üles nagu flamingo

Reis on hästi organiseeritud. Giididel on suurepärased teadmised matkakoti pakkimisest, nad tunnevad matkatehnikaid ja suudavad mahajääjaid motiveerida.

„Te olete supertublid!“ hüüatab hollandlanna, kui me kõik taas ühe mäe tippu jõudes hingeldamise vahepeal juua üritame. Siis tuletab ta meile meelde, et ülesmäge minnakse flamingo moodi varvastele toetudes ja keharaskus ees ning mäest laskutakse gorilla moodi põlvest all, kannad maasse surutud ja keharaskus taga. Esialgu tundub see positsioon küll üliveider, aga õige pea taipan, et see aitab. Tuiskan mäest alla nagu tuul.

Täna jõuame Albaania Alpide kõige kuulsama lõigu, Tethi ja Valbona vahelise matkatee algusesse. Tethi küla on talvel lume tõttu ligipääsmatu ja nii kolivadki kohalikud siit talveks minema. Reisiselli ootab siin aga tõeline idüll. Meie kämping asub otse mägede vahel, väikese palkmaja hoovis. Külas on ka tilluke kirik, mis paistab võimsate mägede taustal iseäranis väike.

Palkmajas avab meie ukse pisut prullakas ja täiusliku Ameerika aktsendiga teismeline ning kutsub kõik edasi. Pidusöök võib alata. Vardasse aetakse terve lammas ning veini voolab ojadena. Üsna pea tõstetakse õuele kõlarid ning hollandi šlaagrite saatel võib pidu alata. Hetkega on matkalised unustanud oma vigased põlved, villid ja väsimuse ning kõik vihuvad tantsu. Siis lööb rahvas tantsuplatsil kahte lehte ning tantsijate vahele saabub pereema ise, taskurätt kõrgele tõstetud sõrmede vahel. Naine teeb paar uljast ja hoolega mõõdetud tantsusammu ning siis leiab tantsiskledes tee tagasi kööki.

Seni kui mina hollandlastega tantsu vihun, otsustab mu kaaslane hoopis küla peale jalutama minna. Hiljem kuulen talt, kuidas ta leidis ebatavalise baari. Nimelt olevat baaripidaja end nii purju joonud, et hakkas ka külalapsele õlut pakkuma ning oleks lõpuks peaaegu oma maja rõdult alla sadanud. Seda kõike on lääneeurooplase jaoks pisut palju. Nii otsustaski mu kaaslane leida tee tagasi meie kämpingu peole. Nagu nipsust aga muusika katkeb ja kõlarid tassitakse majja tagasi. Üle kella kümne pidutseda ei tohi, sest matkalised peavad hommikul vara ärkama. Hilised tšillijad kogunevad siiski lõkketule ümber. Kaugemal istuvad veini limpsivad belglased rätsepistes.

Teisel pool tuld vaatab mulle oma põlevate silmadega otsa hirmsa väljanägemisega habetunud mees, kes meenutab välimuselt albaanlaste rahvuskangelast Skanderbegi.

Mees räägib, et tema töö on turistide pagasit hobustel üle mäe vedada. Kui muudel päevadel sõidavad meie telgid ja magamiskotid bussi või autoga, siis selle teelõigu läbimine autoga võtaks ebamõistlikult kaua aega. Nii ongi parem kotid hobuse seljas üle mäe toimetada.

„Suvel töötan siin, talvel Cambridge’is,“ selgitab mees.

„Mida sa Inglismaal teed?“ uurin vastu

„Töötan öösiti,“ jääb mees napisõnaliseks.

„Ööklubis?“ pakun esimest ettetulevat asja. Turvameheks sobiks ta küll.

Mees kissitab silmi: „Ma olen narkodiiler.“

Arstipunkti leiavad paljud tee

Igal hommikul pärast hommikusööki sätib arstitudeng end mugavalt toolile istuma ning terve rodu vigaseid matkajaid võtavad end aegsasti järjekorda. Kui esimesel päeval tuleb tal vaid paar põlve kinni teipida, siis mida aeg edasi, seda pikemaks venib saba.

Ühel päeval olen ka mina ja mu kaaslane seal sabas seismas. Mu kaaslase selg on üleni mingi kahtlase lööbega kaetud ja minul on kõhutõbi. Kõht on lahti ning hommikusöögilauas ei saa ma raasukestki sisse. Mind ootab 17 kilomeetrit mägedes. Mul pole aimugi, kuidas ma selle üle elan, eriti veel ilma söömata. Arstitudeng aga annab mulle mingi pulbri, mida siis veega segades juua ning mis annab mulle vajalikud toitained, et päev üle elada.

Istun koos belglasest advokaadiga hommikusöögilauas ning rüüpan kohvi. Värava juures sätivad hobusemehed hobustele pagasit selga. Turske teismeline saabub nende juurde kandiku espressodega. Nimelt on siin, nagu Itaaliaski, kombeks juua kanget kohvi tillukesest tassist. Mehed pööravad näod mägede poole ning rüüpavad musta vedelikku. Ees ootab järjekordne tööpäev.

Kuna Teth ja Valbona on kõige kergemini ligipääsetavad, tähendab see seda, et kõik omal käel reisijad alustavad oma matka just siit. See tähendab aga seda, et kadunud on meie vaikus ja inimtühjus. Selle asemel avaneb meie ees tüüpiline populaarne kesksuvine matkarada. Inimesi on murdu ja tunne selline, nagu oleksime laulupeol.

Kuna alustame orust, siis ootab meid kõigepealt järsk mäkketõus. See käib nii: kõnnid seni, kuni sa enam ei suuda ja siis sätid end mõne puu alla hinge tõmbama. Nii ongi iga tee äärde jääva puu all mõni hingetu matkaja. Kõige koomilisemat vaatepilti pakub aga araabia matkagrupp. Nimelt seisavad nad tihtilugu otse matkarajal kõigil jalus, samal ajal kui giid neile midagi seletab. Küll topivad nad endale lilli habemesse, küll ergutavad teisi matkajaid valjuhäälselt ning võtavad mägedes kenade fotode tarbeks iluuisutajapoose.

Tavaliselt just siis, kui tunned, et enam küll ühtki sammu astuda ei jõua, sünnib ime ning meile avaneb vaade imearmsale kohvikule. Võtame rõõmuga istet väiksel terrassil ning tellime suured Türgi kohvid.

Kui taas sammuma hakkame, lõpeb mets ära ning meid tervitavad imelised vaated ümbritsevatele valgetele mägedele. Kuna peame mägiteed jagama pakke tassivate hobustega, siis vahepeal läheb olukord matkateel ka üsna kitsaks. Hobusekarja nähes litsume end vastu puud ja hoiame hinge kinni. See on hirmus, sest tunne on selline, nagu kihutaks hobusekari otsejoones meie suunas.

Paar maja täielikus tühjuses

Pärast matka kõige populaarsemat lõiku ootab meid taas inimtühi maastik: käänulised teed ning mägimaastik, mis ulatub nii kaugele, kui silm seletab. Ning siis, kui oleme kaotanud igasuguse lootuse tsivilisatsiooni näha, see juhtub. Rohelises orus paistab paar majakest, üks vana naine lehmakarjaga ja aia külge löödud silt Wifi. Usun, et ma pole kunagi varem viibinud nii metsikus kohas kui siin. Siia ei vii ühtegi autoteed ja siin valitseb surmvaikus. Ümber küla ulub tuul ja giidide jutu järgi võib siin öösiti kuulda ka huntide ulgumist. Muide, see küla funktsioneerib vaid suvel. Talvel viivad kohalikud oma loomad tagasi tasandikule või minnakse linnadesse, sest mägedevaheline org kattub siis seitsmemeetrise lumekihiga.

Vaatan suu ammuli köögiukse vahelt piiluvat perekonda. Ema ja vanemad tütred hakkavad turiste nähes kohe süüa valmistama. Lapsed piiluvad ema jalge vahelt ning mehed ja vanemad pojad tervitavad meid peanoogutusega.

Kuna kämpingu juures asub kosk, siis suundub terve matkaseltskond ujuma. Pole midagi mõnusamat, kui pista pikast matkast üles paistetanud jalad jääkülma vette. Edasi ootab meid tõeline pidusöök. Kõige naljakam on aga see, et too sombreeroga kutt istub millegipärast pisikesel rõdul ning mitte koos meiega ümmarguse laua taga. Hiljem kuuleme, et tal on koroona. Isegi siin, Euroopa kõige unustatumas paigas, on Covid oma pahategusid tegemas.

Ka sellel õhtul korraldatakse turistidele pidu ning mägede vahel kajavad Balkani poplaulud. Meie aga tõmbame teki üle pea ja üritame siiski kõrvu teritada. Kas kuskil on kuulda ka huntide ulgu?

Kui matka alguses tundus kilomeetrite läbimine mägedes, ööbimine telkides ning säärane metsik elu tõeliselt mõistusevastane ja ebanormaalne, siis viimasel päeval hakkab tunduma, et see ongi elu ja nii võikski igavesti kulgeda. Sirutame varbad külma mägijärve ääres välja, vaatame, kuidas salamandrid selges vees ujuvad ega tunnegi enam igatsust tsivilisatsiooni järele.

Tekst ja foto: Anete Kruusmägi

Selles numbris

• Tai maitsed ja „kuulus Tai ingverisupp“
• Lennureisijate tujurikkujad
• Matkarajad Helsingi külje all
• Albaania Alpid – avastamata nurgake Euroopas
• Esimene kogemus kõrgmägedelt
• Vabadus ronida
• Mägede nimel
• Lääne-Ukraina võlu ja valu
• Eestlased maailma pikimal aerutamise ultramaratonil
• Quo vadis, Somaalia?
• Christopher Rajaveer: Tahan minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi!
• Nemesis ehk meresõitja tüütu needus
• Loodeväil läbitud!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 102 – Oktoober 2023