Allan Kaldoja: Ühe puu juured

Allan Kaldoja kirjeldab lapsepõlvesuvesid Narva- Jõesuus ning kolme olulist seika, mis on teda mõjutanud terve ülejäänud elu.

Arvan, õnnelik on inimene, kel on lapsepõlvest saati üks päris oma koht. Olgu see siis maavanaema talu, metsatukk või mererand. Minu jaoks on selline koht Narva- Jõesuu, kus veetsin oma esimese eluaasta ja kõik järgnevad suved. Kohtun sealse genius loci’ga mererannas ja seenemetsas, tean kive ja maju, mäletan, kes on neis varem elanud. Mulle on tuttav see muster, mille puuladvad õhtul helendavale taevale joonistavad, tean, kuhu vihma korral tekivad lombid. Kodutunne.

Vahva pritsikas

Meie Olevi tänaval olid kõik poisid minust kolm-neli aastat vanemad ega võtnud mind oma kampa. Kuigi ma vene keelt juba purssisin, küll pidevalt näpuga osutades ja küsides: „Kuidas see vene keeles on?” Seega pidin tänavatevahelises „sõjas” osalema kõrvalasuva Sulevi tänava jõugus. Sõdisime peamiselt käbide ja pritsikatega. Viimaseid oli hea teha plastist kemikaalipudelitest, mis olid aga toona majapidamistes üpris haruldased. Lõpuks siiski tühjenes meie kodus üks korralik plastpudel, millest sain endale vägeva pritsika teha. Paraku ei kestnud rõõm kaua, kuna juba esimeses lahingus võttis Olevi tänava Deniss mult selle sõjasaagiks. Kuueaastane mina kurvastas õhtu otsa, ent otsustasin lõpuks mitte alla anda. Järgmisel päeval läksin Olevi tänava poistega „vaenlase staapi” läbi rääkima. Oli päris hirmus, aga ka veidi põnev. Suured poisid suhtusid minusse teatava respektiga. See andis julgust. Selgitasin, et nad olid küll lahingus tugevamad, ent pritsikas on mulle isiklikult palju olulisem kui neile ning küsisin seda tagasi. Imekombel nii juhtuski.

Edaspidi sain oma tänava poistega kergemini jutu peale ning järgmisel suvel võtsid nad mind kui pesamuna siiski juba omasugusena. See juhtus 1985. aasta suvel ja need olid mu esimesed (rahvusvahelised, kuna kõik poisid olid venekeelsed) läbirääkimised. Aastail 2002–2004 töötasin välisministeeriumi juriidilise osakonna rahvusvaheliste lepingute büroos ning sain võimaluse osaleda paljudel läbirääkimistel, juba Eesti Vabariiki esindades. Läbirääkimised ja eri osapoolte vahel kokkuleppe otsimine on siiani mulle südamelähedased. Kõik see algas sellest pritsikast, mille Deniss (mu hea sõber seniajani) mult tookord ära võttis.

Saatuslik ogalik

Kõik minu tänava poisid olid õngemehed. Kalavett on Narva-Jõesuus palju, vägevas ja rahulikus jões toimetavad kümned kalaliigid viidikatest lõhedeni ning kiiskadest angerjate ja kohadeni. Aga tookord, suvel 1986, ma seda veel ei teadnud. Küll aga teadsin, et tegemist on millegi põnevaga ja mangusin end suurematega kaasa. Jõesadama kainurgal oli põnev jälgida, kuidas sõbrad õngekorki piidlevad ja õiget haakimishetke rihivad. Lõpuks küsis Aleksandr, kas tahan ka proovida. No muidugi, olin seda küsimust väga oodanud! Saša pani ussi konksule ning ulatas õngeridva mulle. Heitsin sööda vette ning mõne hetke pärast hakkaski see veel tantsu lööma. Haakisin ja hopp! oligi kala otsas. Tegemist oli ilmselt maailma väikseima ogalikuga, ent mina olin kätte saanud kala! Adrenaliin, sooritusuhkus, siiras rõõm ja ürgne jahikirg lahvatasid minus kogupauguna. See hetk oli alguspunkt, millele on järgnenud sajad kalastusretked Narva-Jõesuus ja eri ilmanurkades, paljud imelised looduselamused ja armastus veealuse maailma vastu. Kui viisteist aastat hiljem Eesti Üliõpilaste Seltsis harrastuskalastajate klubi asutasime, polnud nimes küsimustki, selleks sai Saatuslik Ogalik.

Kahekopikaline ja juudi vanahärrad

Kord jõe ääres kolades ja pikka suvepäeva veetes, täpsemalt lõkke äärest ujuma minnes, leidsin liivasest põhjast mündi – 1812. aasta vasest kahekopikalise. Kuidas ta oli sinna sattunud? Kes olid teda varem käes hoidnud ja mis väärtust ta oli nende jaoks kujutanud? Tekkis väga palju küsimusi, mis ärgitasid minu uudishimu nii Narva-Jõesuu kui ka laiemalt ajaloo ning inimese ja raha suhte vastu. Lisaks sai minust muidugi aastateks kirglik numismaatik. Inimese ja raha suhte kohta mõtisklema ärgitas ka sõbra vanaisa, kes koos oma peamiselt juudi rahvusest sõpradega pikad suveõhtud läbi preferanssi mängis ning väikestel pausihetkedel tee kõrvale proua valmistatud võileibu maitstes ilmaasju arutas. Seda mängu ja neid vestlusi oli meil, poisikestel, põnev kõrvalt kiibitseda.

Narva-Jõesuu vanamehed olid huvitavad tegelased, nende seas oli kirjanikke, kindraleid, dirigente ja ballettmeistreid, samuti tööliseid ning spekulante. Nii targad mehed ju mingi igava mängu peale õhtuid ei kulutaks, mõtlesime meie ning asusime preferanssi õppima. Paari suvega saimegi mänguga, selles sisalduva kauplemise, kuulamise, taktilise ja strateegilise planeerimise, meeldejätmise, läbirääkimise ja selle tulemuste kinniste kaartidega elluviimise, ühesõnaga, preferansikunstiga tuttavaks. Täna mõtlen, et see kahekopikaline koos juudi vanahärrade viisaka, ent kirgliku mänguga, raha ja inimese suhtele mõtlemine ning mängus kunsti nägemine olid alglätteiks sellele, miks mul hilisemas elus on olnud huvi, võimalust ja veidi edugi nii rahvusvahelistel börsidel, ettevõtluses kui ka teatrikorralduses kaasa lüüa. Eesmärk ei ole kunagi raha, oluline on mängu ilu ja reaalne tulemus.

Need pildikesed lapsepõlvest on napid näited sellest, miks Narva-Jõesuu on alati osa minust. Täna tundub, et 1980ndate Narva-Jõesuu on kadunud maailm, mis elab veel vaid minu ja mõnede mu sõprade ja pereliikmete peades.

Selles numbris

• Reisid paralleelmaailmades
• Ida-Virumaa võõrastemajad
• Ida-Virumaa parimad toidukohad
• Põlevkivitööstus kunstis
• Pildid Pisa kandist
• Rohkem kui USA ehk elust New Mexico osariigis jooksja silme läbi
• Varanasi kirjad 3. Hanumani sünnipäev
• Lastega mööda Eestimaad: Jõhvi jõudmised
• Matkama, Ida-Virumaale!
• Matkaklubi Club 7 Winds ehk „seitse tuult
• Stalinilinnas Eestit otsimas
• HAABJAGA PIIRIJÕEL
• Õigeusu kirikud ja tubakirikud Ida-Virumaal
• Narva linna bastionid
• Neli Narva retrospektiivi: nii võis juhtuda
• Legende Ida-Virumaalt
• Go Reisiajakiri küsib: Kuidas tuua Ida-Virumaale rohkem Eestit?
• Allan Kaldoja: Ühe puu juured
• Katja Koort: Minu viimane töörahva paraad
• Liina Lukas: Tuhamäed ja Valge Hobu trahter
• Mati Raidma: Iisaku – killukesi mälust
• Peep Ilmeti apteegipõli Avinurmes
• Sirje Olesk: Mida ma mäletan Jõhvist?
• Turismimässaja Marko Kaldur
• ENN KÄISS. Mäed ja joad
• Sisenemine Ida-Virumaale. Mõned lood
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 48 – Juuni 2014