Andres Võsandi tennise- ja värvireisid

Sellal kui Tiit Pruuli Tartu Tähtvere tenniseväljakutel vendade Ojassalude käest haledalt lakki oli saanud ja palli vastu rohelist seina tagus, tegi Eesti läbi aegade edukaim tennisist Andres Võsand juba mehetegusid Nõukogude Liidus. Nüüd oli Pruulil võimalus oma kunagist eeskuju intervjueerida.

1980ndate algul, 13–14-aastasena käisid võistlusreisidel Donetskis, Chisinaus ja mujal Nõukogude Liidu avarustes. Kas sind huvitasid ka need paigad, kus võistlused toimusid või jagus aega ja tähelepanu vaid tennise jaoks? Milline see õhustik ja olme tollastel reisidel oli?

Kui järele mõtelda, tuleb pea iga reis veel meelde. Peab vaid linna nime ütlema ning juba jooksebki film sellest reisist minu mõtetes. Mul ei ole kõikide hotellide ja inimeste nimed ning aastaarvud enam täpselt meeles, aga kindlasti meenuvad need huvitavad seigad, mida iga reis pakkus. Need seiklused võiks vist ka raamatuks kirjutada, anekdoote ja elamusi jätkuks. Kahjuks jääb aga ajast, tahtmisest ja talendist puudu.

See Venemaal sõitmine oli huvitav aeg minu elus. Iga päev laiendas geograafilist horisonti. Ise pidasin kõige huvitavamaks erinevate inimestega rääkimist, et nende elust osa saada. Vahel oli huvitavam rääkida poesabas mõne lihtsa töölisega, kes oma mõtteid ja muresid sinuga siiralt jagas, kui tähtsa aparatšikuga kommunistlikust parteist, kes vaid ideoloogiat välja sülitas.

Huvitav teema oli muidugi nende arvamus Eestist, mis nende silmis paljuski teistest Nõukogude Liidu riikidest erines. Enamik inimesi nimetas Eestit välismaaks, nii mõnigi neist küsis täiesti tõsiselt, et mis raha Eestis käibel on. Mõned vähesed pidasid meid ka fašistideks, aga nii madala laubaga inimestega ei soovinud ma tavaliselt enam edasi rääkida.

Üks asi ajas mind sellel ajal aga garanteeritult marru! See oli, kui inimesed mulle selgeks püüdsid teha, et NSVL oli Eestile vabaduse toonud! NSVL VABASTAS MEID VABADUSEST, oli mul tahtmine neile vastu karjuda, aga kiristasin vaid vaikselt hambaid. Need inimesed ei olnud pahad, neid oli vaid kogu elu ideoloogiliselt töödeldud.

Millised olid kõige meeldejäävamad paigad ja reisid Nõukogude Liidus?

Üheks meeldejäävamaks oli kindlasti reis Siberisse Krasnojarskisse. Juba reis lennujaamast hotelli oli suur elamus. Siberi puutumatus ning karedus näitasid ennast suvises 35-kraadises kuumuses väga ilusast küljest.

Istusin bussijuhi kõrval ning rääkisin temaga pea poolteist tundi juttu. Vanem inimene, hõredate hallide juuste ja melanhoolsete siniste silmadega. Ta oli minu jaoks venelaste sõbralikkuse ja soojuse sümboliks. See lihtne vene inimene laotas kogu oma elu ja hinge minu ette.

Ta oli pärit Krasnojarski lähedal asuvast linnast. Minu küsimise peale kostis ta, et see linn on 800 km “lähedal”. Siberi maastaabis oli see väga lähedal! Ta rääkis, et oli nelja aasta eest sõjaväest tulnud ning on uhke, et ta on oma isa ja vanaisa jälgedes sõjaväelane olnud.

Üllatunult küsisin, kui vana ta on. Sain vastuseks, et 29 aastat vana! Ta vaid muigas mu imestuse peale ja teatas, et tal oli au kolm aastat aatomiallveelaeva peal teenida. Huvitaval kombel ei olnud tema hääles irooniat ega kibedust, ta oli tõesti vaid uhke! Siis rääkis ta mulle pikalt salajastest manöövritest kapitalistlikes vetes ning kohtumisest Ameerika allveelaevaga. Nagu oleks põnevat spionaažiraamatut ette lugenud! Siis rääkis ta veidi vaiksemates toonides ka vähist, mis tal pärast sõjaväge tuvastati ...

Lõpuks sõitsime hotelli ette, mis tuulest sasitud roheka künka peal vee ääres asus. Küsisin temalt, mis järv see on. Ning sain vastuseks, et see on Jenissei! See oli jõgi! Jõgi, mille teist otsa ma sealt künka otsast ei näinudki!

Siber jättis mulle oma ilu ja avarusega väga suure mulje, seda isegi pärast Šveitsi ja Austraaliat, kus ma juba käinud olin.

Pärast kottide ja reketite tuppa panekut läksin jõe äärde ning leidsin restorani, kus meie lõunasöök kohe algama pidi. Leidsin restorani, kuna uksest keerutas ennast välja pikk tööliste saba. Lillad viinaninad ja plaatinablondid mamslid. Nagu heas Vene filmis, mõtlesin, kind- lasti vabriku number 15 töölised. (Pärast siiski tuli välja, et olin eksinud – need olid vabriku number 17 töölised.)

Astusin sisse ja mulle lõi näkku vänge kõrbehais. Nägin, et igale taldrikule pandi kaks sinist kartulit ja ülekeedetud kapsaklops, mille haisu ma püüdsin leevendada varrukasse hingamisega.

„Kas teil liha ka on?“ kuulsin ennast küsivat. „Bõvajet,“ tuli vastuseks. Jäin vist ammuli suuga vaatama, aga juba hakkas üks mamsel kokaga pahandama. „Mis tähendab, et vahel on! Viimati oli siin liha eelmisel kuul!“ Ka teised töölised mörisesid järjekorras pahuralt.

Jõudsin meie sõbraliku naisarsti Smolina juurde, kes parajasti NSVLi vimplit pikale söögilauale pani. (Vimpel ei olnud meil kunagi laual, aga see oli ilmselt üks Siberi eripära.) Läksin tema juurde ning ütlesin tasakesi, et meil ei ole siin midagi süüa. Kuidas ei ole, vastas ta üllatunult ning võttis oma taskust ühe paberi: kaa- viarileivakesed, singiampsud, seljanka, šašlõk ja böfstroganov, dessert – kõik, mida sa soovid.

Ta läks tagumistesse ruumidesse ning leidis mind tagasi tulles ikka veel pead kratsimas. „Vabandage! Kui me liha, kaaviari ja koogikestega välja tuleme, on meil siin kümne minuti pärast revolutsioon!“ Näitasin käega järjekorra suunas. Nüüd oli tema kord kukalt kratsida ... Asi lõppes sellega, et meie söömine toimus kogu laagri vältel direktori nõupidamiste saalis ning töölistega 17. vabrikust meil enam kokkupuudet ei olnud.

Minul ja kogu NSVLi tennisel vedas, et meie peatreeneriks oli Shamil Tarpishtshev. Ta oli hea treener ja ka hea organisaator. Igal laagri puhkepäeval oli meil võimalus midagi huvitavat teha – külastada salajast sõjalaevade ehitamisega tegelevat nimetut linna või hoopis Ukraina kuulsa kunstniku Aivazovski muuseumi. Või sel korral Siberis praa- misõit Jenisseil ning elektrijaama külastamine, kus meid igale poole sisse lasti.

Veel on mulle hästi meelde jäänud ka kaks reisi sõjaväeturniiridele. Üks neist viis mind Taškenti kindrali lennukiga, kus olid kuldsed veekraanid ning hõbedast noad ja kahvlid. Samalt reisilt meenub mulle ka noorte sõjameeste viimane söök enne nende lendu Afganistani, kust pea keegi enam tagasi ei tulnud ...

Teine sõjaväevõistlus viis mind minu sõjaväelise ülema Vassiljevi tahtel Kiievisse, nädal pärast Tšernobõli katastroofi! Ainuke, kes sellele turniirile ei tulnud, oli Vassiljev ise. Ta oli „haigeks jäänud“. Kahjuks või pigem õnneks ei ole ma seda meest enam kunagi kohanud ...

Üks natuke naljakam, aga ka mõtlemapanev lugu meenub seoses Samarkandiga. Olime seal Eesti koondisega võistlusteks valmistumas. Samarkand asub vanal siiditeel, seal on imeilusad mošeed. Käisime neid siis kogu meeskonnaga lühikeses tenniseriietuses vaatamas. Korraga peatas mind tübeteika ja pika mantliga vanem mees ja küsis täiesti tõsiselt: “Sõnok! Sõnok! Mis juhtus? Kas sa oled oma püksid maha joonud?” Meil oli palju naermist.

Tagantjärgi mõtlen, et sellel vanal mehel oli õigus. Iga inimene peab respekteerima kultuuri, mis sellele maale omane on. Täna ei tule mulle kuidagi pähe mõte lühikeste pükstega mošeesse või templisse minna. Tollal aga ei olnud NSVLis usku olemas, ainuke usk, mida propageeriti, oli vist punane viisnurk.

Taškendis istusime Eesti koondise meestega hotellis ja mängisime pokkerit. Kõik me olime kõvasti arbuuse söönud, minu kõht hakkas esimesena protesteerima. Toas meil tualetti ei olnud, läksin koridori peale seda otsima.

Leidsin selle koridori lõpus – see püsib senini minu kolme tipp-peldiku nimekirjas, India ja Indoneesia omade kõrval. Sain siiski oma hädaga hakkama, kuid kahjuks ei saanud vett peale lasta – katki! Läksin tuppa tagasi, minu kaotus pokkeris kasvas juba paarile rublale. Korraga hakkas koridoris nagu valjuhääldaja möirgama üks mamsel. Möirgamine muutus kriiskamiseks ning mida lähemale ta tuli, seda rohkem hakkasime sõnadest aru saama: „ŠTO ZA BEZKULTURIJE! Sellist sigadust ei ole ma veel kunagi oma elus näinud! Kes käis siin peldikus? Kultuurita inimesed, viskavad peldikupaberi potti! Kultuuritus! Siin on ekstra üks ämber paberi jaoks kõrvale pandud!”

Suure kisa ja sõimamisega läks mamsel minema. Lamasin kõveralt voodis ja luksusin naerukrampides. „Što za bezkulturije!“

Nõukogude Liidus reisimine oli üks ilus ja õpetlik aeg minu elus. See näitas kogu meie elu mitmepalgelisust. Olen tänulik, et mul on õnnestunud pea alati selle elu päikeselisemal poolel reisida, kuid ma püüan siiski ka selle elu varjupoolt mitte täiesti ära unustada.

Kuhu viis sinu esimene välisreis?

Minu esimene välisreis oli Eesti NSV koondisega Schwerini Saksamaal. Ma ei mäleta eriti palju sellest reisist, aga mind üllatas selleaegsete idasakslaste umbkeelsus. Kindlasti jäi sügavalt meelde ka idasakslaste põhjalikkus oma parteiprogrammi järgi elada. Tundsin ennast neid vaadates nagu maailma kõige vabam inimene ...

Minu esimene kapitalistlik reis viis mind Euroopa juunioride meistrivõist- lustele Oostendesse Belgias. Sellest ma mäletan meie esimest tunniajalist bussireisi väljakutele, kus ma igat reklaamitahvlit suure suuga vahtisin. Väljakutele jõudes valutas mu pea kõigist nendest neoontuledest ning ma olin lausa šokis, et maailm ei peagi hall ja porine olema.

Su eksootilisemate nooruskogemuste hulka kuulub kindlasti reis Indiasse koos treener Harri Neppiga 1985.–1986. aasta vahetusel. Kuidas see hoopis teistsugune kultuurikontekst toona tundus? Kas oled hiljem veel Indiasse sattunud?

Minu silmad selle reisi kohta avanesid alles pärast tagasijõudmist Kadrioru tennisehallis, kui Harri sellest reisist rääkis. Nimelt oli see eksootiline reis ka Eesti tennisepublikus huvi tekitanud ning meile korraldati pressikonverents, aga ilma pressita. Kes soovis, tuli kuulama – 20–30 huvilist tuli kokku.

Mina olin Kolkatas finaalis mänginud ning pärast seda ei olnud ma kogu reisil enam pallile hästi pihta saanud ... Viimasel turniiril jõudsin ma veerandfinaali. Punkt. Minu India muljed olid räägitud!

Ja siis tuli Harri Neppi jutt! Seiklusjutt 24-tunnisest bussi- ja rongisõidust läbi kogu India. Jooksvatest rikšavedajatest, kes meid ühe sendiga lüpsnud olid. Suurest vaesusest slummides, mida me vaid slummi ääre pealt vaadata julgesime, ning õhtusöögist ühe miljonäri kodus koos lugematu arvu teenijatega. Ka ilusatest randadest ja lehmasita peal mängimisest Bombay noobelklubis rääkis ta. Naljakas oli ka lugu meie ostetud juveelidest, mis koju jõudes ilmselt lennukiõhu survel klaasitükkideks olid muutunud ... Ning need templid, need värvid, need rõõmsad inimesed uue aasta vastuvõtul Kolkatas ...

Harri jutt eemaldas minu silmadelt klapid ning ma olin uhke selle geniaalse reisi üle. Kogu järgneva öö nägin meie India reisist und ning mul oli korraga sõpradele ja tuttavatele midagi tõesti huvitavat rääkida.

See pressikonverents aitas mul silmad, kõrvad ja nina lahti teha ning ma nägin oma järgmisi reise juba paljuski erinevamalt, kui ma seda vaid tennisesilmadega näinud oleksin. Aitäh Harri!

Kahjuks ei ole ma pärast seda sõitu enam Indias käinud, aga kes teab – kui minu tütar suuremaks saab, võib-olla juhtume ka Indiasse minema. Praegu hoiavad meid malaariaoht ning muudki haigused veel Indiast eemale.

Kui küsisin Rene Buschilt, miks Võsand välismaale elama jäi, arvas ta, et üheks tõukejõuks oli Su hea tulemus Tampere Midnight Sun Tournament’il (1989), kus said suure auhinnaraha ja kindluse, et võid tennisega endale elatist teenida, kui ei pea võiduraha Nõukogude Liidu spordikomiteele ära andma. Või kuidas Sa ise nii olulist elumuutust põhjendad?

Minu Saksamaale jäämisel ei olnud vaid ühte põhjust. Tegemist oli paljude põhjustega, mis lõppude lõpuks minu otsuse lihtsaks tegid.

Kindlasti aitas otsusele kaasa, et ma teadsin, et ma Saksamaal tennisemänguga head raha teenida saan ning et olen Euroopa keskel, kust mul on lihtne kõigile Euroopa turniiridele sõita. Samas oli mul ka leping ühe Bundesliiga klubiga, kes mulle raha, auto ja korteri andis. Algul oli mul idee vaid ajutiselt Saksamaal olla, kuna mulle anti viisa vaid üheks aastaks. Aga 1992. aastal ma abiellusin ja meie elu keskpunktiks jäigi Saksamaa.

Harri Neppi meenutas, kuidas Sa Rakverest tulnud väikelinna poisina, kes venelastega suhelnud ega kakelnud polnud, algul sugugi vene keelt ei osanud. Peagi aga selgus, et oled keelte peale päris andekas. Kui ruttu võõras keelekeskkonnas kohanesid? Mitme keelega praegu hakkama saad?

Mul on naljakas praegu mõtelda, et elades niivõrd väikeses NSVLi linnas, nagu Rakvere, alustasin ma juba esimeses klassis inglise keele õppimisega. Ning alles poole aasta pärast tuli minu Rakvere 1. keskkoolis vene keele õppimine juurde. NSVLis! Nii tuligi, et oma esimestel Venemaa reisidel oskasin ma paremini inglise keeles rääkida.

Aga inglise keelest on mul elus alati kasu olnud. Olin nimelt NSVLi tennisekoondises ainuke inimene, kes inglise keeles hästi rääkida oskas, seda kasutati igal võimalikul ja võimatul juhul ära ning ma olin tõlgina tegev isegi esimeste äriliste kontaktide loomise ajal Nike’i ja tenniseliidu vahel.

Samuti mäletan ühte Andrei Tšesnokovi intervjuud, mida pidin Stuttgardis tõlkima. Olin oma mängu Boris Beckerile kaotanud ning ootasin hotelli minekut. Ka Andrei kaotas Jonathan Canterile, aga pidi veel pressikonverentsile minema. Pahuralt istus ta pika laua taga ja torises vastuseid, mida ma inglise keelde tõlkisin.

Korraga küsis üks naisajakirjanik, mida ta täna õhtul tegema hakkab. Andrei kõõritas selle naise poole ja muigas: “Ütle sellele ...-le, et ma võtan tema paksu ... hotelli kaasa ja õpetan talle vene helikopterit.“ Kõige mahlakamas vene keeles!

Ma ei teadnud, kas mul oleks parem naerda või nutta. Kindlasti aga teadsin, et ma pean selle jutu kiiresti tõlkima! Naeratasin sellele naisele silma ja tõlkisin: „Tal on kahju, et ta täna kaotas, aga ta võtab ühe massaaži ja läheb kohe magama.”

Pärast pressikonverentsi läksime Andreiga uksest välja. Nagu ulakad poisikesed naersime selle vembu üle. Ukse ees ootas meid meie esindaja koos ühe Vene konsulaadi töötajaga. Nad olid läbi kõlarite meie intervjuu iga sõna kuulnud. Sõna- sõnalt kordas esindaja Andrei juttu, võttis tal kratist kinni ning läks temaga nurga taha. Kojusõidul ei öelnud Andrei enam ühtegi sõna ...

Oma naisega rääkisin kooselu esimesed viis aastat inglise keeles. Siis läksime sujuvalt saksa keelele üle. Ma ei tea siiani, kuidas ma selle keele ära õppisin – alustasin lihtsate ajalehetekstide lugemisega ning ühel päeval oli mu saksa keel juba ka rääkimiseks kõlblik.

Arvan, et soome keeles ladusalt rääkima hakkamiseks oleks mul vist kolme päeva vaja. Omal ajal kirjutasid Soome lehed, et ma olevat parim soome keelt rääkiv tennisist.

Usun, et restoranis ja reisil saan ma veel ka mõne muu keele purssimisega hakkama. Sest mida rohkem inimene reisib, seda suuremaks muutub tema improvisatsioonivõime ning vahel ka nupukus käte ja jalgade abil oma soove edastada. Ning üks sõna on reisil olles igas maailma keeles vist ikka sama – naerata ja sulle naeratatakse vastu.

Üllatasid eesti tennise- ja kunstihuvilisi oma hiljutise kunstinäitusega “Värvireisid”. Ega Eestis vist paljud teadnud, et oled maalima hakanud. Kuidas Sa kunsti juurde jõudsid?

Usun, et üllatasin selle näitusega natukene ka iseennast. Olin ma ju maalimisega alustanud alles 24.12.2004!

Olin kogu oma elu arvamusel, et ma maalida ei oska. Aga siis mängisin ma Naemiga tema toa põrandal värvipliiatsitega ning mu naine tuli tuppa. Teda üllatas, kui hästi ma joonistan, ning ta kinkis mulle jõuludeks värvid. Alates sellest ajast ei lase maalimine mind enam lahti.

Näitasin siis paari aasta möödudes oma pilte Saksamaal ning paljudele, ka kunstiinimestele minu pildid meeldisid. Sellest edust tingitult tekkis mul soov oma pilte ka Eestis näidata.

Pealiskaudselt vaadates võis jääda mulje, et ma soovisin näituse vaatajat oma piltidega värvilisele troopilisele reisile kaasa võtta. Tegelikult on minu sooviks, et vaataja läheks reisile iseenese sisse, reisiks omaenese emotsioonide tasandile. Usun, et mu pildid suutsid nii mõnegi vaataja värvireisile viia, sest näituse külaliste raamat oli minu rõõmuks positiivseid hinnanguid täis.

Su suureformaadilised ja värvikirevad tööd kujutavad enamasti troopilist loodust. Prantsuse XIX sajandi maalikunstnik Henri Rousseau on maalinud umbes paarkümmend troopilist maastikumaali, aga ta ise polnud kunagi troopikas käinud. Kas Sinu pildid on fantaasia vili või on neil ka seos mõne konkreetse paigaga? Kuidas Su loominguprotsess välja näeb?

Minu pere suurimaks hobiks on troopikas reisimine. Usun, et sellest tingitult on minu maalimine tihedalt ka troopikaga seotud. Troopiliste motiivide maalimine on minu jaoks teatud mõttes nagu mediteerimine, troopikaigatsuse väljaelamine.

Kõik näitusel näidatud pildid on minu enese läbielatud kohtadest ja momentidest. Enamiku pilte olen ma paljudest fotodest kokku pusinud. Vahel on džungel Malaisiast ja mees paadis hoopiski Mauritiuselt. Haruharva on mul aga ka õnnestunud teha foto, mida ma koheselt maalida soovin.

Tavaliselt teen ma koha peal olles visandeid ning vahel ka mõne väikese maali, sest mul on igal meie reisil värvid kaasas. Koju jõudes lähen ma oma varasemasse jõusaali, mille ma nüüdseks olen ateljeeks ümber teinud, ning alustan suurte piltide maalimisega. Minu suurim maal on siiani 140 X 200 cm.

Mulle meeldib suuri maale teha, kuna tunnen ennast siis maalides nagu troopilises maailmas. Vahel maalivad need pildid ennast juba ise. Usun, et olen õnnelik kunstnik, kuna olen väga kiiresti ainult minule omase käekirja leidnud. Pean seda tähtsaks, sest kui vaataja ühte minu pilti näinud on, siis tunneb ta järgmist minu pilti vaadates pea koheselt autori ära.

Olen nüüdseks aru saanud, et maalimine on nagu tennisemäng. Mida rohkem trenni teha, seda paremaks on võimalik saada. Ning see maalimine on vist tennisest veel paremgi, kuna mängimisel ei ole vanusepiirangut.

Millised on olnud su viimaste aegade lemmikreisisihid?

Minu lemmikuteks on Austraalia ja Sydney – sõbralikkuse pärast. Kindlasti pean siin ka Lõuna-Aafrikat mainima, Kaplinna ja kogu maad ilusa ning vaheldusrikka looduse pärast.

Minu lemmikuks on ja jääb troopika. Ning seda pea ükskõik kus siin maailmas. Mauritius, Guadeloupe, Antigua, Neitsisaared, Tai, Malaisia ...

Minu kõige teravam reisielamus on senini olnud Motu Tane nimelise saare rentimine Bora Boral. Türkiisne laguun, pikad palmirannad, ilus vaade peasaarele, kõik parem kui postkaartidel. Ning see öine taevas, miljonite tähtedega! Nii sügavale universumisse ei ole ma pärast neid päevi enam kunagi vaadanud. Kõige lähem linn sellele saarele on Los Angeles, mille tuled 10 000 km kaugusel meie vaadet taevasse muidugi ei seganud.

Samas peab mainima, et viimased kolm päeva sadas meil seal saarel vaid vihma. Ning torm sellel üksikul saarel ilma tulede (elektrigeneraator lõpetas oma töö kell 10 õhtul) ja inimesteta (saart omav daam oli paariks päevaks oma pojale peasaarele külla läinud) ei olnud väga lihtne. Eriti pärast naabersaarele ujumist, kus viimane El Niňo kogu maja ja palmid minema oli uhtunud. Tolle saareomaniku paat leiti pärast tormi vaibumist meie saare keskelt!

Sellel saarel oli võimalik tunnetada, kui tillukene üks inimene selles suures maailmas on. Kogu maakera, aja ja universumi suhtes ... Kahjuks ei saa me seda elamust Motu Tanel enam korrata, kuna nüüd maksavad sinna ehitatud luksus- bungalow’d juba 10 000 dollarit päevas!

Millistesse paikadesse minekust praegu unistad?

On tore, et mul on naisega sama unistus – olla jällegi Seišellidel. See on koht India ookeanis, kus piisab vaid lennukist väljumisest, kui juba tunneme seda paitavat õhku sisse hingates, et me oleme jällegi koju jõudnud. Kes teab, võib-olla läheme ühel päeval sinna päriselt elama ...

Samuti olen kogu elu unistanud maailmast, kus ma ükskõik kuhu reisides vaid õnnelikke inimesi eest leiaksin. Kahjuks ei ole ma sellist paradiisi veel leidnud. Sest maailm, kus juba 7 miljardit inimest elab, aga üks miljard neist nälgib, ei ole paradiislik koht. Ma ei usu, et maailma võib paradiisiks pidada ka sellest aspektist, et kogu maailmas on kirjaoskamatus 60–70%!

ANDRES VÕSAND

Ma sündisin 10. märtsil 1966 Rakveres.

TENNIS

Juba varajases nooruses leidsin ma oma huvi spordi vastu. Jalgpall, korvpall ja male olid minu lapsepõlve pea igapäevased kaaslased. 1977. aastal leidsin ma Võsu rannast tennisepalli. Juba paari kuu möödudes unistasin ma Suure Slämmi turniiridest ja reisidest välismaale.

Minu unistused täitusid ning ma olin 14 aastat tenniseproff. Mu parimad tulemused olid ATP turniiri võidud Casablancas ja Tamperes ning 32 parima mehe hulka jõudmine Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel Pariisis. Samuti mängisin ma Davis Cupil Eesti Vabariigi eest.

PERE

Abiellusin 1992. aastal Sabinega ning meie elu keskpunktiks sai Saksamaa. Alates 1998. aastast olen ma tennisetreeneriks Stuttgardis ning meil on väike firma, mis pea kõikide maailma keelte tõlkimistega tegeleb. 2002. aastal sündis meie tütar Naemi Eileen.

KUNST

2004. aastal istusin ma oma tütrega tema toas vaibal ning meie ees oli suur valge paber. Me joonistasime sellele värvipliiatsitega. Minu naine tuli sisse ja teatas üllatunult: „Sa oskad ju maalida!“ Ma raputasin vaid pead, sest minu senised proovimised olid minu enese jaoks fiaskoga lõppenud.

Jõuludeks kinkis Sabine mulle akrüülvärvid ning alates sellest momendist ei lase mind maalimine enam lahti. Novembris 2010 oli mul näitus “Värvireisid” Linnamuuseumi alla kuuluvas Kastellaani galeriis.

Selles numbris

• Tossutäkuga Euroopasse
• Aasta parimad reisiraamatud
• Isa Sakarias Leppik. Purpur paradiisoru veerul ehk päevik eestlase elust Küprose õigeusukloostris
• Bring me back to Jamaica!
• Kõige keerulisem asi maailmas on olla juut
• Linnaseiklus
• Ma jooksin üle Alpide
• Naised Kilimanjarol
• Orkney mineviku hiilgus
• Tuletornide juurde
• Idamaine ilu Sanliurfas ja päikesetervitus Nemruti mäel
• Kambodža tume tõmme
• Andres Võsandi tennise- ja värvireisid
• Go Reisiajakiri nr 29 – Aprill 2011