Antarktika jäises lummuses

Läinud talvel, see tähendab lõunapoolkera suvel, käis Go Reisiajakirja peatoimetaja Tiit Pruuli esimest korda Antarktikas. Seni ei kuulunud külmad ja jäised maad tema esimeste eelistuste hulka, kuid väikese purjekaga tehtud reis Antarktikasse muutis palju. Tiit pani olulisemad teemad küsimuste-vastustena kirja. Ja kuigi droon jäi seekord lennutamata, sai tehtud suurel hulgal suurepäraseid fotojäädvustusi.

Kus käisid ja milline see reis välja nägi?

Seilasime väikese purjekaga üheksakesi kolm nädalat Antarktika vetes. Esmalt Ushuaiast Lõuna-Shetlandile, Kuningas George'i saarele, sealt edasi Antarktika poolsaarele kuni Port Lockroyni, siis tagasi Kuningas George'i saarele ja lennukiga Punta Arenasse. Saime jala maha ka Antarktise mandril. Mäng toimus siis enamasti Antarktika poolsaarel.

Mis on Antarktika poolsaar?

See on Antarktika-turistide põhiline sihtpunkt. Asub umbes 620 miili ehk 1000 kilomeetrit Hoorni neemest ja on umbes 1500 kilomeetrit pikk. Poolsaart pidi jookseb mäeahelik, mis on keskmiselt 2800 meetrit kõrge. Sinna jõudmiseks tuleb tavaliselt ületada meritsi Drake'i väin, mis on oma tuulte ja lainete tõttu üks kardetumaid meresõidupiirkondi maailmas. Harva pääsevad reisilaevad sealt läbi tormideta ja reisijad ilma oksendamata.

Hea meremeeste hoidja meid siiski kaitses ja läbisime väina enam-vähem puhaste paberitega, lainet polnud palju rohkem kui 3 meetrit ja tuult ainult kuni 20 sõlme. Mõned meist kasutasid küll merehaiguse vastaseid tablette, aga olukord polnud hull.

Kes Antarktikas elavad?

Jääkarud seal ei ela. Pole ka püsielanikke. Antarktikas on talvel kohal umbes 1000 teadlast, suvel 4000 ja viimasel ajal aastas ligi 50 000 turisti. Esimene suurem turismiaktsioon leidis jäisel mandril aset 22. detsembril 1956, kui Argentina rahvusliku lennukompanii lennuk Douglas DC 6B tõi 66 reisijat neljatunnisele lennule üle Antarktika poolsaare ja selle ümber olevate saarte.

1966. aastal lõi Lars-Eric Lindblad esimese regulaarse kruiisiliini. Tema laeval Lindblad Explorer olid peal kummipaadid –zodiaakid–, millega inimesed maale viidi. Seega sai Antarktika kruiisiturism alguse 1960. aastate lõpus ja on olnud pidevalt kasvuteel, viimastel aastatel eriti. Eestlasi on teadusekspeditsioonide koosseisus olnud Antarktikas veidi üle 30 inimese (sh teadlased, tehnikud, loomeinimesed). Ja mulle teadaolevalt kokku ka 30–40 turisti.

Kuidas sinna saab?

Lõuna-Ameerikast. Ushuaia, Punta Arenase ja Puerto Williamsi kaudu on kõige lühem maa.
Uus-Meremaalt. Siit tehakse reise näiteks Rossi merele, mis on palju haruldasemad kui poolsaare külastused.
Lõuna-Aafrikast. LAV-i seiklusturismist pakuksin näitena elu "valges kõrbes": www.white-desert.com. See on tõsine luksus telkides. Lennukiga kohale, pooluse lähedal on baas, kust tehakse retki lähiümbrusesse.
Austraaliast. Üsna kuulsad lennureisid uueks aastaks Quantase Boeinguga747 pooluse kohale.

Kuidas sinna minnakse?

Väga mitut moodi, levinuimad variandid on sellised.

Tullakse ja minnakse kruiisilaevaga, reisid kestavad ühest kuni kolme nädalani. Kõige tavalisem reisi pikkus on 10 päeva.
Lennatakse üle.
Lennatakse üheks-kaheks või viieks päevaks kohale, tehakse lühike ekskursioon.
Lennatakse kohale ja sõidetakse kruiisilaevaga umbes nädala jooksul ära (või vastupidi – tullakse kruiisiga kohale ja lennatakse ära).
Reisitakse väikese purjeka või mootorlaevaga, kus on kuni 12 inimest.
Vahel harva teevad mõned ka ringi ümber Antarktika või külastavad lõunapoolust.

Mida kohapeal tehakse?

Vaadatakse loodust (pingviinid ja teised linnud, hülged, vaalad).
Mägironitakse (kõrgeim koht on Mount Vinson, 4897 meetrit).
Sõidetakse kajakiga.
Sukeldutakse.
Suusatatakse mägedes.
Külastatakse tegutsevaid uurimisjaamu või hülgeküttide mahajäetud baase.
Tehakse helikopterireise.
Talisupeldakse.

Kellega tasub sinna minna?

Tasub vaadata, kas teenust pakkuv firma on IAATO (International Association of Antarctica Tour Operators) liige. Selles organisatsioonis on umbes 120 liiget: operaatorid, turismibürood jt ning sinna kuulumine peaks tagama enam-vähem kvaliteetse teenuse.

Liikmete hulgas on ka 45 eri alust. Neist 9 on jahid, mis võtavad peale kuni 12 reisijat. 8 alust võtavad pardale 19–99 inimest, 19 alust 100–199, 2 alust 200–500 inimest ning 8 alust 500–3100 inimest. Suurus on oluline ses mõttes, et enamikus kohtades ei tohi korraga maale minna rohkem kui 100 inimest. Suurtes laevades tekivad seega järjekorrad ja igal pool ei pruugigi kõik maale saada. Kõige suuremad kruiisilaevad ei tohigi üldse randuda.

Milline firma on kõige parem?

Tean mõnesid, millest julgen rääkida.

Tuntuim on ilmselt Quark Expeditions, www.quarkexpeditions.com. Enne olid neil head ekskursioonid, aga inimesed nurisesid toidu ja majutuse üle. Nüüd panevad rõhku grillipidudele, aga see tuleb mõnikord väidetavalt sisu arvelt.

Aurora Expedition, www.auroraexpeditions. com.au. Teevad heal tasemel reise nii Antarktikasse kui ka Arktikasse.

Bark Europa, www.barkeuropa.com. See on kolmemastiline purjekas. Suhteliselt odav, toit pole eriti hea. Tuleb ise laevatööd teha. Kui armastad ajalugu ja traditsioonilist mereromantikat, siis mine sellega. Aga Antarktika erinevaid kohti väga palju ei näe.

Rivis on ka vanad vene uurimislaevad, akadeemikud ja professorid: akadeemik Joffe, akadeemik Vavilov. Kokku on praegu tegevuses veel kaheksa sellist laeva, ka meie mereuurimislaev Arnold Veimer sõitis kunagi neis vetes. Hea tase, mitmel on vene või ukraina meeskondi, saab vene keelt rääkida.

Olgu nimetatud veel Lindblad Expeditions, Hurtigruten, One Ocean Expeditions, Aurora Expeditions, prantslaste Ponant, venelaste Poseidon Expeditions, argentiinlase Antarpply Expeditions, Polar Latitudes, Antarctica XXI, Hapaq Lloyd Cruises ning kallimad Seabourn Cruise Line ja Silversea Cruises.

Mis on purjeka plussid ja miinused?

Meil oli kuus reisijat ja kolm meeskonnaliiget. Sõltusime rohkem iseenda tahtest, saime kauem maal olla, teha pikemaid matku nii kajakkide kui ka alpinismivarustusega mägedes. Samas oli liikumiskiirus piiratud ja reis veidi kallim kui keskmisel kruiisilaeval. Aga suureks plussiks oli kindlasti vaikus. Kui suur laev ankrusse jääb ja kümme mootorpaati kaldale kihutab, on õhk täis lärmi ja bensiinihaisu. Me olime loodusega omaette.

Kus käiakse?

Turistid on külastanud alates 1969. aastast ca 200 paika üle kontinendi. Mõned on aga konkurentsitult populaarsemad. Oluline argument on ka ühe või teise paiga ligipääsetavus seoses ilmastikuoludega, mis võivad väga kiiresti muutuda. Deceptioni saar on eriti kuulus, seal peatutakse vana vulkaani kraatris. Tuntud kohad on veel Paradise Harbour ja Port Lockroy. Port Lockroys on suveniiripood, kus saab maksta krediitkaardiga. See oli mulle ausalt öeldes suur üllatus.

Millised on käitumisreeglid Antarktikas?

Reeglid on karmid ja tulenevad Antarktika lepingust. IAATO on välja andnud külastajate reeglid (visitors site guide’i), mis sätestab lubatu ja mittelubatu üsna täpselt.

Võtame selle ette ja vaatame näiteid. Võtame näiteks Yankee Harbour’i, aga reeglid on üldiselt samasugused kõikjal. Siia tohivad tulla vaid alla 500 reisijaga laevad, üks laev korraga. Ühes ööpäevas ei tohi lahes olla üle kolme laeva, kus on üle 200 reisija. Randa ei tohi korraga minna üle 100 inimese. Iga 20 inimese peale peab olema 1 giid. Kella 22–04 vahel ei tohi rannas olla, v.a. organiseeritud ööbimised, mis on enne kokku lepitud. See on selleks, et loomad ja linnud saaksid puhata. Rannas on mitmed suletud alad – terrassid, kus on pingviinide pesad. Ette on määratud ka üsna täpne randumiskoht.

Nii Yankee Harbouris kui igal pool mujal ei tohi segada pingviinide ja hüljeste liikumist, pingviinidele ei tohi minna lähemale kui 5 meetrit ja hüljestele mitte rohkem kui 15 meetrit. Ei tohi puudutada mingit elusloodust ja ühtegi muistist ei tohi liigutada. Kõik elutegevuse jäägid, ka väljaheited, tuleb kaldalt ära viia, jalanõud tuleb enne maandumist ja enne laeva minekut pesta, varustus ja riided tuleb kõigist bioosakestest puhastada. Eriti ettevaatlik tuleb olla liustikult kukkuva jääga, mis võib tekitada ohtlikke laineid ja jäätükid võivad inimesi vigastada või isegi tappa. Ohtlik on ka jäämägede kokkukukkumine.

Sisuliselt on kogu Antarktika üks suur looduskaitseala. Veel on eriliselt kaitstud Antarktika alad (Antarctic Specially Protected Areas), mida on 175, eriliselt hooldatud alad (Antarctic Specially Managed Areas), mida on seitse (Deception Island, Amundsen-Scott South Pole Station, Admirality Bay Kuningas George’i saarel), ja ajaloolised paigad ning mälestised (List of Historic Sites and Monuments), umbes 80 kohta (Mirnõi jaama surnuaed, Amundsen- Scotti ekspeditsiooni hütt veebruarist 1902, Shackeltoni ekspeditsiooni poolt 1908 ehitatud hütt, mõned mälestusristid, üks norra ekspeditsiooni telk aastast 1911, mõned kirjade jätmise kohad, mis on praegu lume all, Nõukogude baasi hoone, kus on Lenini kujutis jm).

Mida peale looduse veel näeb?

Vaalaküttide vanu elamuid, rasvapõletamise ahje-tünne ja muud tehnikat. Lõuna- Shetlandi saarestikku kuuluv Deceptioni saar on unikaalne maalapp mitmes mõttes. Vulkaanilise saare läbimõõt on umbes 13 kilomeetrit ja sealne kraater pakub ideaalselt turvalist ankrupaika, mistõttu oli see aastaid Antarktika vetes toimunud majandustegevuse keskuseks. Siin peatusid nii omaaegsed hülge- kui ka vaalakütid. Arvatakse, et Lõuna-Shetlandi saared avastas inglane William Smith. Aga kes avastas Deceptioni saare, pole päriselt kindel. Kas see oli Smithi laevakaaslane Edward Bransfield või ameeriklane Palmer või keegi kolmas või neljas, aga igatahes oli see keegi briti või ameerika hülgeküttidest, kes 1820. aastal neis vetes ränga tööga elatist teenida püüdsid. Ilmselt ei püstitatud saarele hülgeküttide lühikesel ajastul mingeid suuremaid ehitisi. Kui mehed olid maal, elasid nad telkides või kividest laotud onnides. Kokku püüdis siin 1921.–1922. aastal rikkaks saada enam kui saja laeva pere. Mõne aastaga tapeti sadu tuhandeid hülgeid.

Tänapäeval käivad turistid ujumas vulkaani soojas vees ja vaatamas vana Norra vaalapüügikeskuse varemeid, mis Briti Antarktika Fondi eestvõttel 1990. aastatel ära koristati. Deceptionil oli kunagi ka kontinendi ilmselt suurim surnuaed. Sellele pandi alus 1908. aasta veebruaris, kui rajati seitsme meetri kõrgune mälestussammas Norkard Davidsenile, kes oli sama aasta jaanuaris üle oma laeva parda uhutud. Kalmistu kasvas „tänu“ saare vaalatöötlemisvabrikutes toimunud õnnetustele. Samuti püstitati siia memoriaale tervete laevaperede mälestuseks, kes olid oma laevadega põhja läinud või teadmata kadunud.

1969. aastal uhas vulkaaniplahvatus praktiliselt kogu surnuaia minema. Inimluid tuleb maapinnast nähtavale kuni tänaseni. Alles on paar vana surnuaiaristi, mis leiti Port Fosteris ujumas ja saarele tagasi toodi. 1967. aastal hävis saarel olnud Tšiili baas, tšiillased evakueerusid Kuningas George’i saarele, kus nad võeti vastu Bellingshauseni baasis, kus nende tõlgiks sai seal talvitunud eestlane Enn Kreem.

Milline on Antarktika poolsaare kliima?

On kaks aastaaega: suvi ja talv. Turistid käivad seal novembrist märtsini või ka aprilli alguseni. Kui mandri sügavuses on mõõdetud külmarekord praegu vist –89 °C, siis poolsaarel on suvel leebe, null kraadi ümber, maksimaalselt +5, minimaalselt –5. Sagedased tormid toovad tuult, vihma, lörtsi ja lund. Mida lõuna poole, seda külmem. Enamik ilmajaamu pandi poolsaarel üles rahvusvahelisel geofüüsika aastal 1957/1958, seega on andmeid kogutud pidevalt üle poole sajandi. Ilm on kohapeal aga väga muutlik. Usaldusväärne ilmaennustus kehtib maksimaalselt kuus tundi. Tuule kiirus võib siinkandis olla kuni 300 km/h. Tuleb arvestada, et ilmast sõltub väga palju. Eelkõige see, kas saab laevalt maale või ei. Kas saab kõikuvas laevas süüa või ei. Meil jäi üks maabumine ilma tõttu ära, mõnikord võib luhtuda enamik maabumisi.

Millised on ohutusreeglid sellisel reisil?

Sel hooajal oli Antarktika vetes kolm märkimisväärset intsidenti. Tulekahju kruiisilaeval, evakueeriti inimesed. Purjekal läks ankur lahti ja laev uhuti kaldale. Kokkupõrge jäämäega udus, kruiisilaev kihutas 15 sõlmega jäämäe otsa.

Ohvreid õnneks ühelgi reisil polnud.

Tingimused väikelaevale on karmid. Peab olema võimas mootor, varuautopiloot, korralik küttesüsteem, kuigi see võtab elektrit ja kütust. Meie purjekal oli kord, et Drake’i väina ületusel oli alkohol keelatud ja tekil olles tuli kogu aeg kanda päästevesti ja ohutusvööd.

Mis on Antarktika leping?

Antarktika leping sõlmiti kaheteistkümne riigi poolt Washingtonis 1959. aastal, ratifitseeriti osaliste poolt paar aastat hiljem. Nendel riikidel oli toona Antarktikas kokku 50 uurimisjaama. Lepinguga külmutati seitsme riigi territoriaalsed nõudmised kontinendi eri osadele (Argentina, Austraalia, Norra, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Uus-Meremaa). Antarktikas ning kõigil territooriumitel ja liustikel lõuna pool 60. lõunalaiust keelati igasugune militaartegevus, relvakatsetused, radioaktiivsete jäätmete ladustamise ja muu seesugune. Lepingu olulisim mõte oli, et piirkond jääks igaveseks ajaks vaid rahumeelse (teadus)tegevuse paigaks ning oleks kaitstud ja aitaks säilitada Antarktika loodusrikkused. Praegu on lepinguga ühinenud 53 riiki. Eesti Vabariik liitus 45. riigina 17. mail 2001 Peterburis toimunud konsultatiivkohtumisel.

Tegelikult on tegu lepingute süsteemiga, sest originaalsele Antarktika lepingule on tänaseks lisandunud mitmeid seotud lepinguid (viimased aastast 1991), mis on Antarktikast kujundanud maailma konkurentsitult suurima looduskaitseala.

Antarktika lepinguga liitunud riikide esindajad kohtuvad igal aastal. Neist 29 riigil, kes on näidanud üles aktiivset teadustegevust, on õigus osaleda otsustusprotsessis. Eestil hääleõigust ei ole. Viimasel ajal, peale oma polaarjaama loomisplaani luhtumist, pole Eesti konsultatiivkohtumistel osalenud.

Mis oli suurim elamus?

Jäämäed. Kõik need on erinevad ja erilised. Mõni on kilomeetreid pikk, teine vaid meetrine. Sajandivahetusel ringi triivinud B15 oli umbes 295 kilomeetrit pikk ja 37 kilomeetrit lai, territoorium kokku oli 11 000 km², üle 3 triljoni tonni jääd. Eelmisel aastal oli jäämägesid näha ka Hoorni lähedal. Suuremaid träkitakse GPS-idega, väiksemad jäävad aga ka laeva moodsatele radaritele märkamatuks. Kui olime üle konvergatsioonijoone jõudnud, panime ööseks välja jäävahid. Igal mäel on omaette kuju – mõni nagu maja või laev, mõni nagu loom. Jäämäed ja liustikult langevad jäätükid teevad imelisi ja hirmuäratavaid hääli. Oli päris kõhe ärgata esimestel öödel selle peale, kui jäätükid vastu laeva parrast kriipisid ja mürtsusid.

Kas teil ka midagi juhtus?

Meil juhtus intsident, millest tuli reeglite järgi raporteerida. See, mis on intsident, on sätestatud IAATO poolt ja on üks alljärgnevatest:

- Meditsiiniline evakuatsioon.
- Meditsiiniline juhtum, kus on tõsine vigastus või surm.
- Aluse hukk või oluline vigastus.
- Lennuki hukk või oluline vigastus.
- Logistilised probleemid, mille käigus reisijad jäid pikaks ajaks planeerimatult maale.
- Keskkonnakahjustus.
- Looduse oluline segamine (näiteks kokkupõrge vaalaga).
- Iga juhus, millega kaasneb vajadus küsida abi teiselt laevalt, jaamalt või lennukilt.

See viimane meil juhtuski. Nimelt jäime matkates tormi kätte ega saanud oma väikese kummipaadiga enam rannast tagasi purjekale sõita. Lained lõid paadi vett täis, me ei jõudnud paadiga merre joosta, üks meist kukkus vette. Suundusime siis läbi tormi ühte teadusjaama ja palusime seal öömaja, mida ka lahkelt saime.

Kas teadusbaasidesse sisse ka saab?

Saab, aga ametlikud reeglid on üsna ranged, minekust tuleb ette teatada 72 tundi ette. Me läksime küll Korea, Argentina ja Tšiili baasidesse ette teatamata, lihtsalt uksel luba küsides. USA ja UK reeglid on siiski ranged. Eriti jaamades, kus tehakse tõsist teadust, ja eriti jaamades, mis jäävad turismiteedele. Mitmel pool on ajad IAATO poolt jagatud suurte turismifirmade vahel (Antarctica XXI, G Adventures, Lindbad Expeditions, Antarpply Expeditions, Abercrombie & Kent).

Olgu näiteks toodud Ukraina baasi Verdansky reeglid: maksimaalselt 30 inimest korraga, 35–40 minutit grupile.

See on vanim siiani tegutsev jaam poolsaarel. Rajatud brittide poolt 1947, anti 1996 Ukrainale. Baasis asuv Faraday baar on maailma lõunapoolseim baar.

Teadusjaamade suuruseks on 10–200 inimest. Seevastu ameeriklaste McMurdos on suvel 1200 inimest.

Millal rajati esimene baas?

Port Lockroy imepisikesel Goudier’ saarel on esimene Antarktika poolsaarele rajatud alaline baas. Praegu on seal muuseum. Baasi ehitamise põhjused 1944. aasta veebruaris olid poliitilised – Suurbritannia tahtis demonstreerida oma kohalolekut Antarktikas, oli mures Argentina aktiviteetide pärast regioonis ja pani käima operatsiooni Tabarin. Esimese polaarjaama lõuna poole 60. laiuskraadi rajas 1903. aastal šotlasest loodusteadlane, okeanograaf ja polaaruurija William Speirs Bruce, kes organiseeris 1902–1904 Šoti Rahvusliku Antarktika-ekspeditsiooni Lõuna-Orkney saartele ja Weddeli merele. Bruce’i unistus lõunapoolsusele jõuda ei täitunud, aga esimese uurimisjaama loojana on ta siiski ajalukku läinud.

Teise maailmasõja üks poliitilisi liite andis omal kombel hoogu ka Antarktika-uuringuteks. Nimelt lähenes Argentina Natsi- Saksamaale ning mõlemad riigid andsid maailmale märku, et nad on huvitatud Antarktikast ja ümbruskonna saartest. Sakslased märgistasid haakrist-lippudega territooriumi Kuninganna Maudi maal (andes sellele nimeks Neuschwabenland) ja Argentina heiskas oma lipud Deceptioni saarel Lõuna-Shetlandi saarestikus. Lisaks kardeti, et Jaapan võib üle võtta Falklandi saared.

Seepeale käivitasid britid operatsiooni Tabarin, mille käigus rajasid alalise baasi Antarktikasse. Nii saatis Tema Majesteet oma laevad 1944. aasta algul teele ja sama aasta veebruaris heisati Union Jack Deceptionil ja Wiencke’i saarel. Port Lockroysse rajati mandri esimene meteoroloogiajaam.

Inglaste tegevus pani omakorda tegutsema tšiillased, kes saatsid 1947. aastal teele oma esimese Antarktika-ekspeditsiooni. Et asjale kaalu lisada, avas Tšiili baasi Antarktikas president Gabriel González Videla, kes oli siis sellele kontinendile astunud esimene riigipea.

Külmal kontinendil läks aga 1950. aastate algul tuliseks. 1952. aastal tulistasid Antarktika poolsaarel Hope’i lahel argentiina mereväelased maabuda püüdvate inglaste suunas, kes olid tulnud oma 1948. aastal tules hävinud baasi asemele uut ehitama. Briti valitsus reageeris ähvardustega ja Argentina oli sunnitud vabandama. Aasta pärast lammutasid briti merejalaväelased Argentina jaamaonni poolsaarest lääne pool asuval Deceptioni saarel ning arreteerisid ja saatsid kodumaale kaks argentiinlast. Kahe aasta pärast ehitas Deceptionile jaama ka Tšiili.

Kõik kolm riiki esitasid Antarktika aladele pretensioone ja kõik kolm soovisid endale ka Antarktika poolsaart.

1956. aastal avasid ameeriklased oma jaama lõunapoolusel.

Venelased tõid tolmunud arhiividest välja Saaremaa mehe Bellingshauseni, kes silmas Antarktikat 28. jaanuaril 1820 ja oli seega ilmselt esimene valge mees, kes valget kontinenti nägi. N Liit korraldas oma esimese Antarktika- ekspeditsiooni 1955–1957 ning eesmärgiks oli polaarobservatooriumi rajamine Antarktise rannikul, sellest saab põhjaliku ülevaate Enn Kreemi raamatust „Antarktika läbi aegade“. Üheks toonaseks oluliseks teaduslikuks teemaks oli navigatsioon kosmoses, selles oli oma osa ka helkivatel ööpilvedel. Nende uurimisega tegeldi Tõravere observatooriumis. Nii said peagi Antarktikasse, kus soodsad tingimused helkivate ööpilvede vaatlemiseks, ka eesti teadlased. Esimese eestlasena käis aga Antarktikas ilmselt Moskvas tegutsenud meregeoloog Ivar Murdmaa, kes osales nõukogude Antarktika-ekspeditsioonil 1957–1958.

Mille poolest jaamad üksteisest erinevad?

On poliitiline kohaloleku demonstratsioon ja on teadus. Mõni Argentina suvejaam meenutas onnikest, aga näiteks lõunakorealastel on kaks suurt ja väga moodsat jaama, oma jäälõhkuja jm.

Mida kujutab endast venelaste Bellingshauseni baas?

Talvel elab siin 16 inimest. Omapärane asi ses jaamas on õigeusu kirik, mis mäenõlval kõrgub. Kirik ehitati 2004 Siberist toodud Altai seedrist. Pandi Antarktikas kokku. Kirik rajati „eraalgatuse korras“, siis tegi kirikuvalitsus koostööleppe Venemaa Antarktika-Arktika instituudiga, et püha isa võetakse ka aasta ringi baasi koosseisu, aga ta peab tegema ka muud tööd. Isa Venjamin, kes meie visiidi ajal seal elas, on vaimulikuameti kõrval ka motorist. Pühapäeval ja pühade ajal on ta tööst vaba. See tore mees luges meie eest palvet ja helistas kirikukellasid. Patriarh Kirill käis oma Lõuna- Ameerika turnee käigus ka Bellingshauseni baasis, jõudis sinna just paar nädalat pärast meid.

Silma jäi veel see, et jaamas müüakse kõikvõimalikke sovetinostalgia suveniire. Meid kui eestlasi võeti väga hästi vastu, paluti saata tervitusi oma vanadele sõpradele Enn Kaupile ja Vello Parkile.

Kas tegid sel reisil palju pilte?

Jah, muidugi. Lisaks säriaja olulisusele sealsetes oludes pildistamisel tuleb teada ka seda, et alates 2016. aasta hooajast ei tohi droone Antarktikas enam niisama suvaliselt lennutada. Selleks tuleb küsida eraldi luba. Meie laevas olnud droon jäigi lennutamata.

Kui palju üks Antarktika-reis maksab?

5500 kuni 25 000 dollarit pluss kohalesõit reisi alguspunkti. Aga võib valida ka 160 000 eurot maksva luksusreisi Arktikast Antarktikasse.

Millal jälle lähed?

Usun, et lähen Go Traveli reisijuhina 2017./2018. hooajal.

Kas Antarktika on ohtlik?

Tuleb silmas pidada, et igasugune abi asub väga kaugel. Merepäästevõimekus on olematu või väga piiratud, meditsiinilise abiga sama lugu. Seega tuleb merel, mägedes, liustikel olla tõesti ettevaatlik. Hülgespetsialist Mart Jüssi hoiatas mind enne minekut ka torpeedosuuruste leopardhüljeste eest, kes suudavad ka inimesest kõhutäie teha. Kohapeal vaadates tundusid need ligi pooletonnised loomad siiski väga armsad, aga hoidsin Mardi soovitusel nendega siiski mõistlikku distantsi.

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli

Selles numbris

• Reisikirjandus: Indrek Hirve maailm
• Õige toit – polaarretke edu pant
• Kuidas disainida polaarjaama?
• Jää ja lume sõpruskond
• Safari läbi aegade
• Looduse Saare pärlikee ootab matkajaid
• Viipaja
• Jäätunud mere tööhobused
• Polaaraladel suuskadeta ei saa
• Ellujäämiskursus Gröönimaal
• Hans Markus Antson: "Soojad maad jätavad mind külmaks."
• Alaska väärib avastamist!
• Franz Josephi maa
• August Maasik Arktikas
• Elu nõukogude polaarjaamas
• Andres Tarand elust polaarjaamas
• Antarktikas droone lennutamas
• Meie mees polaarmeredel
• Antarktika KÕRGUSTES
• Antarktikas – turistina!
• Antarktika jäises lummuses
• TEISEL POOL POLAARJOONT
• Telia muudab Euroopa Liidus reisimise veelgi soodsamaks
• UUDISTOOTED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 60 – Juuni 2016