ÄRA KUNAGI KUKU jääd ronides!

Tallinna ja Toila-Ontika ümbruse pankrannikul või mõnes karjääris võib lõikavalt külmadel talvistel nädalavahetustel näha kümneid köie, kasside ja kirkadega mööda jäätunud seinu üles-alla turnivaid veidrikke. Kutsuvad nad ennast jääronijateks.

Jääronimise alustamiseks nullist ei lähe palju aega. Kogenud instruktori käe ja pilgu all saab seinale mõnekümne minu­tiga. Talvine päev looduses ühes füüsilise liikumisega tagab tõenäoliselt pikalt kõne­ainet pakkuva positiivse elamuse sõprade seltskonnale või kolleegidele firmaürituse käigus. Jääronimine on ka alpinismitree­ningute üks elemente. Rohkem või vähem jääd tuleb mägedes ikka ette. Mõnest põhitõest kinni pidades on see kõik täiesti ohutu. Riskifaktor kasvab aga järsult, kui turvaline ülaköie julgestus (kus julges­tuspunkt on ronijast alati üleval pool ja potentsiaalne kukkumine piiratud umbes meetriga) vahetub altjulgestuse vastu (kus ronija paigaldab oma julgestuspunktid ronides ja võimalik kukkumine on kahe­kordne kõrgus eelmisest julgestuspunktist pluss köie venimine.

„Ära kunagi kuku jääd ronides!” on sadu ja tuhandeid marsruute roninud praktikute enim korduv nõuanne. Korraliku varus­tuse ja julgestuse korral jääd küll ellu, aga kergem või tõsisem vigastus on enam kui tõenäoline. Kõigist alpinismivormidest näeb kõige agressiivsem välja just jääroni­ja – kaks 15 cm pikkuse teraga kirkat käes, kaks 12 hambaga, millel pikkust 5 cm, kassi saapa küljes, umbes 15 jääpuuri, millel pik­kust 10 kuni 20 cm (igal puuril neli tera) vööl. Kõik need on ronija sõbrad tema ver­tikaalsel teekonnal kuni selle hetkeni, ta kui juhtub kukkuma. Tõenäosus, et ükski neist ronija sisse auku ei tee, on väike. Kui ka kõigi teravikega peaks õnnelikult mine­ma, on jää paraku betoonkõva ja kiirendus sellel metsik. Pehmes lumes on alpinistil oma vigade parandamiseks aega sekun­deid, jääl vaid murdosa sellest. Üks meie reisikaaslane jäigi just jääronimisel saadud vigastuste tõttu koju: nädalad haiglavoodis ja kuud taastumist on kindlad.

MILLEKS KÕIK SEE RISK?

Peale alpinismi kohta üldiselt käiva tõdemuse, et sa saad sealt tagasi niipalju, kui oled valmis andma, ehk võetud risk on võrdne saadud emotsiooniga, on jää kindlasti kõige maalilisem ja maagilisem substants, millel vertikaalseid harrastusi nautida.

Jää on „elus” − ta liigutab, ta häälitseb. Täna on ta teistsugune kui eile, homme veelgi erinev. Ta muutub tundide, vahel minutitega. Ja mõne kuu pärast ei ole teda enam üldse, aga ilmub kunagi jälle uuesti. Varatalvist õhukest jääkihti või varakevadist soojusest vettinud jääd hoiab seina küljes rohkem ronija optimism kui mõni looduslik protsess. Külmal kesktal­vel on jää kivikõva ega taha kirkateragi all murduda. Ta võib olla peegelsile või lillkapsa või tilkunud küünlavaha sarnane. Läbipaistev või lumivalge või kirju liivast või kivist.

Jääkirkade ja jää kohtumise tulemusel kostuva perioodilise „toks-toks-toks”-heli kõrval on jääronimist saatvateks põhihääl­teks aeg-ajalt paanilised röögatused „Jää!”, „Ice!”, „Eis!” või „Ljod!” Kuigi jääd ronides on kõigile teada, et vähem või rohkem jääd pudeneb kirkade ja kasside alt ikka, on viisakas suurematest kamakatest allpool olevaid ronijaid ikkagi hoiatada. Piisab ka poole rusika suurusest õlga või kätt või imepisikesest nägu tabanud jääkillust, et väga tükk aega oleks väga valus. Tegelikult peaks turvalisuse huvides ju loobuma kose ronimisest, kus juba ronijaid ees. Aga jääronimine on üha populaarsem. Lootus ilusaid koskesid, eriti nädalavahetustel, ainult enda päralt leida on väike. Seepä­ rast riskid ehk rohkem, kui tahaks ja otsid oletatava jäälangemise trajektoori kõrvalt ikka teed üles, sageli raskemat teed.

Jääronimise suur pluss võrreldes laiema alpinismiga seisneb selles, et kuna kosed ei asu kõrgete tippude juures, vaid enamjaolt orgudes ja kanjonites, on see võrdlemisi ilmakindel harrastus. Erinevalt tippu­dele ronimisest puudub nädala või kahe pikkune frustreeriv ilmaootamise periood. Kui just totaalset tormi ei ole, leiab midagi sobivat ikka. Soojade, päikeseliste ilma­dega otsid põhjapoolseid koski, tugevate miinuskraadidega, vastupidi, tahaks olla päikese käes, tugeva tuulega leiad mõnusat ronitavat kuskilt nuki tagant või praost. Rohke lumesaju korral väldid koskesid, kus üleval on laviiniohtlikud nõlvad, ja valid pigem midagi järsemat, kuhu lund vähem külge jääb.

AUSTRIAS

Meie kolmeliikmelise köiskonna (vennad Viljar ja Peteri ning autor) tee viis tänavu veebruaris Austria Alpidesse, kahte veidi erinevasse orgu, jää jahile. Malta ja Gas­teini orud on mõne sõidutunni kaugusel Münchenist ja Salzburgist, Gasteini viivad ka rongirööpad. Malta org on vaikne ja rahulik loodusturismi sihtkoht. Voolav vesi pluss mägine maastik tagab loenda­matud joad ja kosekesed, mis suvel kaunid vaadata ja talvel mõnusad lähedalt katsu­da. Talvisel ajal tundub Maltas vähemalt iga teine vastutulev turist olevat jääronija. Koskede läheduses domineerisid autodel Austria enda, Saksamaa, Tšehhi, Slovakkia ja Poola numbrimärgid.

Seevastu Gasteini orus kaovad üksikud jääronijad linnapildis suurte plastsaabas­tega ringilonkavate turistide vahele ära – Gastein on üks Austria suusa-Mekasid. Autor ei oska öelda, kui populaarne on see Eesti laudurite ja suuskajate hulgas, aga enamiku meie naabrite keel (soome, root­si, vene) on seal prominentselt esil.

Meie üheksapäevase reisi jooksul jõud­sime ronida pea kahe käe sõrmede jagu koskesid. Kõik jäid oma raskuskategoorialt vahemikku WI4–WI5, pikkuselt 150–300 m vahele, mis tähendas, et iga köiskonna liige sai igal kosel maitsta ka eesronija ülesandeid. Kuna sel hooajal tekkis jää Eestis suhteliselt hilja ja treening kodus jäi nigelaks, paistis see esimestel päevadel kerge sahmerdamise näol ka välja – kes suutis ära kaotada jääpuuri, kes julges­tusvahendi, kes suutis kosest alla visata pealambi, kes kirka, kes suutis köie kalju­prakku kinni tõmmata. Kõik esimese viie ronimispäeva kosed oli mõnusad ronida. Aga meeles mõlkus meil midagi muud.

Gasteini oru ühe haru lõpus, paksu kuusemetsa taga, põlvepaksuste hangede vahel asub Anlauftali jääareen, imeilus ja imposantne, sadu meetreid kõrgete kalju­seintega palistatud looduslik amfiteater, kus asuvad kogu Austria ühed võimsamad jääkosed, nende hulgas ka üks maailma raskemaid jääronimismarsruute, WI7+ kategoorias Centercourt, millest selle aasta veebruaris järel küll vaid riismed. Meie huvi ja unistused keskendusid siiski veidi kergemale, kuid väljanägemiselt veelgi pilkupüüdvamale 300-meetrisele jäätunud joale nimega Mordor (WI5). Ronimismarsruutidele annavad üldjuhul nime selle esmaläbijad. Ja teatud Tolkieni maailmale omast julmust ja lootusetust tunneb sellel esimest korda 1986. aastal ro­nitud joal, keset kõledaid kaljusid taeva ja maa vahel kõlkudes ilmselt igaüks. Kergelt kõhe hakkas Mordorit vaadates juba kau­gelt ning iga lähemale astutud samm ainult süvendas seda tunnet. Kogu see 300 m oli võrdlemisi ühtlane 75–90-kraadine sein. Pikematel jääkoskedel on tavaliselt kerged astangud, mis pakuvad hea ja mugava koha julgestusjaamadeks, kergeks hingetõm­beks ja muuhulgas varjavad vaadet alla. Mordoril need puudusid, mis tähendas julgestusjaamas vöös istumist või pigem rippumist, tagumiku all sadu meetreid õhku. Sealt väga palju alla vaadata ei tahagi, üritad aega veeta muuga – teed pilti või korrastad varustust. Selle Mordoriga maadlesime kahel järjestikusel päeval.

22. veebruar oli imeilus soe ja päikesepais­teline talvepäev, mis oli äärmiselt ebasoo­dus kirde- ja idasuunalise kose ronimiseks. Lisaks olid enne meid kosele jõudnud kolm tšehhi, mis tähendas meie jaoks ühtlast jääsadu terveks päevaks. Õnneks on Mordor niivõrd järsk, et kõik ülevalt tulevad suuremad jääkamakad põrkavad kaugele eemale, tabamisoht on vaid väik­sematelt tükkidelt. Viljar sai soojenduseks olla esimese köiepikkuse eesronija. Varsti hakkaski kosele paistma päike ja tegi seda hea paar tundi ehk ülalt alla hakkas vaikselt vulisema ja tilkuma vett. Järgmine köiepikkus kuulus minule. Mul oli väga hea tundega päev – parimatel ronimis­hetkedel oled enesekindlus ise, liigud kui ennast kõrvalt vaadates, optimaalselt ja mõnuga. Kose raskeim osa läks mängeldes, hoolimata kaelapudenevast jääst ja veest. See lisas vaid trotsi.

Kui mu kaks kaaslast olid julgestusjaama jõudnud, oli meil paraku ees otsuse hetk. Kuna kosk oli selleks ajaks taas varjus, õhutemperatuur miinuses, aga vesi ülevalt jätkuvalt voolas, jäätus see kohe kokku­puutel meie köitega, riietusega, varustuse­ga. Kõik kolm olime üsna külmunud, lisaks ei tundnud Peteri ennast kõige paremini. Otsustasime tagasi alla laskuda. Alla jõudes ja koske kogu ulatuses nähes saime aru, et olime tegelikult jõudnud juba jul­gelt üle poole kose ja raskeim osa peaaegu lõppenud. Oleks suutnud ilmselt edasi pingutada. Kõik see tähendas, et homme, reisi viimasel päeval, tuleb kas või hambad ristis uuesti proovida.

Järgmisel päeval tahtsime olla kosel esi­mesed ja jõuda ette päikesest ja sulaveest. Äratus oli kell pool neli, et seitsmeks kose all olla. See ka õnnestus. Kuid vähemalt minu jaoks ei olnud päevad vennad – eel­mise päeva enesekindlus ja hea tunne olid kadunud, ronitud sai tahtejõu pealt. Nii jäi Viljari kanda suurem osa raskest tööst, talle kogunes kolm köiepikkust eesronija­na. Peteri ja mina sekundeerisime kumbki ühega. Õnneks ei hakanud meid segama päike. Ilm oli küll soe, kuid päike jäi pilve taha kogu päevaks. Ilma suurema draama­ta jõudsime kose lõppu veidi pärast kella ühte. Pärast pooleteisetunnist laskumist oli meie Austria seiklus otsa saanud. Nii kosk kui ka kogu amfiteater oli olnud üksnes meie päralt. Segavaid tegureid ei olnud, tunne oli rahulolev ja nagu ikka millegi toreda lõppedes, veidi nukker. Ilus peatükk Eesti jääronimise lukku.

Jääronimisest põhjalikumalt huvitatutele:

Will Gadd „Ice & Mixed Climbing: Modern Technique”
Jeff Lowe „Ice World: Techniques and Experiences of Modern Ice Climbing”

Silm tasub peal hoida eestikeelsel blogil www.seiklus.blogspot.com.

Austria koskede kohta:
www.maltatal-alpin.at
www.bergsteigen.at

Selles numbris

• MEREHAIGUS
• MILLINE ON HEA REISIRAAMAT?
• SEIKLUS-SPORDIST algajaile
• Kuidas me Pärnus iglut ehitasime
• POLAARTRIPP
• ÄRA KUNAGI KUKU jääd ronides!
• REIS YUNNANI
• TADŽIKISTAN, DUŠANBE. Karl Marx ja Friedrich Engels.
• Veritasu Georgias
• APSUARA
• ABHAASIA KILDE
• SIBERUT – kiviaeg palmisaarel
• UKU RANDMAA — üksinda ümber maailma
• See, mis stepitolmu alt välja tuleb, on KIREV JA EHE
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 35 – Aprill 2012