Äreva algusega sünnipäev Varssavis
Meie kaasautor Rene Satsi, kellega ikka ja alati juhtub, tähistas sünnipäeva Varssavis just sel päeval, kui kogu linnale tehti korraga nelikümmend pommiähvardust. Kuhu minna ja mida teha ühe päeva jooksul suurlinnas, kui sa ei ole tavaline turist?
Hommik algas tänavalt kostva kõva pidurite kriginaga, kohalikud uudised teatasid samal ajal, et linnas on tehtud umbes nelikümmend pommiähvardust. Väidetavalt evakueeriti suur hulk valitsuse hooneid, sealhulgas Riigikohtu hoone.
Kiikasin uudishimulikult Varssavi kesklinnas hotelli viienda korruse rõdult alla (otsides silmadega seda, kes krt nii kõvasti pidurile vajutas hommikul vara) ning otsustasin, et pommiähvarduse tõttu ma oma sünnipäeva tähistamist edasi ei lükka. Seda päeva kavatsesin tähistada katsega tutvuda intiimselt Varssaviga ühe päeva jooksul, olemata sealjuures tavaline turist.
Sõbrad helistasid. Sooviti õnne. Vastasin õhinal, et Varssavis on pommiähvarduste laine. Vastuseks tuli: „Jajah, sinuga kogu aeg juhtub midagi.“ Mind ei usutud.
Tähistamine algab
Aga egas midagi, siirdusin juuksurisse. Sooja oli 26 kraadi. „Palun mitte liiga lühikeseks, lihtsalt natuke kärpida,“ nõudsin noorukese poisi käest inglise keeles ja tugevasti higistades. „Jah, muidugi,“ ütles ta, ilmselgelt aru saamata, millest jutt käib, ning lõikas mulle pähe oktoobrilapse soengu.
Ma ei julgenud sellisele käitumisele vastu vaielda ja kuna nägin nüüd välja nagu pioneeriks arenev indiviid, võtsin suuna oma värske väljanägemisega sobivasse kohta – keset Varssavit kõrguvasse nõukogudeaegsesse, väärika nimega Kultuuri ja Teaduste Paleesse.
Muuseas, päris alguses selle koha nimi nii ilusasti ei kõlanud. Pärast palee avamist seisis ehitise nime ees seltsimees Jossif Stalini nimi, mille lisamine mistahes sõna või kohanime ette teeb viimasest jäleda. Proovi ise järele ja ütle: „Jossif Stalini jäätis.“ Kuidas tundus?
See monumentaalne ehitis oli kingitus „vene rahva“ poolt „poola rahvale“ ning seda kingitust kupatati karmi käsu korras ehitama neljale tuhandele venelasele lisaks neli tuhat poolakat. Ehitati seda kolm aastat ja too passiiv-agressiivse väljanägemisega Nõukogude võimu sümbol valmis lõplikult aastal 1955. Teadaolevalt kaotas ehitustööde jooksul elu 16 inimest ning kaua aega pärast selle maja valmimist lendlesid Poolas ringi jutud inimõiguste rikkumistest ehitusprotsessi käigus.
Ka mina tundsin oma sünnipäeval, et minu inimõigusi on sutike rikutud, kuna pidin kuulama oma sõbrannalt, kelle olin kultuuripaleesse kaasa kutsunud, suhteliselt ootamatuid mõtisklusi. Ülemaailmne tervisekriis mõjub paljudele inimestele imelikult. Jalutasime. Agata teeb mulle teatavaks, et koroonat ei eksisteeri ja Bill Gates võtab maailma üle ja alustab juunikuus (nüüd) koos Ameerika valitsusega kujutletavat sõda tulnukate vastu, eesmärgiga maailm üle võtta. Et ma oodaku – küll ma näen.
Jõudsime sihtpunkti. Tahtsin minna evolutsiooni muuseumisse (eelmainitud palees asuvad peale teatri ja kino veel kaks muuseumi: evolutsiooni- ja tehnikamuuseum), kuid Agata selgitab mulle, et evolutsioon on üks jamajutt ja suur vale. „Kas äkki tahad minuga tulla nii-öelda valede muuseumisse?“ üritan päeva päästa. Agata keeldub kategooriliselt.
Kahjuks ütleb tourist info tädi, et muuseum on hetkel lahti ainult pühapäeval ning uurib, kust kohast ma pärit olen. („Eestimaalt, Iirimaalt, Aasiast – ma enam ei teagi.“ Tädi noogutab.) Evolutsioonimuuseum on lahti pühapäeval ehk päeval, mil jumal pärast maailma loomist puhkas.
Sõidame liftiga vaateplatvormile – 30 korrust, 114 meetrit. Lifti on maha märgitud jalajäljed, mis suunavad, et seisma peab neli inimest, kõik oma nurgas, nägu seina poole. Kuuletun, aga irooniaga.
Varssavile ülevalt poolt avanev vaatepilt on linnageograafiliselt huvitav – valdavalt madalast linnapildist tolknevad jonnakalt välja võimsad pilvelõhkujad, justkui nad ei kuuluks sinna, kuid samas keeldusid lahkumast. Pooleliolevate ehitiste rohkus annab märku peagi veel enam muutuvast linnapildist.
Wisła jõe ääres punetab Varssavi vanalinn. Arvatavasti jääb see linnaosa modernse arhitektuuri pealetungist puutumata, kuigi siinkohal peab võib-olla mainima, et algselt 13. sajandil ilmavalgust näinud vanalinn on sakslaste poolt mitme eri palgega operatsioonis teises maailmasõjas maatasa materdatud ning seejärel üles ehitatud… korduvalt. Selles kohas on raskem leida „ehedat vana kivi“, kui seda on Tallinna vanalinnas.
Järgmiseks olen plaaninud oma sünnipäeva täitmiseks kirveviskamise kursused. Kindlasti tuleb see mõte nii mõnelegi normaalsele inimesele pähe, veetes aega „Ida-Euroopa“ metropolis.
Konkreetne atraktsioon jääb õnneks aga ära, sest plaane takistav koroona möllab ikka veel.
Paljud kohad on kinni. Kuidagi meelevaldselt on need lukku keeratud, raske on aru saada, mis täpselt on suletud ja mis nakkusohule vaatamata avatud.
Autoturism on moes
Siirdun hoopis kollaste Ladade juurde. Need seisavad kultuuripalee kõrval ning on nalja pärast täidetud nõukogudeaegsete kollakate vetsupaberirullidega ja need on nõus sind igalt poolt Varssavis peale korjama ning kolm või siis kaheksa tundi ringi sõidutama.
Selle kollase kasti, mis vanadel halbadel aegadel kruiisis siin linnas ringi taksona – selle auto juht tänapäeval on ühtlasi ka giid ning sul on võimalus valida eri tuuride vahel ning valik on suur. Võid kaks ja pool tundi kuulata juutide õõvastavatest eluraskustest natside tippajal või võid minna rahulikumale tuurile – kohustuslikesse turismikohtadesse Varssavis.
Või siis saadetakse sind 75 euro eest sukelduma vodkatuurile, millest – tõsi küll – pärast võib olla eriti midagi ei mäleta, kuna programmis välja lubatud viina-shot’ide hulk on luksuslikult suur.
Pärast Ladaga sõitmist tundub kavalate poolakate järgmine nostalgiale rõhuv autoturism aga veelgi kentsakam. Nimelt võid sa – turist – julge olla ja ise juhtida umbes kolmkümmend aastat vana Fiati, mida kunagi kutsuti hüüdnimega Väikelaps. Giid trügib ennast sellesse mikroautosse kaasa, kuid sina ise roolid Väikelast giidi näpunäiteid järgides Varssavi nurgatagustesse.
Ringisõitmise programmiks võib valida üldtuntumad turismikohad, kuid reklaamib see firma ennast just rohkem massiturismile vastanduvana. Vaatan ise selle masina huvi pärast üle ning saan aru, et mina mahuks sinna autosse vaid siis, kui muutuksin ootamatult pangoliiniks ja oskaksin ennast seetõttu kerra keerata.
Mulle seletatakse, et säärasele autosõidule eelneb viieteistminutiline sõiduõpetus, et saada hakkama jäikade käikude ja aastast 1970 pärit piduritega. Uurin, kas kavas on ka testamendi täitmise õpetus juhuks kui – jumal hoidku selle eest! – peaks kiireloomulistel Varssavi tänavatel tolle turvavarustuseta nõukaaegse plekkämbriga sattuma õnnetuse keskele. Ei ole siin sellist asja, keegi ei arvesta õnnetusega, kõik on turvaline.
Nõukahõnguline nostalgialaks
Juba ma jalutan sihitult tänavatel, nautides sooja ilma. Linnajaos, kus ma parasjagu viibin, valitseb arhitektuuris sotsiaalne realism. Majad on hallid, praktilised betoonikogumikud. Kõndides jäävad silma hoonete seintesse pressitud sovetiaegsed sümbolid ja siis suruvad ennast seinte seest välja tööliste tugevad, sirpi käes hoidvad kujud. Meeleolu siinkandis on turvaliselt nostalgiline. Tunnen: minu sünnilinnast Tallinnast vist enam sellist linnaosa ei leia, kus selline nõukaaja hõng säilinud on. Nagu kirss tordil röögivad üle tänava ka poekese ees lömitavad joodikud, nende jalge ees vedelevad õllepudelid. Õhkan südamest, soe nostalgia rinnus pakitsemas.
Kuuma ilma nautimist takistab näol olev mask. Poola riigis on hetkel korraldus kanda maski avalikus kohas, seda ka tänaval ja pargis. Selline mõttetu reegel on väsitav.
Samuti on väsitav oodata iga punase tule taga, mida kõik selle riigi kodanikud kohusetundlikult teevad. Uskumatu. Isegi kui tänaval ei ole kaugelt näha ühtegi autot, siis inimesed seisavad ja ootavad, kuni fooris tuli vaheldub.
Kas Poola riigi rahvas on nii kohusetundlik, nii seadusekuulekas? Sõbrad, kellele säärase küsimuse siin edastan, kostavad: „Me kardame trahvi.“
Jälgisin aastaid tagasi, kuidas üksik jalgrattur Varssavis öösel kell kaks, kui liiklus on rohkem kui surnud, kümme minutit ristmikul punase tule taga seisis ning vahtis igas suunas laiutavasse tühjusesse. Ma ei kujuta ette, kui suur see trahv peaks olema, et see mind vastavalt käituma paneks. Tuhat eurot ja sinu kõige elutervem lammas vanavanemate juurest?
Panen tähele, et üks teksades ja valge T-särgiga mees läheb julgelt minu ees üle tänava punase tulega. Samuti pole tal ees maski, nagu kõikidel teistel. Unustan selle tegelase, kuid avastan ta mõne aja pärast suvalisel tänaval uuesti. Ta kõnnib järsku minu ees, heites pilke selja taha – minu suunas. Kondan veel sihitult ringi kümme minutit, uurides huviga pudi-padi kaupluste vaateaknaid ja märkan korraga jälle sama tegelast. Seekord kõnnib ta minuga samas taktis, minu järel. Jään seisma; teen, nagu uuriksin midagi telefonist. Seisma jääb ka see olend ja vahib taevasse. Kaalun, kas küsida: „Mida te soovite?“, aga ei hakka jändama. Ohtlik see tüüp ei tundu, pigem on tegemist veidrikuga. Kiirendan sammu, keeran ümber nurga, vupsan sealt kohe edasi kõrvaltänavale, ootan minuti – manööver töötas, Varssavi maskivastane on maha raputatud.
Mõne aja pärast uurin oma inglasest sõbra käest, kes Varssavis elab, et kuidas siin linnas ohutusega üleüldiselt on. Viimane arvab, et Varssavi on minu kodulinnast Dublinist kordades ohutum. „Siin võid kerge südamega oma koti päevaks autosse nähtavale kohale jätta. Dublinis lüüakse sul selle peale ruttu auto aknad sisse,“ võrdleb ta. Kuigi kõlalt ilus, on see siiski vaid ühe inimese arvamus.
Jalutuskäik kuulsas surnuaias
Päev ei ole veel läbi. Turisti hing kisub mind sellisel ilusal päeval vanalinna, kuid olen selles kohas juba mitu korda varem käinud ning otsustan mõtisklema minna Powązki surnuaiale, mis on Varssavi vanim surnuaed ja kuhu on maetud näiteks üks minu lemmikrežissööre Krzysztof Kieślowski.
Kokku on sellele surnuaiale maetud üle miljoni inimese, nende hulgas hulgaliselt ajaloolisi Poola hingi. Näiteks Chopini esimene klaveriõpetaja, sellest ajast, kui Chopin oli kuueaastane tattnokk. Oi, kuidas see mees muutis muusikamaailma… võibolla.
Minu Uberi juht, kes mind kesklinnast Powązkisse sõidutab (30 minutit sõitu), ütleb järsku: „Palju surnuid.“
„Jah, palju surnuid,“ nõustun.
Sinna meie vestlus jääb, sest kuigi paistab, et minu sõidutaja tahaks suhelda, piirdub tema inglise keel sõnapaariga „palju surnuid“ ning minul pole energiat ega huvi poola keeles lapsekingades lauseid moodustada.
Surnuaed on imeilus, täidetud rohkete skulptuuride ja lopsaka loodusega – kõrged lehtpuud seisavad kaitsvalt ja hoolivalt haudade kõrval ning sahistavad vaikselt oma lehtedega.
Võrreldes Iirimaa surnuaedadega, kus mulle samuti väga meeldib jalutada, meenutab Powązki sügavat, tõsist metsasoppi. Inimesi ei ole näha – ei surnuid ega elavaid; must kass jookseb risti üle jalgraja ning ilmub siis mitu korda hauakivide tagant välja, silmitsedes mind uudishimulikult, ilma vähimagi etteheiteta, nagu kassid selles olukorras tavaliselt teevad.
Siin, ajaloo rüpes on hea ja rahulik olla ning oma sünnipäeval enda elu üle järele mõelda.
Istun kellegi Tadeusze (kes suri juba viis aastat enne minu sündi) haua kõrval olevale kivist pingile; kougin seljakotist lagedale väikese pudeli traditsioonilist Poola Wiśniówkat. No ja võtan lonksu iseenda terviseks. Na zdrowie! Kallan kohe sortsu ka Tadeusze hauale, et ta ei pahandaks ja laseks mul siin tema voodi juures natukene jalga puhata.
Surnuaialt tagasi hotelli liikudes saab mul telefon tühjaks. Uber takso äpi kasutamine ei tule enam kõne alla ja järgneb pikk tee düünides, et kasutada Varssavis inglise keelt, leidmaks kodutee. Minu tähelepaneku järgi räägitakse siin „tavainimeste“ poolt rahvusvahelist inglise keelt vähem kui näiteks Tallinnas.
Õhtu on ikka veel noor, kuigi päev on möödunud, ja uurin hotellis tagasi olles telefoni teel oma sõprade käest, kuhu võiks veel hilisõhtul Varssavis minna – kohta, mis ei oleks „turistikas“, aga siiski mõnus; tahan veel teha midagi, mida kohalik täna õhtul teeks.
Õhtu jõe ääres
Inglasest sõbral – keda ennist mainisin – otsustab perekond, et mind tuleb ilmtingimata vastu ööd jalutama viia kohta nimega Powiśle (häälda po-viiš-le), mis tõlkes tähendab „Vistula jõe kallast mööda“.
Betoonist valatud ja valgustatud teed kulgevad pikalt mööda jõe äärt. Siin on sajad noored koos kell üheksa; mitmest allikast mängib muusika, pered jalutavad, tolknevad ringi ka joodikud, aga kuidagi kultuurselt, peredega paralleelselt. Putkadest müüakse hot-dog’e ja mõned tormakamad noored sõidavad ringi rulaga. Aeg-ajalt kuuled, kuidas õllepurk susinal avaneb. Siin leidub ka vanemaid inimesi. Vanemad inimesed silmitsevad pimeduses voolavat jõge, mis algab Poolas ja lõpeb Poolas.
Sõber ütleb: „Ajalooliselt oli see prostituutide ja meremeeste pärusmaa,“ ning samal hetkel kutsub tema poeg mind hüppama kummist alusel, mis on just selleks tarbeks lastele siia jõe äärde paigutatud. Ma hüppan paar korda, põrgates ettevaatlikult üles ja alla, ja mõtlen selle ebamugavuse juures, et ühe päeva jooksul Varssavis ei jõua just palju teha, et selle linna südameni jõuda. See on suur linn, palju peab kõndima. Me kõnnime edasi.
Kõik tundub rahumeelne. Varssavi tundub rahumeelne, kogu Poola tundub hetkel, siin Wisła ääres jalutades rahumeelne. Hommikused pommiähvardused jäid vaid ähvardusteks ning on nüüdseks juba meelest läinud.
Tekst ja foto: Rene Satsi
Selles numbris
- Lisa elule vürtsi ja särtsu!
- Karulaugumaania – kas kogu maailmas?
- Metsateraapia – hetk iseendaga
- Lend, aga kuhu?
- Noored eestlased välismaal
- Autoreis Balkanil – lähedane eksootika
- Äreva algusega sünnipäev Varssavis
- Rännulõhn II
- Eesti naine maailma kõrgeima mäe tipus
- GOA – paradiis põrgus
- Helilooja ja kontrabassist Mingo Rajandi piirideta reisimaailm
- Koroonaajal Pakistani – muidugi, miks mitte!
- Mesopotaamia igavene linn
- Kõrbevormis Mali okastraadi taga
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
