Armeenia ja selle maa brändid

Armeenias tiirleb kogu elu Ararati mäe ümber. Juba sajandeid. Sellest räägitakse ja lauldakse. Varasematel aegadel oli mägi Armeenia riigi keskel, sajand tagasi olud drastiliselt muutusid ning nüüd saavad armeenlased seda kaunist mäetippu hea ilmaga vaid kaugelt vaadata. Nimi aga säilib nii geograafilise toponüümina kui ka paljude armeenlaste jaoks oluliste asjade tähisena. Üheks selleks on vaieldamatult Armeenia brändi (konjak) Ararat.

Kuidas kõik algas?

Kui Ararati mägi oligi see koht, kuhu Noa laev jõudis pärast suurt veeuputust tänu tuvile, kes saabus maa otsingutelt tagasi oliivipuuoksakesega noka vahel, siis on võimalik, et veinitootmine just Armeeniast alguse saigi. See oligi koht, kuhu 600-aastane Noa rajas koos poegadega viinamarjaistanduse. Ka praegu võib Zvarthnotshi katedraalis näha 4000 aastat vana veinianumat.

700 meetri kõrgusel üle merepinna paiknevas Ararati orus on unikaalne mikrokliima, päikesepaistelisi päevi on seal aastas umbes 300. Need loovad suurepärased tingimused kohalikele, tihti endeemsetele viinamarjasortidele. Ka pinnas on Ararati orus üsnagi ainukordne, nimelt eriti varieeruv. See tekitab olukorra, kus joogi mitmekesisust ja maitsenüansse mõjutavad eri viinamarjasordid, aga isegi sama sort kasvanuna eri pinnasel.

Kuivõrd destilleerimiskunsti algusaastad on ajaloo hämaruses, on eeldatav piirkond, kus seda esmalt tehti, Lähis-Idas, kust Armeenia ei ole ju sugugi kaugel. Võib arvata, et ei kulunud palju aega, kuni mungad tõid destilleerimiskunsti teadmised ka Armeenia usukeskusesse. Igatahes on bränditootmisel Armeenias pikad ja kuulsusrikkad traditsioonid.

Tööstusliku tootmise algus

Aastal 1887, mil Armeenia pealinnast Jerevanist sai piirkonna bränditootmise keskus, ehitati brändivabrik Ararati mäe nõlvale vana Sardar Khani kindluse kohale. See jätkas regiooni kuulsusrikkaid, varem kloostrites harrastatud destilleerimistraditsioone. Brändisid valmistati sarnaselt tolleks ajaks juba kuulsust kogunud Prantsusmaal toodetud konjakitega. Need olid väga head, mida näitasid auhinnad rahvusvahelistelt konkurssidelt. Pärast revolutsiooni vabrik natsionaliseeriti ning loodi veini ja konjaki trust Ararat. Sõja ajal ehitati laohoonete ümber valemüürid, mis aitas väärtuslikke varusid kaitsta röövlite eest. Varud säilisid ja on siiani toormaterjaliks uute originaalsete segude tegemisel. Aastal 1948 eraldati kaks vabrikut, mille tulemusena tekkisid Jerevani veinivabrik ja Jerevani brändivabrik.

Aastal 1953 valmis Jerevanis uus, spetsiaalselt brändivabrikule mõeldud hoone, mis asub 8,5 hektari suurusel platool otse üle Võidusilla. Hoone, mille fassaadil on üheksa kaarjat arkaadi, milleni viivad laiad trepid, on mõjuv. Praegu on tehases, mis kuulub Prantsuse alkoholigigandile Pernod Ricard, 12 konjaki destillaatorit ning oma tünnivabrik.

Ararati brändivabrik varustas brändidega Vene tsaare ja teistegi ülikute majapidamisi. Juba algusest peale ehitati mäe sisse ulatuslik keldrite süsteem, kus hakati hoidma väga vanu destillaate, mida nimetati „kuldseks reserviks”. Ligi sadakond aastat kasutas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ladvik seda nii enda kui ka oma külaliste tarvis. Ka Winston Churchill olla nautinud Jalta konverentsil aastal 1945 selle vabriku brändit Dvin, mida Jossif Stalin oli saatnud talle hiljem 400 pudelit aastas. Dvin on Armeenia keskaegse pealinna nimi (5.–10. saj) ning seda brändit hakati tootma aastal 1943.

Praegu toodetakse Armeenia suurimas Ararati tehases väga erineva maitse ja kvaliteediga brändisid, kokku üle 10 miljoni pudeli aastas.

Kas brändi või konjak?

Teatavasti on nimetus konjak pigem toponüüm kui tehnoloogia ning seda nime võib kasutada vaid Prantsusmaal Cognaci maakonnas toodetud brändi kohta. Jooke, mida toodeti aastaid Kaukaasias Nõukogude Liidus, nimetati ebaõigelt konjakiteks (Armeenia konjak, Gruusia konjak jne) – õige oleks öelda brändi või konjaki stiilis vein.
Tegelikult on olukord pisut keerulisem.

Aastal 1900 võitis Pariisi maailmanäituse pimedegustatsioonile inkognito saadetud Armeenia brändi grand prix’ ning sai ametliku õiguse nimetada seda jooki konjakiks, mitte brändiks. Hiljem see fakt vaidlustati. 1999 võeti Jerevani konjakivabriku initsiatiivil Armeenia Vabariigis vastu uus standard – „Armeenia konjak“ –, mis reguleerib selle joogi tootmist. Selle järgi on Armeenia konjak toodetud Armeenias kasvanud viinamarjadest ja Armeenias destilleeritud toorbrändist ning villitud pudelitesse Armeenias. Mujal kasvanud viinamarjadest tehtud joogid ning ka mujal pudelitesse villitud joogid kannavad nime brändi. Tootmistehnoloogia on väga sarnane konjakitootmisega, peale ühe erandi. Nimelt lisatakse Prantsusmaal konjakile ka destilleeritud vett, Armeenias aga ainult allikavett. Vee kvaliteeti jälgitakse muidugi väga hoolikalt. Armeenia konjakit on tunnustanud 47 riiki.

Brändid

Brändisid valmistatakse Armeenia orgude vulkaanilisel pinnasel kasvanud valgetest viinamarjadest ja allikaveest traditsiooniliste meetoditega. Need annavad brändile meeldiva õrna aroomi ning äratuntavalt spetsiifilise ja rikkaliku maitse, tänu millele on need brändid saanud aastate jooksul olulisi rahvusvahelisi tunnustusi. Seaduse järgi toodab Jerevani tehas brändit viinamarjasortidest „Rkatsiteli“, „Mskhali“, „Garan Damak“, „Kangun“ ja „Voskehat“. Pärast kääritamist destilleeritakse vedelikku kaks korda Charentais’ tüüpi destillaatorites. Brändi küpseb 9 kuud uutes 70–100-aastastest Kaukaasia (peamiselt Karabahhi) tammedest käsitsi tehtud vaatides, seejärel vanades vaatides. Brändide segamine, et saada meelepärast tulemust, on segu teadusest ja kunstist, eraldi ei piisa kummastki. Segumeistrid testivad pidevalt eri segusid, annavad oma soovitusi ning nende töö tulemuseks ongi suurepärased Armeenia brändid: Ararat 5, 7-aastane Otbornyj, 10-aastane Ahtamar, 20-aastane Nairi.

Armeenia brändisid iseloomustab sügav merevaiguvärvus, külluslik aroom, mitmekesine maitse ning üldjuhul ka pikk järelmaitse. Oma roll on siin peale kliima, viinamarjade ja tehnoloogia ka Kaukaasia tamme omadustel. Nimelt on see tammepuit pisut roosakas ning lisab brändidele vanilli-, kuivatatud puuviljade ja šokolaadinüansse.

Presidentide nimelised vaadid Ararati tehases

See traditsioon sai alguse aastal 2001. Praeguseks on 31 maailma riigijuhil Ararati tehases omanimeline 400-liitrine vaat kauni metallsildiga, kus peal nimi ning tehase külastuse kuupäev, vaadil lisaks riigipea autogramm. Eesti Vabariigi presidentidest on Jerevani tehases Arnold Rüütli nimeline vaat ja Kersti Kaljulaidi nimeline. President Rüütel külastas Ararati tehast riigivisiidi käigus novembris 2004. Praeguseks on see küpsev brändi seal seega ligi 15-aastane. Go Traveli korraldatud Armeenia reisil selle aasta maikuus sai reisiseltskond, kellel oli selleks ka president Rüütli kirjalik luba, maitsta valmivat segujooki (segatud oli vaadist võetud toorbrändi sama vanade teiste brändidega ning lahjendatud 40-kraadiseks, kõike seda vilunud Ararati brändimeistrite poolt tehtuna). Tulemus oli suurepärane, kuldsel joogil oli täidlust ja rikkalik maitsebukett. Aastatepikkuse küpsemise tulemusena oli ka järelmaitse pikk ja vahelduv, iseloomulik tunnus väärt brändidele.

Tekst ja fotod: Toomas Tiivel

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Taassünd Lahetagusel
• Antarktika ekspeditsiooni kõne
• KROONLINN – eestlaste mereuks Antarktikasse
• Kuidas troopikas terveks jääda?
• Eesti Matkaliit 30
• Jalgrattaga Moseli veinikülades
• Merikilpkonna vabastamine
• Galápagose saarestikku avastamas
• Pealikuks saamine Tansaania moodi
• Kadunud kunsti otsimas – reisikiri Ameerikast
• Purkide tasandikku avastamas
• LAOS – aega on küllalt!
• Kopti kristlased ja Mokattami mäe liigutamine
• Kairo hästihoitud saladus
• Tagasihoidlik palveränd läbi Galicia
• Armeenia ja selle maa brändid
• Cusco ja Püha org
• Miks rändate üksinda mööda maailma?
• Andres Teiste – seljakott pakitud juba viiendast eluaastast
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 79 – August 2019