Autoga Euroopas

Vahva oli nõukogude ajal Moskvitši istuda ning perega Sotši sõita! Või vähemalt Siguldasse. Praegu on teised ajad. Sotši sõidavad üksikud friigid ja Siguldasse ei lähe enam keegi. Nüüd sõidab mõni autoga ümber maailma. Aga mõnedki eestlased sõidavad oma masinatega ringi mitmel pool Euroopas. Teemegi järgnevalt ühe reisi Euroopas koos Tiit Pruuliga.

Planeerimine

Reisi korralik planeerimine hoiab puhkuse ajal kokku hulga närvirakke, aega ja raha. Kõik need kolm on meie jaoks teatavasti taastumatud loodusressursid. Professionaalne nõustamine on automatka kavandamisel kindlasti abiks. 
Paraku pole seda Eestist kuigi palju võtta. Kümmekond aastat on tegutsenud Eesti Autoklubi (www.autoclub.ee), mis kuulub ka Rahvusvahelisse Auto- ja Turismiklubide Ühendusse (AIT, www.aitgva.ch). AIT on 90 riigis tegutsevate klubide katusorganisatsioon. Eesti Autoklubi annab oma liikmeile 24/7 autoabi võimaluse ning pakub ka marsruudi koostamise teenust. Kui autoabi on praktiline ja asjalik, siis teekonna koostamisel palju rohkem ei tehta, kui sisestatakse teelejäävad linnad arvutisse, vaadatakse, mida „Bill Gates“ vastab, ja trükitakse see tarkus koos ümbruskonnas olevate kämpingute nimekirjaga kliendile välja. Aga Microsofti autoatlas ei pruugi alati teada, mida eestlane sööb-joob, kui palju tal raha on ja millise järve ääres ta magada tahab. Sõnaga – meie autoklubi pakutav nõustamine on hea ja vajalik teenus, millele lisatakse ka personaalsust – ja miks mitte selle eest siis ka korralikku raha küsida.

Autosõidu planeerimiseks on mugav kasutada netis olevat Michelini lehekülge (www.viamichelin. 
com), kust leiab kaarte, ilmateateid, hotelle jms. Olulisim funktsioon neil lehekülgedel on see, et nende abil saab teekonna kaardil paika panna. Samalaadset tööd saab teha ka Maporama (www.maporama.com) või map24 
(www.map24.com) kodulehel. Aga need on siiski vaid masinad, mis arvutavad teepikkust, kütusekulu, aega (enamasti valesti) jms. Esmalt tuleb endale selgeks teha, mida tahetakse näha, millise standardi järgi elada ja kas 
see kõik mahub planeeritavasse puhkuseaega ning eelarvesse.

Marsruut

Euroopasse pääseb mitut moodi. Läbi Poola sõitmine võib paljudele, kes 1990. aastate alguses seda teed kasutasid, siiani enesetapjalik tunduda. Ent ka Poola on palju muutunud. Poola on tegelikult väga vahva! Peateedel ei lubata enam hobuvankritega sõita ja ummikud tekivad suurtel maanteedel vaid nädalavahetusel või remonditööde tõttu (viimased esineb siiski lubamatult palju, ajuti on tunne, et Poola ratsavägi valmistub jälle sõjaks ja kaevab maa risti-põiki kaevikuid täis). Poola kaudu liikudes on Eestist mõistlik sõitu alustada väga varajasel hommikutunnil, kusagil 4 paiku, sest siis aeglased Polski Fiatid veel magavad. Lätis-Leedus saab aga maksimaalselt ära kasutada öist tühja maanteed ning esimesed piiriületused laabuvad lahedalt. 
Kes siiski ei taha Poola odavate söögikohtade ning lahke pererahvaga trassi nautida, võib kasutada laevaliinide abi. Esiteks sõidab suvel Silja Line Tallinnast Rostocki. Latvijas Linjas läheb Riiast Lübeckisse. Finnlines viib piiratud arvu soovjaid RoRo laevaga Helsingist Travemündesse, Superfast Ferries liigub Hanko ja Rostoki vahel. Võimalik on liikuda ka üle Rootsi-Taani-Saksamaa. Selleks tuleb esmalt sõita laevaga Tallinnast Stockholmi või Paldiskist Kapellskärasse. Huvitava liinina on avatud ka autopraamiliiklus Liepajast Karlshamni. Läbi Rootsi sõites tuleb kannatada ära pikk tee lõunasse (vaheldusrikkust võib luua näiteks Pipimaa või Göta kanalite külastamisega). Taani ja Rootsi vahel saab sõita üle Öresundi silla, see maksab aga ühel suunal 280 SEK-i.

Dokumendid

Eelkõige peavad ametivõimudega suhtlemiseks kaasas olema paberid, mis näitavad ära masina omaniku ja tõendavad sinu õigust seda autot kasutada. See on siis tehniline pass ja kui seal sinu nime kasutajana märgitud pole, siis ka notariaalne volitus (seda saab nüüd lihtsamal moel teha ka ARK-is). 
Eestis välja antavad juhiload kehtivad kõikjal Euroopas. Türgis nõutakse teoreetiliselt ka rahvusvaheliste lubade olemasolu, aga see nõue on siiski rohkem teoreetiline. Ent igaks juhuks võib need load endale Eesti Autospordi Liidu (www.autosport.ee) kaudu ka lihtsa vaevaga teha. 
Kindlasti peab olemas olema kehtiv kindlustuspoliis (NB! kolmanda osapoole kindlustus). 
Dokument, mida harrastusjuhid harva kasutavad, on Carnet de passage en duane. Euroopa riikides võib ilma carnet’ta võõral maal viibida 4 kuud. Nii et siin läheb seda ka harva vaja. See tollidokument tagab, et riiki toodud masin sealt ka välja viiakse ja autode ostule-müügile kehtestatud maksud sellega seoses maksmata ei jää. Carnet’sse tuleb kirja panna ka kallimad varuosad, kui need kaasa võetakse. Eestis carnet’d siiani vormistada ei saa. Minu kogemuse põhjal on see võimalik Rootsis, ent see eeldab üsna kopsakat rahalist garantiid. 
Kui autonumbril vastavat tähist pole, peab masinale kleepima müstilise sõõrja tähekombinatsiooni EST. Märgi puudumine on ebaviisakas ja lisaks ahvatluseks korruptiivsetele Ida-Euroopa piirivalvuritele, kellelt märgita sõitjad meelehea eest läbipääsuloa peavad lunastama.

Lõppevad teed ja muud takistused

Mitmed teed, mis kaartidel märgitud, võivad tegelikkuses suletud olla. See kehtib eelkõige talvise aja ning mägiteede kohta Austrias (Großglockneri kõrgalpitee), Šveitsis ja Norras. Soomes, Rootsis ja mujalgi võivad talveteed lume ja tuisu tõttu mõnda aega suletud olla, ent suuremad maanteed puhastatakse siiski operatiivselt ära. Mitmetes riikides (Soome) või konkreetsetel teedel ei lubata talvel sõita ilma talvekummideta. 
Lõuna-Euroopa riigid Kreeka, Itaalia, Portugal üllatavad meid, tagasihoidlikke soomeugrilasi, oma liikluskultuuriga. Hiljuti Itaaliast naasnud rahumeelne sõber kirjutas: „Tekkis tahtmine minna ristmikele Kalašnikoviga liiklust reguleerima.” 
Mõned Ida-Euroopa riigid (Albaania, Rumeenia, Bulgaaria, Slovakkia) üllatavad meid, edukaid idaeurooplasi, oma ülikehvade teeolude ja olematu infrastruktuuriga turistide tarbeks.

Mitmed riigid üllatavad meid, tasase maa inimesi, hirmuäratavate mägedega. Kui mägiteed on laiad ja heas korras, siis piisab lihtsalt sellest, kui kaljuseinalt alla ei vaata. Kui aga mägiteed on üherealised (Šotimaal), lumised (Norras, Alpides), üherealised, ilma piirdeta ja lagunenud (Albanias), siis tasub lihtsalt väga ettevaatlikult edasi liikuda.

Prostituutide aeg hakkab Ida-Euroopa teedel ka jumala ja seaduste toel läbi saama. Enim on ehk inimlihaga tänagi veel palistatud Rumeenia teeääred. 
Ühes mõttes on autoturist peaaegu igas riigis nagu tagaaetav jänes – kõikjal jahivad teda altkäemaksuvõtjad. Jahimehemaskis võivad esineda liikluspolitseinikud, parkimiskontrolörid, tollitöötajad, isegi teetöölised. Mõned neist on eriti peened sulid ja ka head psühholoogid. Turist ei pruugigi midagi olulist valesti teha, aga tal on kiire, ta ei tunne kohalikke seadusi ja tavasid, ta tahab jamast võimalikult lihtsalt välja tulla – ja raha on seejuures kõige odavam vahend. 
Mõnikord on pika ja igava sõidu vältimiseks mõistlik auto rongi peale panna, jõuda sihtkohta ja alles seal oma masinaga ringi sõitma hakata. Meile tuntuim autorail kihutab Helsingi ja Rovaniemi vahel, aga neid on Euroopas veel hulgaliselt.

Kaardid

Kõige hullem, mis autoreisil võib juhtuda, on see, et sina oled roolis ja naine loeb kõrval kaarti ja te eksite suures linnas ära. „Miks mind on küll nuheldud nii lolli naisega,” on ainus mõte, mis sest päevast pähe jääb. Sellest hullem saab olla vaid see, kui naine on roolis ja sina loed kaarti ja te eksite suures linnas ära. Naine on leebe, naine ei karju, ei vajuta närviliselt gaasi. Aga see on veel hullem, sest sa ei tea, mida ta tegelikult mõtleb. 
Parim viis sellist olukorda vältida, on hankida korralikud kaardid. Võõras kohas ei tasu lootma jääda odavatele ja skemaatilistele turistikaartidele, nendega on pärast asjatut tüli liig palju. Kõige mugavamaks pean läptoppi installitud Microsoft Autoroute’i digitaalset kaarti, kui see on ühendatud GPS-iga. Eriti mugav on, kui sülearvuti, kust kaarti loed, ei soojenda palavas autos su jalgu, vaid on monteeritud armatuurlaua külge kinnituvale pisikesele alusele (mille võib poest või ka ise teha). Microsofti, ka viimase 2005. aasta versiooni viga on aga Ida-Euroopa väga skemaatiline esitlus. Lääne Euroopa osas on nimetet kaart aga ülitäpne, suurlinnades võib kohti leida lausa majanumbrite järgi. Lisaks on kaardile märgitud olulised vaatamisväärsused, muuseumid, teatrid, hotellid jms. 
Paberkaartidest julgen autojuhile soovitada Mishelini seeriat, kuhu lisaks kaartidele kuuluvad ka vajaminevad, ehkki natuke pealiskaudsed teatmikud.

Kütus

Mõistagi ei pea kuskil Euroopas muretsema kütuse olemasolu pärast. Küll aga võib mõnel pool muret teha selle hind (praegu eelkõige Skandinaavias). Lääne-Euroopa kõige odavam kütus on tõenäoliselt pisiriigis Luxembourgis, ent sinna iga kord tankima sõita on üsna tüütu. Parim kütusekaart, mis Euroopas sõitvale eestlastele hetkel kättesaadav on, on Routex, mida annab välja Statoil. See ristkasutuses olev kaart annab võimaluse tankida Arali, BP-i, Agipi, OMV ja Statoili firmamärki kandvates tanklates 33-s Euroopa riigis. 
Saadaval on ka Routexi Euroopa atlas.

Varustus

Varustus sõltub muidugi reisi iseloomust. Kui on plaanis kabrioga mööda kiirteid ja rannaääri kihutada, siis pole peale krediitkaardi ja blondi tüdruku suurt midagi kaasa vaja. Aga automatka võlu ongi see, et sa saad liikuda paikades, mis suurtest teedest ja harilikest inimestest eemale jäävad. 
Seejuures peab esmalt mõtlema toidu ja öömaja peale. Söögitegemiseks on mõistlik kaasa võtta gaasipriimus, siis ei pea võõra maaomaniku metsa langetama hakkama. Kõige mugavam oleks öömaja paigutada autokatusele. Kõikvõimalikke katusetelkide müüjaid leiab netist hulgi (otsi nt märksõna alt rooftop tent). Teine variant on maja auto taga kaasas vedada. Nii võib kaasa võtta terve elamise, ent tuleb arvestada, et auto kiirus ja manööverdamisvõime langevad mõnevõrra.

Autokämpingud, kodumajutused ja muu selline taskukohane öömaja on olemas enamasti kõikjal, ainult et otsimist ei tasu pimedatele öötundidele jätta. Olenevalt kämpingu tasemest võib sealt leida köögi, dušširuumi, palliplatsid jms. Aga võib leida ka lihtsalt veidi mudase muru- või asfaltplatsi.

Teemaksud

Üks kuluartikkel, millega meie autoruristid reeglina arvestada ei oska, on kõikvõimalikud maksud teedel, sellisel lihtsal lõigul kui Pariis-Leon tuleb näiteks välja käia 30 EUR-i. Tasulisi teid ei ole Saksamaal (üle 11 000 km kiireid autobahne), Belgias, Hollandis, Taanis, Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis, Leedus. On riike (Tšehhi, Slovakkia, Austria, Šveits), kus maanteemaks tuleb tasuda riiki sisenemisel. Kui seda ei tee, ootavad sind tabamisel või riigist väljumisel suured trahvid.

Sillad ja tunnelid on tihti maksulised. Euroopa pikim, ent tasuta tunnel on 24 km pikkune Lǽrdal-Aurland tunnel Norras. 
Enamasti on tee- ja tunnelimaksud karavaniauto eest märksa suuremad kui sõiduauto eest (nt Austria Llefkenshoeki tunnelis vastavalt 4 ja 15 EUR-i, Horvaatias kiirteel E70 Zagreb-Zupanja 75 ja 115 kunat). Mõnel Lõuna-Euroopa teel ei saanud veel hiljuti teemaksu tasuda krediitkaardiga, nii et igaks juhuks võiks natuke sularaha ligi olla. 
Mingis mõttes kuuluvad teemaksude hulka ka praamipiletid. Oluline ja kulukas on see teema näiteks Norras. Kreeka saarte vahel liikudes tuleb arvestada, et praamiliiklus on küll ebavahemerelikult tihe ja mugav, ent maksud on üsna soolased. Mõnel pool (Norras) on ka mõnesse linna sisenemine tasuline.

Eeskirjad

Kõige sagedamini rikutav reegel on kindlasti piirkiiruse ületamine. 
Enamikes Euroopa riikides ei kehti alkoholi suhtes nulltolerants, pisike alkoholimäär võib siiski veres olla. Ida-Eurooa riigid (Ungari, Horvaatia, Rumeenia, Eesti jt) on siin enamasti erandiks, ent Lätis on lubatud ülempiir 0,5 promilli ja Leedus 0,4 promilli. Rootis on lubatud 0,2, Soomes 0,5, Taanis 0,8 promilli. Soomes on karistatav ka see, kui sa annad oma sõiduki joobes isikule kasutada. 
Enamikes riikides peab ka päevasel ajal sõitma lähituledega. 
Paljudes riikides ei tohi mobiiltelefone ilma hands-free süsteemita kasutada. 
Taani on üks väheseid riike, kus ei nõuta kõrvalistujapoolset küljepeeglit. Laps võib tavapäraselt eesistmel istuda, kui ta on 12 aastat vana. Prantsusmaal aga võib ta olla 10, Rootsis 7, Norras 4 ning Portugalis ja Taanis 3-aastane. 
Mandri-Euroopast lahkudes tuleb hakata miile kilomeetriteks arvutama (1 km = 1609,3). Põhja-Iirimaa teedel on kiirust piiravad märgid ja distantsid antud miilides. Iiri Vabariigis on kiirusepiirangud märgitud samuti miili tunni kohta, ent uutel teeviitadel on vahemaad märgitud kilomeetrites, vanadel aga endiselt miilides. Nõnda et tuleb olla tähelepanelik. Tähelepanelik tuleb olla veel ühes asjas – lisaks Suurbritanniale ja Iirimaale on vasakpoolne liiklus veel Küprosel ja Maltal.

Kokkuvõte 

Autoga matkamine annab mitmeid eeliseid, eriti pere ja lastega liikudes. Ja eriti siis, kui tahad peateedelt välja murda, näha elu väljaspool teeäärseid hamburgeriputkasid. Kasutame seda võimalust mõistlikul viisil, kuni naftaajastu loojang lubab.

Kasulikke linke:
Saksamaa: Allgemeiner Deutscher Automobil Club www.adac.de
UK: www.theaaa.com www.rac.co.uk
Rumeenia: Automobil Clubu Roman www.arc.ro
Moldaavia: The Automobile Club Moldova www.acm.md
Iirimaa: Automobile Association www.aaireland.ie
Põhja-Iirimaa: Royal Automobile Club www.rac.ie
Holland: Royel Dutch Touring Association www.anwb.nl

Selles numbris

• Surfikommuun Tarifal
• Kas sumo on seksikas ehk kas traditsiooniline Jaapan võidab modernistliku?
• Maiad – vanemaid tsivilisatsioone muistses Ameerikas. Ajaloo mõistatus
• Kohtumine Vana-Egiptusega
• Palveränd on üles minek
• Autoga Norra fjellidele ja viddadele
• Vendrid vette ja kaks meest otste peale!
• Digiatlased
• Autoga Euroopas
• Marko Kaldur Boroni ürgorus
• Palverännak Mekasse
• Camino de Santiago - õhus on Hispaaniat
• Torajade maa
• Rootsi kuningriigi katusel
• Palverännak - reis enesesse
• Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parrot
• Omadega rappa
• Namiibia - teistsugune Aafrika
• Nelja näoga mägi
• Go Reisiajakiri nr 3 – Mai 2006