Barneo – soe saar jäises ookeanis

Mida tähendab Arktika turism ja millal toimus esimene turismireis põhjapoolusele? Viktor Bojarski annab artiklis ülevaate Arktika turismireiside ajaloost, tänapäevast ning Barneo projektist.

Eessõna Tiit Pruulilt

Viktor Bojarski on Venemaa polaarkogukonna elav legend. 1989. aastal osales ta rahvusvahelisel Transantarktika ekspeditsioonil, kus suuskadel ja koerte abil liiguti 6500 kilomeetrit läbi jäise kontinendi.

Viktor pole aga mitte lihtsalt polaarseikleja, vaid ka mees, kes on teinud tõsist teadust nii Antarktikas kui ka Arktikas, uurides 1973. aastast alates jääliustikke tänapäevaste meetoditega. Aastatel 1998–2016 oli ta Peterburis asuva Arktika ja Antarktika muuseumi direktor. Lisaks on ta tegelenud polaarturismi edendamisega.

Tänu Viktor Bojarskile jõudis põhjapoolusele ka esimene eestlane – diplomaat Peeter Kapten. Bojarski osales eestlaste Antarktika200 ekspeditsiooni etapil Tallinn–Kaliningrad. Ta on Eesti Polaarklubi liige.

***

Võiks arvata, et praegusel infotehnoloogia tormilise arengu ajastul, mil igaüks saab virtuaalreaalsuse maailma sukelduda, on inimesi raske millegagi üllatada. Ometi tekitab väljend „Arktika turism“, mida kohtab üha sagedamini Venemaa tugevnenud kohalolekut Arktikas kajastavates artiklites ja ülevaadetes ning TV- ja raadiosaadetes, enamikus inimestes just sedasorti hämmingut. Tõepoolest, mis turismist saab selle tavapärases tähenduses juttu olla piirkonnas, kus on pidevalt külm, kus tuiskab rohkem kordi, kui seal on hotelle, kus talvel ei näe koitu ja suvel päikeseloojangut, kus ei ole internetti ega mobiilsidet, kus vesi eksisteerib korraga kolmes olekus... Kuid see on olemas ja on nüüdseks juba ligi kolmkümmend aastat järjekindlalt ja edukalt arenenud.

Tänapäeval saab Arktika turismis eristada kahte peamist arengusuunda, mis justkui meridiaanidena ühendavad kindlalt ja tugevalt kogu põhjapoolust: kruiisireisid aatomijäämurdjatel marsruudil Murmansk – põhjapoolus – Franz Josephi maa saarestik – Murmansk ning suusaekspeditsioonid ja Barneo jääbaasi kaudu korraldatavad helikopterireisid poolusele. Mõlemad suunad kujunesid suuresti välja nõukogudejärgse aja kõige süngemal perioodil Arktikas, kui karmide 1990ndate alguses lagunesid Põhja meretee struktuurid ning lakkasid täielikult teadusuuringud ja tootmistegevus Arktika kõrgetel laiustel. Korraga ei olnud aatomijäämurdjaid ja polaarlennuväge enam vaja ning olukorra tegi veel hullemaks asjaolu, et vältimatult jäid rakenduse ja tööta oma ala parimad spetsialistid, kellest eriti just polaartingimustes oleneb kõik.

Siit aga sündiski idee kujundada olemasolevad tehnilised võimalused ümber nii, et ajutiselt puuduvate rahvamajanduslike eesmärkide täitmise asemel oleks võimalik täita turismieesmärke. Seda enam, et eelkõige kätkes see endas võimalust külastada põhjapoolust, millest enamik inimesi võisid seni vaid unistada.

Esimene turismireis põhjapoolusele

1990. aasta suvel tehti aatomijäämurdjal Rossija esimene turismireis põhjapoolusele. Reis kestis üle kolme nädala ning põhjapooluse kõrval külastati ka Franz Josephi maad, Novaja Zemljad ja Vaigatši saart. Esimesed turistid olid pärit peamiselt Lääne-Euroopast ja USA-st. Kuni tänaseni on turismireisid sellel marsruudil toimunud tõrgeteta suvekuudel juuni lõpust kuni augusti keskpaigani. Reisi kestus on vähenenud 11 päevani, sest programmist on välja jäetud Novaja Zemlja ja Vaigatši saare külastus. Olenevalt nõudlusest tehakse poolusele neli-viis kruiisi aastas, pardal keskmiselt 120 turisti.

Esimene ekspeditsioon poolusele helikopteril tehti 1992. aastal. Ekspeditsiooni korraldasid kaks Vene ettevõtet: VIKAAR ja BARK. Esimeses turismirühmas oli 12 inimest (kõik Prantsusmaalt). Marsruudil Dikson – Severnaja Zemlja saarestik – põhjapoolus – Dikson lennati kolmel helikopteril Mi-8, kaks neist vedasid reisihelikopteri tankimiseks vajalikku kütust. Üldine läbilend moodustas 90 tundi, millest 20 tundi läks turiste vedava helikopteri arvele. On selge, et sellisel turismiprogrammil ei olnud tulevikuväljavaateid, kui võtta arvesse eelkõige selle kestust ja ohutust.

Barneo projekt

Kõigest aasta hiljem, 1993, alustati põhjapoolusel turismiprogrammiga, mille raames võeti kasutusele vahepealne jäälennuväli ja ajutine jääbaas ning mis sai hiljem tuntuks Barneo nime all. Barneo projekti esimesed turistid/osalejad olid langevarjurid, kes sooritasid hüppe põhjapoolusele. See projekt sai võimalikuks tänu ajutiste baaside ja jäälennuväljade triivjääle ehitamise tehnoloogiale, mida arendati ja kasutati edukalt aastatel 1960–1980 Arktika kõrgematel laiuskraadidel mitmesuguste teadusuuringute tegemiseks. Kui nende tehnoloogiate kasutamine 1990ndatel lõpetati, tekkis võimalus need ümber korraldada, mis tõi lõpuks kaasa rahvusvahelise projekti väljatöötamise ja elluviimise.

Projekt sai nimeks Barneo, mis on selle juba 25-aastase rakendamise üsna spetsiifilisi tingimusi arvesse võttes mõnevõrra ebatavaline. Just nimelt Barneo, a-tähega. See väike kavalus on appi võetud selleks, et uinutada selle soojalt kõlava nimega enda valiku õigsuses kahtleva turisti valvsus ning tagada täielik õigus lükata tagasi kõikvõimalikud kaebused ja hagid, kui tegeliku Barneo tingimused ei vasta tema ootustele. Tegelikult tuli see nimi eespool mainitud tehnoloogiaga kaasa kui ühe endise baasi varjunimi.

Barneo tänapäeval

Tänapäeval on Barneo kompleks, mis hõlmab jäälennuvälja ja elamumooduleid, mis on ehitatud soojapuhuritega köetavatest karkasstelkidest. Umbes 40 m2 standardsesse elamumoodulisse saab üsna mugavasti majutada kümme inimest. Kahte puhkeala, kumbki 80 m2, ühendab ühine köögiplokk. Peale selle on baasis eraldiseisvad elektrigeneraatorite moodulid, garaaž lumekulguri jaoks ja saun. Olenevalt vajadusest saab baasis korraga majutada sada või enam inimest. Tavalise elamutelgi ülespanek võtab aega paar-kolm tundi.

Jäälennuväli tähendab lennurada, mida ehitatakse traktoritega ja viimistletakse nendes tingimustes võimaliku täiuseni käsitsi. Lennuraja keskmised mõõtmed – pikkus üle 1000 meetri ja laius 60 meetrit – jäävad ettenähtud standardite piiresse. Lennuraja kõrvale pannakse püsti suvemeeskonna ja lennudispetšeri telgid. Lennuraja ehitamine on viimane etapp keerulises transpordi- ja logistikaoperatsioonis, mis algab märtsi keskel kahe Mi-8 helikopteri väljalennuga baaslennuväljalt (Krasnojarsk või Surgut) Sredni saarele Severnaja Zemlja saarestikus ning sealt edasi põhja suunas piki 95° meridiaani (idapikkust) Põhja-Jäämere triivjää punkti, mis asub kütusevaru arvesse võttes võimalikult kaugel. Olenevalt tuulest võib see punkt asuda 87.–88. laiuskraadil.

Helikopterite väljalennuga samal ajal toimetatakse Murmanskisse kohale kütusepaagid helikopterite tankimiseks (üle 300 paagi), mis haagitakse spetsiaalsetel platvormidel lahti. Sinna toimetatakse kohale ka kaks traktorit DT-75 lennuraja ehitamiseks ja need haagitakse samuti lahti spetsiaalsetel platvormidel. Murmanskisse lendab transpordilennuk Il-76, millele laaditakse peale platvormid ja kütusepaagid. Helikopteritest edastatakse Murmanskisse punkti täpsed koordinaadid ja ilmastikutingimused. Kui tingimused on soodsad, väljub lennuk Il-76 marsruudil Murmansk – punkt põhjapooluse meres – Murmansk. Pärast seda, kui lennukist on maa peale lastud kahe helikopteri tankimiseks vajalik hulk kütust, lendab lennuk põhjapooluse lähedal asuvasse punkti, kus maandab langevarjurid ja ülejäänud kütuse. Seejärel naaseb lennuk Murmanskisse. Teise maandamispunkti saabunud helikopterid tangitakse, seejärel lendavad nad otsima lennuvälja ehitamiseks sobivat jäävälja.

Jäälennuvälja ehitamiseks tuleb leida üheaastase jää väli, mille suurus on vähemal 2 × 2 km ja paksus vähemalt 150 cm – just sellise paksusega jääle võib ohutult maanduda lennuk An-74, mis hakkab tegema kõiki reisi- ja kaubavedusid Barneole. Kui sobiv väli on leitud, teatatakse selle koordinaadid Murmanskisse ja lennukiga Il-76 toimetatakse kohale teine üldveos – kaks traktorit ja kütus. Seejärel naaseb lennuk Murmanskisse, et võtta peale ülejäänud kütus, ning lendab baasi ehitamise piirkonda, et teha kolmas ja viimane maandumine. Samal ajal alustatakse lennuraja ehitamisega, mis kestab olenevalt tingimustest kahest viie päevani. Kui rada on lennukite vastuvõtmiseks valmis, väljub Longyearbyenist (Spitsbergen) tehnilise lennuga lennuk An-74, mille pardal on lennuinspektsiooni (Rosaviatsija) esindajad, kes peavad lennuraja tehniliselt vastu võtma, osa baasi ehitamiseks vajalikest vahenditest ja seadmetest ning tulevase Barneo baasi personali ettevalmistusrühma esindajad. Algab Barneo laagri ehitamine, millest võtavad osa kõik jääpangal viibivad ekspeditsiooni liikmed, kes ei ole hõivatud muude tööülesannete täitmisega. Järgmise kahe lennuga tuuakse kohale kõik ülejäänud vahendid.

Kohe, kui baas valmis saab, alustatakse reisijateveoga, et tuua kohale turistid ja teadustöötajad. Hooaeg kestab Barneol tavaliselt kuni kolm nädalat. Selle aja jooksul külastab baasi keskmiselt 200–250 inimest. Hooaja vältel korraldatakse Barneol mitu eri pikkusega suusaretke. Osavõtjad läbivad suuskadel 5–200 km distantse, mis lõppevad alati põhjapoolusel. Osalejate transportimiseks algpunkti, põhjapooluselt evakueerimiseks ja marsruudil kindlustamiseks kasutatakse kahte helikopterit Mi-8, mis on Barneol pidevas valmisolekus. Peale suusaretkede saab programmi raames teha põhjapoolusele helikopterireise, langevarjuga hüpata, põhjapooluse lähistel akvalangiga sukelduda ja isegi pulmapidu korraldada. Traditsiooniks on kujunenud baasi ümbruses korraldatav maraton, millest osavõtjad saavad hiljem helikopteriga põhjapoolust külastada.

Kogu hooaja vältel töötavad Barneo baasis Vene ja välisriikide teadlased, kes uurivad ookeani ja merejääd. Tuleb märkida, et pärast seda, kui triivivate teadus- ja uurimisjaamade töö korraldamine jääolude halvenemise ja kliimamuutuste tõttu 2013. aastal ajutiselt peatati, on Barneo jääbaas praegu ainus Venemaa tugipunkt Arktika kõrgetel laiustel ja usun, et jääb selleks veel pikaks ajaks. Geograafilise põhjapooluse punkt – meie planeedi tipp – meelitab ligi üha uute põlvkondade esindajaid, kes unistavad sellest, et saaksid kasvõi korraks seista punktis, kus salakaval GPS näitab kõigest mõne sekundi vältel igatsetud 90° põhjalaiust ning kiiresti ja veidralt muutuvaid pikkust väljendavaid numbreid. Kuid pikkust, nagu ka aja mõistet, siin punktis ei ole.

Tekst ja foto: Viktor Bojarski, Venemaa teeneline polaaruurija, OOO VIKAAR direktor

Artikkel on ilmunud Välisministeeriumi koordineeritava Arktika kuu raames. Eesti taotleb vaatlejastaatust Arktika Nõukogus.

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021