Bondi sinine – värv, mitte meeleolu

Austraalias Sinimägedes elav, töötav ja mängiv eestlane Andres Vilder tegeleb matkamise ja fotografeerimisega. Viimasel alal on ta saavutanud ka märkimisväärseid auhindu. Sydneys asuv Bondi Beach on Austraalia kuulsaim mererand.

Mu esimene mälestus Bondi rannast pärineb ajast, mil ma sinna 1971 nelja-aastase poisikesena joosta proovisin. Olin just pääsenud oma vanemate tillukesest korterist, mis asus ülesmäge kahe kilomeetri kaugusel Randwickis. Tormasime isaga möllates ja teineteist taga ajades kut- suvalt viipava liiva ja sätendava ookeani poole. Jõudsin peaaegu pärale! Isa jõudis järele ja sai mul kraest kinni, kui tegin kehakinnituseks peatuse, et nurgapoest pulgakommi haarata. Mu esimene rannaseiklus sai läbi enne kui alatagi jõudis, aga seeme oli mu mõtetes kindlalt idanema pandud.

Pöördusin Bondile tagasi viie aasta pärast tervelt kaheks nädalaks. Mu ettevõtlikul onu Manfredil oli otse rannal kümnenda korruse korter (ta omas ka Kings Crossil Sydney 1970ndate kuumimat diskoklubi nimega Ida’s), mille ta julgelt mu perele loovutas selleks ajaks, kui ise ajutiselt Euroopas viibis. Nii tundsime endidki lühikeseks ajaks miljonäridena, kui igal hommikul ärkasime üle Bondi ranna põhjapoolse neeme Ben Buckleri saabuva päiksetõusuga. Iga päev käisime ujumas. Minu jaoks oli see aeg eriline mitmes mõttes: põlesin esmakordselt üleni ära ja ajasin nahka nagu madu. Leidsin oma esimese püsiva tüdruksõbra – see kestis neli päeva kuni ma punetistesse jäin ja mind järgmised kümme päeva enam välja ei lubatud. Maitsesin esimest itaalia gelato’t Bondi paviljonis – see oli peaaegu ainuke koht Sydneys, kus seda sel ajal saada oli –, mitte vähem kui kaksteist maitset torbikus. Nägin mõõna ajal üht inimese pealuud kivist õnaruse põhjas ja olin liiga hirmunud, et sellest varem kui aasta pärast kellelegi rääkida – ning isegi siis ei uskunud mind keegi. Ja mu vanemad kasutasid vaimuvaeselt korteri musta pesu renni prügipanekuks...

Siis kolis mu pere rannikust kaugemale Kesk-Sydneysse ja ma ei õppinudki teismelisena surfama. Mõnikord võtsime kaaslastega ujuma minekuks ette pika bussisõidu põhjapoolsetele randadele nagu Newport. Bondile ei jõudnudki ma enne, kui 1986. aastal auto ostsin. Kuid siis olin ma peoloom ja mitte pronkspruun aussie. Bondi müstilisus tõmbab inimesi ligi kogu maailmast.

On palju teisi randu, kus on valgem ja puhtam liiv ning paremaid surfilaineid; randu, mis on pikemad, ilusamad ja mitte nii rahvastatud. Samas on väga vähe neid, mis võivad pakkuda midagi erilist igale külastajale ja see teeb Bondi unikaalseks. See, ja meresinine – patenteeritud värv.

Siin võib surfata päiksetõusul, ujuda keskpäeval, mängida rannavollet või sörkida pealelõunal, süüa liival lõunaks kala ja krõbekartuleid, pidutseda kogu öö kohvikutes ja ööklubides, võib-olla seksida võõraga käterätikul kell 3 hommikul. Või lihtsalt istuda pingil ja seda kõike vaadata. Sa ei tüdine ega tunne end kunagi üksi – keegi meeldiv inimene tuleb peagi sinuga lobisema. Kõik see ei maksa sulle midagi, kui sa just parkimistrahvi ei saa (Bondil on VÄGA ranged inspektorid).

On mõned kohaliku omavalitsuse kehtestatud reeglid, mida tuleb järgida (näiteks ei tohi keegi rannas alkoholi tarbida, alasti ujuda või ratsutada), kuid üldiselt on kõik lubatud. Bondi on tõeline sulatuskatel, nii inimeste kui loomade... Siin näeb avalikult hullavaid gei- ja lesbipaare, promenaadil poseerivaid päevitunud atleete, Euroopa turiste 40-kraadises palavuses karusnahksete jakkide, saabaste ja pikkade pükstega (et end päiksepõletuse eest kaitsta), näeb drag queen’e ja iluduskuningannasid, puudega inimesi ratastoolides, sprintivaid olümpiasportlasi, raudmehe ja hiina tuulelohede võistlusi. Siin näeb jalutamas kõikvõimalikke eksootilisi koeratõuge, kokteilkleidis emasid maastikukärudes beebisid lükkamas, kuulsaid filmistaare ja spordikangelasi (koomik Mr. Beani nähti siin viimati ülikonda kandmas), treenivaid jalgpallimeeskondi, pulmi, lööminguid ja aeg-ajalt mõrvu (mis võib seletada pealuud, mida nägin 1976. aastal).

Ja keegi ei pilguta silmagi. See kõik on osa päevast Bondil.

Bondil on ebatavalised elanikud. Mees nimega Jhyimy „Two Hats” Mhiyles on elanud viimased seitse aastat loodusjõudude meelevallas väljaulatuval kivieendil. Ta kirjutab luuletusi, pakub külalistele tassi teed ja laulab. Omavalitsus on käskinud tal nüüd oma asjad kokku panna ja lahkuda. Tal pole aga kuskile minna. Võib-olla võtab üks Bondi teel asuvas häärberis elav juudi lesk ta enda juurde.

Bondi rannal on Jäämäed – tegelikult ka. Need on inimesed, kes armastavad ujuda umbes 8-kraadises vees, mis on jääga maha jahutatud. Bondi Jäämäed on talisuplejate klubi, mis asutati 1929 ja mis on saanud Sydney ikooniks. Tänapäeval on neil 350 liiget, kes täisliikme staatuse saavutamiseks peavad viiel järjestikusel aastal ujuma jäävees iga kuu vähemalt kolmel pühapäeval.

Bondi vetelpäästjad on kuulsad oma tõhusa töö poolest – aastas päästetakse 2500 inimest. Bondi vetelpäästeklubi on üks esimesi ja vanimaid maailmas – käesoleval aastal pühitseb ta oma sajandat aastapäeva. Üldjoontes on Bondi ohutu ujumisrand, v.a selle lõunapoolne tipp. Siin on kuulus ookeanihoovus, mida kutsutakse „Seljakotimatkaja Ekspressiks”, mis viib ettevaatamatud turistid ümber Tamarama neeme... Õnneks nopitakse enamik neist veest enne uppumist. Mõnikord uhuvad ebardlained kivinukkidelt kalamehed, kes siis avastavad, et nad ei oska õlitatud nahkmantlites ja terasest klambritega saabastes ujuda. Parim viis probleeme vältida, on ujuda kahe punase ja kollase lipu vahel – piirkond, mida vetelpääste kontrollib –, kuid seda ainult suvel. On ka sinised lipud, mis hoiavad surfarid ujujatest lahus, sest miski ei riku suvepäeva roh- kem, kui Malibu surfilaud, mis läbistab su otsaesise...

Sydney randade lähistel on harva suuri haisid (neile ei meeldi lainete müra ja tegelikult tähendab „Boondi” Dharuki aborigeeni keeles „kividel murduv vesi”). Juba nelikümmend aastat on enamikes randades veealused võrgud haide lõksu püüdmiseks ja uputamiseks. Inimesed pole haide menüüs ja enamik rünnakuid leiab aset eksikombel kas sogases vees või öösel. On märkimisväärne, et ajavahemikus 1947–2000 polnud Austraalias ühtki saatuslikku kohtumist haidega. Viimase seitsme aasta jooksul on neid siiski olnud kümmekond ja mitmed neist Sydney lähedal. Uudishimulikud haid on mõnikord kaugele merele triivinud surfaritele ligi hiilinud ja neid müksanud, püüdes aru saada, millega tegu. Lääne-Austraalias oli üks surfar väidetavalt tõrjunud tagasi suure valge hai rünnaku karate tehnika abil vastu tema nina ja silmi lüües... kuid selline viis end kaitsta pole soovitatav. Vee all karjumine on parem. Tõsiselt!

Helikopterid ja väikelennukid patrullivad ohtlikke haisid otsides regulaarselt Sydney rannajoonel. Kui mõni hai avastatakse, alarmeeritakse kohe lähemaid randu ja vetelpäästjad lasevad kõlada nn „Jeesuse hoiatussignaalil”. Seda sellepärast, et kui ujujad signaali kuulevad, jalutab või jookseb enamik neist lausa vee peal, et kaldale tagasi saada. Samas jälle ignoreerib signaali üllatavalt suur hulk inimesi, et näidata nagu nad ei kardaks... see on selline macho-värk. Bondil on suurem võimalus, et sind ründab mõni sörkjooksja kui hai – jooksjad on valimatud inimbuldooserid, kui juhtud neile jalgu jääma.

Teine Bondi risk on seljakotimatkajad, kes eelistavad, et neid ränduriteks nimetatakse... Suvel ilmuvad nad tuhandete kaupa nii päevinäinud VW Kombi furgoonides kui üldse võimalik. Kõigil on tagaaknal uhkeldav kleeps „Päästke planeet”, aga äärelinna tänavatel öösiti parkides ning autos magades jätavad nad konditsioneerid ja mootorid käima, gaasitades kohalikke kasse ja opos- sumeid. Hommikul hüppavad nad välja ja kasutavad rentslit tualetina – tekitades bioloogilist riski –, enne kui lühimat teed pidi süsinikku välja ajavasse interneti-kohvikusse suunduvad, et meilida oma peredele Inglismaale, kui tervislik eluviis neil Austraalias on.

Olin viimati Bondil kuu aja eest. Oli veebruari alguse hommik, päev, mil liinilaevad Queen Mary ja Elizabeth 2 külastasid Sydney’t. Rand oli tühi – kõik olid sadamas laevu vahtimas. Ja ilm oli jama – pilvine ja ennustas vihma. Kõik muu oli ka just nii, nagu ma seda mäletasin. Tegelikult polnud Bondi 1970ndatega võrreldes palju muutunud – või ka 1920ndatega, kui avalik ujumine alles algas. Vaid kinnisvarahinnad on kõvasti tõusnud ja ujumisriided jätavad kujutlusvõimele veelgi vähem mängumaad – G-stringe kannavad nüüdseks tüdrukud JA poisid. Gelato-pood suleti juba ammu, aga paviljon on ikka alles. Kindlasti võiksin nelja minuti jooksul ilusa tüdruksõbra leida, aga ma ei söanda, sest olen õnnelikus abielus ja mul on lapsed. Ei mingit märki haist ega pealuust. Lähen siis parem ujuma, enne kui mõni tervisejooksja mulle otsa tormab.

Selles numbris

• Oma laev
• Krister Kivi. Eesti maja. Eesti Ekspress 2007
• Pool sajandit ajas tagasi
• Antarktika – mon amour
• Pöidlaküüdiga Tallinnast Jaapanisse
• Kajakimatk kodumaal
• Jebel Toubkali talvetõus
• Seljakotireis kinosaalis
• Earth Day
• Eluga läbitud Inca Trail
• Budism Venemaal
• Mere vabastav kutse
• Ipanema ja Copacabana: bossanova ja samba
• Anakena rand. Lihavõttesaar
• Must Meri. Bulgaaria
• Puhkus Prantsuse Polüneesias
• Sinine Punane meri
• Seks rannas
• Bondi sinine – värv, mitte meeleolu
• Miami Beach
• Viiekümnes Muhu väina regatt
• Lahemaa randu ja vaikust avastamas
• Hospitality Club toob inimesed kokku
• Go Reisiajakiri nr 7 – Juuni 2007