BOSTONI MARATON – üks minu paljudest

Kogenud maratonijooksjatele jääb Euroopa kitsaks ning kogemusi tuleb minna saama teisele poole ookeani. Peagi sada maratoni alistanud Meelis Atonen kirjeldab elu raskeimat jooksukogemust maailma vanimalt maratonilt Bostonis.

Möödunud aastal läbisin kakskümmend maratoni, pooled neist kodutanumal, pooled väljaspool. Eelmise aasta maratoni suursündmus oli kevadine jooks Bostonis. See maraton on jooksusõbrale midagi erilist. Tegu on ühega maailma suurtest maratonidest, kuhu kuuluvad veel Berliin, London, New York ja Chicago, tulevikus ka Tokyo. Bostonis on joostud kiireim maraton üldse, ehkki rekordina see kirja ei saanud. Last but not least − tegu on maailma vanima maratoniga, mille läbimine on auasi igale maratonijooksusõbrale.

Sellele kuulsale jooksule saab vaid teatud ajanormide alistaja, seega on vaja pikalt atra seada. Nii üritasin viimased aastad joosta head aega, et sellega Bostonisse kvalifitseeruda. Vahepeal lükkasid idee tagaplaanile perekondlikud põhjused. 2012. aasta Bostoni maratoniks klappis kõik. 2010. aasta Berliini maratonil sain korraliku lõppaja 3:13, mis tagas mulle stardikoha Bostonis veel poolteist aastat hiljemgi. Nii need asjad tänapäeval käivad, varakult tuleb valmistuda, et üldse jooksule saada, sest maratonihullus üha kasvab.

Maratonid, mis asuvad kaugemal, üritan ma alati siduda võimalusega selles piirkonnas ka ringi vaadata. Ei ole ju mingit mõtet ressursse rumalalt kasutada, sõites kaugele kohale vaid mõneks päevaks. Nii võib siin Euroopas osaleda, et kulutad vaid paar päeva oma kallist aega. Ajavahegi esitab omad nõudmised. Nooruspõlve võime igal hetkel „tulistada” on ajaga nõrgenenud. Aklimatiseerumiseks jõudsime varem kohale ning vaatasime pisut üle nädala jänkide valdusi ning pisut ka Kanadat. Mulle ei meeldi üksi reisida, seltsis on ikka parem. Tavaliselt käib mul kas abikaasa või mõni lastest kaasas. Seekord olime neljakesi, just mõnus seltskond, meie Olaviga maratonimõtetega, naised kaasaelajad.

Kisub kuumaks

8. aprillil lendasime New Yorki ja algas ettevalmistuse viimane etapp trennidega Central Parkis. Põhja-Ameerikas oli hulga soojem kui kodune miinuskraadidega lumesadu. Treenisime ja nautisime puhkust. Ent mida päev edasi, seda enam asi kuumenes, nii kaudselt kui ka otseselt. Küll soovitati järgmiseks aastaks ümber registreerida (tasu eest, milline eestlane selle liimi peale küll kleepuks?), küll kaaluda loobumist. Mina võtsin asja külma rahuga. Kui hulluks see ilm ikka minna saab, mõtlesin paar päeva enne õiget hommikut nii 15-kraadises soojuses sörkides. Egas siis mingid pupujukud siia Eestist ole kohale lennanud − Dubais maraton läbitud, korduvalt pingutatud Helsingis augustikuumal pärastlõunal ning Stockholmi juunikuumal pärastlõunal samuti.

Bostonisse jõudes leidsime eest küll ilusa sooja ilma, aga ei midagi traagilist. Nautisime linna, naabruse kuulsaid koole, tegime mõne kerge jooksuliigutuse ja olimegi võitluseks valmis.

Bostoni maraton on eriline, sest joostakse ühest punktist teise ehk väikesest külakesest Hopkintonist Bostoni südalinna. See võiks logistika teha keeruliseks, aga kõik osutus kohapeal väga lihtsaks ja hästi korraldatuks.

Bostoni maratoni start antakse lainetena, et massi pisutki hajutada. Meie Olaviga olime eri lainetes: mina esimeses, tema teises. Nii soovisime varakult teineteisele head edu. Starti minnes adusin esimest korda, et tulemas on jooks päris soojas ilmas, aga olin veel suhteliselt enesekindel, esialgse plaani 3:20 olin juba eelmisel õhtul 3:30-ga asendanud. Tagantjärele julgen arvata, et juba teekonnal starti sain kuumalt tiba vastu pead, aga ju ei lasknud erutus olukorda õigesti hinnata.

Algus oli mõnus, 5 min/km tempo tundus täitsa okei. Tunne oli hea ja miski ei viidanud järgnevale... Aga kuuendal miilil keset üht pikka sirget tundsin kuumust võimust võtvat, pealegi oli rada lagedal, varju sisuliselt ei olnud ... Kuum ... ja sirge jube pikk ... kalkuleerisin, et esialgse tempoga võtan jubedaid riske ja otsustasin vähe järele anda. 10 km vaheaeg 50:40 tuli siiski päris kiire, selle ilma jaoks kole kiire, tagantjärele tarkusena ülikiire. Enne poolt maad mõistsin, et ka nn allalastud tempo on liiga kiire. Lasin veel aeglasemaks. Poole distantsi vaheaeg tuli siiski korralik 1:50, aga ma sain selgelt aru, et maksimumeesmärk võiks olla alla nelja tunni jõudmine. 3:40 näis utoopia ja ka 3:50 tundus peagi ebareaalne.

Kannatuste rada... üleva lõpuni

Nii siis kulgesin, tõusul ja joogipunktides ka pisut kõnnisammul. Hakkasin nägema esimesi ärakukkumisi. Ei, mitte nn kõndima hakkamisi või tempos järeleandmisi, vaid ikka päris arstide käe alla minekut. Kuumus oli meeletu. Varju ei olnud mingit ja asfalttee oli kui kauss, kus õhk ka ei liigu. Lasin veel tempot alla. Mingil hetkel tuli meelde enda praalimine, kui rääkisin ühest varasemast korrast, mil Bostoni maraton korraldajate poolt katkestati. Arutlesin sõpradega, et mina küll end katkestama sundida ei lase. Nüüd tundus mulle see korraldajate ettepanek päris ahvatlev. Kõik vaevad lõppeks ja ise ei ole seda otsust langetanud. Viis miili enne lõppu pikal tõusul sai lõplikult selgeks, et alla nelja tunni ma ei jõua. Nii jätkasin kannatamist ilma konkreetse ajalise sihita, saaks vaid lõppu ...

Viimasel mõnesajal meetril isegi spurtisin, kui seda nii nimetada sünnib. Tahe spurtida oli, mitmetest sain mööda ka, aga ilmselt tegelikult liikusin 6 min/km tempos. Aga lõpp oli ülev. Ära tegin, ära tegin, ära tegin. Kuni saabus reaalsuse tunnistamine − mingit ajalist eesmärki ma küll ei täitnud, sest mis aeg see 4:07.51 ikka on. Mitte just kuulsusrikkaim tulemus minu maratonide reas. Pärast riietumist sai selgeks tõsiasi, et see jooks oli tõeline katsumus kõigile, pettumus läks kiiresti üle.

Bostoni maratoni korraldus oli väga hea. Raja teenindus super, kõik eelnev ja järgnev samuti. Kuid see oli ilmselgelt mu elu kõige rängem maraton. Samas on see oluline tükike kallist maratoniajalugu. 2013. aasta sees plaanin sada maratoni täis saada. Huvitavatest jooksudest vaatan tulevikus uudishimuga Chicago, Košice, Hongkongi ja Tokyo poole. Kunagi võiks mu kaardil olla üks jooks igast ilmajaost, aga sinna kulub veel aega. Ehk kahesajandaks maratoniks saab tehtud.

Selles numbris

• VALU − tervise valvur!
• Raamatututvustus
• LUSIKAD SEINALE!
• ANNA LITVINOVA maalireis Essaouirasse
• Kahe mehe matkad TALVISES EESTIS
• ISLANDI KIRJAD 2
• Metssea matused maiade moodi
• XIAN − elav ajalooraamat
• MAHA KUMBH MELA tegelik pale
• Muutuste tuules BIRMA
• Kalliskivi nimega BIRMA
• LINNASPRINT - nii turistile kui ka tervisesportlasele
• Nii lihtne see ongi!
• Seiklusspordisari XDREAM - kas reaalselt teostatav?
• BOSTONI MARATON - üks minu paljudest
• Üllatavaid hetki välismaratonidelt
• MARATONILE!
• TEERAJAJAST LUMELEOPARD
• Per aspera ad Taskila!
• Go Reisiajakiri 41 – Aprill 2013