Piibe Pullerits ja Andres Riimets reisisid ratastel koduga Kanada Kaljumäestikus. Kas see oli õige valik sealse hingematvalt ilusa loodusega tutvumiseks?
Varasemate seiklusreiside jooksul oleme ööbinud nii telkides kui ka motellides, kodumajutustes ja hotellides, aga Kanada Kaljumäestiku Banffi ja Jasperi rahvusparkidesse matkama minnes otsustasime terve kodu ratastel kaasa võtta. Rentisime campervan’i ehk matkaelamuks ümberehitatud kaubiku, millega sõit tundus algul küll võõras ja harjumatu, aga loodusesse jõudes sai kiirelt selgeks, et sel masinal on omajagu eeliseid.
Esimesed paar tundi ratastel maja roolis endisest olümpialinnast Calgaryst Banffi rahvuspargi suunas sõites möödusid 110 km/h kiirusepiirangust tervelt 20 km/h aeglasemalt sõites. Auto oli harjumatult suur ja kohmakas ning teadmine, et meiega loksub kaasa terve mööbliga elamine, tegi meid tavalisest märksa ettevaatlikumaks. Me ei jõudnud ära imestada, kui palju üks masin müra võib teha! Üle teeaukude ja -konaruste sõites kuulsime seljataguses salongis kappi pandud klaaside ja taldrikute klirinat. Kui miski polnud kinni või panipaika ära pandud, võis väiksemgi kurv selle mööda autot ringi lendama saata. Sellegipoolest ei läinud meil teel veedetud kümne päeva jooksul autos mitte midagi katki.
Miks just campervan?
Mõte võtta Kanadas campervan tundus igati loomulik ja loogiline. Kanada Kaljumäestik (Canadian Rockies) on tuntud oma karmi ja aukartustäratava looduse poolest, mille ehedaks kogemiseks on mõistlik ööbida kämpingus (campground), mitte hotellitoas. Rääkimata sellest, et majutuse hinnad Banffis ja Jasperis on röögatud. Isegi meie külastuse ajal maikuus, väljaspool suvist kõrghooaega, algasid hinnad odavamates hotellides 200 eurost öö kohta.
Samas võimaldab campervan teatud mugavust ja ka kaitset ilmastiku eest, mida telkimine ei garanteeri. Mägede ilm on muutlik aasta läbi ja meie reisi ajal kevade lõpus võis ühe ööpäeva jooksul ette tulla nii sulejope- kui ka T-särgi-ilma. Lisaks kaitsevad auto metallseinad Kaljumäestiku kurikuulsaimate elanike uudishimu eest: karusid on sealkandis nii palju, et külastajatel on rangelt soovitatav (!) karupeletajat pidevalt kaasas kanda (tegu on sisuliselt pipragaasiga).
Campervan’i rentimine Kanadas on võrdlemisi lihtne ja lollikindel. Kasutasime laialdaselt soovitatud rendifirmat Canadream – ilmselt oleks pikema uurimise peale mõnelt pakkujalt saanud ka odavama hinna välja kaubelda, kuid esimese matkaauto katsetusena tahtsime suure ja tuntud rendifirmaga pigem kindla peale minna. Juba kodus broneeringut tehes tuli ära vaadata pooletunnine õpetusvideo, kuidas auto eri funktsioone kasutada (sealhulgas veevärgi ja elektriga ühendamine ning torustike tühjendamine). Detailsed juhendid saadeti meile nii e-kirjaga ette kui ka anti kohapeal paberil näppu. Kõik tehti nii puust ja punaseks kui võimalik, sest kui sa pole varem suurema auto rooli istunud, võib isegi pisem campervan alguses ärevust tõsta. Tuleb harjuda, et sõitmise ajal loksub sinuga kaasa sisuliselt terve kodu ühes kõigi nõude, pottide-pannide, mööbli ja tarvikutega.
Meie campervan Ford Transit oli matkaautode hulgas pigem tagasihoidlik. See on suuremate matkabusside kõrval võrdlemisi taskukohane ja vähem hirmutav variant kahele inimesele, kes polnud varem matkaautosse isegi sisse astunud, rääkimata sellega võõras riigis mägedes ringi sõitmisest. Sõiduk tuli kõikvõimalike eluks vajalike mugavustega: seal oli kolme riiuliga külmkapp koos üllatavalt suure sügavkülmaga, gaasipliit kahe põletiga, kraanikauss ja tilluke köögipind, mikrolaineahi, lahtitõmmatav kaheinimesevoodi ja laud, telekas, mitu panipaika, gaasiküte ja kliimaseade ning tilluke dušš ja tualett, mida me katsetasime kogu reisi jooksul vaid üksainus kord, kuna kämpingute ühiskasutatavad pesuruumid olid niivõrd mugavad.
Mis on matkaauto suurim pluss?
Söögitegemine on selles väga mugav, võimaldades sooja eine, kus iganes asud (näiteks kohe matka lõpus parklas või mõnes maalilises vaatekohas), ja tuleb eriti kasuks juhtudel, kui ilm sinu vastu keerab. Kui ühel päeval ärkasime tiheda vihmasaju peale, siis polnud sellest muret – saime hommikusööki ja -kohvi nautida mõnusalt soojas ja kuivas ning oodata rahulikult vihma raugemist. Teinekord tabas äkiline äiksetorm meid just kämpingusse jõudes, kuid õhtusöök ei pidanud sellest sekunditki viibima. Lisaks, mis kõige tähtsam – lahtitõmmatav voodi oli pehme ja üllatavalt lai (võttes enda alla kogu kaubiku viimase kolmandiku) ning tihedatele matkapäevadele järgnesid väljateenitud sügava unega ööd.
Suurim miinus: ruumi on vähe. Ja seda igas suunas. Pikemate inimestena lõime oma pea alatasa millegi vastu ära. Iga toimetus või liigutus nõudis asjade ümbertõstmist. Kui tahtsid voodi lahti teha, pidid tagaistmel lamava kohvri kokku pakkima. Voodi tegemine oli eraldi akrobaatiline saavutus. Enne sõitma asumist tuli kõik asjad ära panna ja taas kohvrid kokku pakkida. Kuigi autos oli väikseid panipaiku, siis puudus seal suurem kapp, kuhu näiteks riided või meie kohver ja seljakotid mahutada. Seega jäid kõik meie riided terve reisi vältel kohvrisse.
Banff – rikkalik loomariik ja võimas loodus
Meie seiklus algas Banffis, ühes enimkülastatud ja ühtlasi Kanada vanimas rahvuspargis. Banffi linnake, mille veerel asuvas kämpingus ööbisime, on ümbritsetud suursugustest mäeahelikest, tihedatest metsatukkadest, kuumaveeallikast ja väga rikkalikust loomariigist. Juba Banffi rahvuspargi alale sisse sõites nägime auto aknast mustkaru tee ääres jalutamas (kokku nägime reisi jooksul nelja karu) ning hirved ja põdrad olid kämpingus igapäevased külalised. Loomad on inimestega ära harjunud, mis teadagi võib osutuda ohtlikuks mõlemale poolele. Banffi linn (elanikke 8300) on oma populaarsuse tõttu pidanud tegema ka otsustavaid samme, et säilitada sedasama loodust, mis turistide horde ligi tõmbab: alates 1990. aastast tõmmati linnale ametlikult kindlad piirid, üle mille ei tohi linn laieneda.
Siiski on Banff väga turistisõbralik ja tekitanud rohkelt võimalusi, et külastajad saaksid vaatamisväärsusi loodust häirimata nautida. Kämpingute ja Banffi linna ning paljude vaatekohtade ja matkade (nt Sulphur Mountain, Lake Louise) vahel on regulaarsed bussiühendused, mistõttu saime oma autosuvila rahus päeval kämpingusse puhkama jätta. See omakorda vähendas meie jaoks oluliselt kütusekulu ja mägiteedel navigeerimisest tulenevat stressi. Lisaks on parkimine piiratud – näiteks hingematvalt ilus türkiissinine Lake Louise on suveperioodil niivõrd populaarne sihtkoht, et sealne suur parkimisplats pidi iga päev juba päikesetõusuks täis saama.
Metsapõlengu kurvastavad tagajärjed Jasperi rahvuspargis
Banffi ja meie järgmist sihtkohta Jasperit ühendab Icefields Parkway, mida peetakse üheks maailma maalilisemaks maanteeks. Sellel 230 kilomeetri pikkusel teekonnal puudub kogu ulatuses igasugune levi (välja arvatud Columbia Icefieldi turistikeskuses) ja üheainsa tankla leiab umbes marsruudi keskpunktis. Hoolimata sellest, et sõitsime Icefields Parkwayd kaks korda (üks kord Jasperisse ja teine kord tagasiteel Banffi), võttis meie sõit mõlemal korral terve päeva. Vaatepunkte ja nii suuremaid kui ka pisemaid matkaradu on lihtsalt nii palju, millest on võimatu peatumata mööda tuhiseda.
Jasperi rahvuspargi kuulsus on nüüdseks kahjuks varjutatud katastroofilisest metsapõlengust, mis alles möödunud, 2024. aasta suvel kahjustas 39 000 hektarit rahvuspargi pinda ja põletas maha 30% Jasperi linna hoonetest. Põlengu tekkepõhjus oli looduslik ehk paljude halbade tingimuste õnnetu kokkusattumus ja tulemus ääretult laastav. Parki sisse sõites saabus meiegi autosse äkitselt haudvaikus – näha seda põlenud metsa ulatust, mis igas suunas mööda mägede külgesid kaugusesse küündis, oli samaaegselt šokeeriv, masendav ja aukartustäratav. Loodus on halastamatu ja võimas.
Kuigi mitmed matkarajad ja vaatamisväärsused on põlengu tagajärgede tõttu endiselt turistidele suletud, on Jasperis käik sellegi-poolest sajaprotsendiliselt väärt elamus. Meie kämping oli kahjustustest täielikult taastatud, Jasperi linnakeses elu kees, gondel viis turiste Whistleri mäe tippu ning sügavsiniste järvede ääres olid juba avatud kanuurendikohad, andes märku peagi algavast suvisest turismi kõrghooajast. Võimalusi matkata ja looduses olemist nautida on seal ka praegu rohkem, kui jõuab paari päevaga ära teha. Just Jasperi rahvuspargis saime (õnneks turvaliselt auto aknast) näha grislikaru ema kahe väikse pojaga.
Matkabusside valik on seinast seina
Reisi jooksul saime kinnitust, et campervan on Kanada looduse külastamiseks kaugelt eelistatuim viis ja lahutamatu osa sealsest kultuurist. Enamik turiste olid kas kanadalased ise või naaberriigist saabunud ameeriklased. Meie väike matkaauto kahvatus kämpingutes teiste külastajate hiiglaslike busside kõrval, mis mahutasid vabalt terveid perekondi. Tundus, et paljudel oli kaasa võetud Eesti mastaapide järgi sisuliselt kogu maja. Lisaks sisustati kämpingu plats ise kõikvõimalike mugavustega, kaasa toodud toolidest ja laudadest korralike grillide ja puudele riputatud tulukesteni välja. Vastupidiselt tüüpilisele haagissuvilale (sõiduauto, mille taha on haagitud ratastel elamisruum), nägime ka suuri matkabusse, mille taha olid haagitud sõiduautod. Samal ajal, kui buss kämpingus istus, kasutasid omanikud sõiduautot ümbruskonnas ringi uudistamiseks. Igati loogiline lahendus, sest Kanada on riik, kus vahemaad on suured ja ilma masinata naljalt ringi liikuda ei saa, kohmakas buss ei mahu aga paljudel mägiteedel edukalt manööverdama.
Kui reisi lõpus sõiduvahendi tagastasime, tuli Canadreami parklas meiega rääkima hollandi turist, kes andis parajasti tagasi oma renditud matkabussi. Ta küsis, kas saaks meie matkaauto sisemust näha – vastutasuks saime tema masinasse kiigata. Tegu oli klassikalise matkabussiga, just sellisega, mis automaatselt pähe tuleb, kui keegi ütleb sõna RV. Nii kui sinna sisse piilusime, saime aru, et me poleks tohtinud seda teha – tegu oli meie matkaauto kõrval luksusliku ja avara hotellitoaga, kus voodit ei pidanud ülejäänud ruumi arvelt eraldi välja tõmbama ja vannituba oli sama suur kui meil Eestis kodus.
Aga ei saa väita, et meie reis väiksema campervan’iga oleks seetõttu kuidagi vähem väärtuslik olnud. Vastupidi, see oli põnev ja õpetlik sissejuhatav peatükk meie edasistele matkabussiseiklustele.
- Andres Riimets
- Banffi linn
- Banffi rahvuspark
- Calgary
- campervan
- campground
- Canadian Rockies
- Canadream
- Columbia Icefieldi turistikeskus
- Icefields Parkway
- Jasperi rahvuspark
- kämping
- Kanada Kaljumäestik
- Lake Louise
- matkaauto
- matkaelamu
- Metsapõleng
- Piibe Pullerits
- Sulphur Mountain
- Whistleri mägi
Selles numbris
- 13 Eesti autori lühilood võtsid suuna ingliskeelsetesse kõrgustesse
- Kanalisaarte köök
- Malle Leisi reisid
- Ood virtuaalreisimisele
- Südametervise reeglid matkaks ette valmistudes
- Fotoretk Nepali
- Vanad mehed teavad palju lugusid
- Vooluga kaasa. Tai päevik
- Reisisoovitus: Tai Chanthaburi puuviljaaiad vihmahooajal
- Campervan’iga Kanada Kaljumäestikus
- Meri Heinsalu: matkamine on minu teraapia
- Riko Noormets viis Eesti Polaarklubi lipu põhjapoolusele
- Timo Palo osales prantslaste polaarlaeva testimisel Põhja-Jäämerel
- Põhjanaba ehk maailma ots
- Maast lahti
- Täiesti salajane missioon
- Gröna Bandet: 1300 km matka Rootsi mägedes
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 114 - Oktoober 2025
