Christopher Rajaveer: Tahan minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi!

Ausate tööinimeste kombel kohtume tegusa näitlejaga restoranis nimega Pööbel. Draamateatris näitlejaametit pidav Christopher on öelnud, et reisimine on tema kirg, tema hobi, tema elu, ja mina tahan uurida, kas mehel ikka näitlemiseks ka aega jääb. Võtame kohvi ja läheme kohe asja kallale.

Kõigepealt ütles toimetaja, et mul tuleb jutuajamine noore näitlejaga…

(Kiiresti) Ma olen üle kolmekümne! (Juba natuke aeglasemalt) Aga kõik kutsuvad mind ikka nooreks näitlejaks. Võtan selle tegelikult rõõmuga vastu. Küll ma saan elu jooksul neid kuuekümneaastasi mängida! Draamateatri lavastuses „Lohe needus“ mängin ma ju ka kümneaastast poissi…

Noorusega on siis kõik selge. Aga igaks juhuks küsin, et oled sa noor näitleja või hoopis lavastaja?

Oi, ei! Lavastanud olen ma ühe korra. Kirjutasin ise ühe „nurgataguse“ tüki ja tegin selle ära, mitte küll Draamas. („Lahti lõikamata sidruni nuusutamine“ oli tüki pealkiri, teab tark intervjueerija.) See oli selline üks huvivälgatus, aga muidu ma lavastada ei taha!

Miks?

See on tüütu ja raske (ja lisab ka „See ei ole minu jaoks“, aga kaalume veel, kas seda sisse kirjutada). Mulle üldse ei meeldi olla peakorraldaja ja vastutuse võtja. Näitlejana olen lihtsalt savi – vooli minust midagi, ütle, mida sa tahad, ja ma teen. Aga käsitleda kogu seda kolonni ja lõpuks mitte ise rahul olla oma asjaga… Tead, see lavastajatöö on päriselt ka raske. Öeldakse küll, et kogu teatritöö on raske, aga ma vaatan ringi, vaatan teatris teiste inimeste ameteid ja mõtlen, et ega see ei ole ikka nii raske küll, kui räägitakse. Aga lavastaja olla – see on päriselt ka raske!

Raskustest rääkides – ma hakkasin naerma sinu Vikipeedia lehte lugedes. Nimelt on sulle korduvalt antud töökoormusauhind! See kõlab justkui sotsialismiaja auhind sellele, kes esimesena südameataki saab.

Jah, selle tiitli olen ära teeninud, aga selle auhinna preemiaks on tuhat eurot reisiraha! Olen alati öelnud, et ärge seda ära muutke – see sobib mulle preemiaks kõige paremini: reisiraha! Samas on naljakas, et see, kes selle auhinna saab – sellel pole ju aega reisile minna, sest reisiks peab olema vähemalt seitse järjestikust vaba päeva. Vähemalt. Kahest nädalast ma ei hakka üldse rääkima, seda ei saa teatris peaaegu kunagi.

Seda ma mõtlengi, et kuidas sa üldse jõuad kuskile reisida ja sa reisid ju palju! Käid siis ainult Riias või?

Jumala pärast mitte. Sinna küll minna ei viitsi. Üldse ma ei viitsi minna Ida-Euroopa aladele. Alati, kui olen sattunud kas Poola või Bukaresti, mõtlen, et appi, milline aja ja raha raiskamine! Mind huvitavad araabia maad ja Aafrika, kus ma vähe käinud olen. Ma tahan alati minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi, kus on kõik nii, nagu ma ei ole harjunud. Ma tahan kultuurišokki saada!

Need Itaaliad ja kõik sellised maad on väga toredad, aga seal on kõik ette teada. Näe: ilus kirik ja ilus vesi ja kõik söövad oma burrata juustu! Aga mina läheks kohe hoopis Elevandiluurannikule, kui sa peaksid mind kuhugi reisile saatma. (Heidab intervjueerijale lootusrikka pilgu.) 

Samad tunded siin. Afganistani läheksid?

Läheksin! Aga mitte nii, et oled seal üksi ega tea, kuhu minna. Kui aga keegi kõik ära korraldaks, et kuhu minna ja kuidas, siis see maa oleks minu jaoks kohe megahuvitav! 

Kus on siis see kõige huvitavam koht, kus käinud oled?

Kindlasti Iraan. Mul on islami vastu suur huvi. See usk käib mulle kohutavalt närvidele, kuid samal ajal on selles palju romantilisi momente. Kui lähed islamimaale, see vennaskond – naistega seal suhelda ju ei tohi, Iraanis keerati alati pea ära, kui neile naeratasin – see vennaskond suudab ühiskonna nii lollide reeglitele toetudes üles ehitada, et see on lausa huvitav! Mul on muuseas koraan pooleli, see on aasta otsa juba pooleli ja ma üritasin araabia keelt ka iseseisvalt õppida, tellisin välismaalt õpikuid ja…

Aga juba Iraani sisenemine algas meil mõtlemapanevalt. Läksime reisile neljakesi ja ühele tüdrukule ei antud sisenemiseks luba. Deporteeriti tagasi Kiievisse, kust olime tulnud. Võeti käevangu ja viidi lennujaamas väravasse tagasi, nutt ei aidanud. Ka ei põhjendatud, miks teda riiki sisse ei lastud. Võib-olla olid põhjuseks tema pildid, mis tal amatöörteatriga tehtud – tema, rinnahoidja väel, suitsetamas, pikk blond tüdruk…

Iraanist sa leidsid enda jaoks eelkõige mida?

Näitlejana on mul inimeste uurimise huvi. Ma ei käi eriti looduses, ma ei jõua lihtsalt ja mul hakkaks ka teisel päeval igav, ma ei jaksa seda mäge või metsa väga kaua aega vaadata. Mulle kohutavalt meeldivad suured linnad, mind ei häiri isegi metroo. Mulle meeldib kohalikega suhelda, mind huvitavad araablased, mustanahalised, interaktsioon nendega. Ja Iraanis oli palju, mida avastada. Nii inimeste poole pealt kui ka muu kultuuri poolelt.

Ja mulle meeldib endale ja maailmale tõestada, et Iraanis ei ole ohtlik, kui sa ei eksi nende reeglite vastu, mis on kehtestatud riigi ja koraani poolt.

Pean küsima ka laetud küsimuse: kuidas suhtud praegusel hetkel Iraani reisimisse, seoses Iraani toetusega Venemaale?

Praegu ma ei läheks, aga ma isegi ei tea, kas just Ukraina sõja pärast. Pigem hetkel ei läheks nende naisõigustega seotud rahutuste pärast. Võid tänaval massidele jalgu jääda. Iraan on ju poliitiliselt kohutav olnud kogu aeg. Ka aastal 2018, kui mina seal käisin.

Ma läheks ka Põhja-Koreasse, kui saaks – huvi pärast. Tahaksin seda diktatuuri tunnetada, kuigi ma tean, et see on jube, ja mulle ei meeldi üldse see rõhutud kultuur seal – inimesed on nii maha tambitud. Seda oleks rohkem kurb kui huvitav vaadata, aga ma tahaksin ikkagi minna.

Küsimus, et kas ma poliitilistel kaalutlustel kuskile kohta ei läheks – (mõttepaus) – mina vist roniksin igale poole. Muuseas, kui ma Iraanis maandusin, siis lennujaamast linna sõites küsis taksojuht esimese asjana, et mida ma arvan Donald Trumpist ja mida USA-st üldiselt. Ütlesin ausalt, et olen lihtsalt reisija ja mulle ei meeldi pooled asjad Ameerikas ja nüüd vaatan siin maal, mis mulle meeldib ja ei meeldi. Ausalt sain ka öelda, et mulle ei meeldi Donald Trump, ja taksojuht oli selle vastusega väga rahul. Naftasõjad ja sellised suured asjad minu väikest isikut ei puuduta, mina liigun sinna-tänna ja ongi kõik. Keda minu arvamus asjadest peaks kõigutama?

Kus sa selle aasta sees juba käinud oled?

Puerto Ricos, Dominikaani vabariigis, Taanis, Berliinis, Horvaatias, Montenegros, Albaanias, Jaapanis… ja homme lähen Liibanoni.

Jeerum. Ja kuidas sa selle aja leiad? Ise oled kõige enam ületöötanud töölisele antud medali omanik…

See aasta on olnud hullumeelne reisimine, eelmine aasta olin 61 päeva Eestist ära. See kõik on kompensatsioon selle eest, et ma lõpetasin 2016 lavaka (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti osakond – R. S.) ja Anu Lamp kutsus mind kohe lavakõne õppejõuks ning ma tegin seda tööd kuus aastat järjest, kuni eelmisel aastal tulin ära. Tundsin, et ma enam kuidagi ei jaksa – võib olla kunagi jälle. See võttis kõik mu vaba aja, andsin näiteks reedel kell üksteist õhtul individuaaltundi – seda juhtus küll harva, aga see ei ole normaalne, et jooksed lavalt pärast aplausi kedagi õpetama.

Nüüd olengi kõik oma vabad hetked reisimise peale pannud. Need hetked on siis enamasti suvel ja aastavahetuse paiku või siis proovide-eelne aeg, nagu hetkel. Üks mu klassikaaslane elab Liibanonis ja läheme teiste klassikaaslastega homme talle külla.

Ma dubleerin multifilme ja üritan kõik oma tööd väiksesse ajaraami suruda, et võtta endale tööde vahelt see kümme päeva vaba aega. See on kohutavalt raske, kui aus olla, ja ma pean selle nimel palju võitlema. Mõnikord pean mõnele oma tööandjale pisut ka luiskama, et ma ei saa sellel ja sellel päeval tööle tulla. Tegelikult ju saaksin, aga… ma tahan reisida! Selleks, et läänemaailma tempos inimene suudaks inimeseks jääda, peabki natukene valetama. Kus ma seda aga ei tee, on Draamateater. See on minu põhitöökoht ja seal ma vaatan, kuidas graafik jookseb, ning selle järgi panen paika, millal kuskile minna saan.

Nii et põhiliselt käid ära siis suviti.

Jah, inimesed küsivad, et kuidas ma Eestist suvel ära saan minna, aga ma muul ajal eriti ei saa ju. Ja kuna reisimine on minu põhiline hobi, siis püüan ära olla just juunist septembrini.

Kas sa reisimise sulatad ka enda töö sisse – näitlemisse?

Neid kohti, kus teise inimese lahtimõtestamist või kodeerimist või oma empaatiavõime suurendamist kasvatada, on kindlasti hästi palju ja igaühel on need kohad erinevad, aga mina leian selle kindlasti reisimises. Kui ma näen inimest, keda ma üldse ei tunne, tekib mul kohe huvi. Uusi inimesi lahti pureda mulle meeldib ja see on see, mis mind näitlejana õpetab.

Mõnele teisele inimesele on reisimine tüütu tegevus, see väsitab teda ja talle ei meeldi kliima, siis ta veel muretseb, kus tal mingid asjad on ja nii edasi, ning nii see teistest inimestest aru saamine ei toimi. Mulle aga reisimine selleks sobib. Kuigi ma ei reisi kindlasti spetsiaalselt näitlemise pärast, oh ei!

Kui mängida mingisugust tükki, näiteks venelast, või pead mängima või minema tagasi Molière’i aega – sa võid ju lugeda raamatust, et kuidas Molière’i ajal elati, aga lõpuks on ikkagi nii, et pead minema kuskile Prantsusmaa lossi, rääkima mõne rikka prantslasega, kes sulle veini valab, ja siis sa natuke tajud, kuidas see aadel tollal elas.

Kui sa karaktereid „läbi pured“, nagu sa ütlesid – kas lähed ligi ainult inimestele, kellest sa aru saad, või lähed räägid nii-öelda pättidega ka juttu?

Ma ei julge seda väga teha. Pigem on nii, et kui sul satub – nagu Marokos – kamp vastu tulema, üks oli Beninist, üks Togost, üks ma-ei-tea-kust, ja nemad siis uurisid, et mis me teeme siin tänava peal. Sellised on väärtuslikud hetked. Togo kutt korrutas kogu aeg: life is a fight, life is a fight ja mina ei olnud selle peale kunagi mõelnud: minu elu ei ole fight siin toredas peres, valgel Eestimaal valge mehena kasvades – mis võitlus see ikka on. Aga Togo kutid hakkasid esimese asjana kohe seletama, et elu on võitlus, see oli neil nii sees. Nii huvitav. Aga selliste kampadega ma ise rääkima ei lähe. 

Taksojuhtidega püüan alati rääkida. Nende käest saab tihti sisekaemust. Nagu üks Pakistani taksojuht rääkis mulle Dubais terve oma eluloo ära – kuidas ta vihkab seal elamist ja töötamist, aga perele on raha vaja ja ta jääb sinna elama ja töötama. Väga kurb. Niimoodi saab neid kontakte – taksojuhtidelt. Aga Jaapanis näiteks ei leidnud ma mingisugust kontakti, keegi ei rääkinud inglise keelt, nad on nii viisakad, nad ei ava ennast, neil on kultuuriline suletus, neil on kõiki muid rasse vähe ja mina olin seal lihtsalt külastaja, kellele ei jagata midagi, ja see oli minu jaoks väga igav moment.

Mis kultuurile sa ennast kõige lähemal tunned olevat, kui sunniksin sind valima? Oled sa rohkem prantslane või tunned ennast hästi hoopis Iraanis?

Olen selle peale mõelnud ega oska ikka vastata, sest ma olen selline kameeleon. Mõnes mõttes on number üks minu jaoks siiski Eesti, sest siin saab segamatult elada. Samas, ma ei kehtestu siin üldse, ma ei ole kristlane, minu meelest pole ma ka suurem asi eestlane – ma ei käi laulupeol ja mõnikord ajab välismaal isegi närvi, kui ainult Carmen Kassist ja Arvo Pärdist räägitakse ja sellest, et „oi, kas te teate Skype’i?!“. Oh, minu meelest meie väärtus on mujal, aga hea küll… Eesti pluss on see, et paned oma koduukse kinni ja sa võid olla mida iganes.

Ma olen Prantsuse lütseumist. Üksteist aastat Leesi juures on minust mingil määral prantslase ikka teinud. Ma pean silmas keeleruumi ja mina olin see noormees, kellel oli Pariisi-nostalgia ja kes käis Louvre’is ja istus seal seitse tundi järjest. Samas ma ei saa öelda, et prantslane on minu lemmikinimene. Prantsusmaa on siiski mulle kodune ja ma saan aru nende upsakusest, ma olen sellega harjunud.

Islamimaade puhul ma tahan, et ma sobituksin, mulle meeldib see vennastumine, see sõbralikkus: keegi paneb käe õlale, assamaleikum, ja juba minnakse sinna või tänna koos. Alati on tunne, et jumal tänatud! Lõpuks inimene suhtleb inimesega!

Aga kas sulle ei tundu – oma kogemuse põhjal küsin –, et jääd moslemimaailmaga ikka kuidagi kaugeks, ükskõik kui lähedale ka ei jõua?

Ikka. Ja minu reisid on ka liiga põgusad selleks, et suuta sügavamat kontakti välja kaevama hakata. Aga mõelda veel selle peale, et ma peaksin elama kuskil, kus on palav, ja seal tööd tegema – seda ma ei suudaks. Maa, kus on rannakultuur ja vaesus, mis mind huvitab, ei kutsuks mind sinna päriselt elama. Selles mõttes olen ma ikka eurooplane.

Nii, ma tahaks sind kui Euroopa näitlejat veel lõpetuseks lugejale soovitada…

Ma endale ei tahakski reklaami teha, aga kiidaksin kõike, mida Draamateatris etendatakse. Draama on praegu aastaid ja aastaid ainult ülespoole läinud, palju kiidetud, suur osa etendusi välja müüdud. Ise mängin näiteks lavastuses „12 vihast meest“, noortele tuleb lavastus „Luidrik“, mida lavastab Taavi Tõnisson, aga ma ei soovitaks mitte ainult enda tükke, vaid Draamateatris on üldse väga palju head kraami. Kogu aeg. Tõesti soovitan.

Sellise siira soovitusega lõpetame. Intervjuu lõpuks esitab intervjueerija intervjueeritavale kutse kunagi enda poole külla tulla ja lubab teha Tai suppi, tom yum’i. „Tom yum on minu lemmik,“ rõõmustab intervjueeritav ja võtab kutse vastu.

Tekst: Rene Satsi

Foto: erakogu

Selles numbris

• Tai maitsed ja „kuulus Tai ingverisupp“
• Lennureisijate tujurikkujad
• Matkarajad Helsingi külje all
• Albaania Alpid – avastamata nurgake Euroopas
• Esimene kogemus kõrgmägedelt
• Vabadus ronida
• Mägede nimel
• Lääne-Ukraina võlu ja valu
• Eestlased maailma pikimal aerutamise ultramaratonil
• Quo vadis, Somaalia?
• Christopher Rajaveer: Tahan minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi!
• Nemesis ehk meresõitja tüütu needus
• Loodeväil läbitud!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 102 – Oktoober 2023