Cusco ja Püha org

UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv ja 3400 meetri kõrgusel asuv kunagine inkade pealinn Cusco pulbitseb kultuurist ja melust.

Ajaloolise Cusco siuglevatel munakivitänavatel sunnib vilu tuul jopehõlmu koomale tõmbama. Peale vaadates ei jää kesklinnas inkadest kohe väga palju silma. Tänavapilti ilustab Hispaania kolonialistlik arhitektuur – siledad heledad kahe- või kolmekorruselised majaseinad, mida kaunistavad kaunilt nikerdatud puust rõdud ning barokselt rikkalikud uksed. Cusco keskväljak Plaza de las Armas on nii turistide kui ka kohalike lemmikkogunemispaik. Väljaku keskel ilutseb uhke purskkaev, mille kohal kõrgub inkade üheksanda valitseja Pachacuti kuldne skulptuur. Tema võimu ajal algas inkade suur ekspansioon üle kogu Lõuna-Ameerika läänekalda ning kuningriigist kasvas impeerium. Väljaku ühel pool domineerib Cusco katedraal, mis on ehitatud hispaanlaste hävitatud Wiracocha templi varemetele. Katedraaliesistele laiadele trepiastmetele koguneb iga päev suur hulk rahvast: kes võtab aja maha ja naudib ilma, kes saab sõpradega kokku, kes vurab istujate vahel ning müüb turistidele suveniire – see pilt kerkib mu silme ette, kui keegi mainib Cuscot. Väljaku teisel küljel asub Jesuiitide Jeesuse Vennaskonna kirik. Katedraali terava vastandina mõjub see kõrge ehitis kergelt ja suursuguselt. Vapustavalt dekoratiivse fassaadi, kõrgaltarit meenutava portaali, luksuslikult ilustatud tornide, paarissammaste ja rohkete pilastritega on Jeesuse Vennaskonna kirik Lõuna-Ameerika parimaid hispaania baroki näiteid.

Cuscos kõndides ja neidsamu kolonialistlikke maju vaadates võib tähelepanelikum huviline märgata, et teatud hoonetel on veider välimus. Maja alumine pool on justkui inkade tempel, laotud suurtest tumedatest siledatest mitmetahulistest kividest, ja nende peale oleks kui asetatud lõunaeuroopalik maja. Pärast linna vallutamist alustasid hispaanlased laialdaste ehitustöödega, mille jaoks saadi suur osa ehituskividest kohalike ehitiste lammutamisest. Nendest laoti majade vundamendid ja alumised korrused. Vanalinnas võib komistada paarile tänavale, kus üllatab kontrast. Pöörates mäest üles San Blasi kvartali poole, jäävad kirikud ning üksluised majaseinad seljataha ning äkitselt avastad ennast massiivsetest kividest müüri kõrval. See fotosid klõpsivatest turistidest ja suveniirimüüjatest pungil allee on üks vähestest kohtadest Cuscos, kus on võimalik kogeda inka arhitektide meisterlikkust. Tonne kaaluvad tahutud kivid on siledaks lihvitud, kasutades ainult pronksist ja vasest tööriistu. Need on omavahel ilma sideaineta niivõrd täpselt kokku sobitatud, et keegi ei suudaks sinna isegi paberilehte vahele suruda. Lisaks on paljudel kividel rohkem tahke kui neli, kõige silmapaistvam nendest on kaheteistkümnetahuline. Arhitektid peitsid seina ka loomade kujutisi nagu iidseid mõistatusi. Seina veerand tundi tähelepanelikult uurinud, leidsime lõpuks mao, laama ja kondori piirjooned.

Inkade impeeriumi, Tawantinsuyu pealinn Cusco ehitati alguses puumakujuliselt. See kaslane sümboliseerib Kay Pacha’t ehk meie maailma. Teda peeti tugevuse, tarkuse ja kannatlikkuse võrdkujuks. Hanan Pacha ehk taevailma sümboliks oli kondor ning Ukhu Pacha ehk allilma sümboliks madu. Esialgse Cusco linnapilt nägi välja selline, et eri linnaosad olid planeeritud puuma kehaosadena. Looma pea oli linna olulisim tempel Saqsayhuaman, mida kohalikud ja turistid kutsuvad hellitavalt Sexy-woman’iks. Sinna künka tippu, linna kohal kõrguvasse kompleksi kuuluvad kindlus, mitu templit, ohverdusala ja hiiglaslik väljak. Enne inkade megaliitseid ehitisi olid seal juba vanema kultuuri Killke rajatised ees. Inkade poolt täiendatud kompleksist sai lõpuks üks võimsamaid ja silmapaistvamaid ehitisi impeeriumis. Praegu on tegu ühe olulisema kohaga nende kultuuri ja ajaloo uurimiseks. Saqsayhuamani strateegilist olulisust tõestas imperaator Manco Inca lüüasaamine, kui ta üritas Cuscot hispaanlaste käest tagasi vallutada. Arvulises vähemuses hispaanlased suutsid ennast kindlusse niivõrd hästi ära paigutada, et kantsi strateegilised eelised tulid selgelt välja. Kaks tillukest sissepääsu, millest mahtus läbi vaid üks inimene korraga, jäid inkadele kättesaamatuks. Tempel ise on niivõrd hästi ehitatud, et selle massiivsed seinad on ikka veel suurepärases olekus püsti, samuti pole neid suutnud kahjustada maavärinad ega ajahammas.

Tallinnast natuke väiksem Cusco pulbitseb kultuurist ja melust. Vanalinn on täis vapustavate eksponaatidega muuseume, ehkki enamik infost on hispaaniakeelne ja presentatsioon vahel väheke aegunud. Isegi kui muuseumide külastus pole prioriteet, siis tuleks vähemalt majadesse korraks sisse piiluda. Nelinurksesse sisehoovi astudes avaneb väljast tagasihoidlik ehitis kõrvaliste pilkude eest varjatud omaruumiks. Need on kohad, kus hispaania kolonialistlik arhitektuur särab võimsamalt: valgusküllane hoov suliseva purskkaevu või kauni skulptuuriga, mida ümbritseb õhuline võlvkäik ning kaunistab rohelus. Koht, kus hoovi kivid ammutavad päevasoojust ja pakuvad seda lahkesti õhtul hoovis istujatele tagasi.

Toiduvalik on kirju

Cuscos tasub avastada Lõuna-Ameerika ja Peruu kõrgmäestiku kulinaariat. Cherimoya’d, granadillid, suured avokaadod, värsked ananassid, üle paari tuhande sordi kartuli ning paarsada sorti maisi on vaid osa populaarsust koguvast Peruu köögist. Inkade lemmikjook chicha on kergelt fermenteeritud alkohoolne maisiõlu. Vähestes kohtades kääritatakse seda veel vanamoodsalt, maisi närides ja siis vette sülitades. Sülg paneb joogi käärima ning paari päeva jooksul saavutab see õige alkoholisisalduse. Jooki segatakse vahel ka maasikaid, et muuta see väheke magusamaks. Chichamorada on violetne alkoholivaba jook, mida valmistatakse lillast maisist ning mis on samuti üks Peruu populaarsemaid rüüpeid. Õhtuti ja suuremate pidustuste ajal on tänavad täis toidukärusid, millel pakutakse grill-liha, mereande, juurikaid, suppe ja magusat – churro’dest käsitööjäätiseni. Cusco on muidugi suur turistiatraktsioon, seega on linnas ka igasuguseid maailmatoidurestorane India köögist Itaalia pitsade ja Jaapani suširestoranideni.

Cusco üheks võluvamaks linnaosaks on vana San Blasi kvartal, millest on nüüdseks kujunenud käsitööliste ja boheemide kogunemiskoht. Seal, mööda valgeid kitsaid munakivitänavaid kõndides on võimatu mitte mööduda käsitöölistest, kes oma kunsti tänaval müüvad, või astuda sisse stuudiotesse ja kogeda näiteks, kuidas alpakavillast salle kootakse. Vahel on künka tippu sirutuvatel tänavatel hea ümber pöörata ning alla vaadata või leida peidetud vaateplatvorm ning nautida ilusat vaadet üle kogu Cusco, mis sirutub oranži vaibana üle oru ja mäeseljakutest üles.

Siin asub ka väike võluv San Blasi turg. Lõuna ajal sisenedes tõuseb esile lärmakas jutuvada ning maitsemeeli erutav toidulõhn. Sel ajal on turg rahvast pilgeni täis. Siinsed väikesed toiduletid on tuntud mitte ainult Cuscos, vaid kogu Peruus. Ühes nurgas hakib higine kokk veiseliha ning segab selle väledate liigutustega vokkpannil aedviljade  ja sojakastmega, leek lahvatamas; valge leti taga lõikab memm papaiatükke kannmikserisse, samal ajal kliendiga vesteldes; tema naaber pakub mahla ootavale neiule võileiva, mis on tolle peast suurem; hulk nooremapoolseid turiste väisab veganite shawarma-letti, kus kohalik perekond valmistab kiidusõnade saatel maitse- ja kastmerikkaid vrappe. Külastades San Blasi turgu tihedamalt, kujunevad välja lemmikud. Usaldus saab tasutud paremate hindade, natuke suuremate portsude ning kohalike vihjetega linna avastamiseks.

Mul oli suur rõõm veeta Cuscos jõulud ja aastavahetus. Detsembri alguses pandi linnas püsti jõulukaunistused, pühakute kujud, jõulusõimed ja tänavatoidukärud, millel pakuti traditsioonilisi Peruu jõuluahvatlusi, nagu sooje vürtsikaid jooke. Jõululaupäeval keeras end Plaza de las Armasil lahti Santurantikuy, suur jõuluturg. Ehkki siin on võimalik soetada kunsti, ehteid, riideid, suveniire ja muud, mis käib käsitöö juurde, siis nagu kohalik nimi viitab, on see turg tuntud kui pühakute ostmise turg. Väikesed ja suured pühakute nukuletid täidavad üle poole turust ning neile saab juurde osta vikerkaarevärvilisi või kullast kostüüme. Plats on hommikust õhtuni rahvast täis. Nendeks kolmeks päevaks tulevad kogu piirkonna müüjad Cuscosse. Öösel võib neid näha sealsamas võlvkäikude all magamas. See vajutab hinge sügava pitseri. Esiteks tullakse linna kogu oma maise varandusega. Kõike seda tassitakse ise või muulade seljas või pannakse pere peale raha kokku ja tullakse ühistranspordiga. Tagasi koju ei mina enne, kui kogu kaup on müüdud või turg läbi.

Nii jõulude ajal kui ka aastavahetusel tullakse keskväljakule pärast öist jumalateenistust ning nauditakse ilutulestikku. Rahvahulk nende kahe tähtpäeva ajal on täielikult erinev. Jõulupühal on väljakul peamiselt turistid, kohalikud veedavad õhtu kodus perekonnaga. Aastavahetusel koguneb aga kogu linn Plaza de las Armasile. Tuhanded  inimesed kõnnivad või jooksevad kesköö ajal seitse ringi ümber väljaku ja aasta viimasel minutil süüakse kaksteist viinamarja, sest see tagab hea õnne tulevaks aastaks. Jõukuse sümbolina kantakse kogu õhtu midagi kollast.

Moray terrassid

Peruu Andide vahel lohiseb umbes sada kilomeetrit pikk org, mis on tekkinud Urubamba jõe tuhandete aastate vaikse voolu tulemusel. Juba inkade ajast kutsuti mägede vahelist kuru Pühaks oruks. Ühes otsas asub Cusco ja ajalooline küla Pisac, teises otsas Patchacuteci suveresidents Machu Picchu. Viljakas pinnas, soodne kliima ja pealinna lähedus andsid Urubamba orule olulise tähenduse inkade impeeriumis. Seda on see siiani. Pisac, Lamay, Calca, Huayabamba, Urubamba, Yucai ja Ollantaytambo on vaid mõned ajaloolised kogukonnad, mis rikastavad Püha orgu. Tuules lehvivad maisitõlvikud katavad nii oru põhja kui ka mägede seinu. Teekonnal külast külasse on kõikjal näha inka kultuuri kõrgsaavutust – viljakasvatusterrasse. Üheks omanäolisemaks kohaks on Moray terrassid, mis meenutavad esmapilgul amfiteatrit. Tegelikult on need inkade katselaborid. Umbes kolmekümne meetri sügavune konstruktsioon tekitab igal astmel oma mikrokliima. Pealmise ja viimase astme temperatuuri vahe võib kõikuda kuni viisteist kraadi. Inkad katsetasid taimedega eri keskkondadest. Seetõttu on ka pinnas igal terrassil erinev ja toodud impeeriumi eri nurkadest.

Olgugi et jõe kõrval lookleval teel vuravad autod, bussid ja ATV-d, liigub aeg justkui kiirustamata, mõjutamata ümberkaudset elu. Aeg on siin takerdunud paari sajandi tagusesse kammitsasse. Seda kõnetab kohalik eluolu ja kultuur. Inimesed räägivad ketšua keeles, tegelevad maisi ja kinoa kasvatamisega, värviliste tekstiilide punumise ja maisiõlle valmistamisega. Oru kohal valitseb rahu, mida annab kogeda vaid vähestes eriliselt vaimlistes pühapaikades.

Püha oru vaiksed külad 

Cuscost vaid tunni aja kaugusel asub väike ajalooline Pisac. Unine külake on muutunud Lõuna-Ameerikas koos Püha oruga alternatiivse meditsiini ning spirituaalsete palverändurite Mekaks. Paljud tulevad siia, et proovida huvist Ayahuascat või kogeda San Pedro nägemusi. Siiski, kõige rohkem rahvast tuleb külla pühapäeviti. Siis kogunevad kokku ümbruskonna kaupmehed ja igapäevane tagasihoidlik käsitööturg muutub kirevaks, rahvarohkeks ja mitmekeelseks pildiks. Pikkade lettide taga seisavad värviliselt riietatud ketšuad ning kutsuvad proovima salle ja pontšosid, kaema ehteid ja suveniire. Pärast üürikest jalutuskäiku võib märgata, et paljud müüvad sarnaseid esemeid. Seetõttu tuleb kindlasti jälgida hindu ja mitte karta tingida, sest naaber võib pakkuda samu asju soodsamalt ja kolmas lett üldse poole hinnaga.

Teisel pool Püha orgu asub Ollantaytambo, üks vanimaid pidevalt asustatud kohti Lõuna-Ameerikas ning paremini säilinud inkade varemeid Peruus. See tilluke küla on tegelikult tihe transpordisõlm, sest siit väljuvad rongid ja bussid Aguas Calientesesse ja edasi Machu Picchusse. Ollantaytambo lasi ehitada inkade monarh Pachacuti, seesama, kelle kuju ilutseb Cusco keskväljaku purskkaevu kohal. Kuid nagu inkade pealinna puhul, oli ka see paik juba varem asustatud. Praeguse kindluse ja templi asemel seisis veekummardajate pühapaik, millest on säilinud keeruline veevärk.

Ollantaytambo omapära torkab kohe silma. Selle monumentaalsed varemed paistavad kaugelt välja ning need erinevad suuresti ümberkaudsetest inkade ehitistest. Esiteks  on viljakasvatusterrassid palju madalamal kui mujal ning need on mitu korda laiemad ja kõrgemad. Strateegiline asukoht ja eriline arhitektuur on viinud ajaloolased arvamusele, et Ollantaytambol oli peamiselt militaarne ülesanne. Siin toimus ka ainukene teadaolev suur lahing, kus inkad võidutsesid hispaania  konkistadooride üle. Kindluse asukoht pakkus olulist vaadet üle kogu oru, laiad terrassid muutsid mäest üles võitlemise veelgi keerulisemaks ning inkade otsus ujutada org üle muutis hispaanlaste ratsaväe kasutuks.

Samas jäeti Ollantaytabo kiiresti pärast võitu maha. Seda tõestab lademes ehitusmaterjalide hulk. Monoliitsed kivid vedelevad hooletult laiali. Tundub, nagu oleks ehitajad jätnud kõik oma asjad sinnapaika ja lahkunud päevapealt. Oleks inkadel olnud võimalus ehitustööd lõpetada, oleks Ollantaytambo templid olnud võrreldavad Machu Picchus asuvatega. Seda tõendab kuuest massiivsest monoliidist tehtud sein. Päiksetempli ühe osa kuus kivi kaaluvad igaüks üle viiekümne tonni ning need toodi seitsme kilomeetri kauguselt asuvast kaevandusest. Seina peale tahutud päikesesümbolid loovad huvitavaid varje ning talvisel ja suvisel pööripäeval oskasid šamaanid nendest ettekuulutusi välja lugeda.

Püha oru omapäraseim koht on mägede nõlvadel ja tippudes asuvate varemetega võrreldes tagasihoidlik. Marasi soolakaevandused asuvad Moray küla lähedal, umbes viiskümmend kilomeetrit Cuscost kirdes. See sajanditetagune küla on kui imelik paradoks Peruu ühes turistirohkeimas piirkonnas. Siin pole mitte ühtegi turisti, suveniiripoodi või -letti, restorani ega hotelli. Gruppe vedavad bussid ei peatu siin, vaid sõidavad kiirustades edasi. Juhuslikult peatusin siin üheks ööks Marasi ja Moray vahel. Võib-olla jäigi küla kirkalt meelde, sest siin tundus kõik nii ehe. Õhtul tulid kohalikud väikesele keskväljakule andide rahvatantse kaema ning siis söödi rahvustoitu ja joodi vanamoodsalt valmistatud chica’t. Nauditi omaette olemist.

Marasi soolatiigid

Kõige eredamalt püsivad aga meeles Marasi soolatiigid. Seda looduslikku imet toidab väike oja, mille vesi on äärmiselt kõrge soolasisaldusega. Kohalikud on juba sajandeid selle vee omadusi ära kasutanud ning rajanud kanjoni seintele soolatiike toitva silmapaistvalt keeruka veesüsteemi. Madalad tiigid täituvad aegamisi veega, mille päevane palavus ja päiksevalgus aurustab. Tiigi põhja ja seintele jääb paks soolakiht, mille kohalikud kokku kraabivad ning erinevateks otstarveteks jaotavad. Sajanditepikkune tegevus on muutnud Marasi fantastiliseks keskkonnaks. Soolakristallidega kaetud tiigiseinad peegeldavad päiksevalgust miljoni värvilise kiirena. Eri suurustes tiigid, kus seguneb savi pruun ja soola valge värvus, näib kui kohmakas lapitekk katmas kanjoni ühte poolt. Ning kitsastel radadel tasakaalu hoidvad kohalikud askeldavad turistidest välja tegemata tööd edasi.

Tiigid kuuluvad kohalikele perekondadele ja kogukonnale. Igaühel, kes elab selles regioonis, on õigus saada endale soolatiik. Parimad ja vanimad pärandatakse  perekonnas edasi ja uutele tulijatele antakse äärmised või madalamad kohad. Mida kauem siin elada, seda suurem võimalus on saada paremaid kohti. Nii läheb, kui eelnevad omanikud ei taha enam tiikide eest hoolt kanda või pole nende pärandamisest huvitatud. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja proovisin väikse klähvi vett. Kurk hakkas kohe kipitama ja silmadest jooksis vett. Tarbimiseks võib suveniiripoest kaasa osta kotikese Peruu roosat mägisoola.

Inkade loomismüüt

Inkadel on oma rahva kohta põnev loomismüüt. Vähetuntud jutt pajatab, kuidas loojajumal Wiracocha saatis oma neli poega ja neli tütart Pacaritambo mäest meie maailma, et leida sobilik paik pealinna ehitamiseks. Õed ja vennad, kes olid omavahel abielus, said kaasa kuldse saua, mis pidi linnale sobivas kohas maa sisse vajuma. Ayar Cachi, vanim ja tugevaim poegadest, kelle linguvisked panid taeva mürisema ning hävitasid mägesid, tekitas teistes kadedust. Vennad lukustasid ta kavaluse abil koopasse. Ayar Cachi on siiamaani vangis ning inkad pajatavad, et tema raevuhood tekitavad maavärinaid. Teised õed-vennad rändasid edasi, aga aastaid hiljem polnud nad ikka leidnud õiget kohta. Ühel päeval jõudsid nad hiiglasliku koopa ette. Sissepääsu ees seisis suurejooneline kivist iidol. Koos otsustati koopasse palvetama minna, kuid Ayar Uchu tahtis enne esitada kujule väljakutse. Iidolit puudutanud, hakkas ta kivistuma. Enne täielikku moondumist suutis vend paluda ülejäänuid, et nad teda kord aastas mälestaksid. Huarachico, püha, millega tähistatakse noore mehe täisikka jõudmist, ongi pühendatud Ayar Uchule. Pika rännaku tulemusel kasvasid kolmandale vennale, Ayar Aucale tiivad. Nendega lendas ta kaugemale kui teised kõndisid. Kiirustades lendas ta üle La Pampa del Soli – päikese maja. Sinna kõrvale maandudes muutus ka tema kiviks. Ayar Manco, ainus allesjäänud vend, rändas koos õdedega edasi. Järgmises puhkekohas asetas ta saua enda kõrvale maha ning kõigi üllatuseks vajus see maa sisse. Sinna rajati inkade pealinn Cusco, mis ketšua keeles tähendab maailma naba. Ayar Mancost sai inkade esimene valitseja Manqu Qhapaq.

Tekst: Kristjan Jekimov

Fotod: Shutterstock

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Taassünd Lahetagusel
• Antarktika ekspeditsiooni kõne
• KROONLINN – eestlaste mereuks Antarktikasse
• Kuidas troopikas terveks jääda?
• Eesti Matkaliit 30
• Jalgrattaga Moseli veinikülades
• Merikilpkonna vabastamine
• Galápagose saarestikku avastamas
• Pealikuks saamine Tansaania moodi
• Kadunud kunsti otsimas – reisikiri Ameerikast
• Purkide tasandikku avastamas
• LAOS – aega on küllalt!
• Kopti kristlased ja Mokattami mäe liigutamine
• Kairo hästihoitud saladus
• Tagasihoidlik palveränd läbi Galicia
• Armeenia ja selle maa brändid
• Cusco ja Püha org
• Miks rändate üksinda mööda maailma?
• Andres Teiste – seljakott pakitud juba viiendast eluaastast
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 79 – August 2019