DANAKILI ALANG – inimkonna häll

Usaldusväärsed allikad ei soovita Kirde-Etioopias asuvasse Danakili alangusse rännata, kuid sellest hoolimata otsustas julge reisiseltskond eestlasi reisi ette võtta. Pettuda ei tulnud. Täpsemalt kirjutab Jaanus Paal.

Danakili alangusse retke plaanides olime esialgu veidi kahtleval seisukohal, et kas ikka tasub minna. Internetis leidub selle piirkonna kohta mitu hoiatust, näiteks Ühendkuningriigi välisministeerium soovitab selgesõnaliselt sinna reisi mitte ette võtta. Hoiatused tulenevad peamiselt tõigast, et aasta tagasi tapeti siinmail viis Euroopast pärit turisti, pealegi on tegemist rahutule Eritreale suhteliselt lähedase alaga. Lisaks veel manitsused, et see on maailma kuivemaid ja kuumemaid paiku. Sademeid on siin aastas 100–200 mm, keskmine õhutemperatuur 34–35 °C, päikese käes kuni 63 °C. Seega inimesele äärmiselt raskesti talutav piirkond…

Meie reisiaeg Etioopiasse hõlmas talvekuid − jaanuari ja veebruari, seega talve. Varem kogutud info põhjal pidi see olema üks igavesti põnev paik. Ning Bradti reisijuht rahustab, et „kuigi veel Itaalia okupatsiooni ajal oli kohalikel afari nomaadidel mõneti heidutav komme tervitada võõraid nende munandite kärpimisega, pole skrootumi puutumatuse pärast enam vajadust muretseda”. Ja nii me sinna jaanuari lõpupoole pärast Simieni rahvuspargi, Aksumi ja Mekele külastamist jõudsimegi.

Danakili (või Afari) alang jääb Etioopia mägismaast ida poole, ulatudes ka Eritreasse ja Djiboutisse. Siin kohtuvad Punase mere, Adeni ja Ida-Aafrika riftiorud, mis on tekkinud litosfääri laamade lahknemise tagajärjel. Seepärast nimetakse seda piirkonda ka Afari Kolmikühenduseks (Afar Triple Junction). Laiemas geoloogilises plaanis on Danakili alang osa enam kui6000 kilomeetri pikkusest Ida-Aafrika riftivööndist, mis põhjas saab alguse juba Süürias ning lõunas ulatub Mosambiigini, hõlmates seega ka Surnumerd ning Aafrika suuri järvi Victoriat, Tanganjikat ja Njassat. See vöönd on 30–100 kilomeetri laiune, sügavus ulatub mõnes paigas kilomeetrini, alangu pind jääb enam kui100 meetrit allapoole maailmamere taset. Niisiis on riftivöönd koht, kus Aafrika kiirusega üks-kaks sentimeetrit aastas lõhki käriseb. Araabia poolsaar ongi juba eraldunud, peagi järgneb sellele ka Ida-Aafrika, eks kas või selle pärast tuleb Danakili alangu külastamisega kiirustada. Lisaks on Ida-Aafrika riftivöönd inimkonna hälliks ning oma sünnipaiga suhtes on pea igal inimesel nostalgiline igatsus.

Danakili alangusse suundumisel on lähtekoht Mek’ele linn, siin vahetasime meiegi bussi kolme džiibi vastu. Mägist teed mööda, mida parajasti pikkade lõikude kaupa rekonstrueeriti, jõudsime lõunaks Berhailesse. Edasi muutus maastik märgatavalt ariidsemaks, kohati sõitsime kilomeetrite pikkuselt rööbiti kõrge, mitut astangut moodustava müüriga – murrangulõhe ehk siirdepinnaga, mille rusukaldeid katab akaatsiamets ja oliivipuusalud. Mida enam allapoole laskusime, seda vähem oli puid näha ning peagi jõudsime kivikõrbega kaetud alangu põhja. Siin kohtasime esimesi soola vedavaid kaamelikaravane.

Tasandikku ääristavad kahel pool madalad mäed. Ridamisi nägime laiu kuivi jõeorge – vadisid, mõne põhjas siiski ka väike veenire või madal loik. Vastu õhtut jõudsime Hamdella (Hamed Ela) külla, mis on ööbimispaik nii turistidele kui ka karavanidele. Siin paikneb ka väike koolimaja, geoloogide laager ja sõjaväeosa. Asula koosneb ümara põhiplaaniga ja koonusja katusega hüttidest, mis on ehitatud vihmaperioodil mägedest vee poolt kantud roigastest. Vana, ligi viie meetri sügavune kaev on pooleldi kinni varisenud ja seda enam ei kasutata. Uus meetrikõrgune betoonist ja kahe pumbaga kaev on selle lähedal. Pumpade lülitushoova küljes ripub kett ja lukk: veevõtt on rangelt reguleeritud. Kaevu ümber ootavad järjekorda eeslid, kellele on selga kinnitatud kaks kopakujulist plekist koormasadulat, kummassegi mahub 30-liitrine plastist veekanister.

Külas on väike mošee, seega on siinsed elanikud – arid, afarite suguharu – enamasti moslemid; kauplemisega pidavat tegelema kristlased. Varem rändasid elanikud suurema osa aastast karjadega ringi, nüüd pidid nad asulast lahkuma vaid kuivaperioodil, kui ümbruses enam loomade toiduks rohtu ei leidu. Ööbisime siin kauni tähistaeva all, magamiskoti serv tuli peale võtta alles vastu hommikut.

Kivikõrbest liivakõrbesse

Järgmisel hommikul jätkasime teekonda paar tundi läbi kivikõrbe, siis hakkas see üha laiemate liivaalade näol asenduma liivakõrbega. Ühe auto juht sõitis seda teed esimest korda ja tema masin jäi mitu korda liiva kinni – kogemused maksavad siinses maastikus palju. Vahepeal tõusis liivatorm, aga õnneks siiski mitte nii tõsine, et nähtavus oleks päris ära kadunud. Teekonna viimased tunnid kulusid raskele turnimisele mööda laavavälja.

Dodomi (El Dom’i) laagris saime raske sõidu järel kuni hämarikuni paar tundi puhata. Laager koosneb tosinast laavatükkidest laotud hütist, siin on ka sõjaväepost. Õhtul kella kuue ajal hakkasime astuma Erta Ale vulkaani poole. Sinna jääb laagrist11 kilomeetrit. Troopika lähistel kestab hämarik teadagi vaid kümmekond minutit ja nõnda tõusime vulkaani kraatri juurde pimedas.

Erta Ale on hästi vedela laava laialivalgumisest moodustunud kilpvulkaan ja seega suhteliselt madal, kõrguseks vaid613 meetrit. Jalami läbimõõt on ligi30 kilomeetrit, sissekukkunud kraatri – kaldeera – pindala aga vaid üks ruutkilomeeter. Kaldeeras paikneb kaks kraatrit; neist veidi suuremas pulbitses laava viimati 1968. ja 1973. aastal, ovaalse kujuga väiksemas kraatris, mille pikem läbimõõt on 100 ja lühem60 meetrit, keeb kirjanduse andmetel aga maailma ainus püsiv laavajärv, mis on otseses ühenduses sügavamal paikneva magmakambriga. Üle serva oli väiksem kraater laavat ajanud viimati 2005. aastal.

Laskusime pealampidega teed valgustades paarkümmend meetrit kaldeera seinast allapoole selle põhja, et seejärel tõusta uuesti kümmekond meetrit kraatri servale. Paar sülda meist allpool oli punnuv ja puhkiv laavapind meie saabumishetkel tume, aga seda läbistasid siksakina mitmes suunas praod, kus pulbitses ja pritsis punakaskollane vedel laava. Siin ja seal laienes pragu mõne hetkega turtsuvaks ja pritslevaks katlaks, mis tuure kogudes paiskas paari sekundi jooksul erkkollase laavamassi mitme meetri kõrgusele, pritsmed muidugi mitu korda kõrgemale. 10–15 sekundi pärast katel rauges ja koondus jällegi leegitsevaks praoks, samas hakkas möllama mõni uus katel. Aga see oli vaid eelmäng… Kui olime seda tulevärki ehk kümme minutit vaadanud, jõudis kätte suurema aktiivsuse aeg. Nüüd muutus n-ö katlaks hoopis suurem ala laavapinnast, massiivne laavafontään paiskus möirates, eelnevate purtsatustega võrreldes mitu korda kõrgemale, nii et pritsmed küündisid juba kraatri servani. Pind meie jalge all kõmises ja värises ning kuumus sundis kiiresti nägu varjama ja kraatri servast kaugemale põgenema. Värisesime ka ise vaprusest, aga vahetu kokkupuude looduse võimsusega oli sedavõrd lummav, et kuidagi ei raatsinud ohutumasse kaugusse taanduda. Igatahes võime nüüd oma kogemusele toetudes kinnitada, et põrgus on ikka palav küll, ehkki ilus… Kaldeera servale püstitatud paaris onnis saime mõne tunni tukastada, seejärel alustasime veel enne koitu üle laavaga kaetud nõlvade tagasiteed laagrisse.

Tagasi Hamdellasse sõitsime teist teed, kui vaid kohati nähaolevaid autojälgi sünnib teeks nimetada. Kui laavaväli oli selja taha jäänud, kulges suurem osa teest läbi liivakõrbe, kus suuremate luidete kõrgus ulatus mitmekümne meetrini. Siin-seal kasvas väikesi palmitutte, ühe sellise varjus võtsime ka lõunat. Kõige levinumaks taimeks näis siin olevat siiski kuni kahe meetri kõrgune sale šivapõõsas (Calotropis procera), millel korraga küljes lillakasvalkjad õied ja apelsinisuurused rohelised viljad. Viljad sisaldavad alkaloididerikast kleepuvat piimmahla, mida saab tarvitada tubaka mosaiikviiruse tõrjeks, puitu kasutatakse söe põletamiseks. Paaris kohas nägime lamba- ja kitsekarju; meie saatjad üritasid õhtusöögiks lammast osta, aga pidid siiski leppima kitsega. Lamba hind olevat 800–1000 birri, seega 35–40 eurot.

Soola murdmine

Järgmisel päeval suundusime soolakõrbesse. Selle pealispind koosneb kuni meetrise läbimõõduga plaatidest, mida katab pruunikas muda- ja tolmukord. Kohati moodustavad plaadid justkui tasase parkettpõranda, teisal on need aga irvakil või osaliselt isegi üksteise peale nihkunud. Viimaks jõudsime paika, kus käib soola kaevandamine, õigemini selle murdmine. Umbes vaksapaksused soolaplaadid kangutatakse lahti ja tahutakse 30 x 40 cm suurusteks ja 10–12 cm paksusteks plaatideks, mis kaaluvad 6–6,5 kilogrammi. See sool kõlbab kohe ehedal kujul toidu valmistamiseks. Kaevanduse ümbruses on soolaplaadi hind 5 birri, Mekeles vähemalt 25 birri. Soolaplaadid laotakse vastavalt loomade kandevõimele väikestesse virnadesse; sajad kaamelid ja eeslid on samas kõrval rahulikult puhkamas ja oma koormat ootamas. Ühe kaameli turjale saab laduda 100–200 kilo kaaluva koorma, eeslitele muidugi hoopis vähem. Teekond läbi kõrbe ja üles mägedesse Mek’eleni võtab aega seitse päeva, edasi Tigraisse, mis varem oli karavanide viimane sihtpunkt, muidugi tublisti enam. Soola kaevandamine ning karavanidega transport on samasugusel viisil toimunud siin iidsetest aegadest.

Muljetavaldav soolajärv

Vägagi huvitav oli seejärel jõuda silmapiiril mägedest raamistatud Assale (Karumi) soolajärvele. Kui eelnevalt nähtud soolakõrb sarnanes paljuski mitmelt poolt maailmast ennegi tuttavate sellelaadsete maastikega, siis mõne sentimeetri paksuse sillerdava soolalahusega kaetud tasandikku nägime kõik esimest korda. Seda vaadates muutus üsna hästi arusaadavaks ka Danakili alangu soolalademete tekkelugu. Sool sattus siia aegadel, kui tasandiku ujutas üle Punane meri, ning seda on geoloogiliste ajastute vältel juhtunud õige mitmel korral, viimati umbes 30 000 aasta eest. Kui ühendus merega katkes ja vesi ära auras, jäidki järele soolalademed. Täpsemad andmed nende paksuse kohta puuduvad, aga Karumi soolajärve kohta väidetakse, et soolakihi sügavus võib ulatuda viie kilomeetrini või isegi enam! Danakili alangus on soolaga kaetud kuni 1200 km², teistel andmetel siiski 200 km². Seega soolapuudust Etioopias niipea karta ei ole ja sool jääb veel kauaks ajaks afarite üheks peamiseks sissetulekuallikaks. Liiatigi valgub tõenäoliselt umbes 10 miljoni aasta pärast Punane meri jällegi Danakili alangusse ning eraldab Aafrika Sarve saarena ülejäänud mandrist. Assale soolajärve kunagi Punase merega ühendanud kitsast orgu ehivad templivaremeid meenutavad soolastest settekivimitest kaljud, mida on ammustel aegadel kujundanud lained, hiljem aga tuuleerosioon.

„Soolaseente” väli

Erta Ale vulkaanikraatri kõrval on Danakili alangus teine kõige meeliköitvam paik soolajärve naabrusse jääv Dalloli geotermaalala. Siin on tegemist kunagise kokkuvarisenud vulkaaniga, mis praegu asub 80 meetrit allpool merepinda. Ümbritsevast soolakõrbest on ala 5–10 meetrit kõrgem. Vanast kraatriservast paar meetrit laskudes sattusime esmalt „soolaseente” väljale. Päris seentega pole siin küll tegemist, aga need kuni meetrilaiuse, pealt sileda „kübara” ja paarikümne sentimeetri kõrguse „jalaga” mineraalsed moodustised kutsuvad kohe vägisi end sedaviisi nimetama.

Veelgi atraktiivsem on aga ulatuslik fumarooliväli. Peamise värvitooni annab sellele justkui mitmesuguste skulptuuridena kristalliseerunud väävel, aga näha võib ka väga erinevaid ning pea kõigis vikerkaarevärvides geiseriidist kaljunukke, koonuseid, kurrulisi ja siledaid pindu. Eri suuruse ja tegumoega fumaroolid puhistavad aurata ja vilistada, mõned turtsuvad või avaldavad su tühisuse suhtes põlgust sülitamisega. Mõnede fumaroolide ümber on tekkinud suuri pokaale meenutavad õrnad kristallkoorikud. Rohkesti leidub pisikesi eri värvi soolade lahusega täidetud settebasseine ja vooluniresid. Astume ala katval koorikul õige ettevaatlikult, et hoiduda seda vigastamast ja ka endale mitte liiga teha. Meenub, kuidas Kamtšatkal astus hoolimatu turist pea meie nähes läbi niisuguse kooriku keevasse mutta, ühel teisel alal aga leiti aastaid hiljem vaid ulja turisti kirsasääriku konts ja vööpannal… Muidugi oleks siin turistide jaoks tungivalt vaja välja ehitada pinnast kõrgemale jäävad käigurajad, mis säästaksid nii loodust kui ka külastajaid.

Viimase peatuse tegime paarikümne meeti laiuse soolajärve kaldal. Selle pinnal pulbitses soolalahus energiliselt korraga kümmekonnas punktis, justkui oleks tegemist mõne meie tõusuallika põhjaga. Tagasiteel Mek’elesse möödusime jälle pikkadest soolakaravanidest.

Selles numbris

• Raamatututvustused
• ATLANDIL mereannijahil
• Läbilõige Eesti väikesaartest
• ISLANDI KIRJAD 3
• Jalutades Jaapani Alpides
• LUMMAV LABÜRINT FÈZ
• Matkama, Lõuna-Aafrikasse!
• Gerald Durrelli jälgedes KAMERUNIS
• Seiklused Ida-Aafrikas. Rwanda ja Burundi
• DANAKILI ALANG - inimkonna häll
• Ring ümber AAFRIKA
• KREETA – matka maagiline fotojäädvustus
• Suurim Seiklus VENEZUELA ohtlikes vetes
• Kaluriküla kapten JAAN MANITSKI
• Rendijahiga DALMAATSIA rannikul
• VELLO MÄSS - Läänemere Sherlock
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 42 – Juuni 2013