Daniel Braha

Kohtasin Danielit esimest korda Laoses ööbussis. Pärast kahte kohalikku „lao-lao” napsu ja sisukat vestlust ütlesin sõnad, mida ma kellelegi kunagi ei enne ega pärast seda bussis öelnud ei ole: „Ma tahaksin sinuga sõbraks saada!”

Selleks ajaks kui mina Danieliga tutvusin, oli ta juba kolm aastat järjepanu maailmas ringi reisinud. Ta kirjutas sealsamas bussis meie tutvumisest lühiloo, millest innustatuna palusin tal kõik tema lood kokku panna ja kirjastasin need Eestis pealkirja „Ma tapsin roti” all. Daniel on pärit Coloradost ning on üks mõnusamaid, soojemaid ja intrigeerivamaid inimesi, keda olen oma reisidel kohanud.

Tänaseks päevaks on Daniel avaldanud juba teisigi reisiraamatuid. Tema raamatutest, reisidest ja loomulikult supist me mõni päev tagasi rääkisimegi.

No davai, alustame.

Palun väga. Tegelikult oota, ma kallan endale veini.

Kes sa oled?

Ma ei teagi, kes ma olen. Olen lihtsalt kutt, kes armastab kiirkeedupotte ja olla inimeste vastu kena. Ah, ma niisama naljatlen. Minu nimi on Daniel Braha. Olen disainer, reisimees, abikaasa ja professor. Oma sünnipäeval joon ma õlut nimega Angry Dan Brown. Selle õlle nimi iseloomustab mind hästi − olen pruuni nahaga. Eriti suvel. (brown ’pruun’).

Kuna sa defineerid ennast reisimehena, siis järeldan, et sulle meeldib väga reisida. Miks ometi?

Reisimine meenutab mulle seda, et kõik on suhteline. Me arvame, et meie elu on oluline, et need asjad, mida sööme, on olulised. Arvame, et asjad, mille pärast muretseme, on väga olulised, aga tegelikult ei ole. Reisimine aitab seda mõista ja selle teadmisega toime tulla.

Reisimine on päris kulukas. Kuidas sa seda endale pidevalt lubada saad?

Ma olen disainer. Vahendan kenasid visuaale klientidele nii veebis kui ka trükis. Seda tööd saan teha igas maailmanurgas.

Mis sulle peale reisimise veel meeldib?

Mulle meeldib hommikusöögiks ise krõbedat müslit valmistada. See võtab pika aja ja on igav tegevus, aga millegipärast mulle meeldib seda teha.

Samuti armastan ma kirjutada, sest see aitab mul aru saada, et minu peas on igasugused hinnangud ja mõtted, millest ma isegi teadlik ei olnud, enne kui need paberile ilmuvad.

Millest raamat „Ma tapsin roti” räägib? Kas seda võiks kutsuda reisiraamatuks?

Mõnes mõttes on minu raamat jah reisiraamat, sest see on kirjutatud reisides. Raamat räägib hetkedest. Hetkedest, mis leiavad aset nii-öelda „kaugetel maadel”. See peaks olema raamat, mis meenutab lugejale seda, kui imeline meie elu on. Ja samas kui segadusse ajav ja kui totaalselt mõttetu. See on oma olemuselt lõbus raamat.

Miks inimesed peaksid sinu raamatuid lugema?

Sest ma kirjutasin ju neile. Ja sellepärast, et need on ausad raamatud.

Sinu rännutrajektoorist on mulle silma jäänud mõned eripärased sihtpunktid, näiteks Galápagose saared. Mis seal nii erilist on?

Olen alati tahtnud külastada sellist maailmanurka, kus loomad ikka veel võidutsevad ja inimestel on looduse suhtes säilinud pime austus. Selliseid kohti ei ole palju.
Lisaks olin ma juhuslikult Ecuadoris ja sealt oli hea lähedal sinna minna.

Mis on olnud kõige õudsemad, aga samas kõige huvitavamad kokkupuuted loomadega sinu reiside jooksul?

Rootsis olles ronis hommikul paeluss mul kurgust välja, sattusin selle tõttu haiglasse. Galápagose saartel ründas mind merilõvi ja Laoses üritas mulle üks verejanuline  koer kallale tulla, aga enne, kui ta oma plaani rakendada jõudis, ründas minu Laose äripartner hoopis seda koera… Ei tulegi väga palju lugusid loomadega meelde.

Lootsin tegelikult natukene põnevamat vastust. Millistes maades sa viimase viie aasta jooksul oled ringi konnanud?

Pean korraks mõtlema. Las ma loetlen: USA, Colombia, Ecuador, Peruu, Argentina, Inglismaa, Rootsi, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Saksamaa, Malta, Kreeka, Türgi, Iisrael, Maroko, Lõuna-Aafrika, India, Nepal, Hiina/Taiwan/Hongkong, Tai, Laos, Kambodža, Indoneesia, Lõuna-Korea, Jaapan, Horvaatia, Bosnia, Iirimaa , Läti, Eesti.

Kas Eestis meeldis sulle?

Eestis meeldis mulle inimeste must huumor. Kui me tänaval kõndisime, siis olid maas pudelikillud ja te ütlesite mulle, et need on tavalised Eesti laste mänguasjad. Ja kui me maal kakskümmend viis kilo jumal teab mis loomade liha olime grillinud, teatas sinu sõber Raul, et see ongi tavaline Eesti veganidieet.

Millest sa nende reiside jooksul kõige rohkem puudust tundsid?

Korralikust tualetist, oma tagaaiast ja sõpradest.

Kui kaua sa reisinud oled? Kui seda saab üldse niimoodi küsida.

Kui me sinuga tuttavaks saime, siis olin järjepanu olnud teel kolm aastat ja kolm kuud. Enne seda reisisin kaheksa ja pool kuud ning veel enne seda käisin reisil alati kolme nädala kaupa. Nüüd aga julgen väita, et päris reisimine algab alles pärast kolme kuud teel olemist − siis hakkad asju rahulikult võtma ja oskad teha silmad lahti selle suhtes, mida sa enda ümber näed.

Mis on kõige jäledam asi, mida sa teel olles katsunud oled?

Vedelesin üks kord Tais rannal ja tundsin, et külje all on midagi sooja ja libedat. See tundus kuidagi mõnus. Keerasin ennast üht- ja teistpidi ning tõusin siis püsti ja avastasin, et olin üleni kaetud tõrvaga. Mulle ei meeldi tõrvaga kaetud olla. Kuna mul läks selle tõrva peale meelest lest ära, mis oli minu järgmine asjalik küsimus, küsin nüüd selle supiküsimuse ära.

Milline supp sulle kõige rohkem meeldib?

Issand, miks sul selle supi suhtes selline kinnismõte on? Kagu-Aasias meeldivad mulle näiteks kõik supid, mis on teravad. Hommikusöögiks terav supp on seal kontinendil parim. Seal ju söövad kõik hommikusöögiks suppi, mitte omletti. Mis on naljakas.

Pajata mõnest imelikust või hirmsast sündmusest ka palun. Kindlasti on sul neid ette tulnud?

Esimesena tuleb meelde Laos. Tean, et sina seda maad armastad, mina armastan ka aeg-ajalt, aga olgem ausad: Laoses pole eriti midagi teha. Lähed Luangphabangi ja vaatad, kuidas oranžides hõlstides ja mustade vihmavarjudega mungad ringi käivad. Kaks tundi vaatad. No on küll ilus, aga igav hakkab. Siis lähed kohvikusse, kus on seinte peale joonistatud oranžides hõlstides ja mustade vihmavarjudega mungad ning üsna pea saad aru, et oled nende munkade keskel seal linnas ainult üks lääne rahakott ega midagi muud.

Mis selles nii hirmsat on?

Siis ma broneerisingi endale kolmepäevase džunglimatka mägihõimude juurde. Et mitte neid vihmavarjudega munki vaadata. Esimene päev oli põnev ja kuna mulle meeldivad teravad toidud, tegi minu giid mulle eriti terava papaiasalati, mille peale sain korraliku toidumürgituse. See andis aga tunda alles öösel: ärkasin oma võõrustaja hüti põrandal üles tunde peale, et tahan kohutavalt oksendada. Jooksin välja pimedusse ja üritasin kõik endast välja lasta sellises kohas, et see inimestele järgmine päev ette ei jääks. Kuna küla oli aga nii väike, siis jooksis sellest läbi ainult kaks rada ja nende ristumiskoha peale mul kogemata ennast tühjendada õnnestuski. Põhimõtteliselt olin oksendanud selle küla Times Square’ile. Minu okset oli nii palju, et see nägi välja, nagu oleks keegi püütonist autoga üle sõitnud. Mul oli kohutavalt häbi ja kohutavalt paha olla. Vaevu suutsin püsti seista. Järsku seisis mu ees väike hambutu vanamees, kes saatanlikult naeris ning taskulambiga vaheldumisi mulle silma ja siis minu häbiteo peale valgust näitas. Üritasin teda paluda, et ta järele jätaks ja eest ära tuleks, aga ta ei lasknud mind liikuma, vaid röökis naerda ja pimestas mind valgusega. See oli kuidagi saatanlik moment ja kestis oma kümme minutit. Mul on nii halb, et pidin maha istuma. Ei jaksanud isegi temaga suhelda, kuulasin kuuvalgel seda naeru ja mõtlesin, kas mul on hallutsinatsioonid. Järgmisel hetkel märkasin, kui vanamees oma valguse jälle minu oksele suunas, et taskulambist kumas mingisugune pilt või pigem vari − see oli alasti naine, ilmselt aastast 1953, selline kumer, palja büstiga ning käed kukla taha heidetud. See kõik oli nii imelik, et pidin minestama. Mingi aeg jättis vanamees mu siiski rahule ning sain kuidagi oma onni tagasi roomatud ja jäin seal moskiitovõrku kinni.

See oli küll imelik lugu, aga mitte õudne.

Tegelikult jah, õudsem lugu juhtus ühes teises Laose külas. Sinna sai ainult paadiga. Läksin sinna oma tolleaegse Korea tüdruksõbra ja sellest samast külast pärit Laose sõbra Vannasiniga. Õhtul, kui mina jõin kohalikku alkoholi koos vanamehega, kellel puudusid pöidlad, läks minu tüdruk välikäimlasse. Tuli aga kohe jooksuga tagasi ja karjus vihaselt, et keegi oli teda seal üritanud vägistada. Lukustasin tüdruku tuppa ja uurisin asja − tõepoolest , üks noor külapoiss oli ta seal vastu seina surunud ja suule suudelnud. Ta ise tunnistas üles. Täiesti džungli sees asuvas külas ja öösel on selline olukord rohkem kui õudne.

Issand, mis sa siis tegid?!

Võtsin selle nooruki nupuvõttesse ja karjusin ta peale. Kogu küla tuli vaatama, aru saamata, mida ma teen. Vannasin tuli ka. Hüüdsin talle: „Vannasin, Vannasin, ma vist tapan su sõbra ära!” Vannasin jäi selle peale nõutuks.

Ja edasi?!

Poiss hakkas nutma ja lubas, et ta ei ürita enam kedagi vägistada. Mina läksin tagasi ilma pöialdeta äti juurde ning me võtsime veel napsu ja rääkisime sellest, kui rumalad
on mõned inimesed.

Aga hommikul? Mis sai hommikul, kas läksite kohe sealt minema?’

Kohe minna ei saanud. Sinna ja sealt ära sai ainult paadiga. Pidime veel päeva ootama, et paat tuleks. Niikaua sisustasime oma aega kalal käimisega. Koos selle ründajaga muuseas, kes nüüd oli nagu lambatall.

Kõik lõppes hästi. Mis on kõige õudsem toiduelamus reisides?

See küpsetatud konn, mida üks venelane meid Tai rongi restoranivagunis sööma sundis, mäletad?

Võeh! No ja milline võiks olla sinu parim hetk reisimiste jooksul?

Üks parimatest hetkedest oli kindlasti see, kui kohtasin esimest korda oma tulevast kaasat. Minu sõber oli temaga Koreas tuttavaks saanud ning arvas, et me võiksime omavahel sobida. Rääkisin selle tüdrukuga  internetis juttu ja avastasin üllatusega, et tahaksin teda endale naiseks võtta. Pidin nagunii minema Koreasse ühte keeltekooli  disainima ja leppisin temaga kokku, et kohtume Soulis bussijaamas sellel ja sellel kuupäeval ja teatud ajal. Läksin sinna ja teda ei olnud. Sõin ühe sõõriku ja siis ta tuli. Jäi natukene hiljaks. Võtsin tal selja tagant kinni ja ütlesin: „Hei!” Ta andis mulle ehmatusest vastu hambaid. Teadsin siis kindlalt, et temast saab minu abikaasa.

Kus sa ennast viie aasta pärast näed?

Ma ei teagi, kus ma füüsiliselt olen, aga ma tean, et mul on lapsed ja ma karjun nende peale.

Lõpetuseks − oled sa oma rännuteedel midagi põrutavat õppinud, mida enne ei adunud?

Olen maailmas rännates aru saanud sellest, et kõik on suhteline ja mõttetu. Armastus on ainuke asi, millel on kindel väärtus. Võid ükskõik mida saavutada, aga ainuke oluline asi on see, et su kaaslane naerataks. Tee kõik selleks, et ta naerataks!

Tekst: Rene Satsi

Selles numbris

• TUULTE TAHUTUD MAA
• Mullid ehk moules – rannakarbid Belgia moodi
• Kuidas valida sooja pesu?
• LONDON ja selle nurgatagused
• Jamaica-Jamaica, mi Yaad
• Franciscuse juurest Franciscuse juurde
• Ühe erilise kultuuri veetlus
• RANGSTON GYATHOK – sada aastat iseseisvust
• Kuidas venelased maailma südame võitsid
• Daniel Braha
• Kuidas ma lennuõnnetust ära hoidsin?
• Jõe-rafting jääb alatiseks meelde
• Kas ka tänapäeval seilavad puust laevadega rauast mehed?
• ÜLO TUULIK – maailmarändur Abrukalt
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA