Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
Ameerika looduskaunites paikades nõuab suvisel kõrghooajal telkimiskoha saamine sageli lausa matemaatilist arvestust, hoiatab Priit Pullerits.
Telkimine Yosemite’i rahvuspargis Californias pole naljaasi. Probleem ei ole niivõrd karudes, kes Sierra Nevada mägede läänenõlval ringi luusivad ja turiste kimbutavad. Probleem on selles, kas Yosemite’i telklinnakuis õnnestub üldse vaba kohta leida, kus magama heita. Kevadest hilissügiseni tuleb seal tingimata plats ette kinni panna. Internetipõhise reserveerimissüsteemi abil ei paista see olevat keeruline.
Ometi on siin üks oluline trikk. Seda mitte teades võib jääda Yosemite’is – või ükskõik millises turiste magnetina meelitavas Ameerika rahvuspargis – lageda taeva alla. Kusjuures, pange tähele, ilma jäänuna ei maksa oma trikke leiutama hakata: näiteks tavalistel parkimisplatsidel autos ööbimine on rangelt keelatud.
MINUTILINE TäPSUS
Nõnda siis annabki rahvusparkide teenistus teada, et kui tahate saada Yosemite’is alates 15. augustist telkimiskohta, peate taotluse esitama neli kuud varem, 15. aprillil. Oluline ei ole silmas pidada ainult kuupäeva, vaid lausa kellaaega. Ja varaseim aeg taotluse esitamiseks on hommikul kell seitse lääneranniku aja järgi.
„Võtke teadmiseks, et maist septembrini ja ka muude kuude nädalalõppudel pannakse peaaegu kõik kohad kinni esimesel päeval, mil reserveerimist saab teha, ja sageli paari minuti jooksul pärast kella seitset!“
Ei, küsimus pole selles, et telklinnakuid ja telkimiskohti oleks vähe. Yosemite’i pargis on linnakuid tervelt 13 ja kohti neis üle 1400. Ometi, nagu selgub, pole seda kaugeltki piisavalt. Sest Yosemite’i rahvusparki külastab aastas üle kolme miljoni inimese. Enamik neist, kes hommikul saabuvad, peavad paratamatult lahkuma õhtul.
Ma teadsin neid reegleid. Lõppeks olin Yosemite’i pargis varem kaks korda käi- nud ja seal aegsasti ööbimiskoha kinni pannud. Aga eelmisel aastal ähvardas saatus jätta mind palja taeva alla.
Olin endale kalendrisse märkinud päeva, mil pean hakkama soovitud kohta noolima. Aga jäin paar tunnikest ametlikust stardiajast hilisemaks. Ükskõik millise telklinnaku kohti ma netisüsteemis ka ei vaadanud, kõik need olid juba ära võetud. Lõpuks jõudsin järjega kõige kaugema, pargi läänepoolse sissepääsu kõrval asuva 105-kohalise Hodgdon Meadow’ telklani. Seal oli vaba veel üksainus koht. Vedas!
KOHUSTUSLIK ööbIMINE
Hoolas ja ettenägelik peab suvisel kõrghooajal olema ka siis, kui soovite saada telkimiskohta paljudes teistes populaarsetes rahvusparkides. Mullu suvel nägin Arizonas Suure kanjoni lõunaserval Matheri telklinnaku väravas seismas mitmeid turiste, kes pärisid pruunikas vormis pargitöötajalt, kas keegi on oma reserveeritud kohast äkki ära öelnud. Ei, vastas pargitöötaja, ei ole, ja lisas, et ega seda sageli just juhtu, et keegi tulemata jätab.
Kindlad protseduurireeglid tuleb täita ka neil, kes soovivad matkata Suure kanjoni põhja Colorado jõe äärde ja üles tagasi. See on suvises põrgupalavuses katsumus, mida ei ole soovitav teha ühe päevaga. Kanjoni ülaserval leiab hulljulgeile hoiatuseks teabetahvleid, mis väidavad, et tüüpilised hukkujad on just sportlikud mehed, kes tikuvad oma võimeid üle- ja loodusjõude alahindama. Niisiis tuleb kindlasti arvestada kanjoni põhjas ööbimisega.
Telkimiskoha saamiseks näiteks Cottonwoodi telklinnakus tuleb internetis alla laadida vastav taotlus, see ära täita ning saata kas postiga või faksiga taas täpselt ettenähtud kuupäeval (saatmise täpsust tõendab postitempli kuupäev ümbrikul) Suure kanjoni rahvusparki. Siis on lootus saada soovitud koht. Kui aga peaksite avalduse postitamisega kas või päevakese hilinema ning vabu kohti piisavalt järele jäänud ei ole, läheb te taotlus loosimisele.
Paar aastat tagasi pidasin neist reeglitest täpselt kinni ning kahe nädala pärast saabus mu postkasti väljastatud luba. Selle olemasolu kontrollisid hiljem Cottonwoodi telklinnakus pargivahid õhtu jooksul korduvalt, nii et metsikult telkimist, kui teil luba puudub, pole isegi mõtet üritada.
SPARTALIKUD TINGIMUSED
Õnneks ei pea telkimiskoha leidmiseks Ameerika rahvusparkides päris alati ja aegsasti pedantselt kalendris järge ajama. Kuid igal juhul on soovitav koht esimesel võimalusel kinni panna, sest siis on muretum seigelda. Isegi kui te plaanitud ajaks kohale ei jõua, pole rahaline kaotus suur, sest enamikus rahvus- parkides maksab öö ühele seltskonnale tavaliselt alla 20 dollari. Palju suurem häda on see, kui sõidate parki kohale – ja Yosemite’isse annab lähematest linnakestest sõita kaks-kolm tundi – ning peate õhtupimeduse saabudes otsa ringi keerama.
Rahvusparkide telklinnakud mugavusega ei hiilga. Need on äärmiselt spartalikud. Tavaliselt leiab platsil tähistatud telgikoha (soovitav on kaasa võtta haamer, millega vaiu maasse taguda, sest paljudes kohtades on pind piinarikkalt kivine), tuleaseme liha grillimiseks ning laua kahe toolireaga. Vaid mõnes kohas leidub elektrivool. Pesuruumis on kraanikausid külma veega, ei mingeid dušše.
Need, kes ihkavad suuremaid mugavusi, peavad otsima kommertstelklinnakuid. Neid leiab kõige paremini veebiküljelt www.koa.com. Näiteks Californias on KOA (Kampgrounds of America) telklinnakuid üle kolmekümne. Seal on dušiga pesuruumid, sageli ka basseinid ja laste mänguväljakud, isegi väliköögid, mõnel pool koguni väikesed poekesed, kust saab soetada esmatarbekaupu. See-eest küünivad telkimiskoha hinnad kahele inimesele tihtipeale üle 30 dollari. Lisaks asuvad KOA linnakud enamasti kaugel looduskaunitest kohtadest, ena- masti linnade külje all.
Üks mu reisikogemuste kaunimaid ööbimispaiku on olnud Lõuna-California kõrbeavarustes Joshua Tree rahvuspargis, kaugel linnatuledest ja -kärast. Hidden Valley ehk Peidetud oru telklas, kus koha saamisel kehtib kes-ees-see-mees- süsteem, leidus keset suve peale minu pere vaid veel mõni üksik autoseltskond. Aga me hoidsime üksteisest võimalikult kaugele, et rahu ja vaikust mitte häirida.
Jumalik vaikus valitses sealsete hiidrahnude ja tääkliiliate vahel tõepoolest. Kuni keset ööd, kui selges taevas siras kuu nagu pannkook, lasid koiotid lahti oma ulu. Korraks oli kõhe, aga seejärel võttis võimust romantiline tunne, nagu viibiksid üksinda iidses Metsikus Läänes.
Ja seda kõigest kümne dollari eest. Ilma et oleks pidanud igasuguseid tülikaid taotlusi esitama.
Selles numbris
- Tuleviku Tiibeti seemned
- 2008. aasta parimad reisiraamatud
- Siiditee maade olevik ja möödanik
- Eesti etnoloogide jälgedes
- Arunachal Pradeshi puntras piirid
- Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis
- Väike Tiibet, India pärl
- Tema kõrgus Himaalaja
- Kas minna otse, kui ringi saab?
- Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
- Kaljudele kaotatud süda
- Meenutus Vilsandi talvest
- Suveks Norra katusele
- Jalgrattal Londonit avastamas
- Horvaatia on tsiklimeeste paradiis
- Argentiina ja Tšiili... See on nagu Euroopa... Ei, siiski mitte!
- Go Reisiajakiri nr 17 – Aprill 2009
