Ecuadoris ekvaatorit otsimas

Igipõline rändur Peeter Kuus kirjutab Ecuadoris kogetust ja nähtust ning annab praktilisi soovitusi, kuidas seda riiki külastades maksimumprogramm koostada ning vajalikud kohad-vaatamisväärsused ära näha.

Kõik kättesaadavad reisijuhid hoiatavad Ecuadori pealinna Quitosse otse lennukiga saabuvat külalist probleemide eest, mis võivad tekkida kõrgusest tingitud hõreda õhu tõttu. See on teema, millega tõepoolest tuleb kohe tegeleda. Kohanemist vajavad tegelikult ka kohalikud, kes on liiga kaua kodumaalt eemal olnud. Ideaalis tuleks alustada rannikult ning rahulikult kõrgemale liikuda. Tuleb tunnistada, et arsti poolt soovitatud tablettidest oli abi. Hea oleks kohe hankida ka kokalehti ja neid mäluma asuda. Kohtasin hiljem märksa kõrgemal vulkaanide juures paari turisti, kes vajasid kiiret esmaabi ootamatult tabanud haigushoo tõttu – jäsemetest kadus tundlikkus, tekkisid peavalud ja muu selline. Kusjuures ainus päriselt toimiv abi on kiire laskumine ohutule kõrgusele, aga seda on mägedes väga raske korraldada.

Mugavuse ja natuke ka tervise huvides tasuks hankida oma transport. Liikumine linnade vahel on täiesti mõistusepärane ja tehtav ka väidetavalt väga aeglaste bussidega. Linnas saab võtta takso, kuid korraliku maasturi vajadus saab selgeks, kui on huvi mägedes seiklemise vastu. Nädalavahetusel reisi alustades jäi mulje, et liiklus Quitos on täiesti hallatav, nädala sees on vaatepilt siiski teine. Hiljuti otsustatigi, et auto numbrimärgi viimane number määrab ära, millisel päeval tuleb auto koju jätta. „Meie päev“ oli esmaspäev. Rikkujaid jahib politsei ja lisaks trahvile võetakse ka auto päevaks hoiule. Keeld kehtib ka rendiautodele – kasulik teada.

Rendiautole võrdväärne variant oli palgata autojuht koos autoga. Leidsin juhi Tripadvisori foorumist ja valisin esimese meeldejäävama nime: Ricardo Villalobos. Juhiga võib vedada või siis mitte, aga Ricardol oli välja pakkuda korralik maastur, hea inglise keel ning pooleliolevad õpingud ametliku giidilitsentsi omandamiseks. Kogu pakett osutus vägagi kasulikuks, eriti aga keeleoskus, kuna asjaajamine ja võimalike probleemide lahendamine käib valdavalt hispaania või siis kohalikus kitchwa keeles. Arvestama peaks 150–180 dollarit päeva kohta, mille sisse mahub ka kütusekulu ning vajaduse korral ka juhi ööbimine hotellis. Riigi ametlikuks valuutaks on USA dollar, kuid omapärane lahendus on kohalike müntide kasutamine USA paberraha ja müntidega paralleelselt. Nimelt on raha juurde tellimine kulukas ja paberraha tohib valmistada muidugi vaid USA. Piiranguid pole aga metallrahade valmistamisele. Väikese vihjena tasuks hankida rahakotti väiksemaid rahatähti, sest paaris kohas oli ka viiedollarilisest keeruline münte tagasi saada.

Linnasüda on väga sarnane kogu Ladina-Ameerika linnadega – katedraalid, pargid ja valitsusasutused –, aga tasub teha füüsiline pingutus ja minna vaatama peaaegu kogu Quitost näha olevat väidetavalt maailma kõrgeimat Neitsi Maarja tiibadega skulptuuri Virgen de El Panecillo, mis on ühtlasi maailma kõrgeim alumiiniumist skulptuur üldse. Imekauni skulptuuri jalami sees on ka väike muuseum ja toredad fotod tööprotsessist, kui kuju alles rajati.

Ekvaatorid

Ekvaatoreid peaks olema üks. Kuna riik on ekvaatori järgi saanud oma nime, on „ainsaid ja õigeid“ ekvaatoreid vähemalt neljas kohas. Usutavaimast paigast tasukski alustada: Quitsato. See paik määrati kindlaks satelliittehnoloogia abil ning selle korrektset paiknemist pidavat saama ka kosmosest kontrollida infrapunakiirguse lainepikkuste abil. Visuaalselt ilus avar kividest laotud väljak, kus heledamate pindadega on näidatud päikesevalguse langemine pööripäevadel ning väljaku keskel asuv kõrge silinder laseb jälgida päikese liikumisel tekkivaid varje. Ära sõites püüab paarsada meetrit eemal pilku juba uus „tegelik ekvaator“. Eelmisest märksa tagasihoidlikum betoonsammas märkega, et just siin on 1949. aastal mõõdetud null-laiuskraad, ning taamal kaks meheskulptuuri hoolega ekvaatorit uurimas. Järgmise kohana soovitas Ricardo käia ära paigas nimega Intiñán Solar Museum. Ka nemad väidavad, et just seal on tegelik ekvaator, ja selle tõestamiseks tehakse ka paar kiiret ja lõbusat inimkatset, mis peavad osutama, et just sellel nulljoonel toimivad füüsikaseadused natuke eriliselt. Saab proovida suletud silmadega mööda ekvaatorit jalutamist, mis loomulikult kellelgi ei õnnestu, ning jälgida valamust vee äravoolu erinevusi kummalgi poolkeral vastavalt Coriolisi efektile. Tegelikult on koht segu karnevalist, muuseumist ja lõbustuspargist, kus saab väga lihtsa ja kontsentreeritud teadmise riigi etnograafiast, ajaloost ja kommetest. Kogu see ettevõtmine nõuab vast tunni ning järgmine „tõeline ekvaator“ asub vaid paari sõiduminuti kaugusel. Koha nimi on Ciudad Mitad del Mundo (’maailma kese’) ning see on end kõige paremini müüv selleteemaline paik. Pargi keskel troonib „Monument ekvaatorile“, mille tipus on hiigelsuur maakera, õnneks saab monumendi ülemisele tasemele liikuda liftiga. Trepist alla laskudes saab tutvuda Ecuadori ajaloo ja etnograafiaga. Selle paiga omanikud tunnistavad, et koht pole ikka päris täpne ja tegelik ekvaator paikneb siiski 240 meetri kaugusel reklaamitust, kuid monumendi liigutamine oleks läinud liiga kalliks. Nii see siis jäigi esialgsele kohale püsti ning enamikule turistidest jääbki see ainukeseks ja õigeks ekvaatoriks.

El Teleférico ja vulkaanid

El Teleférico ehk köistõstuk on kiireim ja mugavaim võimalus pääseda Quitot ümbritsevatele mägedele, et saada megavaade nii linnale kui ka seda ümbritsevatele vulkaanidele. Asi tasub ette võtta vaid selge ilmaga. Juhtus olema kaunis hommik ning seda olid muidugi märganud ka paljud teised. Kiire sõit algab umbes 3000 meetri pealt ning kümmekonna minutiga tõustakse kilomeetri jagu kõrgemale ning juba niigi hõre õhk muutub veelgi hõredamaks. Siit algavad ka paljud mägirajad matkajatele.

Vulkaanisõltlasena soovisin külastada ka vulkaane, pealinnast paari sõidutunni kaugusel on neid kaks: Cotopaxi ja Chimborazo. Ecuadori kõrguselt teine mäetipp Cotopaxi on praegugi aktiivne vulkaan ning purskas viimati aastal 2015, tekitamata siiski mingit suuremat kahju. Korralik matk tippu nõuab mitmepäevast aklimatiseerumist baaslaagris ning paari lühemat tõusu enne Cotopaxile minekut, seejärel umbes viietunnist tõusu ja paaritunnist laskumist. Treenimata inimesena mäetippu ronima ei hakanud, jäime peatuma 4800 meetri peal viimases parklas, aga kogu rahvuspark oli muljetavaldavalt kaunis.

Edasi liikusime Chimborazo poole. Chimborazo on Ecuadori kõrgeim tipp ning teadlaste sõnul ühtlasi ka kaugeim punkt maakera keskmest, kuivõrd planeet pole päris kerakujuline. Mine tea. Igal juhul oli see paik palju metsikum kui eelmine. Ka Chimborazo puhul on tegu rahvuspargiga ja omapäi seal liikuda ei tohi. Mäkketõusu teevad elavamaks juhuslikult ettesattuvad loomad. Seal elavad vabalt juba harjumuspäraste laamade kõrval ka palju haruldasemad ja loodukaitse all olevad vikunjad (vicuña), kelle vill on kuuldavasti kõige pehmem ja kergem. Chimborazo baaslaagrisse jõudmiseks kulus kaheksa kilomeetrit sõitu ja pea pool tundi ning kogesin ka aasta esimest lumesadu. Konkreetse vulkaani tegi kuulsamaks ka revolutsionäärist kirjanik Simón Bolívar, kelle visiidi mälestamiseks on paigaldatud tagasihoidlik püramiid baaslaagri lähedale. Ka siin oli jutt lühike: tassitäis kokateed ja pilt kõrgust tõestava tahvli juures, tempel passi ning autosse tagasi.

Et vulkaanid täiesti vallutamata ei jääks, saime korralikke kraatripilte nii mõneski tagasihoidlikuma kõrgusega kohas: Cuicocha laguun asub mitte eriti kaugel Quitost ning autoga saab kraatri servale. Palju maalilisem on aga kunagi ammu pursanud Quilotoa vulkaani kaldeeras peituv imeliselt sinetav järvesilm. Jäime sinnasamasse ka ööbima ja soovitatud hostelist kraatri servani jäi vast sadakond meetrit. Ööbimine tipus oli hea mõte, sest valdava osa ajast polnud järve tegelikult pilvede seest üldse näha ja ilusad pildid õnnestusid alles varahommikul. Ümber kraatri saab teha ka paarist tunnist kuni mitme päevani kestvaid matku.

Cock-of-the-rock ja muud ootamatud leiud

Kõige elavamalt jäävad reisidelt miskipärast tihti meelde kohad ja tegemised, millest kas pole üldse enne aimu olnud või millest ei oska midagi erilist oodata. Ecuador pakkus mitu sellist hetke. Kui liikusime juba pilvemetsade poole, et nautida loodust ja külastada Mindo liblikafarmi, siis Ricardo üritas mulle jätkuvalt maha müüa ideed minna vaatama cock-of-the-rock’i. Vaimusilmas kujutasin ette kummalist atraktsiooni, kus mingiks ajaks tuuakse teatud kellaaegadel välja mingi kohalik kukk ning see siis midagi korraldab kuskil kivi otsas. Sellest oli raske innustuda. Liblikafarm (Mariposas de Mindo) oli iseenesest üllatav leid. Farm tõepoolest toodab ja laseb ka loodusesse tuhandeid liblikaid. Külalistele tehakse selgeks kogu liblika lühike elutsükkel ja paljunemisharjumused ning isegi liblikatest mitte midagi arvajatel kisub koht näo naerule. Boonuseks on ka sinnasamasse kohale meelitatud koolibrid, kelle kiiret askeldamist metsikus looduses on muidu väga raske jälgida.

Kuivõrd ilm oli pilvemetsale omaselt sajune (konstantne õhuniiskus pea 100%), siis välja pakutud cock-of-the-rock tundus hea plaanina ja kellaaeg sobis samuti. Tegelikkus oli see, et tuli mõnusast kuivast autost suunduda märga ja libedate radadega metsa, et võtta koht sisse Ricardo sõbrale kuuluvas pisikeses varjualuses ehk lek’is koos kümmekonna innustunud linnuvaatlejaga. Nimelt pidi just enne päikeseloojangut huvitava nime ja ainukordse välimusega lind tulema just sinnasamasse oma päeva viimaseid asju ajama. Ette rutates: linnuvaatlejad olid relvastunud poolemeetriste objektiividega ning minu „seebikarp“ ei pakkunud mingeid võimalusi saada linnust superpilti. Nii et kui neli-viis lindu tõepoolest natuke enne hämardumist saabusid, siis oli lihtsam niisama kohal olla ja seda vaadata. Linnuvõhiku resümee: tulipunase ja tiba imeliku kujuga peaga, erksalt must-valgete tiibadega, musta sabaga ning merevaigukollaste silmadega lind, kes häälitseb natuke nagu kukk ja natuke nagu konn ja on tuhandete linnuvaatlejate soovilistis väga kõrgel kohal.

Teine hetkeemotsiooni ajel ette võetud visiit viis meid García Moreno vanglamuuseumisse. Jõudumööda olen kriipiva elamuse nimel külastanud nii toimivaid kui ka unustatud vanglaid nii kodumaal kui ka mujal ja see kinnipidamiskoht oli vast üks kohutavamaid. Vangla oli alles hiljuti suletud ja põhimõtteliselt jäetud maha just sellisena, nagu see 140-aastane paik oli toimimise ajal: kõle, vereloikudega põrandatel ja vereplekkidega kongide seintel, üksikud vangidele kuulunud esemed siin-seal vedelemas, erootilised seinaplakatid. Giidiks oli samas kohas korruptsiooni eest kaheksa-aastast karistust kandnud valgekraest vang, kes enneaegse vabanemise eest pidi tasuta tööd tegema ning elatuma jootrahast. Seda autentsem see tuur muidugi oli. Vangla rajati omal ajal pealinnast piisavalt kaugele ja seisis täpselt samasugusena poolteist sajandit, kuid Quito kasvas, vangla jäi juba peaaegu et kesklinna piiresse ning praeguseks on see linnosa juba kaunis eemalepeletav, kuna paljud kriminaalide pered kolisid logistilise mugavuse huvides vanglale lähemale.

Sai proovida ka tunnet, mis tunne on veeta aega täiesti pimedas ja õhuvaeses kongis. Jutt käis minutist, kuid paljudele oli see reaalsus pikkadeks aastateks. Umbes minuti pärast virutati jalaga täiest jõust vastu metallust ja see ajas niigi teravad meeled päris piiripealseks. Niimoodi kontrollisid valvurid vangide psüühikat. Et vangidel veelgi halvem oleks, lasti valgeks krohvitud ja napi valgusega koridorid ühe järjekordse vange südamest vihanud presidendi käsul mustaks värvida. Vangla „staarklientideks“ olid omaaegsed kuulsad sarimõrvarid, poliitikud ja isegi üks president. Kummaliselt sai vangi saabuja ise valida, millises korpuses elada soovib ja rahaliselt jaksab. Valikud olid kõik muidugi halvad, aga korraliku raha eest sai vangistust kanda narkokauplejatega. Valik nr 2 oli koht vaeste korpuses ja halvim valik oli oma elu jagada mustanahalistega. Eri korpuste asukad omavahel kokku ei puutunud ja kõigil oli jalutamiseks oma territoorium. Erandina said endale natukene inimväärsemat vangistust osta kartellikriminaalid, kellele oli rajatud oma korpus, kus oli näiteks ka algeline jõusaal ning kongides teler ja voodipesu.

Just enne vanglakülastust olime käinud lähedasel sürreaalsete hauakambritega San Diego kalmistul ja vaadanud presidentide hauapaiku ning seejärel veetnud tunnikese Franciscano del Padre Almeida kloostris. Seega emotsioonid olid vägagi heitlikud. Konkreetne klooster on kuidagi tähelepanuta jäänud ning ainsate külalistena tehti meile tore tuur, mis hõlmas miskipärast ka katuse külastamist. Meid juhtis mööda valdusi imepisike hispaaniakeelne tädi ja ta oli jube kiire. Vast meeldejäävaim osa tuurist oli väikese tädi kannul ronimine läbi ligi pooleteisetonnise kiviukse kabeli altaritagusesse hämarasse kambrikesse, kus paiknes massihaud. Laibad olid omal ajal loobitud maa-alusesse mahutisse ja nii nad seal puhkasid tänapäevani, valitud silmadele vaatamiseks. Kloostris on eksponeeritud ka Hieronymus Boschi originaalmaal. Manuel Almeida oli frantsiskaani munk, kellele kloostris elamine hästi ei sobinud. Igal õhtul ronis ta aknast välja, kasutades ronimisel abiks akna all seisnud ristilöödud Kristuse kuju, ja veetis linnas ilmalikke rõõme nautides pikki öid, kuni jätkuvast ronimisest tüdinenud Kristuse kuju temaga suhtlema hakkas. Mõni aeg hiljem sai Almeida nägemuse iseenda matustest ning kloostrisse viimast korda salaja tagasi ronides loobus edasisest liiderdamisest ja sai peaaegu pühakuks.

Täiesti planeerimata oli ka minek Cochasqui püramiidide juurde. Kuidagi sattus taas nii, et sattusin kunstimuuseumis vestlema ufohuvilise giidiga, kes soovitas just seda paika vaadata eelkõige müstika ja ebaselge ajaloo ning muidugi seal tihti nähtud ebamaiste lennuaparaatide pärast. Pole selge, kas need naabermaade Peruu ja Colombia rajatistest täiesti erinevad, pealt lamedad hiigelsuured püramiidid olid kunagi kasutusel observatooriumide, templite või kindlustena. Mingil hetkel saadi aru, et ehituseks valitud laavakivist plokid ei pea ilmastikule vastu, ning tohutud ehitised koos ligipääsurampidega otsustati pinnasega katta. Nii kõrguvadki üheksa püramiidi ja paarkümmend hauaküngast hiigelsuurel alal ja ootavad avastamist. Avastamiseks ja konserveerimiseks aga raha polevat ning paar kohta on huviliste jaoks lihtsalt lahti kaevatud, et näidata, millega tegu.

Koht ise on sõna otseses mõttes hingematvalt kaunis ning vaadetega kümnetele mägedele ja vulkaanidele. Antiigihuvilistele lihtsama ligipääsuga on Ingapirca (kitchwa keeles ’inka müür’), suurim inkade rajatis kogu riigis. Mingi osa kompleksist meenutas natuke ka Machu Picchut, eriti Päikese tempel. Ka nende varemete vahel sõid rohtu laamad. Rajatised on osaliselt pärit palju kaugemast perioodist, mil ala valitsesid Cañari hõimud. Inkad vallutasid ala, jätsid cañarid ellu, kuna nende printsess oli nõus naituma inkade liidriga, ja jätkati koos. Huvilised saavad lugeda ise materjale kohapeal (sildid ka natuke müstilisena kõlavas kitchwa keeles) või leiavad ainest Pumapungo muuseumist lähedasest Cuenca linnast. Muide, just selles muuseumis on tegelikult ka ainsad originaalsed kuivatatud inimpead.

Ainult Ecuadoris

Ecuadori külalised on ülivõrdes kiitnud elamust nimega „Swing at the end of the world“, nii et see koht tuli kindlasti üle vaadata. Koht sai kuulsaks, kui juhuslik pildistaja saatis National Geographici ajakirja fotovõistlusele pildi, kus keegi hoogsalt kiigub puu otsa rajatud majakese all ja taustal purskab tuhka Chimborazo vulkaan. Pilt võitis ja sai ajakirja kaanele ning ühtäkki tahtsid samasugust pilti endast tuhanded. Kui varem viis sinna mäetippu auklik mudane tee, siis varsti avastasid ka naabrid, et turismiga saab teenida, ning rajati parklad, kohvikud, seiklusrajad ja tehti korda tee. Pole muidugi vaja valetada, et kiikumine mind ei huvitanud. Ikka huvitas ja puu otsas olevasse autentsesse majja ronisin ka.

Pailon del Diablo (’saatana pada’) on väga vihane 80-meetrine kosk Baños de Agua Santa lähedal. Kosk on Ecuadori võimsaim. Kel jaksu ja aega, tasub teha meeldejääv matk kose jalamile. Laskumine on igati mõnus ja kiire, vaateid möllavale kosele saab kogeda nii vaateplatvormidel, rippsillal kui ka mööda kaunis ebamugavat tunnelit kose taha ronides.

Reisi lõpetuseks ja omamoodi kirsiks Ecuadori-tordil oli kuulsate panama mütside vabriku külastamine Cuencas. Vist isegi kõige ecuadorlikum meelelahutus. Koha nimi on Homero Ortega Workshop and Museum. Nimelt pole panama mütsidel Panamaga mitte midagi tegemist. Nime said mütsid sellest, et omal ajal Panama kanalit rajanud mehed kandsid kõik selliseid (Ecuadorist toodud) peakatteid ja nimi haakus justkui külge. Vabrik-muuseum on olnud sama perekonna käes aastakümneid ning teadmatu külastaja peaks meeldivalt üllatuma ja ka targemaks saama. Saab ka teada näiteks seda, mis vahet on kahekümnedollarilisel ja kahetuhandedollarilisel mütsil ja kes kuulsustest on neid mütse kandnud.

Kahe nädalaga ei ole kogu riigi nägemine kohe kindlasti reaalne ning kindlasti saaks sama mahuka muljetepagasi ka järgmisest ja täiesti erinevast seiklusest.

Tekst ja fotod: Peeter Kuus

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Toitudele pühendatud tähtpäevad
• COVID-19 vaktsiinidest
• Koerarakendimatkad Emajõe-Suursoos
• Barneo – soe saar jäises ookeanis
• Narva luugivaatlustuur
• Portugal alt ei vea
• Unenäoline Aşgabat
• Krister Kivi. Reisihullu mõtisklused pandeemia ajal
• Ecuadoris ekvaatorit otsimas
• Honduras, halva mainega paradiis
• Hõimuelu Colombia moodi
• Maandu kuhu iganes – langevarjuga Sloveenias
• Naistest ja reisimisest ehk naisena reisimisest
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• GO Reisiajakiri 87 - Veebruar 2021