Eesti alpinistid Säraval Seinal

Jane Rootsi ja Tarmo Riga 9-leheküljeline lugu sellest, kuidas Eesti mägironijad Karakoramis Gasherbrum II-le üritasid tõusta ning miks nad tippu jõudmata tagasi tulid.

Televiisoriekraan sahises. Videofilm ameeriklaste 1996. aasta Gasherbrum II ekspeditsioonist oli lõppenud. Alar tundis nnast hästi – nähtu vastas oodatule. Mägi näis sõbralik ja lihtne – mõned tugiköied, peamiselt lumenõlvad, natuke laviiniohtu. Ülejäänu – vastupidavus ja aklimatiseerumisvõime – on nagunii olemas. Alari enesekindluseks oli ka põhjust. Eesti poolelt oli ekspeditsiooni liikmeteks veel Tarmo, kes on noorema põlvkonna mägironijatest kõige suurema kõrgmägede kogemusega, ja arst Priit, kellest paremat ja kogenumat on raske leida. Priitu ja Alarit sidusid tõus Denalile 2001. aastal ning eelmise aasta peitusemäng surmaga Han-Tengril. Alaril ja Tarmol on mõlemal seevastu kõrgalpinismis nii vajalik tahe ning jõud, mis raskematel hetkedelgi tegevuses hoiab.

Viimase minuti loobujad

Ettevõtmisest Gasherbrum II, mis alguses suurejooneliselt Balti ühisekspeditsioonina välja kuulutati, loobusid viimasel hetkel lätlased. Lätlaste otsus ja ka ühe leedulase kõrvalejäämine tähendas, et ekspeditsiooni eelarve püsikulude osa tuli ümber arvestada ning kogu üritus läks osalejatele kallimaks. Üheksast liikmest jäi alles viis – meie meestega koos jäid tõusu üritama Saulius Vilius, ekspeditsiooni juht, kes koos Alariga Everesti tipus käis, ning Darius Paulauskas, Pamiiri 7000-meetriste mägede kogemustega välis-leedulane. Saulius Vilius on Baltikumi ainuke elukutseline mägironija ning teenib tõepoolest sellega ka elatist. Organisaatori ja grupijuhina iseloomustas Priit teda ainult ülivõrdes: “Saulius on mees, kes oskab hoolitseda kõigi grupiliikmete ja kandjate heaolu eest niisugusel viisil, mis jääb sageli täiesti märkamatuks!”

Sellest, et 8000 meetri kõrguse mäe tippu ronimine on tõsine ettevõtmine, annab aimu ka ekspeditsiooni ajakava. Reisi kestvuseks määrati 58 päeva, sellest 6 päeva nähti ette Tallinnast läbi Londoni, Dubai ja Islamabadi Skardusse jõudmiseks ning 8 päeva baaslaagrisse minekuks. Tipputõusu ettevalmistamiseks ja tõusuks endaks oli 34 päeva ning mäestikust väljakõndimiseks ning Tallinnasse jõudmiseks 10 päeva. Ette rutates võib öelda, et otse loomulikult tegi elu plaanidesse oma korrektiivid. Mida eestlased veel ei teadnud, on tõsiasi, et aasta-aastalt on Gasherbrum II edelaharja marsruut aina tehnilisemaks läinud. Suure laviiniohu tõttu mäe lõunanõlvalt on tõusuraja algust nihutatud lääne suunas kaljuharja taha. Harjale kuhjunud lume- ja jäämassiivid on marsruudi muidu üsna ühtlast profiili päris palju muutnud –  mõnes kohas on lihtne mäekalle asendunud ligi 60-kraadise nõlvaga. Lisaks tuli Karakoramis suvi sel aastal suure hilinemisega, mistõttu lumi polnud isegi Baltoro liustiku moreenidel veel ära sulanud, rääkimata tahenemisest mägede kõrgematel nõlvadel.

Teekond Pakistani

Lahkumine Tallinnast 4. juulil läks küll üllatavalt libedalt (lahkumispidustused lõppesid täitsa õigeaegselt), kuid Londonis Gatwicki lennujaamas selgus, et ühe tunni ja kolmekümne minutiga on võimatu jõuda Dubaisse väljuvale lennule. Nii jõuti Araabia Ühendemiraatide lennuliini väravasse, mis suleti täpselt kell 9.15, alles kell 9.25. Ei aidanud seal palved ega sajatused, lennukist jäädi maha ja süüdistada polnud kedagi, sest ametlik miinimumaeg kahe lennu vahel, millega teoreetiliselt peaks jõudma ümber istuda, on 1 tund 15 minutit. Nagu pikkadel lennureisidel tavaks, läks kaduma ka pagas – see jäi kusagile sügavale Gatwicki kõhtu peitu ning leiti alles ülejärgmisel päeval. Järgmine lend aga, millele õnnestus piletid saada, väljus 7. juunil. Seega kaks päeva kohe raisus. Kuid õnneks on Eesti rännumehi laias maailmas teisigi, Londonis saadi peavarju tuntud jalgrattamatkaja Hannes Hanso ja tema pere kodus ning aeg möödus huvitavalt linna avastades.

Reisi algust ilmestas veel teinegi viivitus. Nimelt said eestlased Pakistani saatkonnast Stockholmis ühekuulised viisad, samal ajal kui leedulastele väljastati Pariisi saatkonnast kohe kahekuulised. Pakistani jõudnud, käis Saulius Turismiministeeriumis briifingul ning uuris välja, kuidas eestlaste ühekuulistest viisadest kahekuulised teha. Jäi vaid oht, et kui viisade pikendamine võtab aega kauem kui mõne päeva, siis kipub mägedele planeeritud aeg kokku kuivama. Tänu Sauliuse oskuslikule tegutsemisele ja võõrustava agentuuri Karakorum Treks&Tours töötajate ponnistusele ei võtnud bürokraatiast läbinärimine õnneks siiski pikalt aega.

Rännak baaslaagrisse

10. juuniks jõudis ekspeditsioonigrupp 17-tunnise bussisõidu järel mööda Induse kanjonit Skardusse. Skardu asub peaaegu 2000 meetri kõrgusel. Seal puhati päeva jagu ja täiendati varusid. Osteti 40 pakki erinevaid suppe, kuivatatud ja plaadiks pressitud aprikoose, 1 kilo pähkleid, 1 kilo rosinaid ja suur kogus küüslauku, mida eriti Alar armastab. Samuti ka bambuskeppe telgi püstitamiseks ja raja markeerimiseks. 
Raja markeerimine on vajalik liustikul, mis on nagu elus organism pidevalt liikumises ja muutumises. Eriti oluliseks muutub see aga halva nähtavuse tingimustes. Kui sellises kohas kord juba leitud ja sissetallatud raja käest kaotad, siis on prakku kukkumise tõenäosus küllaltki suur. Et rajatähised paremini näha oleks, seotakse bambuseritvade külge tavaliselt tükk punast kaltsu või kilet. 
Ülejärgmisel päeval sõideti viimast korda autotransporti kasutades külla nimega Askole. Askole on koht, kust varustust tuli hakata edasi viima inimjõul. Kraam kaaluti üle ja jagati kandjate vahel laiali, igale kandjale 25-kilone kott. Kuni 5000 meetri kõrguseni võib kandja tassida 25 kg moona, sealt edasi aga mitte rohkem kui 20 kg. Loomulikult lisandub sellele kõigele veel kandja isiklik varustus. Giid Besharret Hussain tegeles koos kohaliku sirdariga kandjate palkamisega – tema sõnul vajas meeskond umbes 100 kandjat. Tarmo hinnangul oli see arv siiski veidi väiksem. Varustus kaalus kokku ligi kaks tonni. 
Igal Pakistanis viibival ekspeditsioongrupil peab olema sideohvitser. Sideohvitser on armee esindaja, kelle kohustuseks on nii Pakistani riikliku julgeoleku tagamine kui ka ekspeditsiooni julgeoleku kindlustamine ning võimalike probleemide lahendamine mägironijate ja kohalike võimude vahel. Sideohvitser Tauqeer Ahmad Khan, hüüdnimega DJ, osutus heaks laulumeheks, lõbustades bussisõidul kõiki oma lüüriliste lauluviisidega. Hoolimata pikast pealekäimisest ei õnnestunud tal ei eestlasi ega leedulasi laulma saada. 
Esimene matkapäev osutus ootuspäraselt raskeks. Kõnniti seitse tundi rahulikus tempos Askolest Jhulasse, mille kestel tehti ka 700 meetrit vertikaalset tõusu. Raugenud alpiniste ootas õnneks igati vääriline laagripaik koos tualettruumi ja dušikabiinidega. Selles piirkonnas on neli üle 8000 tuhande meetri kõrgust mäge. Lisaks Gasherbrum II-le ka Gasherbrum I (8068), K2 (8611) ja Broad Peak (8051) ning terve hulk madalamaid, kuid väga väljakutsuvaid tippe, nagu näiteks Trango Torn (6275 m) ja Mustagh Torn (7273 m). Kuna nende mägede baaslaagritesse viib peamine tee mööda Baltoro liustikku, on sinna tänaseks püstitatud ka paar mugavustega vahelaagrit.

Priidu tee kuulsusele

Füüsiline pingutus tõi kaasa esimesed terviserikked, eriti kandjatel. Nii algas grupi arsti Priidu tee kuulsusele. Tavalisteks ravimiteks olid ibuprofeiin, silmatilgad ja plaastrid ning tuntud eesti raviloits: varesele valu, harakale... 
Kuid tuli ka sooritada lõikusi – opereeriti ühe kandja umbeläinud pöialt. Med-vennana assisteeris Tarmo, kes soovitas patsiendil käed puhtaks pesta, valmistas puukännul ette operatsioonilaua, asetas selle kõrvale tooli patsiendi tarvis ja hoidis sidet. Priit lõikas haava lahti, pressis mäda välja, kirjutas ekspeditsiooni apteegist välja hulga antibiootikume ning saatis patsiendi tagasi – kodusele ravile. 
Juhtus ka seda, et õhtuti moodustus tema telgi ukse taha lausa järjekord. Priit jagas siis ravimeid paremale ja vasemale, tõsisemaid operatsioone enam siiski teha ei tulnud. Aeg-ajalt oli vaud vajadus väiksemat sorti skalpellivälgutamise järgi kandjate villide kallal. Enamikul kandjatest olid jalas mingid tenniste imitatsioonid, mille sisse mässitud villane kalts ohtralt ville tekitas. 
Hiljem osutus Priit Gasherbrumide baaslaagri kõige populaarsemaks tohtriks. Sellele aitas kaasa tema hea keeleoskus ning ka fakt, et mitmed grupid olid üldse ilma tohtrita. Kõige tõsisem lugu juhtus ühe Argentiina ekspeditsiooni juhiga, kellel Priit diagnoosis infarkti. Mees viidi kopteriga baaslaagrist ära. 
14. juunil jõuti Paijusse, mis on viimane peatus enne liustikule tõusu. Väljakujunenud traditsioonide kohaselt tehakse siin üks puhkepäev, tapetakse lammas või kits ning kandjad korraldavad suurema peo koos laulu ja tantsuga. Süüakse rohkem, et ennast liustikul liikumiseks ette valmistada. 
Järgmiseks liiguti tasapisi kõrgust võttes Urdukasse, 4000 meetri kõrgusele. Siin andis nii mõnelgi esimest korda tunda mägihaigus – „justkui pohmell oleks peale tulnud“. Päev päeva järel liiguti edasi kõrgematesse laagritesse: Goro II, Concordia, Shagreen ning viimaks baaslaager, kuhu jõuti 20 juulil. Ekspeditsioonigrupid, kes üritavad tõusu K2-le või Broad Peakile, pöörduvad Concordia laagrist põhja poole Godwin Austeni liustikule. 
Baaslaagrist saatis Tarmo kohe lühikese, aga lööva teadaande: “Jõudsime baaslaagrisse, kohe tuli suur laviin. Kohal on britid ja korealased, 1. laagrit veel ei ole, hakkame ise jäämurrus teed tegema, ärge muretsege!” 
22. juuni varahommikul kell 3 asusid baltlased vapralt esimestena teele esimesse laagrisse (5900 m). Selleks tuleb kõigepealt ületada Abruzzi liustiku jäämurd, seejärel on liustik laugem ning häid kohti telkide püstitamiseks ja G II lõunaseina imetlemiseks leidub küllaga. 
Hoolimata koostööst korealastega esimesse laagrisse siiski ei jõutud, 9.33 olid telgid juba keset jäämurdu püsti. Ilm läks hirmus palavaks ja lumi pehmeks. Korealased pöörasid baaslaagrisse tagasi, aga meie mehed jäid keset liustikku laagrisse. Nagu ikka, valitseb kõrgete mägede vahel asuval liustikul tuulevaiksel päeval tohutu kuumus. Otsus jaanipäevaks tagasi baaslaagrisse pöörduda võeti vastu järgmise päeva hommikul.

Sõnum sõpradele

Tarmo elukaaslase Jane vahendusel jõudis rändurite sõpradeni järgmine satelliit-telefoni teel tulnud teadaanne: 
“Niisiis läksime eile öösel kell 3 välja, mina Alariga seongus juhipositsiooni vahetades ja Priit, Saulius ja Darius taga kolmeses seongus. Olime Alariga veidi kiiremad, sestap läksime ees. Rada oli üsna hästi loetav (korealaste ja inglaste eelmistel päevadel jäetud jäljed – toim.), koidu ajal jõudsime järele viiele korealasele, kes istusid parajasti kohas, kuhu britid olid jätnud bambusvaiadest teemarkerid. Korealastega on raske suhelda, nende inglise keel on väga vilets ja teist ühist võõrkeelt me ei leidnud. Eelneval kokkuleppel inglastega võtsime Alariga markerid ja liikusime edasi. 
Murd läks raskemaks – ülevalpool on rohkem lund ja enne tasasemat liustiku keskosa on rohkem pragusid, mis valdavalt kaetud. Ootasime Sauliuse kolmiku järgi. Olime ühe väga sita koha peal. 
Korealased tulid meile järgi ja proovisid paremalt, meie vasakult. Korealased pöördusid tagasi, meie pressisime edasi ja lõpuks sai Alar justkui uue laiema seraki peale, misjärel algab lausik liustik. See murd on lumeolude tõttu tõesti veidi ohtlik ja tee peal on sissekukkumise kohti hetkel näha kolm. 
Samal ajal hakkas ka päike GI (Gasherbrum I) tagant peale paistma ja mõeldav oli vaid üks variant – vahelaager. Tõmbasime sada meetrit tagasi ohutumasse kohta ja panime telgid seraki katusele üles. Kõrgus u 5500 m. Õhk ei liikunud üldse ja algas küpsemine, telgis varjus oli 30°, Priit lebas telgiesiku varju all lumel, mina panin mütsi sisse lund ja higistasin nagu saunas, Alar magas. Nii kui päike mäe varju läks, kõik pöördub, ajasime vatid selga ja telki pikali. 
Äratus oli jälle öösel kell 3. Kui asju pakkisime, jõudsid meieni baaslaagrist öösel startinud britid, kes teed edasi ajasid. Nad ei jõudnud siiski esimese laagrini, jätsid oma proviandi kusagile samamoodi nagu meiegi liustikule ja tulid tagasi. 
Nüüd siis täna-homme puhkame ja loodetavasti lähevad uued tiimid marsruudile ning rada muutub kindlamaks. 
Unustasin – Concordia laagris tekkis probleeme porteritega, kes keeldusid ülespoole tulemast, sestap jäi kokk Waqhar maha asju korraldama. Osa baaslaagri toidust on temaga. Täna ta ei saabunud, loodame et homme. Seega on meil ainult kokapoiss Mustafa ja sideohvitser, aitame poisil süüa ja baasitöid teha. 
Porterid on sama halvasti varustatud nagu neli aastat tagasi Broad Peakil, kerjavad prille ja sokke. Andsin oma varuprillid ühele ja pole teda enam näinud. Priidu taga oli pidev järjekord – küll peavalu, küll palavik ja kõhuvalu, tablette lendas kahte lehte. Ühel oli lõug liigesest lahti ja ta ei saanud enam suud sulgeda, seega ka mitte süüa, Priit proovis seda tagasi paika panna, aga ei õnnestunud. Igatahes siin BC-s maksime kõigile kandjatele bakshist umbes 100 eurot kamba peale ja saime neist lahti. Täna saabus uus ekspeditsioon - rahvusvaheline, liikmed Kanadast, Itaaliast, USAst ja üks ka Nepaalist. Kokku pidi tulema 17 gruppi, seega koos meiega on hetkel kohal 4. (ei pea olema kui ruumi puudus) “

Alar jääpraos

Hiljem selgus ka tõeline põhjus, miks liustiku läbimine ei õnnestunud – mehed otsustasid esialgu juhtunust vaikida, et koduseid mitte ehmatada ja tühja kära tekitada. Nimelt kukkus Alar, kes liikus seongus esimesena ja rajas teed juba peaaegu kõige ohtlikumast kohast väljas, prakku. Pragu oli vähemalt 30 meetrit sügav ja Alar kukkus umbes 3 meetrit, jäädes köide rippu, seljas ligi 20 kg kaaluv seljakott. 
Õnneks asus Tarmo sel hetkel väikesel kaldu vajunud serakil. Alari langemise hoog tõmbas ta põlvili, kuid kaasa ei vedanud. Kuna liustik ei tundunud esmapilgul väga ohtlik, oli päästetöödeks vajalik põhivarustus Alari kotis. Tarmo kasutada oli tavaline lumekirka, paar karabiini, haarats ja viiemeetrine jupp enesejulgestusnööri. 
Alar aga oma kotile ligi ei pääsenud. Haaratsi või kahe repsnööri olemasolul oleks Alar saanud ise köit mööda üles tõusta. Paraku langes see võimalus sel hetkel ära. Tarmo püüdis teha kirkast julgestusjaama, millele kinnitada Alarit hoidev köis, et vabastada oma käed Alari abistamiseks, kuid tema ees oli õhukese firnikihi all vaid rabe jää, kuhu ei saanud kirkat tugevalt kinnitada. 
Õnneks olid Alar ja Tarmo üksteise kuuldeulatuses ning mõlemal oli olukorrast selge ülevaade. Tarmol ei jäänud muud üle kui Sauliuse seongut appi hüüda ja oodata. Kuid Saulius, Priit ja Darius olid parajasti ametis ühe korea naisalpinisti väljatõmbamisega jääpraost ja ei saanud kohe appi tõtata. 
Tarmo ootas ja Alar muutus närviliseks. Ta tunnistas hiljem: “Tundsin juba muret, et äkki Tarmo ei jõua mind enam hoida!” 
Sauliuse seong jõudis appi ja Alar tõmmati praoservani, kuid köies oli sõlm sees ja nii ei õnnestunud meest kuidagi üle serva saada. Saulius, kes oli praoservale kõige lähemal, ei saanud ka millegagi aidata – ei olnud teada, kas serv on piisavalt stabiilne. Alar kukkus uuesti alla, kui abilised väsisid hoidmast ning olid sunnitud pinges köie tõmbele alla vanduma. 
Ankrurollis olnud Tarmo sõnul oli see kogu situatsiooni kõige kriitilisem hetk, järsu raksakuga tõmmati ta uuesti maha. Pärast paarikümneminutilist pusimist õnnestus Alar siiski lõpuks liustikule tagasi vinnata.

Jaanipäevameeleolu

23. juuni veedeti jaanipäeva-meeleolus. Trimbati korgi kaupa väikest viskit, mille tagajärjel kokk Waqhar jäi purjakile, sideohvitser DJ, kes alkoholi ei pruugi, esines lauluga armastuse teemal ja Tarmo esitas ühe oma lemmiklaulu „Metsmesilind on laulumees... „ (sõnad ja viis J. Tuksam). Ainult leedulased istusid ja olid vakka, ei hüpanud nad üle lõkke ega jorutanud rõõmsaid viisikesi. 
Selleks et võimalikult palju päiksevaba aega ja sulamata kõva lund ära kasutada, üritati 24. juuni öösel uuesti tõusu esimesse laagrisse. Kohe baaslaagri läheduses astus aga Darius tiigikese jääle ja vajus läbi! Dariuse jalad said hoolimata massiivsetest Millet kõrgmäestikusaabastest märjaks ning ta pöördus laagrisse tagasi. 
Tõusu jätkati neljakesi. Eespool vilkusid ühe grupi pealambid. Lumi oli kuidagi eriti pehme ja vajus muudkui läbi, kuid varsti jõuti eesliikujatele järele – need osutusid jällegi korealaseteks. 
Tehti puhkepaus ja peeti aru. Neljakesi oleks eelmise korra vahelaagrit üles võtta ja esimesse laagrisse viia väga raske. Seejuures oleks Darius ilma jäänud aklimatiseerumisest ning pealegi olid lumeolud väga sooja öö tõttu eriti halvad. Võeti vastu otsus tagasi pöörduda. 
Järgmisel ööl üritati uuesti. Seekord sujus asi libedamalt. Päikesetõusu ajaks jõudsid mehed vahelaagrisse. Telkide ülesvõtmine ja varustuse pakkimine võttis üksjagu aega, alt jõudis järele ja möödus grupp mägironijaid, kellest enamik olid Amical Alpine kommertsekspeditsiooni liikmed. Edasi oli laugem minek, kokku kulus meestel esimesse laagrisse jõudmiseks 7 tundi.

250 meetrit köisi

Järgmisel päeval läks tööks. Sauliuse eestvõttel paigaldasid Tarmo ja Alar 250 meetrit köisi. Priit ja Darius ei tundnud end eriti hästi ja ei läinud kaasa. 
Saulius tegi põhitöö – rajas tugipunktid, tagus lumme metallvaiad või keeras jäässe puurid ning tegi nendele köiekinnitused. Tarmo julgestas alt ja andis uusi köisi peale. Alar tuli väikse distantsiga, tassides köisi. 
Nõlv oli 40-50 kraadi järsk ja lõppes harja õlal, kus oli ruumi istumiseks ja puhkamiseks. Sinna jäeti ka 150 meetrit köit järgmiseks päevaks ja siis laskuti alla laagrisse. Õhtul leppisid meie mehed esimeses laagris viibinud inglise kommertsekspeditsiooni Jagged Globe juhi Peteriga kokku, et tema giidid lähevad varem marsruudile ning baltlased tulevad hiljem, et nende pandud köite abil teise laagrisse jõuda. 
Erinevalt kommertsekspeditsioonist, kus kliendile tehakse laager valmis, riputatakse köied mäenõlvale ette ning kliendil ei ole muud vaeva, kui iseendaga tegeleda ja tippu tõusta, pidid eestlased ise köisi riputama. 
Järgmisel hommikul jälle kolmekesi liikudes kulus harjale tõusmiseks köite abil alla kahe tunni. Ligi kolm korda vähem aega, kui köisi pannes. Peagi jõuti järele inglastele, kellel olid köied lõppenud ning aeg alla minna. Peter andis viimase 30-meetrise köievihu Sauliusele. Visuaalse vaatluse järgi näis sellest jupist piisavat, et läbida viimane, eriti järsk harjalõik enne kergemat ja ohutumat rada teise laagrisse. 
Saulius hakkas ees minema, kuid köiepikkusest ei jätkunud lõigu läbimiseks. Seega hakati liikuma vahelduvjulgestuses. Saulius ees, Tarmo keskel ja Alar lõpus. Korraga liikus alati ainult üks mees, teised julgestasid teda. 
Aega kulus palju ning julgestuspunktideks kasutatavad lumevaiad ja puurid said otsa. Lõpuks jõudis Saulius harjaeendile, mis oli kõrguse poolest juba üsna teise laagri lähedal (6400 m), ja teatas sealt, et tõusta jääb veel väga vähe, kuid hari on terav ja ohtlik. Kuna julgestuse rajamiseks polnud enam piisavalt vahendeid, tuli tagasi pöörduda. 
Harja õlal maeti lume alla teise laagri rajamiseks üles kantud 10 kg varustust: üks telk, gaasiballoonid, priimus, mõned toidupakid ja labidas. Tööpäev oli 9 tundi pikk, aga kasu oli sellest vähe. Lõpuks laskuti halva ilmaennustuse tõttu baaslaagrisse. 
Alar kommenteeris olukorda järgmiselt: “Ronimine on tehnilisem kui Everestil. Pidevalt tuleb liikuda järsul 40-60kraadisel nõlval. Kõrgusetunnetus avaneb täiesti uuel tasemel.”

10 päeva baaslaagris

Järgmised 10 päeva viibiti baaslaagris. Pikad lumesajused ja uduilmadega päevad, sekka ka paar tormi. Alpinismi rutiinne külg – aja kulgemise vaatlemine. Raamatud, muuhulgas selline teos nagu “3000 küsimust ja vastust”, said läbi loetud ja pähegi tuubitud. Tarmo õpetas Alarile inglise keelt. Ainult Priidul oli kogu aeg tööd, kedagi ravida või turgutada. 
Neil päevil külastati vastastikku ka teiste ekspeditsioonide laagreid, kostitati üksteist pakitoitudega, joodi kannutäite kaupa rohelist ja musta teed piimapulbriga või ilma. Kuna Balti ekspeditsiooni liikmed olid kõige paremini aklimatiseerunud, siis levis kuuldus, et nemad panevad kõik köied kuni kolmanda laagrini. Korealased käisid külas, et tänada oma naisalpinisti väljatõmbamise ja laagrisse eskortimise eest, kingituseks tõid nad kuivatatud kala ja merikapsast ning väga vürtsiseid pakisuppe. 
Alles 10. juulil lubas ilm jälle esimesse laagrisse tõusta. Tasapisi oli meeleolu pärast pikka puhkepausi kehvemaks läinud. Lumi oli kohutavalt paks. 
12. juuli hommikul alustati esimestena tõusu teisest laagrist kõrgemale, et rajada teed kolmandasse laagrisse. Paksu lume tõttu ei soovinud keegi esimesena laviiniohtlikke nõlvu läbida. 
Saulius ja Tarmo panid köisi. Kõik mehed kandsid üle 15 kg kaaluvaid seljakotte ja vajusid tihti kuni puusani pehmesse lumme. Kõrgusel 6700 meetrit kurtis Saulius Tarmole, et tunneb end halvasti. Lühikese arupidamise järel tundus meestele, et mõistlik on tagasi teise laagrisse laskuda ja aeg maha võtta. Ka ilm kiskus halvaks. 
Tarmo oli viimasena pandud köiepikkuse võrra alla Sauliuse ja Alari juurde laskunud – nüüd seisid mehed kõrvuti viiemeetrise jääastangu äärel. Saulius oli sinna rajanud lumevaiast julgestuspunkti, mis oli kenasti välja kannatanud kahe mehe keharaskuse ülesronimisel. 
Alar hakkas esimesena laskuma, ta kinnitas kaheksakujulise laskumisvahendi köiele ja küsis kontrolli mõttes veel igaks juhuks üle: “Kas jaam ikka peab?” Saulius astus jalaga lumevaiale ja vastas: “Peab”. 
Saanud kinnituse, koormas Alar köit ning maandus hetk hiljem 5-6 meetrit madalamal – ta jõudis vaid märgata, kuidas lumevai raketina välja lendab. Õnneks kukkus ta pehmesse lumme. Saulius ja Tarmo suutsid ennast jaama juures paigal hoida ning ei kukkunud kaasa, sest köit jäi hoidma kõige ülemine lumevai. 
Küll aga pääses rabelemise käigus liikvele seljakott, mis Saulius oli seljast ära võtnud ja mis lebas ilma julgestuseta järsul nõlval. See lendas üle Alari pea, veeres pikalt mööda harja ning kukkus siis ligi 500 meetrit kaljudest alla Abruzzi liustikule. Asjadest, mis Saulius ja Tarmo sama päeva pärastlõunal liustikult kokku korjasid, olid kasutamiskõlblikud üksnes magamiskott ja matt. Satelliittelefon, Sauliuse videokaamera ja käsiraadiod ning mõned telgivaiad purunesid tükkideks. Sauliuse ülejäänud isiklik varustus pudenes koti kukkumise ajal välja ja läks kaduma. 
Mehed laskusid uuesti baaslaagrisse. Väga reaalne võimalus – mis õnneks tõelisuseks ei saanud –, et seljakoti asemel oleks võinud Alar või keegi teine olla, paneb mehi veel nädalaid hiljemgi Eestis olles vängeid sõnu tarvitama.

Järgmine tagasilöök

Baaslaagris tabas ekspeditsiooni uus tagasilöök. Vastavalt plaanile tõusti 16. juulil kell 2 öösel, et pärast teejoomist ja kotipakkimist esimesse laagrisse minna. Kuid messitelgis teatas Saulius, et tal on probleeme hingamisega – tühisena näivad mäestikuköhahood lõpevad lämbumistundega. Priit äratati muidugi üles. Ta manustas Sauliusele Diakarbi-nimelist tugevatoimelist ravimit ja keelas mäkkemineku kindlalt ära. Järgmisel päeval saadeti Saulius koos kokapoiss Mustafaga alla Concordia laagripaika (4600 m) taastuma. 
Tarmo ja Darius otsustasid veel viimast korda proovida ning 17. juuli varahommikul-öösel koos korealastega esimesse laagrisse tõusta. Alar jõudis viimasele kukkumisele mõeldes kindlale veendumusele mäkketõusust loobuda. 
Sobiva ilma korral plaanisid Tarmo ja Darius tõusta järgmine päev teise laagrisse, võib-olla, ehkki vähetõenäoliselt korraga ka kolmandasse, et siis sealt koos Amical Alpine grupiga tipputõusu üritada. 
Tarmo teatas Janele: “Arvatavasti aga võtame hoopis varustuse teisest ja esimesest ning tuleme alla ja loeme ekspeditsiooni lõppenuks. Saulius küllap taastub piisavalt kahe-kolme päevaga, et siis tagasi baasi tulla. Seejärel matkame kõik koos 22. juuli hommikul Ali laagrisse ning järgmine päev üle Gondogoro La (5600 m) tsivilisatsiooni. Alar ja Priit on seni baaslaagris. Helistan sulle kohe, kui jõuan baasi tagasi. Kui juhtumisi kuidagi saabub mõne teise tiimi kaudu uudiseid baasi Priidu kätte, siis ta helistab.“ 
Tegelikult oli olukord kriitiline. Kõrvalasuvalt K2-lt saabusid uudised ameeriklaste ekspeditsioonist, kelle esimene kõrglaager jäi laviini alla. Sedakorda õnnelikult – purustatud telgid olid tühjad. Mõlemal Gasherbrumil olid pikad lumesajud tõusumarsruutidele paksu lumevaiba kuhjanud. Laviiniohu vältimiseks tuleb oodata, sageli 3–4 päeva, et lumi vajuks ning erinevad lumekihid omavahel ära seoks. Kuid aega oli napilt. Jäi vaid lootus, et ilm on soodne ning tekib võimalus kiireks tõusuks.

Ekspeditsiooni lõpp

Tarmo ja Darius olid ennast koos saksa grupi ja kolme itaallasega 19. juuli varahommikul teisest laagrist teele sättinud. Grupi eesotsas oli professionaalne mägironija-giid, sakslanna Gerlinde Kalterbrunner, kes oli sel aastal enne GII üritanud tõusta Everestile mööda uut marsruuti mäe põhjaseinal. Tarmo sõnul oli ta parajasti jõudnud umbes samasse kohta, kus eelmisel korral Alar kukkus ja Sauliuse kott lendu läks, ja järele teed rajavale Kaltenbrunnerile, kui korraga läbis jalgealust nõlva kõva „raksatus“, pealmine lumekiht nihkus kogu nõlva ulatuses Saksa grupi teine juht Stefan käskis kõikidel oma klientidel kohe ümber pöörata ja alla laskuda. 
Gerlinde, itaallased ning Darius ja Tarmo kõhklesid, kuid laviinioht tundus siiski väga reaalne ning ähvardav – ees oli paarsada meetrit järsku, puusani ulatuva pehme lumega kaetud nõlva, millele hakkab lähema tunni pärast ka päike peale paistma. Nii pöörduti siiski tagasi teise laagrisse. 
Laskumisel tulid vastu korealased, kelle eesmärgiks oli kindlalt kolmandasse laagrisse jõuda. Nende taktika nägi ette ka neljanda laagri rajamist kõrgusel 7400 m, mistõttu nendega ühinemine ei tulnud Tarmo meelest kõne allagi. 
Korealased riskisid laviini vallandamisega ja selle alla jäämisega ning pressisid kohast, kust Gerlinde tehtud rada lõppes, edasi. Aga nad ei jõudnud kuigi kaugele. Seda, kuidas nad ohtlikul laviininõlval ühe jääastangu all varjusid, oli esimese laagri asukatel binokliga lausa valus vaadata – korealaste nahas ei oleks sel hetkel keegi tahtnud olla. Pärastlõunal oli binoklist ka näha, kuidas osa serpentiinrajast oli laviini alla mattunud. 
20. juuli hommikul laskusid Tarmo ja Darius esimesest laagrist ning ekspeditsioon oli jälle täies koosseisus baaslaagris. 21. juulil pakiti asjad, 22. hommikul matkati 10 tunniga Ali laagrisse ning sealt päev hiljem üle Gondogoro La kuru (5600 m) tsivilisatsiooni ehk Skardu poole. Skardusse jõuti 25. juulil. 
Samal ajal laekusid interneti vahendusel uudised, et Gerlinde tõusis koos kahe itaalia alpinistiga 21. juulil tippu. Tõus kolmandast laagrist tippu ja tagasi kestis 34 tundi. Viimased 200 meetrit vertikaalset tõusu võtsid sellest viis ja pool tundi. Sageli tuli alpinistidel sumbata isegi rinnakõrguses lumes. 
Gerlinde jaoks oli GII kaheksas 8000-meetrine mägi. See on saavutus, millega saavad hiilata veel ainult kaks naisalpinisti – Wanda Rutkiewicz ja Edurne Pasabán. 22. juunil jõudsid tippu kaks norrakat – Fredrik Ericsson ja Jörgen Aamot. Alla laskusid norrakad suuskadel. Hiljem jõudsid tippu veel seitse türklast Sher Khani juhtimisel ja Exploreswebi andmetel ka 11 andluuslast. Tippu jõudis kokku 23 inimest 13st tõusu üritanud ekspeditsioonigrupist ehk umbes 130st alpinistist.

Selles numbris

• Põhjatihasega Emajõe ülemjooksul
• Fotoreportaazh - Rain Tamm Aafrikas Rwandas mägigorilladel külas
• Etioopia - roheliste mägede maa
• Sügisesed pildistamispaigad
• Seljakottide test
• Hoo-la-laa, üksinda Vahemerel
• Ellujäämisnipid talviseks telkimiseks
• Mäesuusahooajaks vormi!
• Lonely Planet ja tema 40 konkurenti
• Eesti juurtega mees Siberit avastamas
• Jäätükil Kihnust Riiga
• Eesti alpinistid Säraval Seinal
• Go Reisiajakiri nr 1 - Sügis 2005