Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021

Eesti arstid Jüri Teras, Roland Martin Teras, Mariliis Rauk ja Markko Pärtelpoeg käisid Keenias heategevusliku missiooni raames kohalikke ravimas. „Kas siin on parem või kehvem kui meil, ei oskagi täpselt öelda. Kes tahab kogeda Aafrikat veidi teisiti kui turistile enamasti kohane, siis võimalusi annab elu selleks piisavalt. Kui vaid tahtmist on,“ arvab kogenud missiooniarst Jüri Teras.

Praktiliselt poolelt vaadeldes on Keeniasse pääsemiseks vajalik vaid hea tahe, bürokraatlikud takistused riiki sisenemiseks ei erine enamiku Aafrika nõudmistest. Elektrooniline viisataotlus tagab kergelt virtuaalloa riiki sisenemiseks. Tõe huvides tuleb küll märkida, et väljaprint ning just värviline, annab paremad võimalused ja on ehk isegi nõutud. Lisaks eeldatakse väljatrükki riiki sisenemiseks täidetava eraldi ankeedi QR-koodist, ajastule kohaselt muidugi ka vaktsineerimispassi ja värsket PCR-testi, soovitatavalt negatiivse tulemusega – kogu see paberihunnik garanteerib juba märkimisväärselt lihtsama piiriületuse. Või vähemalt peaks.

Sekeldused piiril

Meie reisiseltskond saabus riiki olude sunnil eri lennufirmadega vaid umbes tunnise vahega ja meid kõiki rabati piiripunktil politseieskordi saatel kinnisesse kõrvalkambrisse. Paar nädalat varem olla mõned Türgist saabunud indiviidid püüdnud võltsitud Eesti passidega riiki siseneda, ilmselt siis edutult. Õnneks leiti meie dokustaadid igati legitiimsed olevat ja saime loa siseneda Keeniasse või õigemini esmalt kinnisesse tollitsooni. Kohvrilindilt ajapikku lupsavaid pampusid oli kellegi nähtamatu käsi valikuliselt märgistanud suure valge kriidise X-ga, mis tõenäoliselt tähendab lähemat tutvumist ahne tollimeeskonnaga. Ka paberid, mis viitavad meie pagasis paiknevate meditsiiniinstrumentide annetuslikule päritolule ja minimaalsele väärtusele, ei kõiguta kõiketeadvate ametnike iseteadvust ja kiirelt määratakse trahvisummaks mõned sajad dollarid, mida siiski õnnestub veidi allapoole kaubelda. Hea, et pidime paljastama vaid ühe kohvri ning teised osava tegutsemisega kiirelt vaateväljast eemaldada.

Taaskohtumine Nairobi lennuväljaga ei erine oluliselt eelnevate aastatega, välja arvatud tõsiasi, et kogenud saabujatena tellime endale osavalt Uberi ja Bolti vahel valides linna transpordi, mis oma maksumuselt erineb kohapealse pakutuga mitu korda. Kasuks tuleb ka kohapealse telefonioperaatoriga sõlmitud leping, Telia pakutav rändlusteenus koos 6000-eurose tasuga 1 GB andmeside eest tundub veidi kohatu.

Lõputu kaos muudab tee pikaks

Lõbusaks muutub olukord aga Nairobist Meru poole suundudes. Linnast väljasõit kestab seekord tubli poolteist tundi. Keset Nairobit on kerkinud suur ehitustander, rajatakse uut kiirteed Nairobi Expressway, mis läheb maksma 600 miljonit dollarit, on linnas 27 kilomeetrit pikk ning loomulikult rahastavad ja ehitavad seda….hiinlased. Vastutasuks saavad hiinlased võimaluse tasulist teed majandada vähemalt 30 aastat. Presidendipalee lähedusse on tohutule maa-alale kerkinud ka suur Konfutsiuse Instituut, Hiina kohalolek on tugevalt tuntav igal pool Aafrikas, oleme seda näinud kõikides riikides, kus missioonidel viibinud.

Tundub, et Nairobi ei lõpegi, majad lähevad vaid närusemaks, teepervedele visatud prügihunnikud suuremaks, pimeduse saabudes levib ninna tuttav aroom – Aafrika lõhn, prügi teepervedel on süüdatud põlema. Maanteed linnast väljas on muutunud veelgi kaootilisemaks. Ümberläinud sõidukid, surnud loomad ja hukkunud inimesed teel, kõike juhtume oma seitsmetunnisel teekonnal Merusse nägema. Pidev üksteisest mööda kihutamine, vastutulevatele sõidukitele lihtsalt vilgutatakse kiiruse alandamiseks tulesid, mootorrattad surutakse tuimalt teelt välja. Igaüks on siin vaid enda eest väljas. Liiklussurmasid on Keenias aastas ca 15 000, sellega ollakse maailma mustas edetabelis 16. kohal. Pimeduse saabudes muutub olukord veelgi kaootilisemaks, teeservas kõndijaid pole enam tihti lähedaltki näha. Lapsed maantee kõrval hurtsikute ees mängimas, ilmselt on majade taga vaatepilt veelgi närtsinum. Ometigi siin elatakse, toimetatakse, naerdakse, surrakse. Kas tõesti on sellises kaoses võimalik kuidagigi luua mingit korda ja lootust? Aga tegelikult on kõik, mis sa soovid, teispool hirmu. Nii väitis George Addair. Looja kaitseb meid seekord ja öö tervitab õnnelikku reisiseltskonda Merus.

Kes tahab näha tõelist Keeniat, peaks kindlasti Nairobi rahvusparkide ringilt veidi kõrvale astuma ning kogema, kuidas elatakse külades, kus elektrit ei kohta mitte igas majapidamises, kus veekaev on enamasti vaid kogukonnale rajatud ja süüa tehakse lõkke kohal põrandal. Viimane tagab muidugi ka rohked põletushaavadega lapspatsiendid haigla vastuvõtuosakondades. Soovitan kindlasti külastada ka neidsamuseid EMO-sid, kasvõi lihtsalt silmaringi avardamiseks, et mõista, kui õnnistatud ja hellitatud me oma turvalise Eesti efektiivse meditsiinisüsteemiga tegelikult oleme.

Koroona näitab raugemise märke

Koroonaga tundub siin olevat suuresti kergem, Eestiga pole midagi võrrelda. Komandanditund on tühistatud, nakatumine madalseisus. Võimalik, et haiguse kolmas, neljas või viies laine oli siin hoopis varem. Ometigi pole siingi vaktsineerimisega midagi kiita, oma süstid on kätte saanud vaid 10% elanikkonnast. Polevat Keeniaski süstimine rahva hulgas liialt populaarne, aga ometi ei kohta me haiglates ühtegi rasket koroonahaiget. Ka meditsiinikirjanduses on arutatud, miks Aafrikas pole COVID-19 nii hullu laastamistööd teinud kui mujal maailmas. Kindlasti on üheks põhjuseks väiksem testimiste hulk, eeldatavalt kuus juhtu seitsmest jäävad Aafrikas diagnoosimata. Samas nõrgast meditsiinisüsteemist tingituna kardetud tohutut suremuslainet pole Aafrikas täheldatud. Arvatakse, et üheks põhjuseks on elanikkonna noorem keskmine iga, teiseks rohke õues veedetud aeg, aga ka aafriklaste suurem kokkupuude viirushaigustega, mis on siin mandril rohkelt ja sagedasti levinud. Diskuteeritud on ka tuberkuloosivastase BCG-ga vaktsineeritute suure osakaalu mõju üle.

On kuidas on, aga turism on saanud loomulikult ka siin tugeva hoobi. Väljapoole safariparke ja mereäärseid kuurortlinnu ilmselt rahakaid kundesid palju ei sattu, valgete turistidega meie tee ei ristu, vaid mõned briti militaarid liiguvad siin-seal ringi. Maasai marketeid nad ometigi ei külasta, ostjate nappus kimbutab igal pool. Selle mõne euro eest, mida meilt õnnestub välja meelitada, peavad müüjad küll kahjuks palju vaeva nägema, aga ilmselt ei lähe suveniirikauplejatel ka Eestis hetkel palju paremini.

Albiinod kannatavad mitmel moel

Kohtusime kohaliku popstaari Kamanu N’tuamwari ehk artistinimega KamaNu’ga naljakal asjaolul ehk tegelikult meie jaoks täiesti normaalses kohas, opitoas. Esialgu vaatasime, et Meru maakonna meditsiiniülemaga on meid inspekteerima tulnud ka keegi valge nõunik, ilmselt mõni hollandlane. Kuid lähemal vaatlusel… oli tegemist albiino aafriklasega, keda WHO andmetel on Sahara regiooni riikides 1 : 5000–15 000 elaniku kohta. Albiino nahavärv on tegelikult geneetiline häire, mida iseloomustab pigment melaniini puudumine. Loomulikult on nad seetõttu eriti ohustatud nahakasvajate tekkeks. KamaNu mõistab oma olukorda ja haiguse olemust väga hästi ning rõhutab oma esinemistel sageli selle haiguse põdejate teadlikkust oma õrnast seisundist. Ka meil palus ta oma operatsiooni filmida, et saaks hiljem seda kogukonnas näidata, aga ehk ka mõnes muusikavideos kasutada. Muuseas, artisti päris huvitav muusika on kenasti Youtube’is leitav ja kuulatav. Eestist oli KamaNu aga kenasti teadlik ning plaanib järgmisel aastal Rally Estonia ajal kohal olla, ehk saab siis teda ka lavalt kuulata.

Albiinode elu Aafrikas pole aga sugugi kerge olnud. Ajakirjast National Geographic leiab jutukese veel mõne aasta tagusest ajast, kus Tansaanias on leitud päris mitu tapetud albiinot. Kardetavasti on nad oma õudse lõpu leidnud nõidtohtrite ebauskliku traditsioonilise mõttelaadi tõttu, kus albiinode kehaosadel arvatakse olevat maagilisi omadusi. See mõttelaad pärineb kaugelt ajaloost ning ega tänapäevalgi kahjuks olukord palju parem ei ole.

Haigustest ning nende ravist

Ivermektiin leiab kasutamist ka leišmanioosi ravis. Merus seda haigust küll palju ei kohta, küll aga rohkem maapiirkondades, ka St Orsola Matiri haigla patsientide seas. WHO andmetel on Ida-Aafrikas rohkem vistseraalset vormi, nahka ja limaskestasid kahjustav haigus on pigem Lõuna-Ameerika mure. Aga koosesinemine HIV-iga põhjustab eriti keerulise ning ravile allumatu vormi. HIV on ka Keenias hästi esindatud. Samas ivermektiin aitab, vähemalt parasiitide vastu. 2015. aastal said William C. Campell ja Satoshi Õmura Nobeli preemia uute ravimite avermektiini ja ivermektiini avastamise eest parasitaarhaiguste raviks. COVID-19 siis veel ravi ei vajanud.

Püha Orsola missioonihaigla leiame aga imekauni vaatega mäenõlval nautimas loojuva päikese punakaid helke, meie kauaaegne sõber dr Beppe Gaido on saanud seal uue pelgupaiga ning asunud seni veidi lagunenud haiglat tarmukalt üles ehitama. Kloostrihaiglale iseloomulik arhitektuur, pikad koridorid täis hädasolijaid, puhas ja kena operatsioonituba. Pärast COVID-isolatsiooni on haiglasse leidnud taas kord tee ka vabatahtlikud arstid. Ella, Poola neiu, keda kohtasime aastaid tagasi Chaarias, on jälle kohal ning Günther, pensioneerunud kirurg Saksamaalt, on hetkel küll ainsad välisarstid, kuid meiegi kaaskonna silm lööb Beppe hingestatud pajatusi kuulates särama. Pelk mõte endast nautimas hommikukohviga päikesetõusu mäetipus paikneva miljonivaatega kloostri tagasihoidliku eluaseme rõdul paneb unistama juba järgmisest missioonist.

Beppe opitoa kord on võrreldes Merus kogetud kaosega tõesti märgatav. Merus ei erine operatsioonijärgne lauaümbrus palju turul kogetust. Kõik, mis vähegi peost pudeneb või visatakse, jääb lebama sinnasamma, opitoa põrand kattub peagi ühtlase paksu prügikihiga, kus on läbisegi tühjad pakendid, verised tampoonid ja muud jäätmed. Ometigi paranevad patsiendid vaatamata sellele lagale, lendavatele kärbestele ja segadusele opitoas siiski kenasti. Tuleb siiski ausalt tunnistada, et kärbseid tiirleb opilaua kohal siiski vaid üksikuid ja puhkeruumi katkisest aknaruudust aeg-ajalt sissevupsav linnuke kaugemale opitoa sügavustesse lennata ei tihka. Mõnikord mööda kirurgi selga sibavad sipelgad on aga siiski päris häirivad.

Do not worry, this is OK. This is Africa.

***

Eesti Arstid Aitavad Maailma toimetamisi Aafrikas toetab Välisministeeriumi arengukoostööprogramm, kes aitab meil aidata. 

Tekst: Jüri Teras

Foto: Ülo Veldre

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Lennuhirmust psühholoogina
• Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
• Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
• Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
• Õnnelik vulkaanivallutus
• Reisija räägib
• Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
• Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
• Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
• Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
• Müstiline Manasarovari järv
• Chan-budismi mõtluslaager
• Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
• Külas Tšingis-khaanil II osa
• Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA