Eestlased maailma pikimal aerutamise ultramaratonil

Nädalaga 1600 kilomeetri läbimiseks tuleb aerutada päevas üle 200 kilomeetri, mis tähendab vähemalt kahe Võhandu maratoni läbimist päevas ning niimoodi nädal aega järjest. Eestlased tegid sellise ultramaratoni Põhja-Ameerikas edukalt läbi.

1600 kilomeetri pikkust ajaloolist kullapalaviku teekonda läbiv aerutamise ultramaraton Yukon 1000 ei ole võistlus, kus raja äärde jääksid teeninduspunktid ja õhtuti ootaks mugav majutus. Yukon 1000 toimub Põhja-Ameerika metsikus looduses, saades alguse Yukoni piirkonnast Kanadast ja lõppedes Alaskal USA-s ning starti lubatakse vaid korraldajate poolt hoolikalt valitud võistkonnad. Kogu võistluse vältel ööbitakse telkides, kõik ellujäämiseks vajalik on paadis kaasas, loomi näeb teekonnal rohkem kui inimesi ning pidevalt muutuvates ilmastikutingimustes ja üha suurenevas unevõlas tuleb proovile panna kõik oma ellujäämisoskused.

Eesti aerutajatele tundub see formaat aga sobivat. Võistluste üldvõidu said Anette Baum ja Linda Tetsmann (ajaga 6 päeva, 9 tundi ja 12 minutit), üldarvestuses neljandal kohal ja kajakkide klassis kolmandana finišeerus Marek Lindmaa ja Rait Hutrovi paatkond (7 päeva, 1 tund ja 58 minutit) ning neljandana Hillar Irves ja Martin Ilumets (7 päeva, 4 tundi ja 36 minutit).

Kõigepealt palju õnne suurepäraste tulemuste puhul. Kui raskelt need sel võistlusel teie jaoks tulid ja kas oskasite nii suurt edu oodata?

Anette: Võistluse üldvõitu me oodata ei osanud. Olime ainus naistepaat ning pärast starti hakkasime mehi vaikselt eest ära noppima. Kui mingil hetkel nägime, et oleme kolmandad, siis teadsime, et küll me need ees olevad eesti mehed ka kätte saame. Kanada-USA piiriületuseks juhtisime tunni ajaga, kuid kuna seal telefon ei töötanud ning piiriületusest polnud võimalik reeglitekohaselt teada anda, pidime ootama ning Kanada segapaatkond läks meist mööda. Hiljem õnnestus nad jälle kätte saada.

Martin: Tüdrukud tegid vägeva sõidu – maratoni ülekaalukas üldvõit on ajalooline tulemus. Samas nende puhul võisime ka aimata ja loota seda edu, kuna nad on äärmiselt sportlikud inimesed. Selles, et kõik eesti paatkonnad Yukon 1000 läbida suudavad, ei kahelnud ma kordagi. Meil Hillariga oli eesmärk võistlus läbida hea ajaga ehk siis seitsme päevaga. Naljatledes võib öelda, et olime vanim paatkond, sestap ka finišeerusime alles kolmandana. Aga start õnnestus meil jällegi väga hästi, me võitsime kõiki! Sõitsime kohe rahulikult vastaskaldasse, kus on kiirem vool, ja paarkümmend kilomeetrit hiljem vaatasin selja taha ning mõtlesin, et huvitav, kas me tegime valestardi, et me ikka juhime. Yukoni jõele jääval 50 kilomeetri pikkusel Laberge’i järvel tekkisid Hillaril aga lihaskrambid, oli aeg peeglisse vaadata ja noored mööda lasta. Saime isegi ühe foto koos teha naiste paadiga, kus lõime patsu, ning siis läksid nad Marekut ja Raitu püüdma, kes olid meist just möödunud hästi punaste ja väsinud nägudega.

Rait: Alatu laim, alatu laim! No aitäh sulle ning mul on hea meel, et te selle lendstardi eest lõpus lisaboonuspunkte ei saanud! Esimesed päevad sõitsime jah vaheldumisi. Aga siis lõpuks, kui tüdrukud meist mööda läksid, siis teadsime, et nüüd näeme neid ainult finišis. Tüdrukud ütlesid, et nad söövad päevas 6000 kalorit – ainult matsutavad –, aga meie lõime enda kalorid kokku ja tuli 2500. Korraldaja arvutas, et mehed põletavad 7500 kalorit päevas, ning meie suutsime tagasi süüa vaid umbes poole. Kolmandal päeval saime lõpuks jõhkra haamri, kuna me ei olnud korralikult toitunud ning oli tekkinud ka unevõlg. Mis teha – meil oli kiire paat ja hommikul andsime tuld ning mõtlesime, et pärast vaatame, kuidas söödud saame. Meil oli ainult üks eesmärk – igal juhul lõpetada enne Martinit ja Hillarit.

Anette: Väga tore, et te ees sõitsite, oli tore jälitada ja põnevust jagus. Meie proovisime iga tund midagi süüa. Kolm korda päevas sõime Tactical Foodpacki sooja toitu, lisaks spordigeel, erinevad batoonid, pähklid, vorst, juust, banaan, alguses arbuus.

Rait: Paadis ongi hea süüa, ega seal midagi muud teha polnudki kui kella jälgida ning siis juba ootad, et saaks aeru käest ära panna ja midagi põske panna, nende asjade nimel sa elad seal vaikselt.

Martin: 200 kilomeetrit päevas tundub ulme, aga sa ei häälesta ennast selle kogudistantsi peale, vaid jagad päeva ära tegevuste peale: hommikusöök ja kohv, lõuna, sirutus, õhtusöök, õhtuoode. Tarbisime spordigeele minimaalselt, vaid siis, kui energiavarud selgelt otsa saama hakkasid. Kogu toidutegemine käis paadis, et aega kokku hoida ja ka karudest hoiduda.

Mis tunne oli 1600 kilomeetrit nädalaga aerutada ning kaua sellest taastusite?

Martin: Kui on hea varustus ja usaldusväärne kaaslane paadis, siis on hea kindlustunne ja lähed ükskõik mis matkale ning see kulgemine on mõnus. Tunde me ei lugenud. Keegi oli kogu aeg aerus – kui üks tegi süüa, siis teine aerutas. Teine või kolmas päev oli see punkt, kust edasi ei saanud enam aru, mis päev on, vaid lihtsalt kulgesid. Lõpuks Daltoni silla juures finišisse jõudes mõtlesid, et mis järgmiseks – 1000 miili sõidetud, sõidaks veel 1000. Füüsiliselt oli see võimekus olemas, aga see tunne oli kindlasti ka petlik. Koju tulles veidi väsimust oli ning parema jala väike varvas ärkas mul näiteks alles nädal tagasi. Alguses andis tunda ka käsi, kuhu olin politseis töötades kuuli saanud, ja sõitsin esimestel päevadel üle valu, aga see möödus päevadega.

Rait: Mina polnud elus kokku vist nii palju aerutanud ning hea tunne oli, kui see lõpuks tehtud sai. Taastusin umbes paar-kolm nädalat. Minul pole kumbki väike varvas veel ellu ärganud.

Anette: Mina taastusin nädala, aga tugevamal füüsilisel pingutusel andis maraton tunda veel mitu kuud.

Sellele võistlusele valitakse kogu maailmast välja väga vähesed paatkonnad. Kuidas võistlusele kvalifitseerumine täpsemalt käis?

Rait: Mingi tõsisem võistlus pidi enne all olema, näiteks aasta varem oli meil tehtud lühem Yukoni võistlus. Samas meil olid seal ka ühed sõjaväelased, kes olid enne vaid neli tundi kokku kanuud sõitnud ning said väga hästi hakkama, lõpetasid samuti seitsme päevaga.

Martin: Korraldaja on ise Briti erusõjaväelane, kes elab Suurbritannias, ning tema stiil seda asja korraldada oli üliäge. Toimus korralik varustuse kontroll ja eelduseks oli metsikus looduses ellujäämise kogemus. Sa ei pea olema aerutaja, et seda võistlust läbida. Kõikide meeskondadega peeti talvel videovestlus, tehti ka taustakontrolli ning kontrolliti keeleoskust – iga paatkond pidi oskama inglise keelt.

Rait: Kui stardieelne briifing tuli, siis öeldi selgelt ära, et korraldajate prioriteet ei ole tulla meid päästma. Katkestamise puhul peame ise tagasi saama ning kui viga saame, peame sõitma sinna, kuhu päästeamet ütleb, ja et kui sõber ära sureb, siis pole kiiret enam kuhugi, kulged vaikselt allavoolu finišisse.

Martin: See oli hea näide sellest, keda sinna võistlusele oodati – kui sa ikkagi katkestad põhjusel, mis ei ole eluohtlik, siis sa saad ise hakkama. Korraldaja lubas tegeleda vaid nendega, kelle olukord on kriitiline.

Rait (muiates): Me Marekuga panime paika ka selle, et kui keegi surema peab, siis olen see mina, kuna vaid tema oskab inglise keelt.

Anette: Korraldajad jälgisid meie asukohta ning kohustuslikku maal olemist spot-seadmetega, satelliittelefon oli lubatud vaid hädaolukorras abi kutsumiseks. Und tuli keskmiselt kolm tundi öö kohta, kuna muud sekeldamist kaldal oli nii palju: söök, riided, telk, vee filtreerimine. Entusiasm oli nii suur, et vähene magamatus ei häirinud väga, paadis meie ei maganud.

Martin: Võistluste formaat oli väga selgelt paigas – päevas pidi vähemalt kuus tundi maal olema ning maale pidi minema õhtul kella kümne ja südaöö vahel. Kaasas pidid olema ka karukindlad toidukotid ja karu-sprei. Kahepoolne side oli keelatud ehk asulates ei tohtinud paadist välja tulla, kuigi ega seal väga neid asulaid polnudki. Alustasime Whitehorse’ist ehk sealt, kus kullapalaviku teekond kunagi pihta hakkas, siis tuli Carmacks, mis on nimetatud George Carmacki järgi, kes selles piirkonnas kulla avastas, järgmisena Dawsoni linn, mis sai oma nime tolle aja tähtsa geoloogi järgi. Vahepeal oli ka üks pop-up-küla ja siis Eagle’i asula Kanada-USA piiril ning Circle’i linn Alaska pool.

Millised juhtumid teile eriti värvikalt meelde jäid?

Rait: Eagle’i asula jäi mulle ikka väga hästi meelde. Polnud juba mitu päeva inimesi näinud, aerutasime seal vaikselt ja äkki nägime valget autot – mul oli nii hea meel üle pika aja inimesi näha. Auto jäi seisma ning mõtlesime, et äkki lehvitavad meile. Aga ei, järsku hakkasid paugud käima. Mina ei saanud midagi aru ja küsisin Mareku käest, et miks ta ei aeruta. „Meid tulistatakse, meid tulistatakse!“ karjus Marek. Kuulid lendasid vette ja üle pea. Siis mindi autosse, laeti relva ning tulistamine jätkus. No täiesti jõuetu oli seal vee peal olla. Ühel hetkel sõitsid nad lihtsalt minema. Kui me hiljem kaldasse minema pidime, siis oli ikka päris hirmus. Äkki nägime, et jälle valge auto tuleb, ja mõtlesime, et nüüd on kõik. Aga ei, need hoopis lehvitasid. Hiljem andsime korraldajale sellest vahejuhtumist teada ning politsei uuris välja, kes need tulistajad olid – kohalikud teadsid kohe, kellega on tegemist. Lõpuks tunnistasid nad üles ja ütlesid, et tahtsid nalja teha ja meid hirmutada. Õnnestus küll, võiks nii öelda. Selline väike vahejuhtum. Sa oled USA-s – ikka lastakse ju.

Anette: Meie kohalikega muidu kokku ei puutunud, ainult piiriületusel.

Martin: Inimesed, keda meie metsikus osas kohtasime, olid ülimalt avatud ja sõbralikud. Kui näiteks telefon Eagle’i külas USA-sse piiriületamisest teavitamiseks korraldajatele helistamiseks ei töötanud, siis läksime suurde angaari ja küsisime ühe muldvana mehe käest telefoni kohta. Ta oli seal töökojas töötanud aastast 1967 ning riidedki olid arvatavasti samast aastast. Remontis seal neid vanu veoautosid. Tema filosoofia oli see, et kartma ei pea loodust ega loomi, vaid millega tegelikult ettevaatlik olema peab, on inimene.

Rait (muiates): Jah, meie pärast seda ikka inimesi kartsime, praegu ka natuke veel kardan. Kui hämaraks läheb, siis mina õue enam ei lähe.

Millised teie päevad paadis välja nägid?

Rait: Õhtul läksid märgade ja liivaste jalgadega magamiskotti, märjad riided panid telgi ette maha, hommikul panid needsamad märjad riided jälle selga – vot see oli vastik, aga noh, tuli toime. Kolmas päev oli kõige raskem, siis oli keha üleni valus, ei saanud telgist püstigi, mõtlesin, et täiesti lõpp, saime haamri – käsi ei jõudnud üleval hoida ja keha oli valus, aga edaspidi, kui olid üle valu ära sõitnud, läks lihtsamaks. 

Martin: Meil ikka hullult vedas ilmaga. Hommikul oli ikka päike ja kena ilm, üle 30 kraadi. Ühel päeval sai meie paatkond ka korraliku paduvihma ja metsatulekahjust tingitud suitsu, aga teised mitte. Ilmselt tuule suund muutus ja ilmastikuolud võisid järgmise käänaku taga olla juba hoopis teised.

Anette: Kui esimestel päevadel veel nihelesime seal paadis, siis kolmandal päeval oli paadis istumine juba nagu diivanil, ainult hommikuti oli keeruline, kuidas liikuma sai selle külma keha, aga õhtul oleks võinud veel edasi sõita. 

Martin: Jah, meil oli samamoodi, õhtuti oleks tahtnud veel edasi sõita.

Rait: Me käisime vist erinevatel võistlustel, meil oli hommikul hea ning keskpäeval hakkas metsik uni ründama, aga õhtul sai jälle tugevalt sõita.

Anette: Meil tekkis kerge uni lõuna paiku, aga kuulasime siis muusikat.

Martin: Meie ka. Hillaril oli kaasas mingi vana diktofon. Minu telefon hangus ära ja me kuulasime diktofonilt seitset üliõpilasmaleva laulu, nii et süda läks pahaks.

Rait: Jah, ka meie tõmbasime ennast muusikaga käima. Lisaks sundisime end rääkima, et mitte magama jääda, kasvõi vana nalja mitu korda. Kui jutt otsa sai, siis tuli uni peale ja sõitsid seal üks silm kinni, teine lahti. Omast arust kogu aeg sõidad, aga mingi hetk Marek karjus mulle tagant, et Rait, kas sa magad, sul on aerud õhus.

Martin: Meie magasime ikka mõlemad korraga. Tabasid ennast olukorrast, kus jõnks käis läbi ja said aru, et paat on juba tükk aega seisnud, või siis aerutasid magades, mis on kusjuures täitsa võimalik. Kord jäin ka süüa tehes magama ning viskasin üles ehmatades priimusest kaks juppi vette – tegin silmad lahti ja nägin, kuidas need vee alla vajusid. Pärast seda hoidsime teist priimust nagu silmatera. Reeglite järgi pidigi kõiki eluks vajalikke asju olema paadis topelt ning sel hetkel saime aru, miks.

Rait: Meil oli see vana hea kolmas päev – sõidad ja võitled unega. Ühel hetkel tegin silmad lahti ja nägin, et Marek vaatab mulle veest külje pealt otsa. Vot selliseid hallukaid hakkasin nägema. Marek küsis, et mis sa tõmbled, ja ma siis üritasin selgitada, et ta just vaatas mulle külje pealt otsa. Viskasin siis külma vett näkku, et Marek rohkem mind mööda vett ei ründaks. Sõitsime edasi ja ühel hetkel vaatan, et suur loomaaiapuur on ees – kohe sõidame sinna otsa. Marek nägi samal ajal, kuidas kaamel kõndis mööda vett ja karu sõitis tõukerattaga metsas ringi. Ja siis tuli sadade kilomeetrite kaupa kaljusid, kus sa hakkad ühel hetkel nägusid nägema. Ükskõik, mida teine ütles, kohe nägid ka ise sama. Näiteks kui nägime Mart Helmet kaljul, siis teine ei pidanudki seda otsima hakkama, vaid ütles kohe, et on jah. Või et laps on õng käes, koer jalge ees – teine kohe kinnitas, et on jah! On täiesti uskumatu, et ei pidanud midagi otsima, vaid kohe nägid. Pildistasin neid kaljusid, et pärast üle vaadata ja siis, kui hiljem fotosid vaatasin – no mitte ühte asja sealt välja ei joonistu, lihtsalt kalju on. Meil elu ainult sellest koosneski, et nägime kaljus asju ja igal pool loomi, aga lähemale jõudes ei olnud midagi. Enne lõppu nägin isegi iseennast seal kaljus.

Martin: Mingil hetkel tuleb murdumispunkt ära. Mina näiteks viskasin eelmisel aastal aerutades aerulaba pealt koerakutsikaid vette. Aga seekord meie Hillariga kirjutasime paadis hoopis muusikat. Ümisesime ning tegime Raidust ja Marekust ühe loo pealkirjaga „Rasvane jänes“, kuna kuulsime ühelt paatkonnalt, et nad on meil lähedal ees, ning kutsusime neid rasvaseks jäneseks, kes oleks vaja kätte saada. 

Rait: Meie jälle üks kord nägime, et mingi paat on meil taga – pisike täpp paistis ja siis andsime niimoodi kuuma, nagu jõehobu oleks taga ajanud.

Martin: See on jah hästi psühholoogiline sõit. Kui teed väikse peatuse ja sel hetkel taga olnud väike täpp möödub sinust vaid hetkega, siis hakkab peale, et lähme püüame kinni, aga paate kinni püüda on väga raske. Nägime ka erinevaid aerutamistehnikaid. Kui keegi ikka täiesti vale tehnikaga end sinust mööda tõmbab, siis seda on ka vaimselt raske alla neelata.

Lisaks võistlustele võtsite ka aega Põhja-Ameerikas reisida. Kus te käisite ja mis eriti meeldejääv oli?

Anette: Pärast lõpetamist liikusime autoga stardipaika tagasi. Umbes nädal aega telkisime, vaatasime loodust, grillisime. Kütsime lõkkes kivid kuumaks ja viskasime isetehtud telksaunas leili. Alaskal Deadman Lake’i telkimisalal olid kasutamiseks tasuta kanuud ning saime esimese ühise kanuusõidukogemuse.

Martin: Me käisime läbi kullapalaviku ajaloolise teekonna, kuhu kindlasti tasub minna. Loodus oli nagu Gulliveri reisides – puhas muinasjutt. Esimene päev lendasime ka väikelennukiga Yukoni jõe lähtesse Atlini järve äärde üle mägede, kurude ja lumiste mäetippude ning ujusime jääkülmas vees.

Rait: Mulle jäi meelde rongisõit Skagwaysse, ääretult äge oli seal kurude vahel – vanad sillad ja vana rong. Õnneks selles saates „Aerutades Alaskale“, mille Marek tegi ja mis tuleb eetrisse novembris, on kõik see näha.

Mis järgmiseks?

Martin: Yukon 2000 tuleb nüüd ülejärgmisel aastal läbi sõita, kuhu meile kõigile ka juba kutse tuli. Kui ma ühel õhtul seda kutset nägin, siis mõtlesin, et ma ei ava seda kohe, kuna muidu ei saa magada. Marek oli lahti teinud ega saanudki terve öö und ning hommikul kohe helistas mulle ja küsis, et kas nägid, mis tuli!

Rait: Mina lubasin, et enam ei lähe. Samas sellel Yukonil on ikka mingi vastik võlu. Ma tahaks ikkagi lõpetuseks lisada, et hakkasin aerutamisega tegelema vaid paar aastat tagasi ning kajakiga sõitsin esimest korda alles selleks võistluseks valmistudes. Ka tugitoolist tõustes on see kõik võimalik – kui sa kohe ei tee, siis ei teegi.

***

Meeste paatkondi toetasid Tactical Foodpack, MATKaSPORT, Euronics Eesti, World of Kayaks, PharmaLead Eesti, Koduaken, TV3, Sänna, Hissmekano, AUF Paigaldus, Kingli Grupp, Kamo Ehitus, Promostar, Ekstreempark.

Naiste paatkonda toetasid Huum, Arens, Tactical Foodpack, Printwell, Kuup3, EastPole Kayaks, Honeypower, Craft. 

***

Vaatamisväärsused Yukoni ja Alaska piirkondades

Skagway, Alaska: üks peamisi ligipääsupunkte Klondike’i kullaväljadele. Palju ajaloolisi hooneid on hästi säilinud ning seal asub ka inforohke külastuskeskus. 

Dawson City, Yukon: hästi säilinud ajalooline piirkond puidust kõnniteede ja kullapalaviku ajastu hoonetega, muuseum pakub ulatuslikku ülevaadet kullapalaviku kohta. 

Klondike’i maantee: maaliline teekond Skagwayst kuni Dawson Cityni, järgides sarnast marsruuti, mida kullapalavikulised ette võtsid. 

Chilkooti matkarada: üks peamisi teid, mida kullapalavikulised Klondike’sse jõudmiseks kasutasid ning mis annab aimu katsumustest, millega need inimesed silmitsi seisid.

Tekst: Janika Tamm

Foto: Aldis Toome

Selles numbris

• Tai maitsed ja „kuulus Tai ingverisupp“
• Lennureisijate tujurikkujad
• Matkarajad Helsingi külje all
• Albaania Alpid – avastamata nurgake Euroopas
• Esimene kogemus kõrgmägedelt
• Vabadus ronida
• Mägede nimel
• Lääne-Ukraina võlu ja valu
• Eestlased maailma pikimal aerutamise ultramaratonil
• Quo vadis, Somaalia?
• Christopher Rajaveer: Tahan minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi!
• Nemesis ehk meresõitja tüütu needus
• Loodeväil läbitud!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 102 – Oktoober 2023