Eestlased Saksa kultuurielus

2016. aastast Berliinis Saksa-Eesti kultuurisuhteid vedav Merit Kopli räägib tipphetkedest Saksa kultuurielus, eestlaste kohalolust Saksamaa kultuurimaastikul ning Berliini erilistest nurgatagustest.

Eestlaste jaoks on Saksamaa kultuuriliselt väga oluline ja meie head suhted paistavad silma, kindlasti on kaasa aidanud su enda jõuline tegevus. Mida suurimateks saavutusteks pead?

Eesti kultuur on Saksamaal ebaproportsionaalseltki suurelt pildil, tihti imestatakse, et meid on ainult miljoni kandis. On olnud suuri – näiteks „Pööriöö uni“ Berliini Konzerthausis 2018 – kui ka väiksemaid – näiteks igasügisesed Eesti jazzkontserdid ja tänavu kuuendat korda toimuvad Eesti filmipäevad Berliinis – ettevõtmisi muusika, teatri, kunsti, filmi jne vallas. Kõige olulisemaks pean kontaktide loomist, Eesti kultuuriloojate kokkuviimist Saksa partneritega, aga ka traditsioonide loomist.  

Mis on olnud viimase aja kunstielamused?

Teatrivallas „Ophelia’s Got Talent“ Berliini Volksbühnes, kus Netti Nüganen kaasa teeb, täiesti eriline lavastus. Kunstis on huvitav Monica Bonvicini „I Do You“ Neue Nationalgaleries, Berliini filharmoonikud vaimustavad alati, nüüd on nende seas ka eestlannast metsasarvemängija Paula Ernesaks. Akordionist Tuulikki Bartosik esines vabariigi aastapäeval saatkonnas, see oli lihtsalt lummav. Berliinis elav tšellist Marcel Johannes Kits ei saa samuti kedagi külmaks jätta. Head kultuuri on siin väga palju. 

Kes on eesti kunstiinimestest kõige enam esindatud ja millist kultuurivaldkonda oleme veel võrdlemisi vähe tutvustanud?

Ülekaalukalt kõige enam on Eesti esindatud muusikas, sest meil on Arvo Pärt, Paavo ja Kristjan Järvi, Kadri Voorand, Trad.Attack!, Puuluup, Kirke Karja, Helena Tuuling jt. Kunstis on siin hästi pildil Katja Novitskova ja Kris Lemsalu. Eesti filmid on esindatud Saksa festivalidel, ise korraldan Berliinis Eesti filmipäevi. Tänavu kevadel on Berliinis lausa kaks näitust, kus Eesti disain on esindatud. Eesti kirjandust võiks muidugi alati rohkem saksa keelde tõlkida, aga praegu on ainult kaks tõlkijat (Maximilian Murmann ja Cornelius Hasselblatt), kes seda teevad. See seab piirid. 

Kõige vähem on siin praegu näha Eesti teatrit. Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on siin teatrivallas tuntud nimed, kes on Hamburgis Thalia teatris varem populaarseid tükke lavastanud. Nende „Macbeth“ võiks vabalt mõnel Saksamaa laval etenduda. 

Millised oleksid soovitused eesti kunstnikele, kes soovivad Saksamaaga koostööd teha, mis on selle eelduseks? Eestlased on ju teadaolevalt ka üsna tagasihoidlikud.

Eestlased ei ole mu arust sugugi liiga tagasihoidlikud. Saksa kultuuris pole liigne pealekäimine heaks tooniks, seega meie käitumismuster sobib. Kui mõni muusik tuleb esimest korda Saksamaale, soovitan mitte küsida meeletut honorari, suurema kaaluga võib olla asjaolu, et saab end näidata ja kontakte luua. Paraku kuulen aeg-ajalt, et Saksa festival või jazzklubi ei saa Eesti esinejaid kutsuda, sest nende honorarisoov on liiga suur. 

Oled pikka aega meediamaailmas tegev olnud, kuidas tajud saksa meediakultuuri võrdluses eesti omaga?

Erinevus on suur ja mitte Eesti ajakirjanduse kasuks. Põhjuseks rahalised võimalused, meie napp inimressurss, ka kogemuste vähesus. Saksa kirjutav ajakirjandus on minu hinnangul maailma parim – faktid on kontrollitud, eeltöö põhjalik, kirjutamislaad haarav, lugusid kirjutavad ajakirjanikud, kel on kogemust ja mälu. Ajakirjanikud tegutsevad teadmises, et neist sõltub, kuidas riigil läheb, see annab enesekindlust ja jõudu. Nad ei ole mingil juhul vahendajad, nagu Eestis vahel ajakirjaniku rolli defineeritakse. Eestis on samuti head ajakirjandust, aga kvaliteet ebaühtlane. Mu lemmikleht on Berliini suurim päevaleht Tagesspiegel, loen ka Frankfurter Allgemeinet, Welti ja Bildi. Lisaks ajalehtedele televisioon suurepäraste talkshow’dega ja sajad podcast’id. 

Liikudes kultuurisuhetelt turismimaailma, siis klassikalise turismisihtkohana tuntakse Saksamaad võrdlemisi vähe. Mis võiksid olla need argumendid Saksamaa külastamiseks?

Saksamaa on meile lähedal, siia saab suhteliselt mugavalt ja soodsalt ning avastamisväärset on siin palju. Saksamaa koosneb üksteisest kohati väga erinevatest liidumaadest, igale maitsele on midagi – mägesid, suurlinnu, merd, väikelinnu, veini- ja õllepiirkondi, vaikust ja lärmi. Minu lemmiklinnaks on Berliin, järgnevad Hamburg ja Leipzig, loodus on kauneim Baierimaal ja Reini jõe ääres. Ühe päeva veedaksin Potsdamis, kus on imelised villad, Sanssouci loss ja park, Barberini muuseum. Baden-Badeni linn on teistsugune kui kõik muud Saksa linnad. Leipzig on mu südame võitnud, kui Berliinis hakkab alternatiivsus tasapisi vähenema, siis seal on see veel tugevalt olemas.

Improviseerime, võtame ühe nädalavahetuse, mida soovitaksid Berliinis ette võtta? Mis oleksid need kohad, mida kindlasti näha? Jäägu need klassikalisest trajektoorist veidi kõrvale ja oletame, et saabunud seltskond on ka keskmisest suurema kultuurihuviga.

Berliin on sõnulseletamatult põnev linn, mis on näinud vett ja vilet, kus iga maja ja tänavakivi võiksid haarava ja kahjuks enamasti jubeda loo rääkida. Alustaksin vana Lääne-Berliini ja Kurfürstendammi piirkonnaga, kus on säilinud see vana ehe Lääne-Berliini sarm – erilise hõnguga restoranid ja baarid, palju galeriisid, kuulus KaDeWe kaubamaja legendaarse kuuenda toidukorrusega. Soovitan käia ka fotograafiamuuseumis. Siis liiguksin läbi vabameelsuse ja tolerantsuse poolest tuntud Nollendorfi piirkonna Mitte suunas ja vaataksin üle Mies van der Rohe Neue Nationalgalerie. Edasi tasub ette võtta Kreuzberg ja Friedrichshain, kus on palju tänavakunsti, eriliselt tšill atmosfäär. 

Ilusa ilmaga soovitan käia sellistes kohtades nagu YAAM ja Holzmarkt, samuti vaadata üle pikim allesjäänud müürijupp, tänavakunstiga kaetud East Side Gallery. Sealt saaks minna Neuköllni, mis on suuresti araablaste linnaosa, kurikuulus on sealne Sonnenallee, mille kohta küll ei arvaks, et see Saksamaal asub. Oma rõveduses on vaatamisväärsus ka Treptowi park koos hiiglasliku tundmatu sõduri kujuga. Pärast seda tasub tasakaaluks ette võtta Prenzlauer Berg, ilusti korda tehtud endine Ida-Berliini linnaosa, kuhu on elama asunud jõukamad lastega pered. Pühapäeviti on sealses Mauerparkis hiiglaslik kirbu- ja toiduturg. Kuulus on ka Berliini ööelu, seda peab samuti proovima.

Tekst: Stina Eilsen

Foto: Shutterstock

***

Konrad Adenauer

Teadaolevalt polnud elupõlisel reinimaalasel Konrad Adenaueril suguvõsas eesti oksakesi (nt kasvõi mingeid naisliine pidi), ka pole ta Eestit külastanud. Haritud inimesena Adenauer muidugi teadis, mis see Eesti on ja kus ta asub. Poliitikuna seda enam: kui 1955. aastal taastati diplomaatilised suhted Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, suutis Adenauer läbi suruda, et leppeteksti sõnastusse pandi Saksamaa valitsuse eriseisukoht Baltimaade annekteerimise kaasuses – tunnistab de facto, mitte de jure.

Pärast on spekuleeritud, et kuidas küll Nikita Hruštšov selle läbi lasi. Ega paremat seletust pole leitud, kui et Nikita jaoks oli üsna ükskõik, mida Saksamaa Baltikumi-kaasusest arvab. Nikita arvas, et N.Liit on niikuinii igavene ja et sellel klauslil pole praktilist tähendust.

Kes aga oli selle argumentatsiooni taga, millega Konrad Adenauer Moskvasse läks ja seal lepingusse sisse surus? See oli toona Saksamaa välisministeeriumis töötanud rahvusvahelise õiguse jurist, Eestis üles kasvanud ja Tartu Ülikooli lõpetanud „meie mees“ Boris Meissner, kes aasta enne Adenaueri legendaarset Moskva-visiiti oli kaitsnud väitekirja „Die sowjetische Intervention im Baltikum und die völkerrechtliche Problematik der baltischen Frage“.

Meissner kuulus ka Adenaueri toonasesse saatemeeskonda Moskvas ning oli Balti küsimuses tema lähim nõustaja. Meissneri rahvusvahelisel õigusel rajanev argumentatsioon saigi aluseks Saksamaa Liitvabariigi positsioonile ja leidis sisendi 1955. aasta lepingusse.

Tiit Matsulevitš, ajakirjanik, diplomaat ja poliitik

***
Lugemissoovitus

Sven Stricker

Olen veel olemas 

Tõlge Eve Sooneste, Ühinenud Ajakirjad 2022

Mõtlemapanev raamat isa ja poja suhetest ning haiget tegevast minevikust. Autor ei võta elu liiga tõsiselt,  kurbade ja valusate hetkede vahele mahub ka nalja ja rõõmu. Minevik ei ole ainus, mis me elukäiku määrab.

Merit Kopli

Selles numbris

• Euroopa Liit ja Eesti: koos tugevamad kui eraldi
• Alati külalislahke Armeenia
• Aserbaidžaan on peateel
• Muusikarütmis Austria
• Värviline Bulgaaria
• Belgia eri kultuuride virvarr
• Veini sünnimaa Georgia
• Hispaania äri eripära
• Holland ehk Madalmaade Kuningriik
• Mitmetahuline Horvaatia
• Väike ja kauge Island
• Iirlased elavad oma aja järgi
• Suure­jooneline Itaalia
• Kreeka on küberruumi kaitse kants
• Silmapaistvalt tegus Leedu
• Rahvusvaheline Luksemburg
• Läti paistab silma oma riigi ülesehitamisel
• Mitme­kesine Malta
• Moldova vajaks rohkem enesekindlust
• Kliimateadlik ja vastutustundlik Norra
• Rongiga läbi Portugali
• Tõnu Õnnepalu prantsuse kultuurist. Ja Eestist.
• Rootsi tee NATO-sse
• Ainulaadne arhitektuur ja loodus Rumeenias
• Eestlased Saksa kultuurielus
• Iseseisva San Marino uhkus
• Elurõõmus Serbia
• Slovakkia on Eestiga sarnane
• Soomes tegutsev Eesti pankur
• Õppimisvõimalused Suurbritannias
• Šveitsi täpsus on osa identiteedist
• Väike ja mõjukas Vatikan
• Lastesõbralik Taani
• Avatud ja sõbralik Tšehhi
• Eristuv Türgi
• Mis suunas liigub Ungari?
• Ukraina vabadus on Euroopa vabadus
• Ukraina vajab lootust
• Sõja mõjud kestavad kaua
• Ajakirjanikud sõjas
• Valgevene võitlus jätkub
• Venemaa tulevik sõltub Ukrainast
• Poolast kaitstakse Euroopa piiri
• Kas Küpros on Euroopa?