Eluga läbitud Inca Trail

Andide nõlvadel kulgeb kümneid iidseid inkade radu, mida tuhanded mägimatkajad igal aastal tallavad. Andri Baburin võttis ette ühe raskeima neist – Mollepatast Machu Picchule.

“I survived the Inca Trail” – ma elasin üle inkade raja. Sellise peal- kirjaga T-särke võis näha Peruu väikelinna Aguas Calientese tänavatel kõndivate eri vanuses ja rahvusest turistide seljas. Kusjuures särki ei häbenenud kanda ka tegelased, kes suure tõenäosusega läbisid need mõnikümmend kilomeetrit rongi ja bussiga ning oma uhiuut, disaini- poest värskelt ostetud matkavarustust kulutasid põhiliselt hotelli ja poodide vahel sõeludes. Samas, vaevalt et ka rajale oma nime andnud kunagise peamiselt ketšua ja aimaraa indiaani hõimudest koosnenud riigi valitseja ehk Inca isegi seda jalgsi läbis. Liikus ju jumalik isevalitseja – päikese- poeg – põhiliselt kandetoolis, jättes jalavaeva alamast seisusest kandjatele. Nii ongi tänapäeva inimestele jäetud valikuvõimalus, kas liikuda Inca kombel, st bussi või rongiga, või siis samastuda tema alamatega ning vantsida kand ja varvas põhimõttel. Inca rada ehk hispaaniapäraselt Camino Inca ise on jäänuk kuna- gisest inkade teedevõrgust ning on ilmselt Lõuna-Ameerika tuntuim matkateekond. Loomulikult pole tegu mingi ellujäämiskursusega. Jah, teatud füüsilist vastupidavust ning tugevamat tervist on vaja, kuid kui võtta teadmiseks, et raja on läbinud nii kuueaastane laps kui ka kaheksakümnele lähenevad seiklusteotsijad, siis peaks ta sobima igaühele. Kahjuks kaasneb kõige sellega reeglina tavalisest suurem turistide vool, kuid ega koht ise selles süüdi ole. Õnneks on olemas ka nn alternatiivseid radu, kus inimesi liigub vähem ning kus ei pea mõnede kitsamate kohtade läbimiseks pikkades järjekordades seisma. Kuigi eri marsruudid erinevad teineteisest pikkuse, mäekurude raskusastme ja kõrguse ning arheoloogiliste vaatamisväärsuste hulga poolest, lõppevad nad kõik siiski ühes kohas ehk kuulsas inkade kadunud linnas Machu Picchus. Ainuke iluviga asja juures on see, et matkamise eelduseks on kohalike abiliste olemasolu kohustusliku matkavarustuse hulgas. Aga eks sellega lihtsalt kindlustatakse turistide raha maksimaalne kättesaamine.

Rada ise

Nii avastas ka meie väike seltskond end ühel heal päeval koos indiaanlasest koka, teejuhi ning kokaõpilasega bussist, mis viis meid suurest turismilinnast, endisest inkade pealinnast Cuscost mägikülla Mollepatasse, et rada – seekord küll alternatiivne Salcantay – omal nahal järgi proovida. Mollepatas selgus ka esimene probleem. Nimelt ei olnud kohale ilmunud varustuse, st telkide, toidu ja muu tassimiseks ette nähtud hobused ja muulad. Sellele vaata- mata viis meie ketšuast teejuht läbi retke alustamise tseremoonia. Selleks tuli igal ekspeditsiooni liikmel võtta lauale laotatud kokapõõsa lehtedest kolm ilusamat, panna need peopessa nii, et otsad välja ulatuksid ning siis kõigi nelja ilmakaare poole puhudes lausuda sinnapoole jääva ketšua püha mäe nimi. Nii palusime vaimudelt matkale õnnistust. Paistis, et tseremoonia tõesti aitas, sest järgmise päeva hommikuks olid hobused kohal ning mure lahendatud.

Rada ise kulges kergelt ülesmäge, kõrval haigutamas väidetavalt maailma sügavuselt kolmas – 3000 meetri sügavune – Apurimaci jõe kanjon. Juba esimestest meetritest hakkas tekkima kahtlus, et suurimaks väljakutseks ei pruugigi osutuda palav ilm, sest tänu vihmaperioodi algusele oli taevas pilves ning udune. Ei hirmutanud ka suured kõrgused. Paugu võis panna hoopis maitsev, rammus ning väga rikkalik toidulaud. Usinate kokkade poolt söödeti meid kolmekäiguliste hommiku-, lõuna- ja õhtusöökidega, millele lisandus ka küpsistest ja popkornidest koosnev õhtuoode. Kuna meistrite solvamise kartuses ei olnud tahtmist ühestki söögikorrast loobuda, siis tuligi pidevalt toidust loksuva maoga ringi trampida ning loota, et seedesüsteem selle kõige hea ja paremaga hakkama suudab saada, ise seejuures rikki minemata. Kahju oli vaid sellest, et lootus korraliku mägimatka tõhusal toel üleliigsetest kilodest lahti saada kippus luhta minema.

Kuna abiliste poolt tehti kõik ette ja taha ära, jäi enese hooleks vaid isikliku ihu võimalikult sujuv ülesvedamine. Nii õnnestuski meil kadudeta läbida matka kõrgeim punkt – 4650 meetri kõrgune kuru, mis läks kahe igilumega kaetud mäemüraka Humantay ja Salcantay vahelt läbi. Meid oli eelnevalt hoiatatud võimaliku lumepimeduse eest, kuna pidime mägesid katvale igilumele väga lähedale minema, kuid kurupäeva udune ja lörtsine ilm nullis selle ohu ja paraku ka võimaliku kauni looduspanoraami nägemise.

Järgnes kolm päeva kestnud laskumine läbi erinevate loodusvööndite. Selle käigus oli võimalik mõnuleda tundide kaupa Santa Tereza kuumaveeallikates, tunda närvikõdi trossi külge kinnitatud gondlis kärestikulist Urubamba jõge ületades ning imetleda troopilisi linde ja orhideesid.

Machu Picchu

Ja lõpuks seisimegi kadunud, st hispaanlaste poolt leidmata jäänud Machu Picchu varemete juures. Keegi ei tea täpselt, mis otstarve sellel linnal oli. Väidetavalt veetis inkade kuningas siin oma talved, pidades pealinna Cusco kliimat liiga külmaks. Varemete kompleksist täielikuma ülevaate saamiseks oli parim paik eemal kõrguva 2743 meetri kõrguse Wayna Picchu tipp, mille poole sammud seadsime. Hoonete vahel astudes õnnestus näha ka kogu retke ainsat metslooma – orava ja jänese ristandit meenutavat tšintsilla sugulast viscachat, kes ennast ühe templi kõrval oleval kivil rahulikult soojendas. Mäe enda otsa viis kitsas ning küllaltki järsk inkade poolt rajatud trepistik, kus kohati tuli suisa neljakäpukil ukerdada. Peale pooletunnist ronimist oli auhind siiski käes. Tõesti – varemetes linn lebas kui peo peal. Nautides ümberringi asetsevat mägist panoraami ja inkade sakraalset geograafiat, kippus vägisi pähe küsimus, et miks asuvad paljud inimtsivilisatsiooni müstilised paigad kõrgmäestikus. Nii peituvat Šamba- la ehk Shangrila Tiibeti platool, kuningas Saalomoni kaevandused Etioopia mägismaal ja kadunud Eldoraado Andides. Väidetavalt võib selles süüdistada mägede hõredat õhku. Mida vähem hapnikku, seda sügavamalt ja harvemini inimene hingab. Mida vähem hingad, seda vähem erinevaid mõtteid peas liigub. Mida vähem mõtled, seda vähem ambitsioone tekib ja seda rõõmsam eluke näib. Ja ongi kogu saladus. Kahjuks kestvat selline illusoorne õnn vaid kuni lauskmaale tagasipöördumiseni. Nii tulebki õnneotsingutel olevatel New Age’lastel ja hipidel üha uuesti ja uuesti siirduda Himaalajasse, Tiibetisse, Andidesse, et füüsikaseaduste abil saavutatavat rahulolu tunnet endasse imeda.

Ühtäkki meenusid kokalehed, mis teekonna alguses tseremoonia käigus sai tallele pandud. Legend on selline, et kui need lehed sellesama mäe otsast, kus ma istusin, taevasse puhuda, pidi inkade jumal Wiracocha täitma kolm lehtede omaniku soovi. Avasin rutuga särgitasku, kuid avastasin oma meelehärmiks, et lehed olid vahepeal pulbriks lagunenud. Mida see küll tähendab? Kas purunenud soove või hoopis soovide puudumist? Kas saladuslik märk Wiracochalt? Märk, mida ei märganud ei Pizarro, Orellana ega teised konkistadoorid, et soovide puudus ongi Eldoraado, ongi kõigi poolt otsitud alkeemikute kuld?

Mäest alla laskusin juba rahulolutundega. Ümberringi sagivad inimhulgad ei seganud enam.

Selles numbris

• Oma laev
• Krister Kivi. Eesti maja. Eesti Ekspress 2007
• Pool sajandit ajas tagasi
• Antarktika – mon amour
• Pöidlaküüdiga Tallinnast Jaapanisse
• Kajakimatk kodumaal
• Jebel Toubkali talvetõus
• Seljakotireis kinosaalis
• Earth Day
• Eluga läbitud Inca Trail
• Budism Venemaal
• Mere vabastav kutse
• Ipanema ja Copacabana: bossanova ja samba
• Anakena rand. Lihavõttesaar
• Must Meri. Bulgaaria
• Puhkus Prantsuse Polüneesias
• Sinine Punane meri
• Seks rannas
• Bondi sinine – värv, mitte meeleolu
• Miami Beach
• Viiekümnes Muhu väina regatt
• Lahemaa randu ja vaikust avastamas
• Hospitality Club toob inimesed kokku
• Go Reisiajakiri nr 7 – Juuni 2007